RAAMATUKATKEND NÄDALA DIGIRAAMATUST: Henning Mankell „Murelik mees“
Katkend esimesest peatükist
Samal aastal, kui Kurt Wallander viiskümmend viis aastat vanaks sai, viis ta endalegi üllatuseks ellu oma kauase unistuse.
Monast lahkuminekust saadik ehk juba ligi viisteist aastat oli ta mõelnud, et kolib Mariagatani korterist, mille seintes oli nii palju ränki mälestusi, hoopis ära maale. Iga kord, kui ta pärast rohkem või vähem trööstitut tööpäeva koju tuli, meenutas korter talle, et kunagi oli ta seal elanud koos perekonnaga. Nüüd vaatasid mööblitükid teda justnagu hüljatult, süüdistavalt.
Talle ei mahtunud pähe mõte, et elab samas korteris seni, kuni on juba väga vana ega saa ehk endaga ise hakkama. Kuigi ta polnud veel kuuskümmendki, meenus talle üha sagedamini isa üksildane vanaduspõlv ja ta teadis, et endale ta samasugust saatust ei tahaks. Aitas sellestki, kui ta hommikuti peegli ees habet ajades mõistis, et muutub oma isaga üha sarnasemaks. Kui ta noor oli, tuletas nägu rohkem ema näojooni meelde. Aga nüüd tundus, nagu võtaks isa tema keha tasapisi üle, otsekui jooksja, kes on tükk aega saba lõpus olnud, kuid jõuab nähtamatule finišilindile lähenedes järele.
Wallanderi maailmapilt oli üsna lihtne. Ta ei tahtnud muutuda üksinduses vananevaks kibestunud erakuks, ainsateks külalisteks tütar ja vahel ka ehk mõni endine kolleeg, kellele tuleb järsku meelde, et ta on ikka veel elus. Ta ei hellitanud religioosseid lootusi, et teispool musta jõge on midagi ees ootamas. Seal on ainult sama pimedus, millest ta kunagi siia ilma tuli. Kuni viiekümneseks saamiseni oli tal mingi ähmane hirm surma ees, see oli nagu isiklik mantra, et surm on elust ajaliselt palju pikem. Ta oli elu jooksul näinud liiga palju surnud inimesi. Nende tummades nägudes polnud vähimatki vihjet, et taevas oleks nende hinged vastu võtnud. Nagu paljud teisedki politseinikud, oli ta kokku puutunud surma kõikmõeldavate variantidega. Kohe pärast seda, kui ta viiskümmend sai ja seda politseimajas tordi ning tollase politseiülema Liza Holgerssoni standardfraasidest kubiseva mittemidagiütleva kõnega tähistati, hakkas ta uude, äsja ostetud märkmikku üles kirjutama kõikide meelde tulnud surnute nimesid. See oli õudne hobi ja ta ei saanud isegi aru, miks see teda köitis. Kümnenda enesetapjani jõudes – see oli umbes neljakümneaastane, praktiliselt kõikide mõeldavate probleemidega narkomaanist mees – andis ta alla. Mees poos ennast üles lammutamisele määratud maja pööningul, kus ta pesitses. Tema nimi oli Welin, ta poos ennast üles niimoodi, et kael kindlasti koheselt murduks ja teda ei ähvardaks pikk kägistamine. Kohtuarst oli Wallanderile öelnud, et see õnnestus.
Mees oli olnud iseendale oskuslik timukas. Selle koha peal jättis Wallander enesetapujuhtumid sinnapaika ja püüdis selle asemel – tõesti rumal temast – meenutada kõiki noorukeid või lapsi, kelle ta surnuna oli leidnud. Aga peagi ta loobus, sest see oli liiga jälk. Hiljem hakkas ta häbenema ja põletas märkmiku ära, nagu oleks ta tegelenud millegi perversse ja keelatuga. Tegelikult oli ta ju rõõmsameelne inimene. Tuli ainult seda külge enda juures rohkem hinnata.
Ent surm oli teda alati saatnud. Ta oli teenistuskohustuste täitmisel ise mõned inimesed tapnud, kuid pärast kaasneva kohustusliku uurimise lõppu ei süüdistatud teda mitte kunagi liigse jõu kasutamises.
Kahe inimese tapmine oli täiesti omaette rist, mida tal tuli kanda. Kui ta naeris liiga harva, siis oli põhjuseks kõik see, mis tal oli tulnud läbi elada.
Kuid ühel päeval tegi ta otsustava sammu. Ta oli käinud Löderupis, samas kandis, kus ta isa kunagi oli elanud, et vestelda koleda röövi ohvriks langenud talunikuga. Ystadi poole tagasi sõites märkas ta väiksema kruusatee otsas kinnisvaramaakleri silti ja müügis olevat maja. Otsus tuli eikuskilt. Ta peatus, pööras auto ringi ja sõitis maja juurde. Juba enne autost väljumist taipas ta, et kinnistu vajab remonti. Varem oli see olnud U-kujuline vahvärkmaja. Nüüd oli üks majatiib puudu, võib-olla oli see maha põlenud. Ta käis õue peal ringi. Oli varasügisene päev. Ta mäletas veel praegugi sirges rivis üle tema pea lõuna poole lennanud linnuparve. Ta piilus akendest sisse ja mõistis peagi, et korralikult tuleks üle vaadata ainult katus. Vaade oli vapustav, ta aimas taamal merd ja sellel võib-olla koguni Ystadist Poolasse suunduva praami kontuure. Sellel 2003. aasta septembrikuu pärastlõunal armus ta majasse esimesest pilgust.
