RAAMATUKATKEND NÄDALA DIGIRAAMATUST: „Emmanuelle"
Katkend esimesest peatükist
LENDAV ÜKSSARVIK
Emmanuelle astub Londonis lennukisse, mis peab ta Bangkokki viima. Värske naha lõhn nagu Briti autodes veel pärast pikki kasutusaastaid, vaipade tihedus ja hääletus ning ulmeline valgus on esialgu kõik, mida ta tajub ruumis, kuhu siseneb esimest korda.
Ta ei mõista, mida ütleb talle teda suunav naeratav mees, ent see ei valmista talle muret. Ehk lööbki Emmanuelle’i süda kiiremini, kuid mitte hirmust, vahest vaid võõristusest. Teda tervitava ja juhendava meeskonna sinine vormiriietus ning tähelepanelikkus ja asjatundlikkus aitavad tekkida turvatundel ja eufoorial. Ta teab, et kombetalitused, milleks teda enne pardaleminekut sunniti ja mille saladust ta ei püüagi mõista, avavad uksed ruumi, millest kujuneb kaheteistkümneks tunniks tema maailm; maailm, kus kehtivad tuttavlikest tavadest erinevad reeglid, küll kitsendavamad, aga vahest seetõttu ka meeliköitvamad. Kumeras tiibadega metallmasinas, mis lõikab end ära Inglise suve läbipaistvast varapärastlõunast, kammitsevad need reeglid nii harjumuspäraseid liigutusi kui ka vaba tahet. Vabaduse erksale ärevusele järgneb kuuletumisega kaasnev nauding ja rahutunne.
Talle näidatakse kätte istekoht; see asub vaheseinale kõige lähemal. Viimast katab täies ulatuses avausteta kangas; teisele poole siidist seina reisija ei näe. Tühiasi! Ta ihkab vaid anda end sügava tugitooli hoolde, lebaskleda selle villaste käte vahel, selle sireenijalgade kohal ja vastu selle kohevat õlga.
Siiski ei söanda ta veel pikali heita, kuigi stjuuard seda soovitab, näidates kange, mille abil saab seljatuge alla lasta. Mees vajutab nuppu ja peenike valgusvihk joonistab reisija põlvedele helendava ellipsi.
Ilmub stjuardess, kes tõstab käed, et asetada istme kohal paiknevasse kappi kerge meekarva nahkkott, mis on Emmanuelle’i ainus käsipagas, sest naine ei arva, et tal tuleks reisi vältel riideid vahetada, ning ta ei kavatse ka kirjutada ega isegi lugeda. Stjuardess räägib prantsuse keelt ja kerge uimasus, mis on võõramaalast (Londonisse jõudis Emmanuelle alles päev varem) kaks päeva vallanud, läheb nüüd üle.
Stjuardess kummardub tema kohale ja tema blondide juuste kõrval tundub Emmanuelle’i pikk juus veelgi tumedam. Nad kannavad peaaegu ühesuguseid rõivaid: ühel sinisest jäigast kangast seelik ja valge pluus, teisel kitsas toorsiidist seelik ja šantungist pluus. Ometi piisab rinnahoidjast, mis paistab läbi inglanna suvepluusi – kerge, nagu see on –, et jätta tema siluett ilma liikuvusest, mis lubab omakorda aimata, et Emmanuelle’i rinnad on pluusi all paljad. Ja kui lennukompanii ettekirjutused sunnivad esimest kaeluse väljalõiget kurguni kinni nööpima, siis teise korsaaž on piisavalt paokil, et tähelepanelik jälgija võiks juhusliku liigutuse või tuuletõmbe kaasabil märgata tema rinna profiili.
Emmanuelle rõõmustab, et stjuardess on noor ja samasuguste silmadega nagu tal endal: neisse oleks justkui puistatud õhukesi kullalaaste.
Nende sektsioon, nagu talle öeldakse, on lennukis viimane ja lähim stabilisaatorile. Igas teises lennukis jätaks see istekoht Emmanuelle’i raputuste meelevalda, aga – noore inglanna hääl pehmub uhkusest – „Lendava ükssarviku” pardal on kõik kohad ühtviisi mugavad; vähemalt luksklassis, jätkab ta, sest loomulikult ei saa turistiklassi reisijad nautida sama avarat ruumi, sama pehmeid istmeid ega privaatsust, mille tagavad sametkardinad iga istmerea vahel.
Emmanuelle ei häbene neid privileege ega suurt varandust, mis tuli nende tagamiseks välja käia. Vastupidi, ta tunneb peaaegu füüsilist naudingut, kui mõtleb talle osaks saavast ülemäärasest hoolitsusest.
Nüüd kiitleb stjuardess tualettruumide asetusega, lubades reisijale tutvustada neid niipea, kui lend on alanud. Neid on lennumasina eri paikades piisaval arvul, mistõttu Emmanuelle ei pea pelgama, et teiste reisijate edasi-tagasi saalimine talle tüli teeks. Soovi korral kohtab ta üksnes neid kolme inimest, kellega sektsiooni jagab. Aga kui ta eelistab hoopis seltskonda, võib ta reavahedes jalutades või baaris istudes teiste reisijatega hõlpsalt tutvust sobitada. Soovib ta midagi lugeda?
„Ei,” ütleb Emmanuelle. „Ma tänan, see on teist väga lahke. Ma ei soovi hetkel lugeda.”
Ta mõtleb, mida teise meeleheaks küsida. Huvituda lennukist? Kui kiiresti see sõidab?
„Keskmiselt üle tuhande kilomeetri tunnis; ja lennuulatus võimaldab maandumata õhus püsida koguni kuus tundi.”
Seega kestab Emmanuelle’i ainsa vahemaandumisega reis vaevu pool päeva. Ent kuna Maa pöörlemisega kaasa liikudes kaotab ta (näiliselt) aega, ei jõua ta Bangkokki varem kui kohaliku aja järgi järgmise päeva hommikul kell üheksa. Kokkuvõttes ei jää tal mahti enamaks kui õhtustamiseks, magamiseks ja ärkamiseks.
Kaks last, poiss ja tüdruk, kes on niivõrd sarnased, et mõjuvad paratamatult kaksikutena, paotavad kardinat. Emmanuelle märkab neile pilku heites harilikku näotut Inglise koolivormi, punakasblonde juukseid, pingutatult jäist ilmet ja kõrkust, millega nad nappe sõnu loopides lennukompanii töötaja poole pöörduvad. Ehkki nad ei paista olevat vanemad kui kahe-kolmeteistaastased, kehtestab
nende enesekindel hoiak töötaja ning nende vahele distantsi, mida esimene ei üritagi kahandada. Nad sätivad end kiirustamata toolidele, mida eraldab Emmanuelle’ist vahekäik. Enne kui neiu jõuab lapsi üksikasjalikumalt uurida, siseneb viimane neljast reisijast, kellele antud sektsioon on reserveeritud, ning neiu tähelepanu kandub temale.
Emmanuelle’ist vähemalt peajagu pikem, nina ja lõug range joonega, vuntsid ja juus mustad, naeratab mees Emmanuelle’ile, kummardudes kergelt tema kohale, et panna ära pehmest tumedast nahast portfell, mis lõhnab hästi. Mehe triiksärk ja merevaigukarva ülikond meeldivad Emmanuelle’ile. Tema hinnangul on mees elegantne ja hästi kasvatatud, koondades seega olulisimaid omadusi, mida reisikaaslaselt oodata.
Ta üritab ära arvata mehe vanust: nelikümmend, viiskümmend? Mees on ilmselt hästi elanud, kui arvestada mõnukortse silmanurkades. Ta pakub meeldivamat seltskonda, mõtleb Emmanuelle, kui kaks väikest pretensioonikat koolilast. Aga kohe tunneb Emmanuelle endamisi ükskõiksust rutulise sümpaatia ja ka vastumeelsuse osas. Mõlemad asjata – üheksainsaks ööks!
Peagi on ta piisavalt unustanud lapsed ja mehe, et saaks esile kerkida ärritustunne, mis on esialgset mõnusat olemist häirides juba mõnda aega tema teadvuse pinnal heljunud: stjuardess on saabujate tekitatud liikumist ära kasutades eemaldunud ja Emmanuelle märkab kardina vahelt tema sinist puusa, mis rõhub nähtamatuks jäävat reisijat. Ta heidab endale ette armukadedust, üritab pilku kõrvale juhtida. Kaebelauluna uitab ta mõtteis üks tundmata allikast pärinev fraas: „Üksinda ja hüljatuna.” Ta raputab kinnismõtte peast, nii et mustad juuksed piitsutavad põski ja langevad näole. Aga noor inglanna ajab end sirgu, pöördub lennuki tagaosa poole, ilmub sirmi vahele, mille laisad jalad ta kahe käega laiali lükkab, ja seisabki Emmanuelle’i kõrval.
„Soovite, et tutvustan teile teie reisikaaslasi?” küsib ta ja teatab vastust ootamata meesterahva nime.
Emmanuelle arvab kuulvat „Eisenhower”, mis pakub talle nalja, nii et kaksikute nimed kõrvust mööda lipsavad.
Nüüd hakkab mees temaga rääkima. Kuidas mõista, mida mees ütleb? Stjuardess märkab Emmanuelle’i kimbatust, küsitleb kaasmaalasi ja naerab, paljastades keeleotsa.
„Rumal lugu,” itsitab ta. „Ükski neist kolmest reisijast ei räägi sõnakestki prantsuse keelt. Teil on suurepärane võimalus oma inglise keele oskust värskendada!”
Emmanuelle tahab vastu vaielda, aga neiu on juba kannapealt ümber pööranud, vibutades kaasreisijate poole mõistmatuks nõtkeks märguandeks sõrmi. Emmanuelle tunneb end taas hüljatuna. Ta tahaks mossitada, kõige suhtes huvipuudust üles näidata.
Tema naaber ei anna alla ja pingutab edasi, tuues kuuldavale lauseid, mille tulutu heasoovlikkus sunnib Emmanuelle’i naeratama. Neiu kirtsutab kahetsusväärselt nägu, tunnistab lapselikul häälel: „Ma ei saa aru, ” ning mees vaikib alistunult.
Pealegi virgub kuhugi polstri vahele peitunud valjuhääldi. Kui inglise teadustaja on vaikinud, tunneb Emmanuelle prantsuse keele kõnelejas ära oma stjuardessi (ekstra minu jaoks, mõtleb ta), kelle häält võimendi vaevu moonutab. Too tervitab „Ükssarviku” reisijaid, teeb teatavaks kellaaja ning meeskonna koosseisu ja hoiatab, et mõne minuti pärast tõuseb lennuk õhku, et turvavööd peavad olema kinnitatud (samal hetkel ilmub stjuuard, kes hoolitseb ise Emmanuelle’i turvavöö pingutamise eest) ja et reisijatel palutakse mitte suitsetada ega kohalt liikuda seni, kuni põleb punane tuli.
Suminast vaevu valjem hääl ja helikindlate seinte värin annavad märku reaktiivmootorite käivitumisest. Emmanuelle isegi ei märka, kui lennuk rajal liigub. Tal kulub üsna kaua aega mõistmaks, et nad lendavad.
Tegelikult saab neiu sellest aru alles siis, kui punane märgutuli kustub ja mees, tõusnud püsti, teeb talle viibete abil miskipärast ettepaneku selga jäänud jakk põlvedele panna. Ta laseb mehel end aidata. Mees naeratab talle uuesti, avab raamatu ega vaata enam tema poole. Juba ilmub nähtavale ettekandja, klaasidega kandik käes. Emmanuelle valib kokteili, mille arvab värvi järgi ära tundvat, aga see ei osutu oodatud joogiks ja on kangem.
Aeg, mis pidi teisel pool siidseina olema pärastlõuna, möödus ilma, et Emmanuelle oleks jõudnud teha enamat kui krõbistada küpsetisi, juua teed ning lehitseda – küll mitte lugeda – ajakirja, mille stjuardess oli talle laenanud (teisest ajakirjast ta keeldus, et „lendamise” uudsuselt tähelepanu mitte eemale juhtida).
Mõni aeg hiljem seati tema ette väike laud ja talle serveeriti ebahariliku vormiga nõudest kõiksugu raskesti määratletavaid roogasid. Ühte kandikuõõnde oli asetatud väike pudel šampanjat ja Emmanuelle valas seda jao pärast tillukesse pokaali. Mänguõhtusöök tundus kestvat tunde, aga ta ei oodanudki kärsitult selle lõppemist, sedavõrd meeldis talle avastada seda mängu. Pakuti mitut magustoitu, nukutassidest kohvi ja hiigelsuurtest klaasidest likööre. Selleks ajaks, kui tuldi laudu koristama, oli Emmanuelle veendunud, et naudib igati käesolevat seiklust ja maitseb elumõnusid.
Ta tundis end kerge ja pisut unisena. Ta täheldas, et on kaksikute suhtes koguni valvsuse kaotanud. Stjuardess tuli ja läks, unustamata möödaminnes midagi lustakat lausuda. Kui teda näha polnud, ei oodanud Emmanuelle teda läbematult.
Ta mõtles, mis kell võiks olla ja kas on aeg magama jääda. Aga kas ei võinud ta tegelikult magada millal tahes selles tiivulises hällis, maapinnast nii kaugel, jõudnud taevaruumi sellesse ossa, kus pole enam tuuli ega pilvi ning kus pole vist isegi päeva ja ööd.
Emmanuelle’i põlved on punktvalgusti kuldses kumas alasti. Seelik on need paljastanud ja mehe pilk ei pöördu neilt enam.
Emmanuelle on põlved teadlikult pilgu poole tõstnud, et mees saaks vaatepilti nautida. Kas ta võiks endale lubada naeruväärset liigutust ja põlved uuesti kinni katta – ja kuidas ta seda üldse teeks? Seelikut ei anna pikemaks venitada. Miks peaks ta üldse äkitselt oma põlvi häbenema, tema, kes on harjunud neid mängeldes kleidi alt nähtavale jätma? Põlvelohukeste liikumine tekitab nähtamatu nailoni all röstsaia tooni nahale ärksaid varje. Ta teab, kui erutavalt need mõjuvad. Vaadates põlvi valgusvihus teineteise vastu surutuna, rohkem alasti kui eales varem, nagu pärast kesköist kümblust, tunneb ta sel hetkel isegi meelekohti kiiremini tukslemas ja huuli verd täis valgumas. Peagi tema laud sulguvad ja Emmanuelle näeb end mitte osaliselt, vaid üleni alasti, lastes end kaasa haarata nartsissistlikul kujutelmal, mille ees – ta juba teab – ta taas kaitsetuks jääb.
