KOULU VABARIIK

Kui keegi oleks seda maailmanurka hetkel vaadanud kõrgele taevavõlvile tõusnud dirižaabli pardalt, oleks ta näinud ilusaid rohetavaid aasasid, jõukaid külasid ja mühavaid põlislaasi ning arvanud, et kõik on kõige paremas korras, et Maavallas käib igapäevane unine ja lohisev elu ning et siinkandis täna kohe kindlasti midagi põrutavat ei juhtu. Vähemalt midagi sellist, mis mõjutaks inimkonna ja maailma saatust. Ta poleks kindlasti pööranud erilist tähelepanu pisikesele tossutavale täpikesele, mis mööda Läänerada Liivilinna poolt Tarbatu peale põristas ja ammugi poleks ta osanud arvata, et mobiiliroolis istuv mina ja Koulu minu kõrval oleme hetkel ühed olulisemad inimesed terves Euroopas. Tõenäoliselt oleks ta meid pidanud juhuslikeks huvimatkajateks ning meie jalge all põõnavat Siurut poleks ta üldse näinudki.
Taevavõlvilt oleks kõik paistnud kena, tavaline ja rahulik. Taevavõlvilt poleks olnud näha, et mobiilis on kaks geeniust ja
Suur ja Hindamatu Aare.
Meie teekonna viimasel lõigul libiseski üle taeva üks dirižaabel, mis vaikselt kulges Rävali poole, ja selle nägemine minus need mõtted tekitaski. Nii mõtiskledes üritasin ma peletada ärevust, mida minusse süstisid Bayermobili kiretud ja julmad mõõdikud esipaneelil. Viimast korda olime me ostnud gasoliini Liivilinnast ja sellest pidi Koulu väitel piisama grammipealt, et Tarbatu väravate ette jõuda. Koulu oli selle välja rehkendanud ja siis ise põõnama visanud. Kui teisi inimesi poogitakse rõugete vastu, siis Koulut poogiti kahtluste vastu oma ilmeksimatuse suhtes. Kätkis külastasid Koulut kolm haldjat, üks andis luuleanni, teine terava taibu ja kolmas usu, et need kaks andi tal ikka kindlasti olemas on. Mõnikord arvan, et kui ka mind kätkis mingid haldjad külastasid, siis olid need Ebaõnn, Kuri Saatus ja nende ema
– Liigne Usalduslikkus.
Nii et ka nüüd, meie pika teekonna viimasel jupil, ei jäänud mul üle muud, kui Koulu rehkendusi usaldada ja loota, et me ei jää ööseks metsade vahele tühja gasoliinipaagiga ukerdama. Kusagil Rehola põldude vahel – kui Tarbatu juba paistis – hakkas meie Bayermobili kahetaktiline turtsuma ja Lääneraja lõpusirgel lükkasin ma käigu välja, andes ühtlasi äratava müksu Koulule.
Ta võpatas, haigutas, pungitas silmi, vaatas tolmusest aknast välja ja ühmas: „Mis ma ütlesin, grammipealt.”
Veeresime tühikäigul mööda tammedega palistatud teed alla maalinna poole ja Koulu ainult ümises rahulolevalt, kui me eeslinna turuväljakul seisma jäime ja mina masinat enam käivitada ei suutnud.
„See pole täpsus, vaid ihnsus,” sõnasin mina, enne kui ta jõudis midagi öelda. „Kõige tühipaljam ihnsus. Seesama asi, miks sa ostad mulle alati viis kartulit ja ühe tüki liha. Sa oled lihtsalt välja arvestanud, et ma püsin nõndagi elus küll.”
„Ära kapsast unusta,” viskas tema. „Ma ostan sulle alati kapsast ka.”
„Pool kapsast,” täpsustasin mina. „Kusjuures mulle tundub, et lased mulle alati väiksema poole panna.”
Nagu alati, kui jutt läks minu toiduratsioonile, hiilis Koulu teemast kõrvale ja hakkas käske jagama. „Aitab vaidlemisest! Otsi nüüd paar poissi ja lükake mobiil linna,” ütles ta. „Siis hangi Siurule värsket piima ja vii mu riided pesumajja. Ma ootan sind Koprakuhilas, see on seal...”
„Vallikraavi ääres, ma mäletan küll. Kui koprad pole vahepeal streikima hakanud. Muide, ega ma pole öelnud, et Mugulakuhil oleks sellele urkale hoopis parem nimi?”
„French, kas ma kuulen sinu hääles mingit irooniat?”
„Ei, läbi minu kõneleb ainult monsenjöör Nälg. Tead äkki seda nõrkenud käte ja aukuvajunud kõhuga isandat, kes...”
„Ole hea, aita mul meeles pidada, et kui mõnes ülikoolis otsitakse näidiseksemplari näljatõve käes vaevlevast isendist, kelle kõht on auku vajunud, siis ma müüksin neile sinu.”
„ Ja kelle hääles mina nüüd irooniat kuulen?”
„Lõuad, French,” ühmas Koulu, haaras mobiili tagumisest otsast oma väärtusliku seljakoti, pilgutas mulle silma ja paugutas mobiiliust. Nägin teda rahvamurrus endale teed rajamas, ja siis kadus ta juba vana Tarbatu väravate taha.
Tema, mu Koulu, oli nüüd taas kodus, tagasi sünnimaal, keset tarvaid, põlislaasi, rammujaid, arbujaid, mugulaid ja maalinnu. Ta sai häbenemata pühenduda kartulisöömisele, saunatamisele ja kõigile muudele õudustele, millest koosneb tema rahvuslik identiteet. Aga mina... Siurule piima ja riided pesumajja, eks ole.
Need Maavalla linnad polegi õieti nagu linnad, mõtlesin ma, kui ma paari turskemat kaubahoovi poissi otsisin. Vanad maalinnad on alles ja linnadeks nimetavad nad nende ette ehitatud kivimajadest külasid, mille tänavatel kohtab mobiile ikka veel harvemini kui hobuseid. Maad on neil laialt, nad sigivad vähe – või vähemalt Koulu räägib nii – ja ilmad on hullemad kui Hollandis. Minu etnograafilised teadmised piirdusid küll vaid eelmise käiguga, mis vältas umbes kuu aega ja mille jooksul ma hankisin endale gigantse nohu, mis mu vaatlusvõimet märkimisväärselt pärssis. Aga nüüd ma ikkagi leidsin need paar poissi ja me lükkasime Bayermobili linnaväravate vahelt sisse, õigemini need poisid lükkasid, sest ähkimine tuleb mul väga hästi välja. Ma lasin masinast õli välja, käisin tolmusemad kohad lapiga üle, et keegi ei saaks öelda, et ma meie liikuva kodu eest hoolt ei kanna. Siis tõmbasin furgoonile kardinad ette ja heitsin tagaistmele siruli, et järele mõelda, milliseid olulisi ja tarvilikke asju siit kindlasti peab kaasa võtma. Kui ma umbes tunni aja pärast ärkasin, oli kell sealmaal, et Koulu oli kindlasti jõudnud Hiiemäel ohvrikivi juures ära käia ja ootab mind Koprakuhilas.
Kevadel pole siin Tarbatu kandis väga vigagi. Päike soojendab orgu ja jõgi hoiab õhu värske ja puhtana. Taamal kõrgub rohetav Hiiemägi oma hiiglasuure ohvrikiviga, selle ümber on kivist kants ehk Maalinn. Ehk Ülalinn. Minusugusel pole sinna üles seni asja olnud. Aga kolme päeva pärast peame me Kouluga ohvrikivi juures uue sobimuse tegema.
Maalinnas ja Hiiemäe veere peal parkides peab olema väga ettevaatlik – tuletasin ma endale meelde, kui Koprakuhila poole suundusin. Õigupoolest peab juba praegu ettevaatlik olema, kuna terve Tarbatu on täis tammesid, pärni ja vahtraid, mille otsas elavad kõige ülbemad tiivulised peletised – hakid. Neil on muidugi ükskõik, et ma kandsin kõige ehtsamat neveeri sametist ülikonda... Juba ma kuulsingi nende kraaksatusi, et linna on ilmunud uus ja puhas ülikond, vaistlikult tundsin pea kohal nende parvesid rünnakuks jõudu koguvat. Tänavad on Tarbatus puhtad, antisanitaarne oht ei ähvarda Tarbatus kunagi alt, vaid ülevalt. Lisasin sammu. Koulu võib teinekord olla väga noriv.
Ma jõudsin puust majade juurest kohta, mida võiks vist nooblimaks rajooniks pidada, siin kõrguvad – jah, just nimelt kõrguvad on kohalikus mõistes õige sõna – kolmekorruselised kivielamud, milles elavad rikkad kaupmehed, ja siin on ka suurlähetiste Majad. Novgorodi Maja, Ladina Maja, Frangi Maja, Brandenburgi Maja. Maju neli ongi, ülejäänud on kas Rävalis või Pärunas, kus neil ka midagi teha on. Vaid kõige vanemad ja lugupeetumad kojad on oma Majad ehitanud Tarbatusse, nii olla väärikas, siin on Maalinn, siin on ohvrikivi ja siin käib koos Maavalla Vanematekogu.
Koprakuhil asub aga teisel pool Maalinna, vallikraavi ääres, mis otse Emajõkke suubub. Suudmekohal linn tegelikult lõpeb ja algavad võsastik ja kopratammid. Lääne poole sealt linn enam ei laienegi, juba mitusada aastat kasvab ta ainult mööda jõe äärt ida poole.
Koprakuhil on iseenesest kena vaikne võõrastemaja, mida nad siin kõrtsiks kutsuvad. Õlu on neil talutavam kui teistes all-linna asutustes ja kopra hautavad nad palju pehmemaks kui mujal. Paraku käib selle kõige juurde mägi kartuleid, mille mittesöömine on võrdne kõige rämedama isikliku solvanguga.
Kui ma kohale jõudsin, oli Koulu kõrtsi tagumises otsas tugitooli uppunud, ta ees oli aurav pott koprahautisega, teine kartuliga – praetud kartuliga, tundsin ma lõhnast –, siis üks kahtlaselt kapsa järgi lõhnav aam, käär pigimusta leiba, liitrine savikann õlut ja virn Tarbatu Päevalisi, mida ta piipu popsutades luges. Juba oli ta jõudnud ka berri kirsitubaka asemele kodumaist soetada, mis lehkas nagu pigis tambitud määndunud kaselehed.
„Kodu, kallis kodu,” ümisesin mina ja poetasin end ettevaatlikult Koulu lauda. Tema urin andis kõrtsmikule märku, et uuele kliendile on vaja ette kanda. Pigistasin silmad kinni ja kujutasin ette maailma kõige suuremat kartulit.
Aga kui silmad lahti tegin, nägin end jõllitavat Koulu omast mitte sugugi vähem väärika suurusega potti porgandiga hautatud kopralihaga.
„Kojujõudmise puhul,” teatas tema. „ Ja kapsas ka.” Nad söövad siin rohelist kapsast, mille nad enne tünnis roiskuma lasevad minna ja siis pipra, seapeki ja loorberiga pudipehmeks keedavad. Kunagi pool aastat tagasi oli Koulu Fontenay’s asunud ühte poeemi kirjutama
– poeemi kodumaast –, kuid ei suutnud seda ilma kapsata lõpetada. Punane kapsas ei kannusta tema Pegasust. Ta oli mind Kölni kihutanud ega lubanud ilma riknenud kapsata tagasi tulla. Ja isegi selle Kölni oma peale oli ta nina kirtsutanud.
„Meil on täna pidu?” uurisin.
„Söö! Sa oled selle ära teeninud.”
„Värise, kobras, ma ei karda sind!” Sööstsin aurava poti kallale. Mulle maitseb kobras, tegelikult.
Koulu toppis piipu, rüüpas õlut ja luges ajalehti, ta oli jälle kodus ja käitus nii, nagu tal polekski kiire, nagu ta oleks käinud vaid mõne päeva Liivi rannas tervisevetel või Alulinna metsades tarvaid fotografeerimas. Nurgas mängis grammofon mingi kohaliku naiskoori plaadiga. Idüll.
Kui ma lõpetasin ja kapsapoti alandlikult Koulu ette tagasi tõstsin, vaatas ta mind pika ja imeliku näoga, kehitas siis õlgu ja sirutas kulbi kapsa järele.
„Mis meil õhtusöögiks on?” pärisin. Niisama, jutujätkuks.
„Saun, arvan ma. Üks korralik suitsusaun. Sina võid muide vaba õhtu võtta.”
Mind oleks selline suuremeelsus jahmatanud, kui ta poleks lisanud: „Meil on õhtul ainult vaimuteravust ja mõtlemist nõudev töö.”
„Nagu näiteks Hieronymose lahtimurdmine?”
Koulu noogutas. Ja ehkki tema näoilme jäi muutumatuks, ta kissitas ainult pisut silmi, teadsin ma juba, kuidas ta kavatseb oma kojusaabumise idülli jätkata. Ta läheb sauna, vihtleb end oimetuks, joob siis kaks toopi jääkülma õlut ja alustab duelli Hieronymosega. See saab olema kahe geeniuse duell ja lõpuks – kodumaise õlle ja tubaka abiga – jääb peale tänapäeva moodsa maailma võluvõim. Ta tundis sellest jõukatsumisest juba ette mõnu.
„Aga ära loodagi, et sa saunast pääsed,” ütles Koulu äkki suitsupilve tagant. „Sa haised õli, teetolmu ja gasoliinivingu järele. Sinu juuresolek segab mu mõttetegevust.”
„Ma sain nagu aru, et vaba õhtu?”
„Ohjaa, seda muidugi. Aga mitte saunavaba. Muide, kas sa Siurule piima hankisid?”
„Sa tahtsid talle ju värsket piima? Järelikult ootan õhtust lüpsi.”
„Pesumajas käisid?”
„Arvan, et üritan kuskilt enne soetada mingit desinfitseerivat vahendit. Vaata, mul ei õnnestu ilmselt sinu sokihunnikuga pesumaja lähedusse jõuda, sest enne nabib gaasimaskides rahumalev mind linna õhu reostamise eest kinni.”
„Siis hommikul, French, esimese asjana,” ütles Koulu. Ta oli kojujõudmise puhul alati väga leebes tujus.
Köhatasin. „Tegelikult oleksin ma tahtnud meie sobimuse kohta küsida. Üht-teist ja nii muuseas.”
„Kolm päeva on veel aega. Siis vaatame. Mul on praegu midagi tähtsamat käsil kui sinu sobimus.” Ta tasandas häält. „Maalinnas polnud praegu Ülemeremaade talitusest kedagi, pidin Rävalisse telegrafeerima. Aga ma sain raamatukogust kõik vajalikud raamatud ja oma riistad tõin ma juba ära. Nad lubasid Rävalist kedagi saata. Ta jõuab ilmselt hommikuks ja selleks ajaks on mul Hieronymos valmis. Kui see on muidugi Hieronymos.”
„On,” olin ma kindel. „Ma söön oma mütsi ära, kui see pole Hieronymos! Paberil on vesimärgid, liim on üle kolmesaja aasta vana, vahas on Eiszölleri oru mett, ja trükitehnika, sellega mind juba ei peta! See on Baseli tähestik, kõik selle perioodi Baseli trükised on sama pressi peal tehtud. Ma söön oma mütsi ära, kui see pole Hieronymos!”
„Sa sööksid oma püksid ka ära, kui sa neid veinis pool päeva leotanud oled. Ma millegipärast usun hapukapsa nimel antud vannet rohkem,” muigas Koulu.
Kiikasin helerohelise olluse poole. „Kobras,” pakkusin siis. „Elusalt, toorelt, koos naha ja karvadega. Aga see on Hieronymos.”
„Kobras sobib,” noogutas Koulu. „Mul läks tegelikult endal kõht tühjaks.” Ta koputas piibu tühjaks ja küünitas kapsapoti järele.
Ma ei suutnud seda pealt vaadata.
Süvenesin hoopis ajakirjandusse, katsin vaatepildi einestavast Koulust lahtise Tarbatu Päevalisega, lugesin kohalikke uudiseid, nii uusi kui vanu, sirvisin kuulutusi. Ajalehed on ajaviitmiseks päris head, tavaliselt on neis palju naljakat, eriti kuulutustes. Ja pole paremat viisi võõra maa tundmaõppimiseks kui kuulutuste lugemine. See oli umbes kümne minuti pärast, kui üks kuulutus mu tähelepanu niivõrd köitis, et luksatasin. See oli ühe vanakraamikaupmehe kuulutus, mis oli ilmunud juba neli päeva järjepanu.
„Hämmastav,” pomisesin siis. „Vapustav, uskumatu, põrutav...” Koulu tõstis aeglaselt silmad. „Mis on?”
„Üks kuulutus, tead. Kas loen ette?”
„Tee proovi.”
„Siin kuulutatakse, et arenev meretagune rahaühistu otsib hästi tasuvale alalisele tööle maagialoog-semiootikut. Eelnev töökogemus pole oluline.”
Koulu vaatas mind pikalt ja teatas siis: „Loll nali, French.”
Nojah, selliste lihtsate asjadega teda ei püüa. Ta tavatseb öelda, et enne võetakse mõni hernehirmutis kuhugi alalise tööle kui semiootik.
„Koulu?” küsisin. „Aga tegelikult on siin midagi põrutavat küll. Kas sa tead, mida tähendab halb eelaimus?”
„Midagi sellist võiks tunda surmamõistetu hukkamispäeva hommikul, et täna võib midagi saatuslikku juhtuda?” pakkus ta.
„Täna enam vaevalt,” vastasin. „Homme. Siis, kui selgub, et nad on selle juba maha müünud...”
„Loe ette!” käsutas tema.
Ma lugesin: „Valli Vanakraam – hunnikutes vana- ja manakraami. Parimad hinnad, parimad pakkumised. Vanad ja haruldased raamatud; vägevaimad amuletid ja ohverdamistarvikud. Võluasjad, manaasjad – nii algajale kui kogenud manatargale. Selle nädala eripakkumine – kuulsad Soomuse klaaskuulid. Kiirustage, hinnad soodsad!”
Lusikas Koulu käes peatus poolel teel suhu.
„Ma võin korrata,” lubasin armulikult. „Tähelepanu, ma kordan.
Selle nädala eripakkumine – kuulsad Soomuse klaaskuulid...”
„Schombergi kuulid,” kähistas Koulu ja rabas ajalehe mu käest.
„Kust kurat nüüd need välja ilmusid!”
„Miks ka mitte. Räägitakse, et need olid meregööside saatkonna käes, kui nad purjetasid Novgorodisse liitu sõlmima – nii-öelda meeleheaks Veetšele, aga see juhtus olema ajal, mil Rävali linn oli Novgorodile embargo kuulutanud ega lasknud ühtegi laeva läbi... Mäletad küll, ma räägin sellest kurikuulsast Põlevate Tünnide Ööst Rävali kail. Viimase hädaga oli saadik Rävali vanematele just Schombergi kuule pakkunud. See oli küll üle kolmesaja aasta tagasi, aga ikkagi...”
Koulu seisis juba püsti ja miski tema liigutustes – võib-olla see ebatavaline hoolimatus, kuidas ta oli lusika lauale heitnud – kõneles mulle, et tal on väga kiire.
„Ära jahvata!” nähvas ta. „Ma tean isegi seda legendi. Mitu minust targemat meest on Maavalla risti ja põiki läbi tuuseldanud, et kuule leida. Need ei saa nii lihtsalt mingis nurgataguses vanakraamipoes välja ilmuda. Mida sa istud seal? Lähme nüüd, jookseme!”
„Ma ei istu,” kogelesin mina. „Ma olen rabatud ja istme külge naelutatud. Kas mulle tundus nii või sa tõesti mainisid sinust targemaid mehi ja veel mitut? Kas mind on tõesti nii labasel kombel alt veetud? Kas ma tõesti siis ei olegi maailma kõige targema mehe teenistuses...”
„French! Kuula nüüd hoolega – kas sulle tõesti ainult tundub või kuuled sa tõesti minu hääles teatavat ähvardust?”
Ta käed värisesid – tõesõna – ja ta oli oma kübara juba söögilaua juures pähe tõmmanud. See polnud naljaasi. Ma tegin suuga umbes sellist häält, nagu teeb istme külge naelutatud inimene end lahti rebides, ja silkasin talle järele.
Mõni aeg hiljem – kui Koulu unisevõitu ja vaiksetel Tarbatu tänavatel Kuhugi Väga Ruttava Mehe kiirkõndi esitas ja mina püüdsin kõigest väest välja näha Mehena, Kes Juhuslikult Samas Suunas Läheb, Aga Üldsegi Ei Kiirusta – kuulsin ma eestpoolt tema ähkimist:
„Muuseas, French, need minust targemad mehed olid kõik juba surnud, kui mina sündisin.”
Nii et see oli talle meelde jäänud.
Meil ei kulunud südalinna läbimiseks kuigi kaua aega. Tarbatu Hiiemäge ja maalinna ümbritseb Emajõe veega täidetud vallikraav. Mingit sõjalist otstarvet sel küll enam ei ole, nagu pole enamikul maailma kindlustel, bastionidel ja linnamüüridel, ja sisuliselt on vallikraav dekoratiivse iseloomuga kanal. See muudab linna värskemaks ja ilusamaks ning selle välisküljel kulgebki ringikujuline Vallikraavi tänav.
Kuigi Koulu polnud Valli Vanakraamist kunagi varem kuulnud, leidis ta selle putka üles geeniusele ainuomase vaistuga. Võib-olla tuli see sellest, et terve Vallikraavi tänav oli täis vanakraamipoode ja nende omanikke polnud oma hüttidele nimepanemise hommikul külastanud Originaalsete Nimede Haldjas. Siin oli Vallikraavi Vanavara, Vana Valli Võlupood, Vallikraavi Vanakaup, Vallikraavi Antiigi Butikk (see oli suurlähetiste Majadele kõige lähemal), Valli Manakaubad, Vallikraavi Vanade Asjade Pood ja siis lõpuks tänava kõige tagumises sopis Valli Vanakraam. Selleks ajaks oli mul silmade eest juba kirjuks läinud – õigupoolest roheliseks, sest kõik need ühekorruselised putkad olid roheliseks võõbatud. Ja enamasti olid need juba suletud.
„Paistab, et on veel lahti,” ütles Koulu hingeldades, kui me otsitava poe ees lõpuks seisma jäime.
„Geniaalne!” tähendasin mina. „Arvestades silti, mis kuulutab, et
„Avatud” ja lisaks ka veel lahtine uks, siis...”
„Lõuad, French!” mühatas Koulu. Aga rohkem ei pruukinud tal midagi öelda. Seda mängu, mis nüüd järgnema pidi, olime me juba mänginud kümneid kordi. Schombergi kuulid on nii-öelda apokrüüfilised: nende toime kohta puudub tõendus, on ainult legendid, müüdid ja saladused. Ja see mõjutab hinda. Dagoberdi kolbal pole hinda, ei saagi olla, nagu ei saa olla hinda ka Tarbatu ohvrikivil. Aga Tintoretto maalis umbes sadakond portreed, neist enamiku toime on tõestatud, kuid väga erinevalt, ja odavama võid kätte saada kuue tuhande luidoori eest. Mis teeb midagi kümme tuhat maavalla tamme. Aga sellist summat ei saa Koulul kunagi olema. Tarbatusse tagasi tulnuna olime me ainult omaenda rahakoti peal ja Koulule on nüüd iga tamm tähtis, niivõrd kui raha talle üldse oluline on. Me ei teadnud, kes see vanakraamikaupmees on ja mida ta Schombergi kuulidest üldse teab. Ta võib olla veendunud nende ehtsuses ja müüb neid hingehinna eest või siis müüb sama innukalt teadlikku võltsingut. Kuid jällegi – Schombergi kuulid olid legend ja nende ehtsuse võis kindlaks teha ainult väga, väga tark arbuja. Nagu näiteks Koulu.
Ta seisis nüüd veel viivu poe ukse ees ja sundis oma hingamise taas korrapäraseks. Siis silus ta korra üle oma juuksepahmaka ja me astusime sisse.
Lõhn oli nagu vanakraamipoodides ikka. Palju vanu raamatuid, kopitust, ajastute hiilgust ja kõdu. Ruumis oli hämar. Kahel pool seintes seisid riiulid, millele oli meeletutes kogustes kuhjatud kõiksugu vana kolu, sealhulgas hakkasid silma mitmed Maavalla tüüpilised nõidustarvikud, kuid ma ei uurinud neid pikemalt. Toa tagaseinas oli klaasiga kaetud lett, mille all hoiti nähtavasti väärtuslikumat kraami.
Kui keegi kuuliski meid sisenemas, ei andnud ta endast veel märku. Koulu haigutas tehtult ja uuris hajameelselt üht riiulit.
„Väga-väga juhuslik valik,” pomises ta mulle vaikselt. Ta tõstis paari eset, puhus nendelt tolmu, nuusutas isegi. „Näe, täiesti korralik kaekraats... Hmm, üsna asjalik toonekure nokk, selle võtaks isegi ära. Ja see kibu on üsna kõlblik.”
„Mis on kibu?” küsisin mina samuti sosinal.
„Õhtul saad teada,” lubas Koulu.
„Ma hakkasin juba kinni panema,” kostis äkki meie selja tagant madal mehehääl. Vähemasti mina võpatasin.
Pöördusime ümber, et näha – niivõrd, kui selles hämaruses paari sammu taha üldse näha võis – ühte kiitsukest, kõverikku, kongninaga ja kitsehabemega selli. Ta kandis loomulikult prille ja Tarbatu viimase moe kohaselt kuube, mille vasakul õlal laiutas mingi valge larakas. Peremärki millegipärast ei olnud.
„Peremees,” noogutas ta Koulule, kissitas prillide taga silmi ja noogutas siis ka mulle: „Külamees, tere õhtust, tere õhtust, jätku leivale.” Olgugi et oli hämar ja ta oli meid näinud ainult viivuks ning me polnud veel suudki paotanud, oli see tarkpea juba meie suhtest aru saanud. „Peremees” on Maavallas aupaklik viisakustiitel, umbes nagu monseigneur või milord, sellega pöördutakse endast kõrgemal positsioonil oleva inimese poole või selle poole, kellega tahetakse väga armastusväärne olla. „Külamees” on aga tavaline pöördumine, umbes nagu herr või monsieur. Hea veel, et see poodnik mind „saunameheks” ei kutsunud, nii pöördutakse siin endast madalama olendi poole.
„Peremees,” ütles Koulu ja noogutas vastuseks. „ Jätku tarvis ja jõudu teile.”
„Aitüma, jõudu tarvis.”
Tavalised viisakusvormelid vahetatud, asus kitsehabemega tüüp kohe asja kallale. „Te tulite muidugi kuulutuse peale,” teatas ta järgmiseks. „Ega siia muidu keegi sisse ei astugi, tänava kõige kaugem sopp. Pane aga kuulutus lehte ja siis mõni tuleb. Et Soomuse kuule tahate näha?”
Koulu vaatas mulle kerget imestust teeseldes otsa. „Kuule? Kuulutust? Ei, mitte. Ma otsin hoopis vanu raamatuid. Teie pood oli ainsana lahti.”
„Raamatuid on mul...” mees oleks nagu sõnu otsinud, „...palju. Väga palju. Millised peremeest huvitavad?”
„Talutööst. Midagi kasulikku. Kuuldavasti on Kurgja Vesse „Lausumissõnu lehmade tõvedele” väga tarviline abimees. Vaadake, ma pean talu ja pudulojustega on viimasel ajal aina üks häda. Ja kui vahel linna juhtud, siis ikka vaatad ringi, et äkki leiad mingit õpetust,” rääkis Koulu. Panin imeks, et ta valetas, see pole tavaliselt tema poeedihinge kõige tugevam külg. Valet lubab ta ainult inimeste suhtes, keda ei saa usaldada. Järelikult haistis ta midagi kahtlast.
„Kurgja Vesse?” Mees kehitas esiti õlgu, aga siis nagu ärkas. „Kuulge, vist isegi oli. Ma pean tagant vaatama. Hee, muidugi oli, üks hetk, peremehed!”
Ja sama vaikselt, nagu ta leti juurde ilmunud oli, ta sealt ka nüüd eesriide taha kadus.
„See on üks igavene kaval vana mulk,” sosistas Koulu mulle kiiresti. „Selliseid usalda sama palju kui vana pankur noort naist. Mulke ma juba tean.” Noh, see seletas nii mõndagi. Põlise oandilasena ei suhtu Koulu mulkidesse just hästi.
„Mis pagana Kurgja Vesse?” sosistasin mina vastu.
„Sellist tegelast pole kunagi olemas olnud. Ta peaks teadma küll, sest Kurgja on Mulgimaal...”
Koulu hääl katkes poole pealt. Ta kissistas silmi ja kummardus klaasiga kaetud letile lähemale.
„French, olgu ma neetud...”
„Ah, peremees on ikka Soomuse üles leidnud?” kostis taas poeomanikust mulgi hääl. „Kurgja Vesse raamatut mul praegu kahjuks ei ole. Aga need kuulid on küll ja väga hea hinnaga saadaval. Kui te, külamees, lubaksite, astuksite ehk paar sammu eemale, ma võtan need välja ja näitan lähemalt. Täiesti ehtsad Soomuse kuulid, hiljuti Viru rannast leitud. Lähedalt vaatad, kiiskavad ja sillerdavad seest mis hirmus, tahavad silmanägemise ära võtta.”
Koulu oli end unustanud ainult üheks hetkeks, ta oli klaasi all silmanud kuule ja neid oli ka raske mitte näha. Otse ees, keset letti, viis suurt klaaskuuli. Ilusad, saatanad, ilusad ja pilkupüüdvad. Koulu kohe pidi nende kohale kummardama ja nii oma huvi reetma.
Mina olin sunnitud nüüd ruumi nurka taganema. Poodnik astus leti ette, tõstis selle üles. Samal hetkel tundsin ma mingit kiiret tuulepuhangut, mida siin majas poleks tohtinud olla, kui keegi poleks mõnda muud ust avanud. Kui seitsmes meel on olemas, siis ilmutas ta end liiga hilja. Välisuks langes paugatusega kinni. Mulk tegi väga kiire suskava liigutuse Koulu suunas, nägin tema käes välgatavat lühikest piklikku keppi ning samal hetkel tajusin ma selja taga kellegi hingeõhku. Valu ei olnud. Ma olen taibukas poiss ja enne kui kõik pimedusse mattus, sain ma aru, et mulle oli tömbi esemega vastu kukalt löödud. Ei, see polnud valus, see oli lihtsalt väga, väga alandav.
***
Lugu jätkub Indrek Hargla raamatus„French ja Koulu“, mille digiraamat maksab sellel nädalal vaid 6 eurot. Vaata lisa!