RAAMATUKATKEND NÄDALA DIGIRAAMATUST: Leonid Mletšin - „Lenin. Venemaa võrgutamine"
Üks oktoobriöö
„Istun üksi, olen veidi purjus. Vein annab mulle tagasi julguse, eluunenäo magusa vine, meelelisuse – lõhnaaistingu ja muu – see ei ole nii lihtne, selles on mingisugune maise eksistentsi tuum,” kirjutas Ivan Bunin 21. novembril 1917. aastal Moskvas. „Mu ees on vana pudel. Pitser, riigivapp. Oli Venemaa!”
„Tulevikku Venemaal ei ole,” märkis oma päevikus tuntud ajaloolane, Moskva ülikooli professor Juri Gotje. „Elada jääb ainult selleks, et toita ja hoida peret – muud midagi ei ole. Venemaa kui suure ja ühtse suurriigi langemine mitte välistel, vaid sisemistel põhjustel, mitte otse vaenlaste, vaid omaenda puuduste ja pahede tõttu on episood, millel on maailma ajaloos vähe analooge.”
„Ma nägin unes: Kiiev, tuttavad ja armsad inimesed,” kirjutas õele 31. detsembril 1917. aastal Mihhail Bulgakov. „Nägin unes, et nad mängivad klaverit… Kas vana aeg tuleb tagasi? Praegune on säärane, et ma katsun elada ilma, et seda märkakski… et ei näeks ega kuuleks! Ma nägin, kuidas hallid massid kiljudes ja jälgilt sõimates peksavad rongides aknaid puruks, nägin, kuidas pekstakse inimesi. Nägin juhme ja elajalikke nägusid.”
Religioosne kirjanik Vassili Rozanov ütles jutustuses „Armastus” detsembris 1917 lootusetult: „Mu kallis, väljapääsu ei ole! Kes teile ütles, et igast olukorrast on väärikas väljapääs?”
„Minu on kohalikud bolševikud arvanud „kontrrevolutsiooni” hulka,” kirjutas 6. jaanuaril 1918. aastal Kolomnast Boriss Pilnjak, „ja uue aasta võtsin ma vastu vangimajas, mind arreteeriti ja minu puhul kerkis koguni küsimus, kas ei tuleks maha lasta?…”
Kaks revolutsiooni üksteise järel – ja vana elu varises kokku, pudenes kildudeks ning kadus. Uus elu kohutas ja ajas hirmu nahka. Oodatud vabaduseriigi asemel võtsid võimust anarhia ja kaos.
„Talvepalees on tohutud veinikeldrid,” tunnistas kirjanik Larissa Reisner. „Need müüriti kinni alguses ühe, pärast kahe tellise paksuselt. Ei aidanud. Igal ööl löövad kuskil augu sisse ning imevad, lakuvad ja noolivad… Pöörane, näljane ja jultunud himurus meelitab keelatud müüri juurde ühe jõugu teise järel. Nende pihta lastakse, neid tapetakse nagu koeri, aga nemad, küll käpuli, küll kõhuli, muudkui roomavad, roomavad ja roomavad…”
Kui algas I maailmasõda, keelas keiser Nikolai viinamüügi. Pärast revolutsiooni algust korraldasid sõdurid tihtipeale joobnud rüüsteretki. Kui õnnestus leida viinaladusid, siis tehti neis puhas töö. Joodi ennast surnuks.
„Novotšerkasski äärelinnas,” meenutas pealtnägija, „seisid tagavarapolgud. Need laostusid kõigepealt. Sõdurid moodustasid oma komiteesid, kelle sõna nad ka ise ei kuulanud… Kui anti käsk kogu vein maha valada, siis voolasid ladude ees lausa veinijõed. Sõdurid vantsisid mitme versta taha, jõudsid ladude juurde, heitsid kõhuli ja jõid. Pärast käisid linna peal laamendamas.”
Kuiv seadus, mis tähendas viinakeeldu (veini ja õlut müüdi), tõukas narkootikumide poole.
„Ja nüüd siis ilmuski kokaiin,” meenutas luuletaja ja laulja Aleksandr Vertinski. „Seda müüdi esialgu avalikult apteekides, kinnistes pruunides purkides, ühe grammi kaupa. Kõige parem, Saksa firma Mark oma, maksis viiskümmend kopikat gramm. Hiljem keelati seda ilma retseptita müüa, nii et seda oli aina raskem saada. Seda müüdi käest kätte, see ei olnud puhas, vaid hambapulbriga pooleks, ja maksis kümme korda rohkem. Väikesele hambaorgi hanesulele puistati näpuotsatäis pulbrit, see pisteti sügavale sõõrmesse ja tõmmati sisse nagu nuusktubakat.
Pärast esimest nuuset lõi teie aju üürikeseks ajaks nagu klaariks. Te tundsite haruldast vaimustust, mõtteselgust, reipust, julgust ja otsustavust. Teie hingele oleksid kasvanud otsekui tohutud tiivad. Kõik oli helge, selge, sügav ja mõistetav. Elu oma proosa, pisiasjade ja äpardustega oleks otsekui kusagile taandunud, kadunud. See kestis kümme minutit. Veerand tunni pärast lakkas kokaiin mõjumast.
Te võtsite teise näputäie. See virgutas teid jälle. Mõneks minutiks, aga juba vähem. Edaspidi näputäied sagenesid, kuni te jõudsite täieliku tuimuseni. Ja siis te istusitegi surnukahvatult, huuled veripunased, närides neid, kuni valu lubas. Kange tahtmine tekitada endale füüsilist valu ajas lausa hulluks.
Järk-järgult ergutas kokaiin teid aina vähem ja lõpuks ei mõjunud enam üldse. Te ei saanud midagi süüa. Juua ühte-teist saite: konjakit ja viina. Ainult väga kangeid jooke. Need otsekui kainestasid teid, peatasid kokaiini mõju, see tähendab, et mõjusid vastumürgina. Nüüd tuli tabada hetk, et nuusutamine lõpetada ja magama heita. Kõigil see ei õnnestunud.
Näitlejad hoidsid vestitaskus rohuklaase ja laadisid end enne lavale minekut. Näitlejannad hoidsid kokaiini puudritoosis.
„Olge lahked!” ütlesid pakkujad tavaliselt vanamoodsalt. Ja ma võtsin vastu, mida pakuti. Algul tarvitasin võõrast, siis juba enda oma.
Midagi head sellest tulla ei saanud. Esiteks hävitas kokaiin nina limaskesta ning paljudel meiesugustel olid ninad juba pehmeks läinud ja me nägime kohutavad välja. Teiseks aga uimasti enam ei mõjunud ega andnud midagi peale painava, lootusetu meeleheite.
Kord öeldi mulle:
„Su õde on surnud. Moskvas. Võõrastemajas. Heitis voodisse, pani uksed kinni ja võttis korraga mitu grammi kokaiini.”
Kui palju ma seda võõrastemaja hiljem ka ei otsinud, kui palju inimeste käest ei uurinud, ikka ei tea ma midagi – ei seda, kus ta suri, ega seda, kuhu ta maeti.
Süstiti morfiumi, nuusutati eetrit ja kokaiini, suitsetati hašišit. Morfiumi tarvitasid need, kellel oli ravimeid ja süstlaid, seega eelkõige meditsiinipersonal. Kokaiiniga kaubitsesid prostituudid.”
„Nimetan muutusi, mis on toimunud Petrogradis kuu aja jooksul pärast revolutsiooni,” meenutas üks Vene suurimaid sotsiolooge Pitirim Sorokin. „Tänavad on reostatud paberiprahi, pori, ekskrementide ja sihvkakoortega. Sõdurid ja prostituudid tegelevad väljakutsuvalt roppusega. „Seltsimees! Kõigi maade proletaarlased, ühinege! Lähme minu juurde,” pöördus minu poole võõbatud neiuke. Väga originaalselt kasutatud revolutsiooniline loosung!”
Mõni päev enne revolutsiooni kirjeldas Leonid Krassin (Lenini võitluskaaslane ja tulevane rahvakomissar) oma kirjas välismaale jäänud naisele värvikalt olukorda Petrogradis:
„Piiteris vapustab mustus ning mingi võõrdumine ja mahajäetus. Tänavad ja trotuaarid ujuvad vedelast porist. Piiter näeb välja kui mitte elanike poolt maha jäetud, siis igal juhul tulnukate poolt asustatud linnana, keda mingisugunegi heakord huvitab sedavõrd vähe, et nad ei pea vajalikuks teha kõige algelisematki remonti.
Vastavalt ilmale on massi meeleolu hapum ja tigedam kui suvel, ja ka poliitikas on käimas mingi uus anarhistlik rüüstelaine. Ehmunud väikekodanlased ootavad värisedes bolševike väljaastumist, kuid valitseb arvamus, et neil ei tule midagi välja…”
Sõdurid ei tahtnud sõdida ja viskasid igal sobival võimalusel püssi põõsasse. Sundida neid mitte ainult sõda jätkama, vaid kas või ainult sõjaväes teenima, oli võimatu. Just sellepärast ei tahtnudki sõjavägi 25. oktoobril 1917 kaitsta seaduslikku ajutist valitsust ning suhtus üpris leplikult sellesse, et võimu võtsid bolševikud, kes olid lubanud viivitamatult rahu sõlmida.
25. oktoobril käitusid Venemaa kindralstaap ja sõjaministeerium nii, nagu poleks poliitilised lahingud üldse nende asi. Kindralid ja ohvitserid järgisid rangelt sõjaväelaste kohta üllatavat neutraliteeti. Kui Petrogradi ringkonna staabi ja kindralstaabi ohvitserid kuulsid bolševike algavast ülestõusust, läksid nad ülimalt rahulikult varem sisse seatud varjendisse ning veetsid seal juues ja süües öö.
Hommikul ilmus sinna bolševike sõja-revolutsioonikomitee esindaja, et koostada nimekiri ohvitseridest, kes on valmis uue võimuga koostööd tegema. Kindralstaabi liikmed rääkisid enesega rahulolevalt:
„Nad ei saa ilma meieta hakkama…”
Saanud teada, et bolševikud on kukutanud ajutise valitsuse, jooksid paljude ministeeriumide töötajad laiali või saboteerisid nende põlatud uut võimu.
„Silmatorkav erand selles,” kirjutas uhkusega kindralstaabi ülema asetäitja kindralleitnant Nikolai Potapov, „oli keiserlik sõjaministeerium, kus pärast Oktoobrirevolutsiooni ei katkenud töö hetkekski.”
Enne revolutsiooni ei olnud armee ja laevastiku ohvitserid poliitikast eriti huvitatud. Veebruarirevolutsiooni päevil toetasid nad tsaari kukutamist, leides, et see on paratamatu ja sellele paratamatusele tuleb alluda.
„Oktoobripööre,” meenutas Petrogradi ohranka viimane ülem kindralmajor Konstantin Globatšov, „toimus kergemalt ja valutumalt kui Veebruarirevolutsioon. Mulle isiklikult oli tookord tegelikult ükskõik, kas valitseb Kerenski või Lenin.
Kui aga vaadata seda küsimust väikekodanlase vaatevinklist, siis pean ütlema, et esiotsa tõi uus režiim väikekodanlasele tuntavat kergendust. See kergendus seisnes eelkõige selles, et tekkis mõningane lootus, et ajutise valitsuse kaheksa valitsemiskuu jooksul süvenenud kaos lõpuks nii või teisiti peatub. Paljudel tekkis usk, et röövlite vastu resoluutselt tegutsedes loob uus võim väikekodanlase elule ja omandile talutavamad tingimused.”
Vastu 25. oktoobrit 1917 ööbis bolševike partei keskkomitee täies koosseisus, Lenin kaasa arvatud, Smolnõi palee toas nr 14 otse põrandal. Sõja-revolutsioonikomitee liikme Andrei Bubnovi mäletamist mööda „Iljitšil oli Talvepalee vallutamisega väga kiire ja ta vandus üpris ägedalt, kui pealetungi käigust ei tulnud teateid”.
„Kümnendas toas, ülemisel korrusel, kestis vahetpidamata sõja-revolutsioonikomitee istung,” kirjutas revolutsioonipäevade kroonik, Ameerika ajakirjanik John Reed. „Läksid mööda: Podvoiski, kõhn, habemega eraisik, kelle ajus küpsesid ülestõusu operatiivplaanid; Antonov, raseerimata […] magamatusest tuikuv; Krõlenko, rässakas, laia näoga soldat, kes alati naeratas, elavalt žestikuleeris ja järsult kõneles; Dõbenko, hiiglasuur habeme ja rahuliku näoga madrus. Niisugused olid need mehed, kes pidasid käesolevat võitlust nõukogude võimu eest ja kes hakkavad pidama tulevasi võitlusi.”
Kuni vallutati Talvepaleed, kus asus ajutine valitsus, avati Smolnõi instituudis II ülevenemaaline tööliste ja soldatite saadikute nõukogude kongress. See oli ajutise valitsusega paralleelne võimuorgan, mis esindas vasakpoolseid, sotsialistlikke parteisid. Tribüünile astus Petrogradi nõukogu esimees Lev Trotski:
„Sõja-revolutsioonikomitee nimel teatan, et ajutist valitsust ei ole enam olemas!”
Tuntud kunstnik Juri Annenkov, kes on jätnud meile suurepärased memuaarid „Minu kohtumiste päevik”, kirjutab, et saalis puhkes ovatsioon.
„Mõned ministrid on võetud vahi alla,” jätkas Trotski. „Teised arreteeritakse lähitundidel.”
Saal hakkas jälle aplodeerima.
„Meile räägiti,” jätkas Trotski, „et ülestõus kutsub esile laastamistöö ja uputab revolutsiooni verre. Seni on kõik läinud veretult. Väikekodanlane magas rahus ega teadnudki, et üks võim on asendunud teisega.”
Ja siis ta nägi, et saali on tulnud Lenin, ning teatas:
„Meie hulgas viibib Vladimir Iljitš Lenin, kes mitmete asjaolude tõttu ei saanud seni meie sekka tulla… Elagu meie juurde tagasi pöördunud seltsimees Lenin!”
