Mariam oli viieaastane, kui kuulis esimest korda sõna harami.
see juhtus ühel neljapäeval. see pidi olema neljapäev, sest Mariam mäletas, et ta oli olnud tol päeval rahutu ja hajameelne, nagu ta oli ainult neljapäeviti, päeval, mil Jalil talle kolba’sse külla tuli. et hetkeni, mil ta Jalili viimaks raiesmikul läbi kõrge rohu kahlamas ja lehvitamas näeb, aega mööda saata, oli Mariam roninud tooli peale ja võtnud alla ema hiinapärase teeserviisi. Teeserviis oli ainus mälestusese, mis Mariami emal Nanal oli omaenda emast, kes oli surnud, kui Nana oli kaheaastane. Nana pidas kalliks iga sinise-valgekirjut portselannõukest, kannutila nõtket kaart, käsitsi maalitud vinte ja krüsanteeme, draakonit suhkrutoosil, kes pidi kurja eemale peletama.
Too viimane nõu libiseski Mariami sõrmede vahelt, kukkus kolba põrandalaudadele ja purunes kildudeks.
kui Nana suhkrutoosi nägi, lahvatas tema nägu punaseks ja alahuul lõi värisema ning silmad, nii laisk kui ka terve, jäid ainiti ja pilgutamata Mariamil pidama. Nana nägi nii kuri välja, et Mariam kartis, et ema kehasse siseneb jälle džinn. aga seekord džinni ei tulnud. Nana krahmas hoopis Mariamil randmetest, tõmbas ta enda ligi ja ütles läbi kokkusurutud hammaste: „sa oled üks väike koba harami. see on siis mulle tänuks kõige eest, mida ma kannatanud olen. perekonnareliikviaid lõhkuv väike koba harami.„
Tookord ei saanud Mariam sellest aru. Ta ei teadnud, mida see sõna harami – sohilaps – tähendab. ega olnud ta ka piisavalt vana, et seda ebaõiglust tunnetada, mõista, et laiduväärt on hoopis harami loojad, mitte harami ise, kelle ainus patt on olla sündinud. kuid selle järgi, kuidas Nana seda sõna ütles, kahtlustas Mariam ometi, et harami olla on sama inetu ja jälestusväärne nagu olla mardikas, nagu ringi siblivad prussakad, keda Nana alati kirus ja kolba’st välja pühkis.


Hiljem, kui Mariam juba vanem oli, sai ta aru küll. sõna täit salvavust tundis ta selle järgi, kuidas Nana seda kuuldavale tõi – mitte niivõrd öeldes, kuivõrd Mariami pihta süljates. siis sai ta aru, mida Nana mõtleb: et harami on midagi soovimatut; et tema, Mariam, on väljaspool seaduslikku abielu sündinud isik, kel ei saa mitte iialgi olema seaduslikku õigust nõuda asju, mis teistel inimestel olemas on, selliseid asju nagu armastus, perekond, kodu, omaksvõtt.
Jalil ei sõimanud Mariami kordagi selle nimega. Jalil ütles, et Mariam on tema lilleke. Jalilile meeldis Mariamit sülle võtta ja rääkida talle igasuguseid lugusid, nagu näiteks tol korral, kui ta jutustas Mariamile, et herat, linn, kus Mariam 1959. aastal sündis, oli kunagi olnud pärsia kultuuri häll, kirjanike, maalikunstnike ja sufide kodupaik.
„siin ei saanud jalgagi välja sirutada, ilma et oleks mõnele luuletajale tagumikku torganud,” naeris Jalil.
Jalil rääkis talle loo kuninganna gohar shadist, kes oli ammu-ammu, viieteistkümnendal sajandil, armuoodina heratile püstitanud kuulsad minaretid. Jalil kirjeldas talle herati rohelisi nisupõlde, viljapuuaedu, prisketest viinamarjadest tiineid viinapuid, linna rahvarohkeid võlvidega basaare.
„seal on üks pistaatsiapuu,” ütles Jalil ühel päeval, „ja selle alla, Mariam- jo, pole maetud keegi muu kui kuulus luuletaja Jami.” Ta kummardus lähemale ja sosistas: „Jami elas üle viiesaja aasta tagasi. ausalt ka. Ma viisin su ükskord selle puu juurde. sa olid väike. sa ei saagi mäletada.”
see oli tõsi. Mariam ei mäletanud. Ja kuigi talle oli määratud elada oma elu esimesed viisteist aastat heratist jalutuskäigu kaugusel, ei näinud ta legendaarset puud mitte kordagi. Ta ei näinud kordagi neid kuulsaid minarette ega saanud kordagi noppida vilju herati viljapuuaedadest ega ja- lutada linna nisupõldudel. aga iga kord, kui Jalil niimoodi rääkis, kuulas Mariam võlutult. Ta imetles Jalili tohutut ilmatarkust. Ta võdises uhkusest, et tal on isa, kes sääraseid asju teab.
„Millised rikkalikud valed!” ütles Nana, kui Jalil läinud oli. „Rikas mees räägib rikkalikke valesid. Mitte mingi puu juurde pole ta sind viinud. Ja
ära lase tal end ära võluda. Ta reetis meid, see sinu armastatud isa. Ta vis- kas meid välja. Ta viskas meid oma suurest uhkest majast välja, just nagu ei tähendaks me talle mitte kui midagi. Ta tegi seda täie südamerahuga.”

Mariam kuulas selle jutu alati kohusetundlikult ära. Ta ei julenud kunagi Nanale öelda, kui vastik on tal kuulata, kuidas ema Jalilist niiviisi räägib. Tegelikult ei tundnud Mariam end Jalili seltsis põrmugi harami’na. selle tunni või kahe jooksul, mis Jalil temaga igal neljapäeval naeratusi ja kingitusi ja hellitussõnu puistates veetis, tundis Mariam end väärivat kogu seda ilu ja heldust, mis elul pakkuda oli. Ja sellepärast armastaski Mariam Jalili ehkki ta pidi Jalili teistega jagama.

Jalilil oli kolm naist ja üheksa last, üheksa seaduslikku last, kes kõik olid Mariamile võõrad. Jalil oli üks herati jõukamaid mehi. Talle kuulus kino, mida Mariam polnud kordagi näinud, kuid tüdruku pealekäimisel oli Jalil seda talle kirjeldanud ja nii teadis Mariam, et esisein on tehtud sinise- ja ruugekirjutest terrakotakahlitest, et kinos on rõduloožid ja võretatud lagi. kahe poolega pendeluks avanes kahlitega kaetud fuajeesse, kus klaasvitriinides olid välja pandud hindikeelsete filmide plakatid. Teisipäeviti, nõnda ütles Jalil ühel päeval, said lapsed suupistete letist tasuta jäätist.
Nana naeratas silmakirjaliku häbelikkusega, kui Jalil seda ütles. Ta ootas, kuni mees oli kolba’st lahkunud, ning kõhistas siis pilklikult naerda ja ütles: „võhivõõraste inimeste lapsed saavad jäätist. Mida sina saad, Mariam? Jäätisejutte.”
peale kino kuulusid Jalilile maad karokhis, maad Farahis, kolm vaibapoodi, rõivapood ja must 1956. aasta Buick Roadmaster. Ta oli üks parimate sidemetega mehi heratis, linnapea ja provintsikuberneri sõber. Tal oli kokk, autojuht ja kolm majapidajannat.
Nana oli olnud üks majapidajannadest. kuni tema kõht paisuma hakkas.
Nana rääkis, et kui see juhtus, imes Jalili perekonna kollektiivne ah- hetus heratist kogu õhu välja. Jalili naiste sugulased ähvardasid verevalamisega. Naised nõudsid, et Jalil Nana välja viskaks. Nana enda isa, kes oli madalast soost kiviraidur lähedal asuvas gul Damani külas, ütles tütrest lahti. isa pakkis häbistatuna asjad ja astus iraani viiva bussi peale ning teda ei nähtud ja temast ei kuuldud enam iialgi.
„Mõnikord,” ütles Nana ühel varahommikul, kui ta kolba ees kanu toitis, „kahetsen ma, et mu isal polnud julgust nuga teravaks ihuda ja teha seda, mida hea tava nõuab. Nii oleks minu jaoks parem olnud.” Nana viskas järjekordse peotäie seemneid kanakuuti, vaikis hetke ja vaatas Mariami poole. „Oleks ehk ka sinu jaoks parem olnud. Oleks säästnud sind teadasaamise valust, et sa oled, kes oled. aga mu isa oli argpüks. Tal polnud selleks dil’i, südant.”
ka Jalilil polnud dil’i, ütles Nana, teha seda, mida hea komme nõuab.
seista vastu oma perekonnale, naistele ja naiste sugulastele ning võtta enda kanda vastutus tehtud teo eest. selle asemel oli kinniste uste taga kiiresti sõlmitud leping hea nime päästmiseks. Järgmisel päeval oli Jalil Nanal käskinud oma vähesed asjad teenijate eluruumidest, kus ta elanud oli, kokku korjata ja ta minema ajanud.
„kas tead, mida ta oma naistele enda kaitseks ütles? et ma määrisin end talle jõuga kaela. et see oli minu süü. didi? saad aru? vaat mida tähendab selles maailmas naine olla.”
Nana pani kanasöödakausi käest. Ta kergitas sõrmega Mariami lõuga.
„vaata mulle otsa, Mariam.” Mariam tegi tõrksalt, nagu kästud.
Nana ütles: „võta see teadmiseks ja jäta endale igaveseks meelde, mu tütar: nii nagu kompassinõel põhja poole näitab, leiab mehe süüdistav sõrm alati naise. alati. pea seda meeles, Mariam.”