RAAMATUKATKEND NÄDALA DIGIRAAMATUST: Henning Mankell „Tulemüür“

Henning Mankell „Tulemüür“ räägib saladuslikust sarimõrvast Rootsi väikelinnas. See on hingematvalt põnev lugu ohust, mis võib saada tegelikkuseks.

Esimene peatükk

Õhtul jäi tuul ootamatult nõrgemaks. Lõpuks vaibus see hoopis.
Mees läks rõdule. Päeval paistis vastasmajade vahelt meri. Kuid nüüd oli ümberringi pime. Vahel võttis ta rõdule kaasa oma vana Inglise mereväekiikri ja vaatas vastasmajade akendesse. Aga tal tekkis siis alati tunne, et keegi on teda märganud.
Taevas oli tähti täis.
Juba sügis, mõtles ta. Võib-olla tuleb täna öösel öökülmagi. Ehkki Skånes on selle jaoks vist veel vara.
Kuskil kaugemal sõitis auto. Ta väristas end ja läks tuppa tagasi. Rõduuks käis raskelt. Ta kirjutas köögis telefoni kõrvale märkmikku meeldetuletuse, et peab ukse järgmisel päeval üle vaatama.

Siis läks ta elutuppa. Hetkeks seisatas ta ukse peal ja lasi pilgul toas ringi käia. Oli pühapäev ja ta oli koristanud. Teadmine, et ruum tema ümber on täiesti puhas, tekitas alati ühesuguse rahulolutunde.
Ühe seina ääres oli kirjutuslaud. Ta tõmbas tooli eemale, pani laualambi põlema ja võttis sahtlist välja paksu logiraamatu. Nagu tavaliselt, alustas ta sellest, et luges läbi, mis ta oli eelmisel õhtul kirja pannud.
„Laupäev, 4. oktoober 1997. Tuul oli kogu päeva puhanguline. Ilmajaama andmetel on puhunud 8–10 meetrit sekundis. Taevas kihutavad pilveräbalad. Hommikul kell kuus oli seitse kraadi sooja. Päeval kella kaheks tõusis see 8 kraadini. Õhtul langes 5 kraadini.”
Selle järel oli kirjas ainult neli lauset.
„Ilmaruum on tühi ja mahajäetud. Teateid pole. C ei vasta kutsungile. Kõik on rahulik.”
Ta võttis tindipotil kaane pealt ära ja torkas terassule ettevaatlikult potti. Sulepea oli pärandus isalt, kes oli hakanud seda kasutama, kui noore ametnikuna ühes Tomelilla väikeses pangakontoris tööle asus. Mees täitis logiraamatut alati ainult selle sulepeaga.

Ta kirjutas, et tuul oli nõrgemaks jäänud ja seejärel hoopis vaibunud. Termomeeter näitas köögi akna taga kolme soojakraadi. Taevas oli selge. Ta kirjutas edasi, et oli korterit koristanud ja selleks oli kulunud kolm tundi ning kakskümmend viis minutit. See oli kümme minutit vähem kui eelmisel pühapäeval.
Peale selle oli ta käinud pärast pooletunnist mediteerimist Püha Maria kirikus paadisadamas jalutamas.
Ta mõtles järele, enne kui jätkas. Siis kirjutas ta oma logiraamatusse veel ühe rea. „Õhtul lühike jalutuskäik.”
Ettevaatlikult vajutas ta kuivatuspaberi kirjutatu peale, pühkis sule puhtaks ja pani tindipotile kaane peale.
Enne logiraamatu sulgemist heitis ta pilgu kirjutuslaual seisvale vanale laevakellale. Osutid näitasid kakskümmend minutit üle üheteistkümne.
Ta läks esikusse, pani selga vana nahkjope ja jalga kummisaapad. Enne korterist lahkumist katsus ta järele, kas võtmed ja rahakott on taskus.
Tänavale jõudes jäi ta varjulisse kohta liikumatult seisma ja vaatas ringi. Ühtki inimest polnud näha. Ega ta polnud oodanudki, et näeb kedagi. Siis hakkas ta minema. Ta keeras nagu tavaliselt vasakule ning sammus üle Malmösse viiva tee kaubamaja ja maksuameti punase telliskivihoone poole. Ta astus kiiremini, kuni oli leidnud oma tavalise, ühtlase käimisrütmi. Päeval oli tempo kiirem, sest ta tahtis pingutada, et nahka higiseks saada. Õhtused jalutuskäigud olid teistsugused. Nende ajal püüdis ta ennekõike pääseda eemale päeva täitnud mõtetest, valmistuda ööuneks ja järgmiseks päevaks.
Ehituskaubamaja juures jalutas keegi naine oma koeraga. See oli Saksa lambakoer. Mees kohtas naist oma jalutuskäigul peaaegu igal õhtul. Mööda kihutas üksik auto. Ta nägi silmanurgast, et juht oli noor mees ja autos tümpsuvat muusikat oli läbi kinniste autoakende ka tänavale kuulda.
Nad ei tea, mis neid ees ootab, mõtles ta. Need noored, kes autoga ringi kihutavad ja mängivad muusikat nii kõvasti, et varsti on neil kuulmiskahjustused.
Nad ei tea, mis neid ees ootab. Ei nemad ega ka üksikud daamid, kes on koeraga jalutama tulnud.
Mõte tegi talle rõõmu. Ta mõtles võimu peale, mis osalt ka tema kätes oli. Tunde peale olla üks äravalitutest. Kuuluda nende hulka, kellel on jõud vananenud tõed purustada ja nende asemele täiesti uued ning ootamatud luua.
Mees peatus ja vaatas tähistaevasse.
Tegelikult on millestki võimatu aru saada, mõtles ta. Niihästi minu enda elust kui ka nende tähtede valgusest, mida ma praegu näen ja mis liiguvad läbi lõputute aegruumide. Ainsana võib sellele kõigele tibakenegi mõtet anda see, mida mina teen. Peaaegu kakskümmend aastat tagasi tehtud pakkumine, mille ma ilma igasuguste kõhklusteta vastu võtsin.
Ta läks edasi. Samm oli nüüd kiirem, sest mõtted täitsid teda rõõmuga. Ta märkas, et oli muutunud kannatamatuks. Nad olid juba nii kaua oodanud. Nüüd aga lähenes silmapilk, mil nad pidid nähtamatu visiiri alla laskma ja jälgima, kuidas hiidlaine üle maakera veereb.
Kuid veel polnud õige hetk käes. Aeg polnud päris küps. Kärsitus oli nõrkus, mida ta ei saanud endale lubada.
Mees jäi seisma. Ta oli jõudnud eramajade piirkonda. Kaugemale ei kavatsenud ta minna. Südaöö paiku tahtis ta juba voodis olla.
Ta pööras ringi ja hakkas tagasi minema. Maksuameti majast möödudes otsustas ta kaubamaja pangaautomaadi juurest läbi põigata. Ta kobas käega taskut, et veenduda, kas rahakott on ikka seal. Ta ei kavatsenud automaadist raha välja võtta. Aga ta tahtis näha konto väljavõtet ja veenduda, et kõik on nii, nagu peab.
Ta jäi pangaautomaadi juurde valgussõõri seisma ja võttis sinise pangakaardi välja. Saksa lambakoeraga daami ei olnud enam näha. Mööda Malmövägenit sõitis raske koormaga veoauto. Arvatavasti oli see teel mõnele Poola praamile. Müra järgi otsustades oli autol summuti katki.
Ta vajutas koodi ja seejärel saldoteate väljastamise nuppu. Kaart libises auto­maadist välja ja ta pistis selle rahakotti. Automaat surises. Mõte pani teda naeratama ja korraks turtsatama.
Kui inimesed vaid teaksid, mõtles ta. Kui inimesed vaid teaksid, mis neid ees ootab.
Saldoteatega valge paberilipik hüppas pilust välja. Ta otsis taskust prille ja taipas siis, et need olid jäänud selle mantli taskusse, mis tal paadisadamas käies seljas oli olnud. Unustamine tekitas hetkeks ärritust.
Ta läks tänavalaterna alla heledama valguse kätte ja uuris silmi kissitades saldoteadet.
Reedene automaatne väljamakse oli kirjas. Samuti eelmisel päeval automaadist võetud summa. Arvel oli veel 9765 krooni. Kõik klappis.
Edasine oli täiesti ootamatu.
Tunne oli niisugune, nagu oleks ta hobuselt kabjalöögi saanud. Valu oli kohutav.
Ta kukkus ettepoole, valge numbritega saldolipik kramplikult pihku pigistatud.
Kui laup külma asfalti puudutas, tajus ta hetkelist selgust.
Tema viimaseks mõtteks oli, et ta ei saanud millestki aru.
Siis ümbritses teda igast küljest korraga peale langev pimedus.
Südaöö oli äsja möödunud. Oli alanud esmaspäev, 6. oktoober 1997.
Tee peal sõitis veel üks öisele laevale kiirustav veoauto.
Seejärel jäi kõik jälle vaikseks.

Teine peatükk

Kui Kurt Wallander Ystadis Mariagatanil oma autosse istus, oli kõik talle väga vastukarva. Kell oli 6. oktoobril 1997 veidi kaheksa läbi. Ta sõitis linnast välja, mõeldes, miks ta küll polnud keeldunud. Ta tundis matuste vastu sügavat ja tugevat vastumeelsust. Ometigi oli ta nüüd teel matusele. Kuna ta oli varakult liikuma hakanud, otsustas ta, et ei sõida otse Malmösse. Selle asemel võttis ta suuna mööda rannikuteed Svarte ja Trelleborgi poole. Vasakul vilksatas puude vahelt meri. Üks praam oli parajasti sadamasse saabumas.
Ta mõtles, et seitsme aasta jooksul olid need tema neljandad matused. Esimene oli kolleeg Rydberg, kes suri vähki. Haigus oli olnud pikk ja piinarikas. Wallander käis tasapisi hääbuvat kolleegi haiglas tihti vaatamas. Rydbergi surm oli olnud tõsine isiklik löök. Rydberg oli see, kes temast politseiniku tegi. Ta oli õpetanud Wallanderit õigeid küsimusi esitama. Tänu temale õppis Wallander aja jooksul kuriteopaigal märkide lugemise rasket kunsti. Enne, kui Wallander Rydbergiga koos töötama hakkas, oli ta olnud täiesti tavaline politseinik. Alles tükk aega pärast Rydbergi surma taipas Wallander, et lisaks visadusele ja energiale oli tal ka suur oskustepagas. Kui tegemist oli keerulise probleemiga ja ta ei teadnud, millises suunas liikuda, siis pidas ta seniajani Rydbergiga endamisi pikki vestlusi. Ta tundis Rydbergist peaaegu iga päev puudust. See tunne ei kadunud kuhugi.
Siis suri ootamatult tema isa. Ajuinsult, ta kukkus kokku oma ateljees Löderupis. Sellest oli nüüd kolm aastat möödas. Vahetevahel oli see Wallanderi jaoks veel praegugi mõistetamatu. Et isa, tema pilte ja tärpentini ning õlivärvide igavest lõhna ei olegi enam olemas. Löderupi maja oli müüdud. Wallander oli sealt mõne korra mööda sõitnud ja teadis, et seal elavad nüüd teised inimesed. Kuid ta ei peatunud maja juures kunagi. Aeg-ajalt käis ta isa haual, ehkki see tekitas temas alati mingit ebamäärast südametunnistusepiina. Nende käikude vaheline aeg venis üha pikemaks. Ka isa nägu oli üha raskem meelde tuletada.
Kui inimene oli surnud, siis hakkas ajapikku tunduma, nagu poleks teda kunagi olnudki.
Seejärel Svedberg. Kolleeg, kes aasta tagasi oma kodus jõhkralt tapeti. Wallander mõtles tookord, kui vähe ta teadis tegelikult inimestest, kellega ta koos töötas. Svedbergi surm oli paljastanud suhted, mille olemasolust tal aimugi ei olnud.
Ja nüüd oli ta teel neljandale matusele, kuhu tal õigupoolest ei oleks vaja olnud minna.
Naine oli helistanud kolmapäeval. Wallander oli parajasti oma kabinetist lahkumas. Oli hiline pärastlõuna. Pea valutas, ta oli tegelenud praamilt tulnud veoautost avastatud salasigarettide lootusetu uurimismaterjaliga. Jäljed viisid Põhja-Kreekasse ja kadusid seal kui vits vette. Ta oli vahetanud informatsiooni Kreeka ja Saksa politseinikega. Sellest hoolimata polnud nad kurjategijatele sugugi lähemale jõudnud. Ta taipas, et autojuht, kes salakauba olemasolust koormas tõenäoliselt isegi teadlik polnud, saab arvatavasti mõnekuise vanglakaristuse. Midagi rohkemat asjast ei tulegi. Wallander oli kindel, et salasigarette saabub Ystadi iga päev. Ta kahtles, kas sellele üldse kunagi õnnestub lõppu teha.
Lisaks tumestas tema päeva vihane jutuajamine prokuröriga, kes asendas mõni aasta tagasi Sudaani siirdunud Per Åkesoni. Juba enne Åkesoni lahkumist ja hiljem temalt saabuvaid kirju lugedes tundis Wallander närivat kadedust. Åkeson oli julgenud astuda sammu, millest Wallander ise oli ainult unistanud. Ta saab peagi viiskümmend. Tahtmata seda endale päriselt tunnistada, teadis ta siiski, et suurte ja otsustavate muutuste aeg tema elus oli juba möödas. Ta on ja jääb politseinikuks. Ta võis ainult püüda enne pensionile jäämist saada paremaks uurijaks. Ja võib-olla õpetada midagi oma noorematele kolleegidele. Mingit pöördepunkti ei paistnud kuskilt. Kuskil ei oodanud teda tema Sudaan.
Tal oli jope juba käes, kui naine helistas.
Algul ei saanud ta aru, kes helistab.
Siis taipas ta, et see oli Stefan Fredmani ema. Peast kihutasid läbi mõtted ja mälupildid. Mõne sekundiga oli ta taastanud kolme aasta tagused sündmused.
Poiss oli maskeerunud indiaanlaseks ja püüdnud kätte maksta meestele, kes olid tema õe hulluks ajanud ja noorema venna ära hirmutanud. Üks neist meestest, kelle ta tappis, oli tema enda isa. Wallanderile meenus kohutav pilt, kui poiss põlvitas ja nuttis oma õe surnukeha juures. Mis hiljem edasi sai, sellest ta eriti palju ei teadnud. Ainult seda, et poissi ei saadetud muidugi vanglasse, vaid psühhiaatriahaigla kinnisesse osakonda.
Nüüd helistas Anette Fredman, et Stefani surmast teatada. Ta oli endalt elu võtnud, viskudes alla maja katuselt, kus teda kinni peeti. Wallander avaldas kaastunnet, ja sisimas tundis ta isegi kurbust. Või oli see ehk lootusetus- ja ahastustunne. Kuid ta ei mõistnud ikkagi, miks Anette Fredman talle helistas. Ta seisis, telefonitoru käes, ja püüdis naise välimust silme ette manada. Ta oli teda näinud kahel või kolmel korral Malmö lähedal, kui nad otsisid Stefanit ja püüdsid leppida mõttega, et jõhkrate tegude toimepanijaks võib olla kõigest neljateistkümneaastane poiss. Ta mäletas, et naine oli uje ja rõhutud. Talle jäi mulje, nagu oleks naine iga hetk valmis põgenema, kartes kogu aeg, et juhtub midagi hirmsat. Mis ju tegelikult juhtuski. Wallanderile meenus ähmaselt kahtlus, ega naine äkki meelemürke ei tarvita. Võib-olla ta jõi liiga palju või leevendas oma muret tablettidega? Wallander ei teadnud seda. Pealegi oli tal naise näo meenutamisega raskusi. Telefonitorust kostev hääl oli võõras.
Siis jõudis Anette Fredman helistamise põhjuseni.
Ta tahtis, et Wallander matusele tuleks. Sest peaaegu keegi teine nagunii ei tule. Perest olid alles jäänud vaid tema ise ja Stefani noorem vend Jens. Kõigest hoolimata oli Wallander olnud sõbralik mees, kes soovis head. Ja ta lubaski minna. Ta kahetses seda samal silmapilgul, kui oli lubaduse välja öelnud. Ent siis oli juba liiga hilja.
Hiljem püüdis ta välja selgitada, mis poisiga pärast vahi alla võtmist tegelikult oli juhtunud. Ta rääkis ühe arstiga haiglas, kuhu Stefan viidi. Möödunud aastate jooksul oli Stefan peaaegu tumm ja sulgenud kõik oma hingeuksed. Kuid Wallander sai teada, et kui poiss juba surnult asfaldil lamas, oli tema näol sõjamaaling ning värvid ja veri olid omavahel segunenud hirmuäratavaks maskiks, mis rääkis ehk rohkem ühiskonnast, kus Stefan elas, kui poisi lõhestunud isiksusest.
Wallander sõitis aeglaselt. Kui ta hommikul tumeda ülikonna selga pani, märkas ta oma üllatuseks, et püksid olid parajad. Niisiis oli ta kaalust alla võtnud. Pärast seda, kui ta mõni aasta tagasi teda tabanud suhkurtõvest teada sai, oli ta olnud sunnitud oma toitumisharjumusi muutma, end liigutama hakkama ja kaalul silma peal hoidma. Algul oli ta liialdatud ja kannatamatu usinusega mitu korda päevas end vannitoas kaalumas käinud. Lõpuks viskas ta kaalu suure vihaga välja. Kui ta ilma selle pideva jälgimiseta kaalu langetamisega hakkama ei saanud, siis võis kogu asja sinnapaika jätta.
Kuid arst, keda ta korrapäraselt külastas, ei andnud järele, vaid manitses Wallanderit visalt oma lohakat eluviisi muutma, tegema korrektuure oma korra­päratutes, ebatervislikes söömisharjumustes ja peaaegu olematutes liikumistavades. Lõpuks andis see tulemusi. Wallander ostis dressi ja treeningtossud ning hakkas korrapäraselt jalutamas käima. Kui Martinsson tegi ettepaneku üheskoos jooksma minna, keeldus Wallander pahaselt. Igal asjal oli piir. Ja tema puhul jooksis see piir jalutuskäikude juurest. Ta tegi tunnise ringi Mariagatanilt läbi Sandskogeni ja tagasi. Vähemalt neli korda nädalas sundis ta end välja minema. Ta oli vähendanud ka oma seni sagedasi käike hamburgeribaaridesse. Ja arst märkas suunda paremuse poole. Veresuhkur oli alanenud ja Wallanderi kaal vähenenud. Ühel hommikul habet ajades märkas ta muutusi ka oma välimuses. Põsed olid lohku vajunud. Tal oli tunne, nagu näeks ta pärast pikaajalist asjatusse rasva ja halba jumesse mattumist oma nägu naasmas. Tütar Linda oli rõõmsalt üllatunud, kui teda nägi. Kuid politseimajas ei kommenteerinud tema kõhnumist keegi.
Nagu me ei näekski üksteist, mõtles Wallander. Me töötame koos, aga me ei näe üksteist.
Wallander möödus sügiseselt maha jäetud Mossby rannast. Talle meenus kuue aasta tagune aeg, kui kummipaat kahe surnud mehega randa ajus.
Ta vajutas piduri järsult põhja ja keeras suurelt teelt kõrvale. Aega oli veel küllaga. Ta jättis mootori seisma ja astus autost välja. Rand oli tuulevaikne, sooja oli mõni kraad. Ta pani mantlinööbid kinni ja hakkas mööda liivaluidete vahelist rada astuma. Eemal oli meri. Ja tühi rand. Inimeste ja koerte jäljed, ja ühe hobuse kabjajäljed. Ta vaatas mere poole. Linnud olid teel lõuna poole.
Ta mäletas siiani täpset kohta, kus kummipaat randa oli triivinud. Hiljem viis keeruline uurimine Wallanderi Lätti, Riiga. Ja seal oli Baiba. Läti mõrvatud kriminaalpolitseiniku lesk; Wallander oli mehega tuttavaks saanud ja teda hindama õppinud, enne kui mees tapeti.
Siis jäid nad Baibaga kahekesi. Ta uskus pikka aega, et neist saab paar. Et Baiba kolib Rootsi. Nad käisid korra Ystadi lähedal isegi ühte maja vaatamas. Kuid siis hakkas Baiba eemale tõmbuma. Wallander mõtles armukadedalt, kas mängus on mõni teine mees. Kord sõitis ta ette teatamata Riiga. Aga teist meest polnud. Olid vaid Baiba kõhklused, kas ta suudaks abielluda politseinikuga ja jätta maha oma kodumaa, kus ta tegi kehvasti tasustatud, kuid huvitavat tõlkijatööd. Siis nende suhe lõppes.
Wallander astus piki randa ja mõtles, et sellest on nüüd rohkem kui aasta möödas, kui ta Baibaga viimati rääkis. Veel praegugi juhtus, et ta nägi teda unes. Aga tal ei õnnestunud teda kunagi kätte saada. Kui ta tema poole läks või käe välja sirutas, oli Baiba juba kadunud. Ta küsis endalt, kas ta tegelikult tundiski temast puudust. Armukadedust ta enam ei tundnud. Nüüd suutis ta Baibat mõne teise mehe kõrval ette kujutada, ilma et südant selle mõtte juures valu oleks läbistanud.
Kaotatud ühtekuuluvustunne, mõtles ta. Baiba päästis mind üksindusest, mille olemasolust ma enne isegi teadlik ei olnud. Kui ma tema järele igatsen, siis igatsen tegelikult ühtekuuluvustunde järele.
Ta läks auto poole tagasi. Üksildastest mahajäetud randadest tuleks tal eemale hoida. Eriti sügisel. Need võisid kergesti tekitada suure ja raske masenduse.
Kunagi oli ta Jyllandi põhjatipu tühjale rannale loonud omale üksildase tegevuspiirkonna. See oli periood, mil ta oli tõsise depressiooni tõttu haiguslehel ega uskunud, et ta Ystadi politseimajja üldse enam kunagi tagasi pöördub. Aastad olid möödunud, kuid ta meenutas siiani õudusega, kuidas ta end tookord oli tundnud. Ja ta ei tahtnud seda enam uuesti läbi elada. See tekitas temas ainult hirmu.
Ta istus autosse ja sõitis Malmö poole. Ümberringi oli sügav sügis. Ta mõtles, milline talv sel aastal tuleb. Kas rohke lumesajuga, mis koos tuulega kaose tekitavad. Või tuleb talv vihmane. Ta mõtles ka, mida teha puhkusenädalaga, mis tal mingil ajal novembris välja tuleb võtta. Ta oli rääkinud oma tütre Lindaga kuhugi soojale maale tšarterreisile minekust. Ta oleks hea meelega tütrele reisi välja teinud. Ent tütar, kes elas Stockholmis ja õppis seal midagi, millest Wallander ei teadnudki, mis see täpselt on, oli öelnud, et ta ei saa nii pikaks ajaks ära sõita. Isegi siis, kui ta oleks seda tahtnud. Wallander püüdis välja mõelda kedagi teist, kellega koos reisile minna. Kuid kedagi teist ei olnud. Sõpru oli tal nii vähe, et neid peaaegu ei olnudki. Üks neist oli Sten Widén. Tal oli Skurupi lähedal hobusetalu. Kuid Wallander kahtles, kas ta tegelikult tahaks koos Widéniga reisile minna. Ennekõike Widéni tõsise alkoholiprobleemi pärast. Mees jõi pidevalt, samal ajal kui Wallander oli oma varasemat liigset alkoholipruukimist tublisti vähendanud, sest arst oli seda tungivalt soovitanud. Muidugi võis ta rääkida Gertrudi, isa lesega. Aga ta ei suutnud välja nuputada, mida oleks tal temaga terve nädala jooksul rääkida.
Rohkem kedagi polnudki.
Niisiis jääb ta koju. Raha kasutab ta hoopis uue auto ostmiseks. Tema Peugeot­ hakkas viletsaks jääma. Malmö poole sõites kuulis ta mootorist mingit lakkamatut kolinat.

*

Veidi pärast kella kümmet jõudis ta Rosengårdi. Matus pidi algama kell üksteist. Kirik oli uus. Poisid tagusid kiriku kõrval kiviaia vastu palli. Ta istus autos ja vaatas poisse. Neid oli kokku seitse. Kolm neist olid mustanahalised. Ka kolme ülejäänu välimus reetis sisserändaja päritolu. Lisaks neile oli seal veel üks tedretähtede ja heledate kohevate juustega poiss. Poisid tagusid hingestatult palli ja naersid. Hetkeks tundis Wallander kanget tahtmist nendega liituda. Ta jäi siiski autosse istuma. Kirikust väljus üks mees ja süütas sigareti. Wallander tuli autost välja ja läks suitsetava mehe juurde.
„Kas Stefan Fredmani matused toimuvad siin?” küsis ta.
Mees noogutas.
„Olete sugulane?”
„Ei.”
„Me pole matuselistega eriti arvestanud,” ütles mees. „Arvatavasti teate, millega ta hakkama sai.”
„Jah,” vastas Wallander. „Ma tean.”
Mees silmitses oma sigaretti.
„Temasuguse jaoks ongi vist surm kõige parem lahendus.”
Wallander ärritus.
„Stefan ei saanud isegi kaheksateistkümneaastaseks. Nii noore inimese jaoks ei ole surm kunagi hea lahendus.”
Wallander taipas, et ta oli karjunud. Suitsetav mees vaatas teda üllatunult. Wallander raputas vihaselt pead ja pööras ringi. Must matuseauto sõitis kiriku juurde. Üksiku pärjaga pruun kirst tõsteti välja. Samal hetkel sai ta aru, et tal oleks pidanud lilled kaasas olema. Ta läks jalgpalli mängivate poiste juurde.
„Kas keegi teist teab, kas siin lähedal on mõnda lillepoodi?” küsis ta.
Üks poistest viipas käega.
Wallander võttis rahakoti ja otsis sellest sajakroonise.
„Jookse sinna ja osta üks kimp,” ütles ta. „Roose. Ja tule kähku tagasi. Saad vaeva eest kümneka.”
Poiss vaatas teda imestusega. Kuid võttis raha vastu.
„Ma olen politseinik,” ütles Wallander. „Ohtlik politseinik. Kui sa rahaga jalga lased, siis otsin ma su üles.”
Poiss raputas pead.
„Sul pole mundrit,” ütles ta aktsendiga rootsi keeles. „Pealegi ei näe sa politseiniku moodi välja. Vähemalt mitte ohtliku politseiniku moodi.”
Wallander võttis oma töötõendi välja. Poiss uuris seda silmapilgu. Siis ta noogutas ja kadus. Ülejäänud jätkasid jalgpalli tagumist.
Pean arvestama võimalusega, et ta ei tule tagasi, mõtles Wallander süngelt. See oli väga ammu, kui siin riigis austust politseiniku vastu iseenesestmõistetavaks peeti.

Aga poiss tuli koos roosidega tagasi. Wallander andis talle kakskümmend krooni. Kümme selle pärast, et ta oli lubanud, kümme selle eest, et poiss tõesti tuli tagasi. Muidugi oli seda liiga palju. Aga nüüd ei saanud ta sinna enam midagi parata. Kohe seejärel sõitis kiriku ette takso. Ta tundis ära Stefani ema. Naine oli küll vanemaks jäänud ja nii kõhn, et paistis peaaegu kurnatud. Tema kõrval seisis poiss, kelle nimi oli Jens ja kes oli umbes seitse aastat vana. Poiss oli oma vennaga väga sarnane. Silmad olid suured ja pärani. Hirm oli neis silmades siiani alles. Wallander astus lähemale ja tervitas.
„Ainult meie olemegi,” ütles naine. „Ja pastor.”
Peab ju olema vähemalt veel kantor, kes orelit mängib, mõtles Wallander. Aga ta ei öelnud midagi.
Nad läksid kirikusse. Pastor oli noor, ta istus kirstu lähedal toolil ja luges lehte. Wallander tundis, kuidas Anette Fredman järsku tal käest kinni haaras.
Ta sai temast aru.
Pastor pani lehe kõrvale. Nad istusid kirstust paremale. Naine polnud tema kätt ikka veel lahti lasknud.
Kõigepealt kaotas ta oma mehe, mõtles Wallander. Björn Fredman oli ebameeldiv ja jõhker mees, kes teda peksis ja oma lapsed surmani ära hirmutas. Kuid kõigest hoolimata oli ta nende isa. Mehe tappis tema enda poeg. Seejärel suri tema vanim laps, Louise. Ja nüüd istub ta siin ja matab oma poega. Mis talle alles on jäänud? Poolik elu? Kui sedagi.
Keegi tuli kirikusse. Anette Fredman seda nähtavasti ei kuulnud. Või oli ta nii keskendunud olukorraga toime tulemisele. Mööda vahekäiku lähenes üks naine. Ta oli umbes Wallanderi-ealine. Lõpuks märkas teda ka Anette Fredman. Ta noogutas. Naine istus neist mõni rida tahapoole.
„Ta on arst,” sosistas Anette Fredman. „Tema nimi on Agneta Malmström. Kui Jens ükskord haige oli, siis ta ravis teda.”
Wallanderile tuli nimi tuttav ette. Võttis mõni hetk aega, enne kui talle meenus. Siis taipas ta järsku, et just Agneta Malmström ja tema mees olid andnud talle ühe tähtsama niidiotsa, kui ta Stefan Fredmani asja uuris. Wallander mäletas, kuidas ta ühel ööl oli naisega Stockholmi Raadio kaudu rääkinud. Naine oli olnud purjepaadiga kuskil Landsorti kandis kaugel merel.
Orelimuusika täitis kiriku. Wallander taipas, et mingit nähtamatut kantorit ei olnud. Pastor oli magnetofoni käima pannud.
Wallander mõtles, miks kirikukellad ei löö. Kas matused ei alanudki alati kella­helistamisega? Mõte taandus, kui ta tundis, kuidas haare tema käsivarre ümber tugevnes. Ta heitis pilgu Anette Fredmani kõrval istuvale poisile. Kas seitsmeaastase matusele kaasa võtmine oli õige? Wallander kahtles. Kuid poiss paistis rahulik.
Muusika vaibus. Pastor hakkas rääkima. Tema kõne lähtus Jeesuse sõnadest, mis kõige nooremaid tema juurde kutsusid. Wallander istus ja vaatas kirstu, ta püüdis pärja lilli kokku lugeda, et vältida klompi kurgus.
Matusetalitus oli lühike. Seejärel astusid nad kirstu juurde. Anette Fredman hingas kiiresti ja sügavalt, nagu võitleks ta mäkketõusu viimaste meetritega. Agneta Malmström oli nende juurde tulnud. Wallander pöördus pastori poole, kes paistis kannatamatu.
„Kellad,” ütles Wallander süngelt. „Kui me välja läheme, siis tuleb kelli helistada. Ja see ei peaks lindilt tulema.”
Pastor noogutas vastumeelselt. Wallanderil käis peast läbi mõte, mis juhtuks siis, kui ta oma politsei töötõendi välja võtaks. Anette Fredman ja Jens läksid kirikust esimesena välja. Wallander tervitas Agneta Malmströmi.
„Ma tundsin teid ära,” ütles naine. „Me pole kunagi kohtunud. Aga teie pilt on lehes olnud.”
„Ta palus mul tulla. Kas ta helistas teile ka?”
„Ei. Ma tahtsin ise tulla.”
„Mis edasi saab?”
Agneta Malmström raputas aeglaselt pead.
„Ma ei tea. Ta on liiga palju jooma hakanud. Ma ei tea, mis Jensist saab.”
Tasasel toonil vesteldes olid nad jõudnud kiriku eeskotta, kus Anette ja Jens ootasid. Kellad helisesid. Wallander avas ukse. Ta heitis pilgu tagasi, kirstu poole. Matusebüroo töötajad hakkasid seda juba välja kandma.
Järsku pimestas teda välklambi sähvatus. Kiriku ees seisis fotograaf. Anette Fredman püüdis oma nägu varjata. Fotograaf kummardus allapoole ja suunas kaamera poisi näole. Wallander tahtis sekkuda. Kuid fotograaf oli kiirem. Ta jõudis pildi ära teha.
„Miks te ei või meid rahule jätta?” karjus Anette Fredman.
Poiss hakkas nutma. Wallander haaras fotograafi käsivarrest kinni ja vedas ta kõrvale.
„Mida sa õige teed?” röögatas ta.
„Pole sinu asi!” vastas fotograaf. Ta oli umbes sama vana kui Wallander ja tal oli halb hingeõhk.
„Ma teen selliseid pilte, nagu ise tahan,” jätkas ta. „Sarimõrtsukas Stefan Fredmani matus. Ma müün pildid maha. Kahjuks jäin matusetalitusele hiljaks.”
Wallander kavatses juba oma politsei töötõendi välja võtta. Siis muutis ta aga meelt ja rabas kaamera ühe ropsuga enda kätte. Fotograaf püüdis seda tagasi saada. Ent Wallander tõrjus ta eemale. Tal õnnestus fotoaparaadi tagumine külg lahti saada ja film välja tirida.
„Igal asjal on piir,” ütles ta ja andis kaamera tagasi.
Fotograaf jõllitas talle otsa. Siis võttis ta taskust mobiiltelefoni.
„Ma helistan politseisse,” ütles ta. „See on seadusevastane.”
„Helista,” vastas Wallander. „Helista. Ma olen kriminaalpolitseinik ja minu nimi on Kurt Wallander. Ma töötan Ystadis. Helista mu Malmö kolleegidele ja kaeba, mille peale aga tahad.”
Wallander lasi filmi maha kukkuda ja trampis selle puruks. Samal hetkel vaikisid kirikukellad.
Wallander oli higiseks läinud. Ta oli ikka veel ärritatud. Peas kajas Anette Fredmani anuv karjatus, et ta rahule jäetaks. Fotograaf vahtis purukstallatud filmi. Väikesed poisid mängisid häirimatult jalgpalli.
Juba telefonis oli Anette Fredman küsinud, kas Wallander tahaks pärast matust tema juurde kohvile tulla. Wallander ei olnud suutnud keelduda.
„Mingeid pilte lehte ei tule,” ütles ta.
„Miks nad ei võiks meid rahule jätta?”
Wallander ei osanud sellele küsimusele vastata. Ta vaatas Agneta Malmströmi poole. Kuid ka tema ei leidnud midagi, mida öelda.

Üürikorter räämas maja neljandal korrusel oli samasugune, nagu Wallander seda mäletas. Ka Agneta Malmström oli nendega kaasa tulnud. Kohvi oodates istusid nad vaikides. Wallander arvas köögist pudeli klirinat kuulvat.
Poiss istus põrandal ja mängis omaette autoga. Wallander mõistis, et Agneta Malmström jagab tema rusutust. Kuid kummalgi polnud midagi öelda.
Igaüks istus oma kohvitassiga. Anette Fredmani silmad läikisid. Agneta Malmström püüdis küsida, kuidas ta töötuna majanduslikult toime tuleb. Anette Fredmani vastus oli lühike.
„Saan hakkama. Mingit moodi saan hakkama. Üks päev korraga.”
Jutuajamine soikus. Wallander vaatas kella. See hakkas juba üks saama. Ta tõusis püsti ja surus Anette Fredmani kätt. Samal hetkel puhkes naine nutma. Wallander tundis end abituna.
„Ma jään natukeseks ajaks siia,” ütles Agneta Malmström. „Minge teie pealegi.”
„Ma püüan mõnikord helistada,” ütles Wallander. Siis silitas ta kohmakalt poisil pead ja läks.
Enne mootori käivitamist istus ta natuke aega autos. Ta mõtles fotograafi peale, kes oli kindel, et saab surnud sarimõrtsuka matusel tehtud pildid maha müüa.
Ma ei saa eitada, et niisuguseid asju juhtub, mõtles ta. Aga ma ei saa möönda, et ma seda mõistaksin.
Ta sõitis läbi Skåne sügise Ystadi poole.
Läbielatu rõhus teda.
Veidi pärast kella kahte parkis ta auto politseimaja juurde ja astus uksest sisse.
Tuul oli tõusnud. Puhus idast. Lahe kohalt liikusid maa poole aeglased pilved.
 

Lugu jätkub Henning Mankelli raamatus „Tulemüür“, mille digiraamat maksab sellel nädalal vaid 6 eurot. Vaata lisa!