RAAMATUKATKEND NÄDALA DIGIRAAMATUST: Margus Karu – „Nullpunkt“
Nullpunkt on realistlik ja ilustamata lugu 21. sajandi Eesti noorte elust. See räägib unistustest ja nendeni jõudmisest, julgustades igaüht jääma alati iseendaks ja mitte kunagi alla andma.
Raamatukatkend
Ma ei taha seda. Ma ei taha seda. Ma ei taha seda. Ma ei taha. Ma ei taha seda hetke. Ma ei taha seda nädalat. Ma ei taha seda tuba. Ma ei taha seda peret. Ma ei taha seda elu. Ma ei taha seda elu. Ma ei taha seda. Ma tahan kõike uut. Ma tahan kõike uut. Ma tahan kõike uut. See ei ole minu elu. See ei ole minu elu. See ei ole minu. See ei ole minu elu. Ma tahan koju. Ma tahan koju ära. Ma tahan koju. Ma tahan ära. Ma tahan ära. Ma tahan ära. Jalgadel on külm. Kuidas ma siia jõudsin? Miks ma siin olen? Varbad on lume sees. Mida ma teen? Mida ma teen? Ma ei tea, mida ma teen. Ma ei taha hüpata. Ma ei taha tagasi minna. Ma ei tea, mida ma teen. Ma ei tea, mida ma teen. Kas ma hüppan? Kas ma hüppan? Kas ma hüppan? Kas ma hüppan? Kas ma hüppan? Kas ma hüppan? Hüppan. Hüppan. Ma ei tea. Hüppan! Ei. Ma ei taha. Ma ei taha. Ma ei taha midagi. Ma ei taha midagi. Ma ei taha midagi. Ronin rõduäärelt alla. Panen ukse kinni. Panen teksased jalga. Panen kampsuni selga. Tõmban kirjutuslaua ukse eest ära. Hoian linki ülal. Ema logistab ust. Hoian kinni. Ma olen tugevam. Tõmban ukse lahti. Lükkan ema pikali. Haaran esikust ketsid. Jooksen uksest välja. Jooksen trepist alla. Jooksen paljajalu läbi lume. Majade vahele. Jooksen. Nüüd on korras. Tänaseks. Panen ketsid jalga. Lähen bussipeatusesse. Kõik saab korda.
–17
Kulunud teksased, miniseelikud, punased velvetid, rippuvad nöörid, kõlisevad ketid, kirjud märgid, punased, täpilised, kollased, ruudulised, pruunid… Siin ei ole ju kellelgi musta värvi pükse jalas! Nägin kurja vaeva, et endale vähegi kantavaid ja vanematele taskukohaseid musti teksaseid osta, sest Popova käskis mul need täna jalga panna. Kui Popova muidugi on üldse ta päris nimi, sest selle mustade pükste kandmise kombe kohta ta küll tõtt ei rääkinud. Ajasin endale hommikul oma kesisest valikust vist kõige poosema ja ühtlasi ka kõige kallima T-särgi selga – tegu on soliidse, musta värvi ja kerge helgiga ümber keha hoidva särgiga, mis näeks üpriski kaunis välja, kui mul oleks näiteks rinnalihaseid või üldse mingeid lihaseid, aga kogu mu muskulatuur hävis selle poole aastaga, mis ma Roostal karjamaade vahel lebotasin ja mäletsevaid lehmi passisin. Ostsime T-särgi mu põhikooli lõpupeoks ja kuna olen tänaseks päevaks umbes seitse kilo raskem, ning seda mitte lihasmassi tõttu, siis on see hakanud mu semitreenitud keha külge kaunis tihkelt liibuma ja mul on aina raskem end veenda, et olen tegelikult siiski kena poiss. Tegelikult vist ju olen.
Noored siin näevad igati nooblid välja. Polegi harjunud liikuma sellises kaubamärkide virvarris. Ühel tüdrukul on vist sünnipäev, sest ta on kõik oma parimad riided täna selga pannud. Korraga. Pükste peal on seelik, mille peal on vist kleit, kleidi all on polo ja kogu kupatuse peal veel pintsak. Ta niigi kirjut kostüümet ilmestavad hiidsuured kaubamärgid, mille üle iga suurlinna poetänav uhke oleks. Minu särgil on ka mark – Baltman. Ei tea, kas siin oli facecheck üks sisseastumiskatse, aga tundub, et selles koolis käivadki just need tüdrukud, kes Stiina esikaanele satuvad, ja need poisid, kes… – ma ei tea, mis ajakirja kaanele popid ja ilusti riietuvad poisid satuvad. Igal juhul on kõik kenasti viimaste trendidega kursis.
Äkki ma kuulsin valesti. Mis kõlab nagu mustad püksid?
Midagi ei kõla nagu mustad püksid ja mul pole aimugi, miks ta palus mul need endale muretseda.
Garderoob ise näeb endiselt idaeuroopaliku noortekoloonia kartsa moodi välja nagu Eesti koolides kombeks. Teades aga, et tegu on ühe Eesti parima kooliga, ootasin pigem koridorist leida lugematul arvul ilusaid punaseid kappe nagu kunagi „Päästja koolikellas” nähtud, mitte sellist klassikalist kivi-ja-trellid-varianti. Erinevus Lasnaga on see, et kui vana kooli seinad olid 1980ndate alguses vene võõrtööliste valatud betoonist, siis siin on selleks kunagi mungaordu piitsa abil üksteise otsa laotud iidne paas. Ajaloohõngu jagub siiski vaid mõõdukalt, sest see on mattunud lumerõskete jopede ja märgade jalanõude odööri.
„Mis sa otsid siit, poiss?”
Issand jumal, mis hääl see veel oli? Kui liidad kokku kõigi nõidade hääled, mida oled oma lapsepõlve jooksul multifilmidest näinud, ja jagad selle eespool nimetatud nõidade arvuga, siis on tulemiks see hääl, mis mind kohe küsitlema hakkab. Selline korralik keskpärane kärisev nõiahääl mõõduka inisevusega. See on kartsamutt, kes lösutab kulunud katkisel tugitoolil ja piidleb mind altkulmu pilguga. Kartsamutid, või siis vähem solvavalt – garderoobitädid, on koolides väga võimukad ja tähtsad tegelased, kellega lihtsalt peab hästi läbi saama. Nende võim ulatub küll peamiselt vaid üle su õueriiete, aga ometi on need suhted vägagi vajalikud, kui pead pärast viiendat tundi minema olematule onutütrele lasteaeda järele, kuigi samal ajal on vene keeles imenitelnõi padježi peale kontrolltöö.
„Kuidas?” proovin igaks juhuks küsimust täpsustada.
„Sa ei käi siin koolis!”
„Käin. Täna on mu esimene päev.”
„Jeerum, veebruaris alustad kooli, tolbajaan oled või?” küsib muti naeru itsitades. Lisaks oma nõialikule häälele on tädil vastav välimus. Ta ei ole selline klassikaline kõhn eesti nõiamoor nagu Kunksmoor või see kõigi laste õudusunenägu „Nukitsamehest”, vaid pigem säärane, kellel on paksu metsa sees martsipanist maja ja kes on läinud lasteõgimisest (ja ehk salaja ka oma maja lakkumisest) päris trullakaks. Tema praegune töökoht on igati arusaadav, sest kooli garderoob tagab hea juurdepääsu lastele ja eks eliitkoolinoore liha ole ikka pehmem ja rammusam.
„Johannes olen. Mind kanti Roostalt siia üle. Üheteistkümnendas tsees hakkan käima. Rootsi keele klassis.”
„Aaaaa, vahva. Vana kool ei meeldinud, jah?”
„Mitte päris nii… Kus see üksteist tsee garderoob on?”
Tädi viipab kartsabloki kõige tagumise nurga poole. Seal siis neid halbu lapsi hoitaksegi…
Nimetatud garderoobis askeldavad kaks neidu. Üks on pikem, ja usu või mitte, aga lisaks ohtrale Hello Kitty temaatikale tema riietuses on vaeseke lasknud endale mullet’i lõigata.
„Tere hommikust. Johannes olen. Teie uus klassivend,” hõikan trellitatud puuri.
„Tšauka. Irka ütles, et sa pidid täna tulema. Reelika,” ütleb lühem blond tütarlaps eluterve ja särava häälega ning hakkab koos minu poole midagi naeratuse sarnast saatva MacGyveriga kartsast välja kõndima. Mullet’iga on see teema, et kuigi kuuldavasti käib mood ringides, siis tegelikult peaks veel mõne aasta ootama, et see soeng jälle aktsepteeritav oleks. Või siis tosina aastaid. Mul kahjuks nii kaua aega oodata ei ole: viskan jope üliruttu nagisse, ajan oma sajaeegused vahetusjalanõud jalga – teine nõudmine, mis tundub endisele lasnakale kummaline – ja jooksen tüdrukutele järele.
„Lähme koos, ma tegelikult ei tea, kuhu minna.”
„Davaika.”
Hakkame üheskoos trepi poole kõndima ja möödume mõnekümnest modernkunsti teosest, mis on üksteise kõrvale seinale riputatud. Usun, et need on kõik vilistlaste tehtud, sest Baltikumi vanimas gümnaasiumis on käinud nii mõnigi tuntud ja kuulus tegelane. Pildirivi lõppu ilmestab kena, seest valgustatud klaaspurskkaev otse trepi kõrval. Neil on koolis purskkaev? Lasnas pritsis padukaga akna vahelt vihma sisse ja talvel pidi lihtsalt ennast kõigest väest veenma, et see asi, mis ma teen, ei ole lõdisemine, vaid karastamine – ja neil on purskkaev! Ilmselgelt on linnavalitsusel prioriteedid paigas, kuidas, kuhu ja kellele raha kulutada. Trepp ise on vanalinnale kohaselt aristokraatlik ja selle keskosa kenasti kulunud, meenutades kõiki neid väikeseid jalakesi, kes on siin tarkust omandades edasi-tagasi jooksnud ning lõpuks, suurteks jalakesteks saanuna, siit tagasi vaatamata välja jalutanud. Ja nii umbes nelisada aastat jutti. Vägev kool! Mul on hea meel, et mul lasti siia õppima tulla.
„Meil Roostal sellist värki ei olnud,” proovin trepist üles minnes tüdrukutega juttu teha.
„Mis värki?”
„No purskkaevu ja maale ja…”
„Usun. See seal pole ju… mingi päris kool ka. Kuidas sa siis siia muidu nii… poole aasta pealt järsku sisse said?” küsib Reelika, endiselt naeratades, kuid sellise näoga, nagu oleksid nad terve klassiga seda arutanud,ja temal, priviligeeritul, on esimesena võimalus see otse allikalt välja uurida. Teadsin tegelikult juba ette, et pean hakkama kõike kõigile seletama.
Da-damdi-dam, ma ei ole närvis. Ei ole närvis. Ei ole. Kohe-kohe vajutan lingi enesekindlalt alla ja lausun veel enesekindlamalt, kui linki vajutan: „Tere, kas ma saaksin direktoriga rääkida?”
Kohe teen seda. Kohe vajutan linki. Ukse peal on kirjas „Direktor”, nii et ilmselgelt on tegu direktori kabinetiga, ja kui direktori enda käest küsin, et kas ma saaksin direktoriga rääkida, siis võib-olla alavääristan seda inimest, arvates, et ta ei võigi olla direktor… Nii et peaks ütlema alustuseks midagi neutraalsemat. „Tere”, näiteks.
Mõtlen praegu veits üle. Veits.
Link alla – ja dam-di-dam.
„Tere, kas ma saaksin direktoriga rääkida?”
„Tere, kes küsib?” vastab minust märksa enesekindlam soliidne daam, kes on arvatavasti direktori sekretär. Tean seda, sest direktori nimi on Hillar. Ja tean ka, et Hillar on mehenimi. Mitte just maailma kõige ilusam mehenimi, aga siiski mehenimi. Loogiline järeldamine on mul alati hea olnud.
„Johannes Tamm olen, mul oleks vaja härra Hillar Allandiga kokku saada.”
„Üks hetk,” ütleb proua Sarvraam, tõuseb püsti ja juhatab mind direktori ukseni.
„Siin on üks noormees, kes tahab suga midagi rääkida.”
„Tule edasi,” ütleb direktor minu poole pilku heitmata.
„Tere, olen Johannes Tamm, käin hetkel Roosta gümnaasiumis ja mul on üks mure, millega te saaksite mind ehk aidata.” Selle lause peale tõstab Allandi pilgu ja piidleb mind hindavalt. Algus on tehtud ja tagasiteed pole.
„Istu. Räägi,” ütleb kogukas, hallipäine, pikk ja aukartustäratav mees.
Istun ja hakkan rääkima.
„Astusin sügisest Roosta gümnaasiumisse. Arvasin, et see on hea koht, kus uut koolielu alustada, sest varemalt käisin ühes tõeliselt halvas Lasnamäe getokoolis. Sellises getokoolis, millel oli isegi teiste samasuguste seas halb maine. Kuidagi oli nii sattunud, et meie klassist sai see klass, kuhu kõik need istumajääjad, noored emad ja kõige hullemad vandaalid kokku paigutati, et teised paralleelid vähegi normaalsemalt õppida saaksid. Tahtsin sealt ära ja arvasin, et internaatkool on parim lahendus. Pidi olema tasuta majutus ja muidu head tingimused. Tegelikult oodati vanematelt koolile igakuist rahalist toetust, sest Rootsi riigi abiraha oli lõppemas. Allakäigu algus vist… Ühikaelu tähendas pidu kakskend neli seitse ja ega seal karjamaa vahel muud teha polnudki kui juua ja läbutseda. Isoleeritus ülejäänud maailmast vaid võimendas seda. See on hea koht, kus maakoolide imelapsed saavad õppida, aga mulle… Ma ei tea… Ma olen poolteist aastat oma noort elu seal magama pannud ega taha enam nii jätkata. No siin ma siis nüüd istun. Nagu aru saate, otsin võimalust sealt ära tulla ja kuna Rootsi gümnaasiumil on ainsana Tallinna koolidest vähegi sarnane õppekava, siis mul väga teisi võimalusi ei ole…”
Jätan lause poolikuks, sest leian, et peaks mingi hetk väikese pausi tegema, et härra direktor saaks ka midagi öelda. Ma ei tea, kui kaua ma olen juba rääkinud, aga näib, et kõik oluline on vist juba ette vuristatud.
„Niisiis…?”
Onu ei ole veel pilti kokku pannud, loogiline järeldamine ei ole vist tema tugevaim külg.
„Mu küsimus oleks, et kas on kuidagi võimalik mind Tallinna Rootsi gümnaasiumisse üle kanda?”
Paus.
Allandi vaatab mind, põrnitseb siis pastakat oma peos, nagu peaks ta tema käest aru pärima, ja heidab seejärel pilgu aknast välja, vanalinna hallidele müüridele.
Paus kestab ikka veel ja ma ei tea, kas peaksin selle vaikuse täitma enda kiitmisega või oleks targem lasta direktoril oma mõtteid rahulikult ühest ajusopist teise kõlgutada, kuni nad on piisavalt valmis, et suust välja kukkuda.
„Kas sul on tunnistus kaasas?” küsib ta viimaks.
„Praegu mitte,” vastan vabandades. Ma ei julgenud seda veel Roostalt ehku peale välja võtta, sest ei tahtnud sattuda sellisesse hirmuäratavasse situatsiooni, kus ma ei ole õppeaasta keskel ametlikult ühegi kooli hingekirjas.
„Aga räägi, mis hinded sul seal siis kirjas on, Johannes?”
„Neljad-viied. Rohkem neljasid kui viisi. Muidu olen viks poiss. Käitumine ja hoolsus ja kõik selline on korras. Pidasin põhikooli lõpuaktusel kõnet ja…”
„Olgu,” segab direktor vahele, „olukord on selline, et meie rootsi keele klassist läks just üks poiss reaalklassi üle ja kuigi meie klassid on muidu viimse piirini täis, siis rootsi keeles on nüüd tõesti üks vaba koht.”
Ma naeratan entusiastlikult. Ei ole hetkel sellist tunnet, et peaksin ise midagi ütlema.
„Nii et põhimõtteliselt võid sa juba homme meie kooli astuda – kui oled tõesti nii viks ja viisakas, nagu väidad.”
„Olen, ja tahan siia kooli tulla.”
„Väga hea. Kui kaua sul aega läheb, et oma tunnistus välja võtta ja siin alustada?”
„Ma võin homme Roostale sõita ja ülehomme kooli tulla.”
„Et ülehomme on laupäev, siis pigem jätame selle esmaspäevale,” ütleb Allandi naljatledes, aga sellisel moel, mis näitab, et tema on autoriteet ja mina rumal puberteet. „Ja siis teeme sind Popovaga ka tuttavaks. Irina Popova – su uus klassijuhataja. Nii et oleme rääkinud ja näeme esmaspäeval.”
„Selge. Ma olen väga tänulik. Tõesti olen,” ütlen püsti tõustes. Ma olengi väga tänulik. Tõesti olen.
Astun kabinetist välja. Olen õnneuimane ja segaduses. Mul õnnestus just pääseda ühte Eesti parimasse keskkooli. Ja seda ainult ilusa jutu ja ausõna peale. Uskumatu! Issand jumal! Teised higistavad siin kolm päeva katsetel, omavad keskmist hinnet viis koma null ja oskavad raudselt kolme muusikalist instrumenti pimesi mängida, mina aga võin lihtsalt pärast kahekümneminutilist pausideta kõnet – millest osa oli veel bluff – ja suuliselt esitatud tunnistuse põhjal tulla ja kooliaastat keset veebruarikuud alustada. Jahuiaaaaaaa! Hüvasti, karjamaa, siit ma tulen, suurlinna tuled!
Avastan oma deliiriumis, et olen istunud Linnahalli juures trammi peale ja sõitnud kogemata Balti jaama. Elan hoopis teisel pool.
Jõuame Reelika ja Mulletiga trepist üles keemiaklassi ukse taha. Mullet ei ole endiselt midagi öelnud, ei hakka teda pinnima ka, äkki on teine veel tumm ja oh seda häbi otsa ja äärt, kui proovid oma esimesel koolipäeval tumma klassiõde vägisi rääkima sundida.
Mu uued klassikaaslased istuvad-seisavad väikeste gruppidena koridoris ja ootavad õpetajat. Mõni lehitseb õpikut, mõni jaurab niisama. Ei tea, kas täna on tunnikontroll või midagi. Juhul kui on, siis osa võtma ma sellest nagunii ei pea.
Märkan teiste seas üht tuttavat nägu. Üht pikkade heledate juustega tüdrukut, kes kükitab ukse kõrval, keemiaõpik käes, ja loeb süvenenult. Kust kurat ma teda tean? Ilus tüdruk on. Ta heidab mulle samasuguse analüüsiva pilgu, nagu see, millega ma teda viimased kakskümmend kaks sekundit olen piielnud, ja naeratab viisakalt, nagu korralikud tüdrukud naeratavad, kui keegi on neid liiga kauaks passima jäänud.
Käes! See on Eeva!
Nii naljakas kui see ka ei ole, tutvusime Eevaga Lindakivi kultuurikeskuses sellisel seminaril nagu „Murelaps 2000”. See oli aastal 1999. Mis on teada ka kui aasta, mil kõigile konverentsidele, teleturukaupadele, arvutitarkvarale ja muule sellisele pisteti alati lõppu arv kaks tuhat, mis ilmselgelt tõstis ürituse mainet, sest kui nimetada mõnd üritust lihtsalt „Murelapseks”, kõlab see tõepoolest kõvasti hädisemalt. Tunduks, nagu oleks tegu üleriigilise võistlusega, mis peaks välja selgitama, kes on millenniumi murelaps. Haa! Ühtlasi oli 1999 ka aasta, mil kõik endised magalate kinod muutusid ühtäkki kultuurikeskusteks.
Meie mõlema klassijuhatajad olid meid sundinud sinna üritusele minema. Asja mõte oli filmida probleemidega noori lahkamas erinevaid teemasid selleks, et nad ennast analüüsiksid ja oma sotsiaalseid oskusi parandaksid. Minu sotsiaalsetel oskustel ei olnud väga viga, mul oli lihtsalt probleemne kodu, ja tundub, et klassijuhataja lihtsalt tõlgendas üritust valesti. Mu ema oleks võinud sinna minna, aga ta pole enam lapse mõõtu. Igal juhul seal ma olin ja seal oli ka Eeva. Olin veendunud, et ka tema oli sattunud üritusele juhusest või kohusetundest, sest ei tundunud küll, et ta oleks mingitpidi asotsiaalne. Lisaks oli ta nii kuradi ilus, nii ilus, et sa ei saa lihtsalt olla tõrjutud või heidik, kui sa oled nii ilus.
Istusin konverentsi ilusti ära, ütlesin paar sõna sekka narkootikumide, vägivalla ja muudel sellistel teemadel, mille kohta koolipsühholoogid käsivad noortel aeg-ajalt oma mõtteid avaldada. Vaatasin video pealt, et kuigi mul olid seljas kõige suvalisemad riided ja olin pool tundi tagasi voodist tõusnud, polnud mul midagi viga ja suhtlesin ka täiesti vabalt.
Nii et üritus kandis igati vilja.
Kui meid, murelapsi, vabaks lasti, läksin Eeva juurde, et talt telefoninumbrit küsida. Mille ta mulle ka andis, ent kuna mul ei olnud paberit ega pliiatsit, kraapisin numbri klaasikilluga disketile. Jah. Siis kasutati veel diskette, mis mahutasid üks koma neli mega. Ja et veel ajastu märke lisada, siis see oli ka aeg, kui kasutati tavatelefone. Viimane aeg.
Ma siis vahel ikka helistasin Eevale taksofonist, sest ei tahtnud, et kodused mind kuulevad, ja üritasin oma tubli huumorimeelega talle muljet avaldada. Ta naeris küll, aga ükstapuha kui palju ma talle ka ei vihjanud – oma sünnipäevale ta mind ei kutsunud.
Läksin sinna sellegipoolest. Eeva sai siis neliteist. Sünnipäeval oli kaks olematu miniseelikuga imekaunist siresäärset neidu, kellest üks oli Eeva ja teine Kärt, ning lugematu hulk kiilakaid alaealisi või napilt piiri ületanud Lasnamäe dress-osse. Just selline kontingent, kelle eest ma aasta hiljem Roostale põgenesin. Nagu klassikalisele Lasna peole kombeks, joodi kõvasti, lõhuti veits mööblit, varastati vanemate baarikapist alkoholi, peksti üksteist veits veriseks ja mindi koju, et vanematele korralikku perepoega teeselda. „Ei, ema… teised jõid küll, aga mina mitte…”
Mul isiklikult on sellest peost piinlik mälestus, mis hõlmab purjus peaga nõudepesemist. Pärast seda episoodi me Eevaga enam ei helistanud.
Seal ta nüüd istub, mu elu esimene crush. Ma eelistaksin väga, et ta mind ära ei tunneks. Puberteedieas ju muutuvad inimesed palju, ja see poiss, kes siin keemiatundi ootab, ei ole ammugi enam see nolk, kes Lasnamäel tatise nina ja purjus peaga ringi tuias.
Saabub õpetaja. Klassikaline keemiliste lokkidega keskealine keemiaõpetajanna, kuid sõbralikuma olemisega kui sellistel üldiselt kombeks.
Vajun koos teistega klassi, kuid jään ootama, et ülejäänud enne mind istuksid. Ei ole vist oodata mingit tutvustamist laadis, et meil on klassis uus poiss Johannes, kes tuli Roostalt, ja siis teised ütlevad kõik „Tere, Johannes” ja siis õpetaja küsib, kes tahab seda vahvat noormeest endale pinginaabriks, ja juhtumisi on klassi kõige ägedama kuti kõrval koht vaba ja meist saavad hiljem eluaegsed sõbrad ja järgmine suvi istume koos paadisillal ja siis ta räägib, kuidas ta väiksena venna kaotas ja kuidas olen talle alati venna eest olnud, ja siis ma lõikan taskunoaga endale sõrme ja ta teeb sama ja meist saavad verevennad. Mitte midagi sellist oodata ei tasu, sest kõik on juba maha istunud ja õpetaja hakkab koduseid töid kontrollima. Pigem piieldakse mind kes-kurat-see-tundmatu-poiss-on-pilguga ja nii eelistangi istuda üksi esimesse pinki, sest kõigil on pinginaabrid olemas, ja tegelikult on selle asjaga ka nii, et esialgu peab olema väga ettevaatlik – istud veel mõne tropi kõrvale ja saad ka ise kogu kooliajaks tropi maine külge.
Keemiaga on mul sellised suhted, et mul on selles olnud head hinded ainult tänu suurepärasele karismale, perekondlikule mainele ja loomulikult ohtrale spikerdamisele. Üks mu vend – lisan siinkohal, et mul on kaks venda ja kaks õde –, kes näeb välja ja käitub täpselt nagu mina, kuid on hetkeseisuga minust seitseteist sentimeetrit pikem, on reaalainetes selline helgepea, et kindlustas kogu meie perele Lasnamäe koolis eluaegse positiivse keemiahinde. Ükskord kahtlustasin, et mul võib keemias tulla tunnistusele kaks, aga tuli hoopis neli. Arusaamatu. Too õpetaja tahtis veel mind keemiaolümpiaadile saata, sest oli mu erialastes võimetes veendunud. Ma ei kujuta ette, kust tema väärarusaamad tulid, sest sama hästi kui esindada meie kooli keemiaülesannete lahendamises võiksin võtta osa pea peal joodeldamise võistlusest. Kusjuures, joodeldamisvärgis oleksin ilmselt ka edukam.
Roostal seevastu ei pidanud ma keemiat üldse õppima – sealne õpetaja kasutas täpselt samu kontrolltöid kõigis maakonna koolides ja kuna Roosta oli kõige viimasem ja hämaram nurk, kuhu keemiaõpetaja valge Volkswagen Golf reedeti vuras, oli selleks ajaks kogu ülejäänud Läänemaa vastava kontrolltöö ära teinud ja meil piisas vaid õiged variandid üles märkida. Tegu oli valikvastustega testidega ja õpetajale ei tundunud sugugi kahtlane, et meie klass oli harilikus tunnis täiesti ajudeta mass, aga kontrolltöödes saavutasime alati ühtlaselt ideaalse tulemuse.
Liitiumhüdroksiid + väävelhape = liitium(II)sulfaat + vesi
Tohutu liitiumhüdroksiidiisu tuleb peale neid ülesandeid lahendades, lisaks sojakastet ja laseks hea maitsta. Mis asi on liitiumhüdroksiid? Tegelikult ma ju ei pea veel täna süvenema, see on mu esimene päev. Keegi ei eelda, et ma süveneks. Imiteerin süvenemist.
Meie klassis on ohtralt õpilasi. Kokku peaks olema kolmkümmned kuus ja enamik, ütleme, et kaks kolmandikku, on tüdrukud, nagu humanitaarklassile kombeks. Tüdrukud on ilusad. Poiste kohta ei oska veel midagi öelda.
Higine ja rasvaste juustega tüüp, kes kogu meie klassi välist apiili kolmeteist punkti võrra allapoole viib, koputab mulle õlale ja ulatab paberi, kus on peal nädalavahetusel kavas oleva klassiväljasõidu info. Väga hea. Sõidame nimelt Aegviitu, oma joogid kaasa, kuuskend eeku nägu. Naeratan sõbralikult.
„Kellele maksma peab?” küsin sosistades.
„Biankale,” vastab poiss.
Annan grimassiga mõista, et ma just tulin teie klassi ja tegelikult ei tea, kes on Bianka. Poiss saab aru ja viipab piltilusa punapäise tüdruku poole, kes istub tagapingis ja lehvitab mulle naeratades. Bianka on teravate klaaride näojoonte ja peegelklaari jumega kaunitaride kroonijuveel. Kui Kylie Minogue ja Kate Moss saaksid lapse, siis see oleks Bianka.
Pidu on hea mõte. Hea on ka see, et mind juba esimesel nädalal säärasele üritusele kutsutakse. See on mu võimalus ennast maksma panna. Lisan oma nime tulijate tulpa, kus on hetkel juba tubli viisteist inimest kirjas. Vaatan listi ja proovin ette kujutada, kes võib olla kes. Who the fuck is Stinwald? Ulatan listi tagasi rasupeale ja näen, kuidas Bianka veab oma võluva graatsilise keha tagapingist välja ja kõnnib säärte välkudes tahvli juurde. Keskendu Johannes. Keskendu!
Tetrafosfordekaoksiid + vesi = fosforhape
Pärast keskkooli läheb mul seda teadmist raudselt vaja. Kui mul tõesti õnnestub kunagi kuskilt tetrafosfordekaoksiidi saada ja tahan sinna tõepoolest miskipärast vett juurde kallata – kuigi ma veel ei tea, miks peaksin seda tahtma –, siis luban, et joon selle fosforhappe ära, raisk.
Issand jumal, kuidas aeg venib! Kool on selles mõttes hea leiutis, et pikendab meie noorusaega. Teate seda ütlust, et kui on lõbus, siis aeg lendab? Kool välistab juba oma loomusega üldjuhul igasuguse lõbu, seega hakkab aeg venima ja noorus tundub pikem. Aitäh, kool.
Pärast seda, kui olime teoreetiliselt ühendanud süsiniku hapnikuga ja seganud kokku liitium(II)oksiidi ja süsiniktrioksiidi ja saanud vastavalt süsinikdioksiidi ja liitium(II)sulfaadi ja loonud veel lugematul arvul tundmatuid ja täiesti kasutuid ühendeid, saabus tõepoolest vahetund. Mu uus keemiaõpetaja, kelle nimi on Tiiu Saal või siis Siiu Taal – tõesti ei jäänud meelde –, tahab minuga veel paar sõna rääkida.
„Kuidas sulle siis keemia istub?” küsib ta.
„Hästi. Huvitav aine on.” Täiesti pohhui on tegelt.
„Mis sul Roosta gümnaasiumis hinne oli?”
„Viis.” Ma ei põhjenda, miks.
„Tubli, jätka samas vaimus,” ütleb Siiu-Viiu ja teeb mulle pai. Pärast neljateistkümnendat eluaastat ei oska ma paidesse enam kuidagi suhtuda: nad on üheaegselt nii alandavad kui ka tunnustavad. Luban õpetajale samas vaimus jätkata, kuigi ei usu, et ta tegelikult tahaks, et ma ka edaspidi kõik kontrolltööd maha kirjutaksin. Lippan seejärel klassist välja, sest pean Popovale oma tunnistuse viima. Selleks ajaks, kui kolmandalt korruselt esimesele jõuan, kus Irka klass asub, on suslik juba minu kohta teistelt uurinud ja pärinud. Pidi teine vaikne ja tagasihoidlik olema – see uus poiss. Huvitav, kas ta ootas, et hakkan keemiatunnis lällama ja eluaegseid sõprussidemeid looma. Nii ei ole ometi viisakas.
Popovale meeldivad seltskondlikud ja ilusasti riietuvad inimesed – nii ta mulle oma kauni slaavi aktsendiga ütles. Ka ise on ta seltskondlik ja kahtlemata veendunud oma ilusasti riietuvuses, minu hinnangul neljakümnele lähenev naisterahvas, kes ei tahaks aga kuidagi kahekümnendaid eluaastaid käest lubada. Alati, kui temaga räägin, kohendab ta mu särgikraed või sätib juukseid – ka siis, kui särgikrae on ideaalselt paigas ja soengu kohendamise koha pealt võin väita, et see ei ole lihtsalt kohendatav. Emapoolse suguvõsa pikk liin traatjuustega kahupäid on mulle pärandanud erakordselt tugeva juuksesirutamislihase ja mu juuksed kasvavad ülespidi, nii et võin torgata neisse pastakaid, mis pidama jäävad. Popova enda maitsemeel näib juhinduvat lööklausest „rohkem on parem” ja kui tal oleksid muusad, kes ta igapäevaelu juhendaksid, kannaksid nad nimesid Kuld, Kard ja Sädelev. Nii et Popova ei ole kindlasti mitte see tegelane, kellelt tahaksin moenippe kuulda. Oo ei! Ühtlasi tunneb ta liigset huvi mu eraelu vastu. Kas mul tüdruksõber on? See oli üks esimene küsimus, mis tema kui võõras inimene mulle esitas. Kusjuures ei ole. Ei teagi, kas see on tema silmis halb või mitte, aga tundub, et kui peaksin ka mõne leidma, siis talle meeldiks väga, kui ma ta nii meie esimese suudluse kui ka seksi koha pealt kohe kurssi viiks. Ma ei tunne, et minust ja Popovast võiksid saada parimad sõbrad, kuid luban talle, et lähen kohe ajalooklassi ja teen kõigiga tutvust.
Klassiuks on pärani lahti ja mulle avaneb tavaline vahetunnistseen. Nüüd see siis hakkab. Esmamulje pidi ju kõige tähtsam olema.
Mind tuleb tervitama tumedapäine, kaunis tõsise ja karmi olemisega neiu.
„Johannes, jah? Mina olen Liisa. Tule, ma teen sind oluliste inimestega tuttavaks.”
Seda öeldes ei liigu Liisa näos ükski lihas, mis viitaks mingisuguselegi emotsioonile. Nähtavasti ei ole tegu sellise tüdrukuga, kes nägu naerukortsudega rikkuma või lauseid liigsete epiteetidega rikastama hakkaks, kui tal seda just koolikirjandi tarbeks vaja pole. Tema kõnes ei ole ühtegi ebamäärast vokaali või liigset ebalust, ta hääl on selge ja klaar, sama kehtib ka välimuse kohta – ei midagi häirivat, ei midagi liigutavat. Ta haarab järsult oma peenikeste sõrmedega mul randmest, et mind klassi sisse tirida. Ma võpatan ja vaatan ehmatusega ta poole. Liisa käed on uskumatult külmad, sama külm kui ilu. Tean, et ta on kaunis tüdruk, aga seda tüüpi kaunis, mis ei tõmba ligi, vaid sunnib distantsi hoidma. Huvitav on ka see, et siin klassis on ilmselt paika pandud, kes on oluline ja kes mitte… Igatahes proovin seda esimest viisakusžesti naeratades vastu võtta.
„Seal tahvli juures on Raimo ja Mihkel.”
Mihkel on nähtavasti klassi iluspoiss. Vähemalt ilusaim poiss. Teravad selged näojooned, klaar jume ja modellimõõtudega keha. Raimo aga… Raimo tuletab meelde elevandipoeg Dumbot ja temast kiirgab ka umbes sama palju positiivsust. Või vähemalt selline on esmamulje, sest pärast seda, kui Raimo mulle oma terava, kuid harva hambumusega naeratab, kangastub mulle pigem Stitch. Teate küll seda Disney multikat Hawaii tüdrukust Lilost ja tema tulnuksõbrast Stitchist, kellel on klapplõuad ja nõelteravad hambad.
„Nende kõrval, see Billabongi pusaga, on Kerli,” jätkab Liisa „oluliste inimeste” tutvustamist, „,kõigi õpetajate hirm. Ajab õpetajad pöördesse. Ühtlasi väga tark. Sporditüdruk.”
Huvitav, kas Liisa tutvustab inimesi ka tähtsuse järjekorras ja klassi hierarhia põhjal või teeb seda siiski suva järgi. Igal juhul oli Kerli mulle juba silma hakanud, sest ta räuskas midagi klassi ees, kui ma sisenesin. Poisilik ja käre tüdruk, kes meikimisele ega muule säärasele tühjale-tähjale nähtavasti aega ei kuluta. Tundub, et kui temaga hästi läbi ei saa, on siin klassis jamasti, sest ülejäänud lihtsalt istuvad ja kuulavad, mida Kerli seletab, ja ta on nad enda naeruhaardesse saanud. Kerlil on hetkel käimas klassikaaslastele uute perekonnanimede andmise sketš. Noh nii, et eesnime initsiaal ja perekonnanimi annavad kokku mõne jabura nime. Nagu Lembit Olli nimi oli rahvusvahelistel võistlustel alati tablool L. Oll ja nalja kui palju. Tahvlile on juba kirjutatud Eeva Levant, Raimo Öga ja Mihkel Unamäesuurunenoku. Lisan ka omapoolse nalja: Liisa Ibestusaine. Geniaalne, eks ole? Nähtavasti mitte, ning tundub, et see koomusk oli nüüd küll liiast, sest Liisa teeb selle peale seesuguse kibeda grimassi, nagu oleks kääbuskänguru talle sitta kurku pritsinud. Põlgust oskab ta ikka jube hästi väljendada. Huvitav, mis siis saaks, kui ta prooviks naeratada. Nägu läheks harjumatust lihasimpulsist kindlasti krampi ja pärast jääks tüdruk veel äkki halvatuks. Esialgu peaks alustama lihtsamatest asjadest nagu muigest. Või muige peale mõtlemisest.
„See pikk tüdruk on Marileen.”
Marileen näib arvavat, et kõik, mida Kerli teeb, on lihtsalt nii uskumatult naljakas, et sure või ära ja naera pärast hauas edasi. Ma ei saa teda süüdistada, sest Kerli on tõepoolest naljakas. Mulle lihtsalt ei istu väga see, kui keegi teine inimesi naerutab, tahan alati ise kõige ägedam olla. Ma pean kõigile meeldima, muidu tunnen ennast väärtusetuna. See võis nüüd küll olla liiga aus ülestunnistus, aga nii see on.
„See blond neiu ukse juures on Eeva, klassi emme, meistersportlane, sulgpallur, teeb nalja, tore türuk on.” Eeva seisab ukse juures ja lehvitab.
„Pikk lokk on Karmo. Pervar.”
Karmot ei kõiguta see kommentaar sugugi ja peale kerge silmapöörituse ei tule sealt mingisugust reaktsiooni.
„Hei, pervar!” ütlen ma. Karmol on suva, sest ta nillib parasjagu üht punapäist kaunitari.
„Punapea on Bianka. Meie vikerkaar.” Vikerkaar on küll üks paljulubav, kuid samas mittemidagiütlev tutvustus, eks pean ise välja uurima, mida Liisa selle all mõtles.
Ukse juurest kõlab köhatus ja sisse astub ajalooõpetaja. Noobel ja aristokraatlikult sihvakas proua, keda võiksin vabalt ette kujutada vanas Roomas ringi jalutamas ja maailma üle filosofeerimas, ent kuna ajarännakud ei ole võimalikud, ja kui ka oleks, olen kindel, et jalutamine ja filosofeerimine oli vanas Roomas naiste puhul niikuinii keelatud, siis peab vaene habrashing leppima Kirde-Euroopa väikeriigi noorte harimisega. Pettumus missugune.
Kerli kustutab rutuga tahvlilt oma nimehuumorisketši ja ka teised jätavad jutustamise ja taidlemise ning ruttavad kohtadele. Vaatan ringi, et endale koht leida, ja olen veendunud, et pean raudselt õpetaja vastaslauas istuma, nagu tavaliselt kõige viimased klassi sisenejad seda tegema peavad.
„Sa võid täna minu kõrval istuda, mu pinginaaber on praegu reisi peal,” sosistab Liisa mu ebalust märgates.
Vedukas. Näib, et oluliste inimeste ring on läbi võetud ja ilmselgelt on Liisa ise üks olulisim. Istun ta kõrvale ja mulle tundub, et olengi vist popis seltskonnas sees. Või vähemalt on ankeet läbivaatamisel, sest hetkel on mul veel uue ja huvitava poisi maine, mis on aga kiire kaduma ja millegi muuga asenduma. Küll ma hakkama saan. Olen alati saanud.
Liisa ees istuvad Karmo ja Mihkel, meie tagapingis on Marileen ja Kerli. Huvitav, kuhu ma siis istun, kui too pinginaaber tagasi tuleb…
Üksi istub vaid rasupeast sell – hektilise olemisega poiss, kes näeb välja nagu koduakvaariumi vuntsidega põhjakoristajakala, ja hetkel tundub mulle, et targem oleks vist pigem ise üksi istuda kui riskida temaga sõbrustama hakata.
„Kas sa alles kolisid Tallinna?” küsib Kerli eespingist üle õla sosistades, sel ajal kui meie ajalooõpetaja konspekti otsib.
„Mu vanemad on alati siin elanud, ma ise võtsin selle tripi ette ja elasin natuke aega Roostal.”
„Miks?”
Olen pärit Lasnamäelt ja nende hallide klotside vahel möödus mu lapsepõlv, kujunesid sõbrad ja seltskonnad. Kui üldjuhul kangastub inimestel Lasnamäe nime kuuldes midagi kalki ja koledat, siis minul assotsieerub see ikkagi lapsepõlvenostalgiaga. Olgu kant nii kole ja hirmus kui tahes, lapsed leiavad sealt ikka rõõmu ja mängu üles. Kuni kuuenda klassini olin paljulapselise pere viks ja viisakas, puhta viieline kiituskirjaga õpilane, kes nägi tänu rootsi sugulastelt saadud abipakkidele ka piisavalt cool välja, et olla klassi kõige popim poiss.
Meie klassijuhataja, va susserdaja, tegi meile vaat et iga nelja kuu tagant „anonüümseid” küsitlusi, kus pidi märkima, milline tüdruk sulle kõige rohkem meeldib, või juhul, kui sa ise juhtusid tüdruk olema, milline poiss sulle meie klassist kõige rohkem meeldib. Noored tärkavad seksuaalvähemused pidid seal küsitluses ilmselt lihtsalt bluffima. Igal juhul olin stabiilne üldvõitja ja kui tuli aeg valida Mister Lasnamäe Põhikool, tundus see teistele poistele mõttetu konkurss, sest võitja oli ju ammu ette teada. Tegime siiski selle kadalipu läbi ja pärast seda, kui olin lubanud annetada oma kujutletava miljon krooni lastekodule ja sõita üksikule saarele hea sõbra, raamatu ja taskunoaga, selgus tõsiasi, et jäin hoopis teiseks. Võitjaks tuli nii mulle kui ka talle endale suureks üllatuseks minu parim sõber Marek, kes btw on hetkel Eestis kõrgelt tunnustatud noor kümnevõistleja. Olen kindel, et süüdi oli kehv punktisüsteem ja mu austajad lihtsalt ei osanud hästi arvutada, sest iga vooru eest anti eraldi punkte ja pärast loeti need kokku. Umbes siis algas ka mu allakäik.
Enne ema haigust olime suur õnnelik musterpere. Tõmmu pruunisilmne endine nõukogude meistersportlasest kangelasema ja kahekordse kõrgharidusega insenerist maskuliinne linalakk isa – nagu sotsialistlik piltpostkaart, eks ole? Elasime kõigi mugavustega uues läikiva parketiga neljatoalises korteris, kus oli soe vesi, ja tänu ema kombele tihtipeale sünnitada saime esimesena oma mikrorajoonis lauatelefoni. Vahel käisid erinevad Pere ja Kodu tüüpi väljaanded meie kõigi mugavustega uues läikiva parketiga Lasnamäe korteris meie paljulapselist peret pildistamas.
Nagu öeldud, on mul kaks õde ja kaks venda: Olav, Ege, Paul, minu kaksikõde Kreete ja mina. Kreete sündis nelikümmend seitse minutit varem, mis teeb minust noorima lapse, ja ema oleks ka minu ilmaletulemiseta kangelasema medali kätte saanud. Kui segada tõrvakarva traatjuustega ema ja ebeblondi isa geenipagas, on tulemuseks viis päris korraliku välimuse, kuid ebamäärase juukse- ja silmavärviga last.
Kuid kulus nii meie särav parkett kui ka pereharmoonia.
Mu skisofreeniline ema läks aina väljakannatamatumaks ja virutas oma hoogudega meie pere õnne aina uuesti ja uuesti vastu köögiseina ning kui enam polnud midagi loopida, kukkusid ka kahhelplaadid seinalt maha. Ta suutis mu lapsemõistuse niiviisi sõlme keerata ja vastu maad suruda, et leidsin end, selle asemel et kooli minna, kell seitse hommikul esikupõrandalt värisemas.
Mul kujunes välja kindel ja läbitestitud kodunt ärajooksmise skeem. Kuigi elasime üheksandal korrusel, ei tohtinud lifti kasutada, sest seda oodates jõudis ema mind kriisates koju tagasi lohistada. Tuli joosta trepist alla ja peita end laste mänguväljakute taha, sest kohe bussipeatuse poole joostes leidis ema mu alati üles ja sealt kujunes minu tagasitoimetamine piinlikuks ja kärarikkaks protsessiks, nii et sain oma hullumeelset ema näidata kogu mikrorajoonile. Nüüd oskaksin samasuguses olukorras muidugi märksa paremini käituda, kuid üheteistaastasele poisile – ükstapuha kui nutikaks ja täiskasvanulikuks ta ennast ka ei pea – käisid psüühiliselt haige ema hüsteeriahood üle jõu ja hinge. Kogu mu elu oli täis kaost. Valatud täis vedelat kaost, mis halvas kõikjale tungides mu meeled, ja ma ei saanud pidevas paanikas ringi hulpides peagi ka ise enam aru, kus pool on õhupiir, ning lõin end ikka ja jälle peaga vastu põrandat. Olin uppumas ja kuskilt ei paistnud kedagi, kes kraanid kinni keeraks. Ema kooris kõik emotsioonid, mis mul anda olid.
Pärast haigushoogude kulminatsiooni leidsin ennast räämas kodust, kus tapeet narmendas ja ületöötanud ema vare tuikus oma toast välja ainult selleks, et nuttes endale õli ja suhkruga kaerahelbeid praadida. Olav kolis rahuvalvajana Bosniasse, Paul läks Tartu ülikooli ning Kreete kolis esmalt Ege poole, kus elades õnnestus tal saada stipendium mingisse Tai internaatkooli. Ege jäi Tallinna ja tavaliselt ma tema juurde ka põgenesin, aga kadunud olid peamised tugipunktid, millele vähegi toetuda sain.
Mu mälu oli halb, õppeedukus langenud, puudusin koolist tihti ja seda peamiselt kodustel põhjustel. Hängisin ringi ohtliku rahvaga. Alternatiiv kooli minemisele oli osta neli pudelit viskit ja minna kohe hommikul klassiõe Jessi poole jooma. Nii kestis see kaks aastat, kuni olin olukorras, kus mul ei olnud ei õiget kodu ega sõpruskonda, sest mõlemat asendas kahtlane ja ohtlik aseaine.
Pidin midagi muutma.
Nii Roosta kui ka Tallinna Rootsi gümnaasium ehk siis TRG on rootsi keelt õpetavad koolid. Roosta sellepärast, et seal oli varem rannarootslaste asula, ja kuna rootslased pagesid ammu üle mere, siis tegelevad seal traditsioonide elushoidmisega motiveeritud eestlased. Nende eestvedamisel ja Rootsi riigi abiga on seal nüüd ka internaatkool. Tallinna Rootsi gümnaasiumi asutas aga Rootsi kunn, ja nutikamad suudavad sellest ise edasi järeldada. Roostal õpetatakse kogu koolile rootsi keelt, TRGs on üks selle keele klass.
Rootsi keele õppimine tundub mulle täpselt sama tüütu kui keemia või mis tahes teise aine tuupimine ja ma tõesti ei näe ennast kunagi seda keelt praktikas kasutamas. Roostale pagesin hoopis teistel põhjustel kui suure huvi tõttu rootsi keele vastu. Sellegipoolest olin selles aines üks tublimaid poisse ja puhas viieline. Siin, Tallinnas, on meie õpetaja naine, kes on koostanud kõigile kolmele Eestis rootsi keelt õpetavale keskkoolile õppeprogrammid. Roosta nelja tunni nädalas asemel on siin rootsi keelt kuus tundi ja ma natuke kardan oma taseme pärast.
Keeltemaja asub teisel pool munakivilist Suur-Kiriku tänavat, ja vudin, koolikott käes, läbi lumesaju sinna. See hoone pole renoveerimist veel tunda saanud – kõik on ilusasti kulunud ning kriuksub ja nagiseb.
Klassiruum on väike ja lauad paigutatud ringikujuliselt, nii et istun taas kord kõige õpetajapoolsemasse äärde, Reelika kõrvale. Minu keelerühma on nn olulistest inimestest veel sattunud Kerli, Liisa, Marileen, Eeva ja Raimo. Ülejäänud on näod, kellele pole veel nime tekkinud. Ma pole kunagi käinud nii suures klassis, kus on kolmkümmend kuus õpilast, ja kui kooli peal ringi jalutan, siis ei tea endiselt päris täpselt, kes on mu klassikaaslased ja kellele peaksin tere ütlema.
„Hej! Hur är du idag?”
Hilistes kolmekümnendates pikka kasvu tumedapäine ja boheemlaslikult jõuline õpetaja on klassi sisenenud.
„Gud, tack,” vastavad kõik ühest suust.
„So vi har en ny lediharr här.”
Llõpuks ometi saan ka ennast kuskil tutvustada, rootsi keeles küll, aga siiski.
„Vad heter du?”
„Johannes.”
„Så du kommer från Roosta?”
„Ja.”
„Var din lärare Gea eller Helene?”
„Gea õpetab nooremaid klasse, me ei oleks hakkama saanud,” jätkan eesti keeles, sest rootsikeelsed sõnad said otsa, ja lisan teistele selgituseks, „Helene on rootslane ega räägi üldse eesti keelt.”
„Vi pratar bara svenska här i klassrummet,” hurjutab õpetaja.
„Aa, förlåt,” vabandan ja mõistan, et kerge siin tunnis olema ei saa.
Õpetaja muudab teemat ja jagab meile laiali paljundused paljutähendusliku tekstiga „Karin går på bio”, mida hakkame koos lugema ja tõlkima. Õige pea selgub, et Karin on rootsi tüdruk, kellele meeldib kevadistel allahindlustel poodlemas käia, ja vahel, kui aega saab, astub ta sisse ka kinno. Tekst ÕNNEKS ei ole väga keeruline ja igaühele jagub tõlkimiseks vaid paar lauset, nii et kui järg minuni jõuab, olen kaks viimast lauset endale juba selgeks teinud ja Reelika käest keerulisemad sõnad üle küsinud. Huh.
Tunni lõppedes annab Pille – see on õpetaja nimi – mulle ülesandeks kirjutada endast paarikümnelauseline tutvustav jutt, mille pean järgmisel nädalal teistele ette lugema, ja saan selle eest ka hinde, sest neid olevat vaja, et mulle ka selleks veerandiks koondhinne välja kirjutada. Garderoobis küsin Liisalt vihikut laenuks, et tema jutust malli võtta. Juba eos tundub see jutukirjutamine veidi üle jõu käiv. Roostal oli keeleõppimine veidi nagu naljategemine ja Geale meeldiski meiega pigem niisama nalja ja mõnusat tubast suhtlemistööd teha kui meid keeleliselt harida. Tundub, et siin peab päriselt õppima hakkama…
Vahetunnil katsun Reelika lähedale hoida, sest kuigi ta ei ole üks neist „olulistest”, on temaga suhtlemine palju vähem sunnitud ja pingutatud. Selgub, et ka Mullet ei ole siiski tumm ja et tema ristinimi on Paula, aga temaga jutuajamine on sama meeldiv kui ta soeng ning ma pigem väldin seda. Muidu saan paljudele seletada, miks ma Roostale läksin ja miks sealt ära tulin. Tuleb välja, et üks mu endine klassiõde on Liisa, Marileenu ja Peebu – Liisa hetkel veel tundmatu pinginaabri – endine sõbranna ja koolikaaslane Mustamäelt. Tolle klassiõega ma just parim sõber ei olnud… Veits häirib, et ma ei saa siin päris puhta lehena alustada, aga eks Eestis ole alati nii, et ükstapuha kuhu kolkaserva ka koliks, ühiste tuttavate abil saad killukese mainet endaga kaasa.
Olen püsimatu. Kui mulle midagi ei meeldi, proovin seda alati muuta. Ma ei vaata minevikku ja kahetsen harva, sest kunagi ei tea, mis on milleks hea. See Roostale minek ei tundunud mulle pärast kaht kuud lehmade ja karjamaade vahel konutamist – kui põnevust täis rebaste ristimise kuu läbi oli – üldsegi mitte mõistlik tegu, aga võta näpust: olen üsna kindel, et Rootsi gümnaasiumi sisseastumiskatsetest ma läbi ei oleks saanud. Või kui täpsemalt sõnastada – mind ei oleks katsetele lubatudki. Mul oli tunnistusel kolm. Matemaatikas. See nelja-viielise fakt oli üks neist tõe ilustustest ja väänamistest mu kõnes härra Allandile, mida enne mainisin. Nii et pean südamest tänama oma õde, kes mind enne Taisse kolimist Roostale suunas.
Kurat, kuidas ma tema järele igatsen! Meil on Kreetega täielik telepaatia ja mõistame üksteist sõnatult. Mängime temaga vahel mängu „Ma tean, mida sa praegu mõtled”. Seda on natuke raske seletada neile, kellel endal kaksikut ei ole, aga vahel tekib peas selline tunne, nagu saadaks Kreete mulle mingeid signaale või sõnumeid – kusjuures see ei toimu üldse teadlikult ega tahtlikult. Vahel tekib näiteks lihtsalt selline tunne, et Kreete tahab fotokas oleva filmi viimased kaadrid täis pildistada ja selle laborisse ära saata. Siis ma helistan talle ja ütlen, et „Hei, ma tean, mida sa praegu mõtled”. Lausete väljaütlemine on pigem nagu mõtete vormistamine ja neid mõtteid teame me mõlemad. Tihtipeale läheme selle mänguga liiga ülbeks ja paneme puusse ka.
Aga siin koolis ma nüüd hingekirjas olen, ja vaevalt, et Allandi ise neid tunnistusi nii väga sirvib – mata hinne oli niikuinii kuskil all nurgas, nii et ma selle pärast väga ei põdenud. Halvim, mis oleks võinud sellest bluffimisest välja tulla, on see, et ma ei oleks TRGsse sisse saanud, ja kuna seda ei juhtunud, siis ma väikest tegelikkuse ilustamist ei kahetse.
Huh! Tuleb välja, et pean kõik ained, mida mul Roostal ei olnud, järele vastama: see hõlmab psühholoogiat, perekonnaõpetust, ühiskonnaõpetust, arvutiõpetust, kunstiajalugu ja vene keelt. See pikk nimekiri tähendab igasse päeva üht lisatundi järeltöödeks. Kõige muuga saaks ehk hakkama, aga vene keel – issand jumal! Oksemaitse tuleb suhu. Olen seda neli aastat õppinud ja lisaks sellele elan Lasnamäel, mis paneb kõiki eeldama, et räägin vene keelt vabalt, sest seda on ju vaja, et getos ellu jääda. Mul on vist ajus blokk, mis ei luba mul vene keelt omandada, ja ma ei oska seda isegi hästi lugeda – susverid tegid endale ju selle X-tähestiku ka, mis moodustab kõigi enda susisevate häälikutega lihtsalt jabura jada. Kuznetšik. See on näiteks üks loetud sõna, mida oskan vabalt öelda – kes ei tea, siis see tähendab rohutirtsu, ja põhjus, miks ma sellega kursis olen, on üks samanimeline luuletus, mille pidin põhikoolis pähe õppima. Teine sõna, mille õppimine võttis märksa kauem aega, kulutas rohkem närve ning veenis mind tõdema, et vene keel on tõesti see keel, mis elus uksi avab – sosedi. Selle sõna õppimise lugu hõlmab mu umbkeelseid olen-kolmkümmend-aastat-samas-tehases-töötanud-ja-ei-peagi-kunagi-eesti-keelt-õppima-hakkama,-sest-vaevalt-et-Norma-kunagi-pankrotti-läheb,-sest-helkureid-läheb-ju-inimestel-alati-vaja-ja-vaevalt-kunagi-selline-masin-leiutatakse,-mis-helkuripressi-automaatselt-alla-vajutab-ja-mind-koondatakse-tüüpi naabreid ja seda, miks nad mind mu koju sisse ei lasknud.
Hoolimata oma noorest east, olen parajalt hajameelne. Ükskord unustasin kodu välisuksevõtme õe Ege juurde. Ege elab Maardu kandis ja sinna naljalt bussiga tagasi loksuda ei viitsi. Vajutasin siis naabri uksekella, et nad mind sisse laseks.
Pärast pikka kohmitsemist ilmus unise häälega naabrimees ukse taha ja küsis seda lahti tegemata: „Kto tam?”
Mina: „Mina – teie naaber.”
Tema: „V kakom smõslje naaber? Kto naaber?”
Mina: „Naaber noh, teie kõrval elan.”
Tema: „Ja ne znaju takih naaberi.”
Mina: „Kuidas ei tunne, unustasin võtme maha, ehk saate mind sisse lasta, mul on oma korteri võti olemas.”
Tema: „Požaluista uidite!”
Pärast seda oli kuulda toasusside lohisevaid samme ja ukse sulgumist. Vajutan uuesti uksekella. Ei midagi. Lasen siis veel kella, sest tahtsin tõepoolest koju saada, järgmine päev oli koolipäev, vanemad olid Soomes, ja kui oleksin hakanud uuesti Maardusse sõitma, siis poleks ma sealt samal õhtul enam tagasi saanud.
Pärast mõningast helistamist ilmus naabrimees, kelle nime ma ilmselge suhtlusbarjääri tõttu ei teadnud, taas ukse taha. Mees oli märksa ärritunum.
Tema: „Kto võ takoi? Von otsjuda, priburok…”
Mina: „Neighbour noh, naapuri,” proovin oma võõrkeelte oskusi mängu tuua ja soran viimsegi ajusopi läbi sellele venekeelset vastet otsides. Ei midagi.
Tema: „Ja ne znaju vas! Jesli võ ne uidete ja budu vynužden vyzvat politsiju!”
Mina: „Politsei?”
Tema: „Da! Von otsjuda!”
Kuna meie hääled on valjemaks ja vihasemaks muutunud, ilmub ukse taha ka ehmunud naishääl.
Naine mehelt: „Kto eto tam tak skritšit?”
Mees veidi hirmunult juba: „Naaber.”
Naine: „Kokoi naaber? My ne znajem nikokih naaber.”
Mees: „Navernoje mafija… Jesli tõ sitšaš ne uideš ja tebja ubju!”
Ei tahtnud ei politseid ega surma ja läksin õe juurde tagasi. Pidin järgmisel päeval kodustel põhjustel koolist puuduma, sest mu vene keele õpetaja ei olnud võtnud vaevaks mulle sõna „sosedi” selgeks teha.
Põhikoolis oli mu vene keele õpetaja küll venelane ning loogiliselt olid talle tema ema-isa väikesest peale juba vene keelt sisestanud. Seda keelt rääkis ta vene keele õpetajale kohaselt ka soravalt, paraku pedagoogikas ta sama kõva sepp ei olnud. Meil oli selline kaakide rühm ka, kes oleks tibla lihtsalt ära lintšinud, kui too oleks liialt pealetükkivalt oma ainet selgitama hakanud. Nii me enamasti tunnis lihtsalt istusime, mängisime kaarte ja rääkisime ufodest. Eesti keeles. Vahel pidi muidugi jutustama veidi Moskva metroost, mis on samoje krasivoje v mire, ja Peterburi dostoprimetšatelnostidest. Need jutustamishinded kuuluvad ka peamiselt mu isale, kes kirjutas mulle tollal teksti valmis, et saaksin selle samamoodi nagu selle kuznetšiku-luuletuse pähe õppida ja ette kanda. Targemaks see mind ei teinud ja olin ülimalt rõõmus, et pärast põhikooli sellest agooniast pääsesin ega pidanud Roostal enam vene keelt edasi õppima. Aga võta näpust, nüüd on mul jälle vene keele õpik näpus ja õige pea algab ka vastav tund. Lootus, et nad ei ole selles aines nii palju ette rutanud kui rootsi keeles, on õhkõrn, sest pooleteise õppeaastaga jõuab paljugi. Raske saab siin olema, seda ma tunnen.
Viis minutit pärast tunnikella kõpsib miniseelikus Popova oma kontsadel trepist alla ja vabandab, sest jäi Tiiuga veidi kauaks keemiaklassi kohvitama. Väga õpetajalik ja distsiplineeriv temast. Siis kohendab ta Paula mullet’it ja saadab Marileenu vetsu põsepuna uuendama või ühtlustama või midagi… Igal juhul oli sellel põsepunal miskit viga. Alles siis avab ta klassiruumi ukse.
Klass on väike ja kuna tegu on vene keele klassiga, on nüüd hädasti vaja leida endale hea spikerdamiskoht, aga täiesti mitteüllatuslikult on kõik sooduspaigad võetud. Aknaäärses reas, kus on ka õpetaja laud, istutakse kahestes pinkides, sama lugu ka uksepoolse reaga, keskmises on neljased pingid. Mina pean taas kord leppima esimese reaga – õnneks küll keskmises pingis –, kus istuvad juba ees Eeva ja Reelika. Eeva võtab kõrvaltoolilt oma koolikoti eest ära, andes sõbralikult märku, et see on täiesti OK, kui ma sinna istun – vanad head tuttavad, nagu me oleme.
„Naljakas on sind siin näha,” ütleb ta, kui hakkan oma enda kotti lahti pakkima.
„Nii et sa ikkagi tundsid mu ära.”
„Ikka.”
„Ma kusjuures ei teagi, kas see on halb või hea asi. Viimane kord vist nägime su sünnipäeval, eks ole?”
„Vist küll,” ütleb Eeva muiates.
„Ma olen sellest purjus peaga nõudepesemise faasist välja kasvanud. Üldse kogu sellest Lasnamäe-faasist olen välja kasvanud. Näen, et sa murdsid ka läbi. Eliidi sekka.”
Eeva proovib midagi vastata, aga Popova tõstab demonstratiivselt häält, öeldes, et peame avama rabotšnõi tetradi leheküljelt kuuskümmend kuus ja tegema esmalt iseseisvalt ära harjutuse. Rabotšnõi tetrad vist tähendab töövihikut. AAAAAaaaaaghhhhhhhh! Tunnen juba praegu, kuidas mu aju veresoonkond tõmbab ennast kerra ja väriseb hirmust, jättes aju hapnikuta ning mind täiesti mõistuseta ja ülesandega silmitsi. Kiikan, et teised avavad töövihikuid, ja kiidan ennast mõttes, sest tööülesandest arusaamine on juba pool võitu. Tegelikult on ta muidugi vist pigem üks kuuekümne neljandik võitu või midagi säärast, sest vihiku avamine ei ole otseselt see, mida õpetaja teha käskis, ja selle peale hiljem teadmiste kontrolli ei tule. Oo, mu unenägude hirm, oo, saatanlik piibel, miks sa pead jälle hakkama oma mõistukirjaga mind piinama? Miks, miks, miks?
Harjutus 3, lk 15
Предложный падеж (о ком? о чём? где?)
1. Наш класс был ……………………………………….(экскурсия) ………………………………………………….(Швеция).
2. Эта песня ……………………………………………….(дружба и друзья)
3. Мы поехали в Тарту ………………………………………(поезд).
4. Сестра читала…………………………………….(комната) рассказ о……………………………………………………….(маленькая собака).
5. Оля хорошо играет………………………………….(скипка).
6. …………………………………………………………(чистая тарелка) бутерброды.
7. Дедушка был …………………………………….(магазин), а бабушка была……………………………………….(аптека).
8. Мы смотрели передачу…………………………..(молодёжные проблемы).
9. Девочки думают часто ……………………………………………(косметика и одежда).
10. …………………………………………….(лес) растут грибы и ягоды.
11. Я хочу рассказать………………………………(бывшие одноклассники).
12. ……………………………………….(газета) была статья о ……………………………………………………….(новые ученики).
13. Журналист написал ………………………………………(Эстония) и……………………………………………(эстонцы).
14. Марина видела фильм ……………………………………. (весёлый клоун).
15. Дима хорошо играет …………………………………………….(гитара).
No mida on? Naš klass bõl… Kas seda samamoodi ei või lihtsalt jätta? Ekskursija… ekskuriam… Švetsii? Minge persse. Kui mõne jaoks oli eespool olev arusaadavate ja tähendusega märkide jada, mis vaatlemisel omandas mingisuguse mõtte, siis minu silmis oli kirillitsas sümbolitel umbes sama palju tähendust kui Egiptuse piltkirjal. Lahendan selle aeg-ajalt Eeva poole abipaluva näoga kiigates ja kontrollime ülesande pärast koos õpetajaga ära.
1. Девочки думают часто o косметикe и одеждe.
… on minu lause ja veerin selle täitsa soravalt maha. Eeldusel, et üleüldse saab soravalt veerida – need kaks sõna kuidagi välistavad üksteist. Kui teised vaid teaksid kõiki neid pingeplahvatusi, segaseid ringivaatamisi ja huupi kogutud poolikut informatsiooni, millega mu aju vene keele tunnis tegelema peab, annaksid nad mulle juba puhtalt ellujäämise eest hindeid, aga kogu see protsess toimub mu suure kolu sees ja teised näevad lihtsalt segaduses kilavaid silmi.
Järgmine harjutus on kuulamisülesanne. Tädi vuristab midagi lindilt ja meie peame lünki täitma. Tundub, et keegi on vist jälle Peterburis käinud. Vaatan kurbusega oma harjutust. See koosneb lausetest, millest ma oluliselt aru ei saa, ja segadust tekitavate sõnade vahel on veel rohkem segadust tekitavad lüngad, mida peaksin täitma hakkama. Pingutan, et leida sarnaseid sõnu töövihikust ja sellest jutust, mida tädi meile lindilt jutustab, ning proovin mõnda lünka isegi midagi sirgeldada, aga tundub, et nii selle kui ka teiste samalaadsete harjutuste edukas sooritamine eeldab tegelikult vene keelest arusaamist ja ei piisa vaid sellest, et proovida lünkadesse venekeelse kõlaga, kuid arusaamatu tähendusega sõnu pikkida.
Kuulame harjutust uuesti ja olen nüüd juba veendunud, et keegi on tõepoolest jälle Peterburis käinud. Nad käivad seal tihtipeale – need venelased nendest töövihikuharjutustest. Harjutuse täitmisel sellest teadmisest just abi ei ole ja ma proovin midagi Eeva pealt maha vihtuda. Selleks pole aga piisavalt aega, liiati istun esimeses pingis, nii et see komplitseerib mahakirjutamist veelgi. Õige pea hakkame ülesannet kontrollima.
Minu lause on „B Санкт-Петербургском метро … станци, длина линий более 120 км.” Vabalt saan ma aru sõnadest метро ja… Olgu, tegelikult on метро siiski ainus sõna, millest aru saan, ja see ei ole ilmselgelt üks võtmesõna ning lüngake selle järel on tühi. Teen sellel kohal pausi ja teesklen, nagu analüüsiks ma midagi. Ilmestan seda mõminaga, kuni saan vastuse teada.
„Cюда надо ответ вписать,” ütleb Popova.
„… otvet vpisat,” kordan entusiastlikult järele, nagu saaksin aru, mida see sõna tähendab, ja loen ka ülejäänu maha.
Õnneks peatab mind neiu, kes avab ukse ja kutsub Popova koridori.
„Izvinite.” Ei, ei, proua, ärge vabandage! Meil on hea meel, kui te ära käite!
Otse loomulikult täitub klassiruum kohe üldise jutuvadinaga.
„Raudselt jälle keegi sugulane, kes tahab siia kooli saada,” ütleb Paula.
„Mis mõttes?” küsin ja pööran end tema poole.
„See on teada värk, et Irka on siia igasugu enda tuttavaid sebinud.”
„Robert Velling näiteks, poiss on loll nagu keskmine Vaida oss ja käib meie klassis. Kuna tema ema ja Irka sõbranna töötavad koos kuskil lasteaias või midagi, võeti Rob siia kooli. Hull rootsi keele fanatt, nagu ta on.”
„See on nii jabur, et sellisesse kooli nagu TRG saab ennast lihtsalt sisse sehkendada,” lausub Paula altkulmu ja teised muigavad. Saan aru, et see oli otsene vihje mulle. Ega mul midagi vastu öelda olegi. See on ju tõsi, et ka mina sain katseteta sisse ja mul ei ole siin midagi imestada ega õigust nõuda.
Irka tuleb tagasi ja saan ülejäänud tunni passiivselt teadmiste omandamist imiteerida. Pakin tunni lõppedes innukalt koti ja lippan rutuga klassist välja, sest ei taha Popovaga vestlema jääda. Ehk saan veel mõne lisaülesande, nagu rootsi keeles.
Tegu on söögivahetunniga ja kuna enamik klassist läheb nüüd sööma, otsustan mata klassi iseseisvalt üles leida.
Pärast seitset minutit tuiamist ja sihitut uitu küsin ühelt ilusa näo ja suure tagumikuga tüdrukult teed.
„Unustasid järsku ära, kus mata klass on? Keset veebruari?” küsib neiu.
„Jah. Komistasin raamatukogus ja veeresin trepist alla siia esimesele korrusele. Ma ei tea, mis mu nimi on ja kes ma olen, aga tunnen füüsilist kihku leida üles matemaatika klass, sest mulle tundub, et olen sealt pärit.”
Tüdruk naerab, nii et kogu ta keha väriseb, ja tundub, et sellel ei tulegi lõppu.
„Ei päriselt, ma vahetasin kooli. Täna on mu esimene päev ja ma ei saa veel üldse aru, kuidas siin ringi liikuda,” selgitan vedrumammutile.
„OK. Mata klassid on kolmandal korrusel. Kes su õpetaja on?”
Kehitan õlgu.
„Noh, kõik klassid on ühe korruse peal, ma viin su sinna,” ütleb ta ja me hakkame koos trepist üles minema.
„Mis su nimi on?” proovin meie tutvust ära vormistada.
„Kairi.”
„Mis klassis sa käid? Mis kallakuga?”
„Meil, põhikooliklassidel pole veel kallakuid.”
„Nalja teed, sa käid veel põhikoolis?” Kairi ei näe kohe kindlasti põhikoolikas välja ja ma arvasin tegelikult, et ta on must lausa vanem.
„Jep. Üheksas aa,” kihistab ta naeru.
„Uskumatu.”
„No on ka uskumatumaid asju, näiteks see sinu trepist alla kukkumise lugu. See, et ma üheksandas klassis käin, on ikka märksa reaalsem. Su klass… mata klass – see on selle koridori peal.”
„Tänks.”
Kairi naeratab ja ma tunnen end süüdi, et esialgu teda vaid ta suure perse pärast märkasin. Tundub tore tüdruk.
Vantsin jalgu lohistades klassiukse taha ja noogutan paarile klassikaaslasele, kes seal konutavad. Võtan oma koti peal istet ja proovin midagi ütleva näoga ringi passida, mis on päris keeruline, sest tegelikult pole mu näol mitte midagi öelda ja kummaline on siin esimesel päeval ennast tõestada. Tahaks juba, et päev läbi oleks. Natuke veel. Natuke veel ja siis juba vurangi bussiga Lasnamäe poole…
„Kas sa tead, kes esimese lumelaua leiutas?”
Jah, tere, mina olen Johannes, kes sina oled ja kas oleme tutvunud või vähemalt just pikalt vestelnud lumelaudadest ja nende päritolust, tahaksin ma küsida. Aga koondan need kõik universaalsesse küsisõnasse: „Ah?”
„Kas sa tead, kes esimese lumelaua leiutas?” kordab noormees küsimust, tegu on selle naljaka põhjakoristajakala moodi tüübiga, kes istub enamikus tundides üksinda.
„Kas sa tead, kes teise lumelaua leiutas?” proovin kummalisest situatsioonist naljaga välja tulla.
„Mis mõttes?” jookseb klassivennal juhe kokku.
Oleme neljalauselises vestluses jõudnud sellesse punkti, kust kumbki ei oska just hästi edasi minna, ja mina just väga ei taha ka. Hakkan veidi mõistma, miks see poiss üksi istub. Tegu pole just maailma kõige parema suhtlejaga ja kahjuks pole see ta nõrgim külg. Poisil on peas lihtsalt maailma suurimad kõõmatükid. Ei, mitte tükid – kõõmalaastud. Nii suured, et sa näed nende tekstuuri, ja kui neid taskunoaga veits ümaramaks lihvida, saaks nendega lendavat taldrikut mängida. Olen kuulnud, et kui kolm kuud pead ei pese, hakkab tööle midagi sellist isepuhastussüsteemi sarnast. Julgen hinnanguliselt pakkuda, et see noormees hoiab ennast stabiilselt kahe ja poole kuu peal.
„Ei, ma ei tea, kes leiutas esimese lumelaua.”
„Jake Burton.”
„OK.”
„Ta on USAst.”
„Hmmm.”
Kas ma pean nüüd huvi tundma Jake’i ja ta laua vastu?
„Ma olen Johannes muidu, mis su nimi on?”
„Stinwald.”
Issand jumal. Muidugi, Stinwald.
„Su nimi on Stinwald? See ei ole just kõige tavalisem, eks ole?”
„Mu täisnimi on Stinwald Ivor Karu.”
Kordaksin siinkohal seda issandjumala fraasi. Huvitav, kas Stinnikese vanemad ei suutnud otsustada, kumb on kaunim, kas Stinwald või Ivor?
„Stinwald!”
„Ei, Ivor!”
„Stinwald!”
„Ivor!”
„Tead, eit, lähme pööraseks ja paneme mõlemad nimed.”
„Hea mõte!”
„Ma olen komi,” jätkab Stinwald. Kas ma võin kolmandat korda seda issandjumala fraasi kasutada või on juba liiast? See ei ole lause, mida sagedasti kuuled. Põnev tegelane see tüüp ikka.
„Härra komi Stinwald Ivor, miks sa mult seda lumelaua asja küsisid?”
„Niisama, mulle endale meeldib asju teada.”
„Mulle põhimõtteliselt ka, aga kas see lumelaua asi ei olnud natuke liiga random küsimus?”
„Mis mõttes?”
Taas kord oleme selles veidras hetkes, kus ma ei tea, kuidas vestlust jätkata.
Õnneks kõlab kell ja võime klassiruumi minna.
Matemaatikatunnis leian end jälle istumas oma giidi Liisa kõrvalt, teemaks trigonomeetria ja õpetajaks Miss Mandunud Vare 2002. Miss Mandunud Vare kannab tegelikult nime Koormaa ja lisaks sellele parukat. Kujutan ette, et vaesekesele on hommikused ärkamised palju raskemad kui mulle, sest ta näib koolielu lausa jälestavat, ja kui mina olen koolipinki nühkinud vaid tühised kümme aastat, siis tema on teinud seda nüüdseks vist juba pool sajandit ja kulutanud selleks kogu oma jõu-, närvirakkude ja juustevaru.
Uut teemat seletab ta silmad kinni istudes ja sellise häälega, nagu prooviks meist, patustest, saatanat välja manada. Ma ei tea, kas ta teeb seda väsimusest või vastikusest õpilasi näha, aga keegi peaks siia tervise- või loomakaitse kutsuma ja selle pool-zombie lapsi harimast ära koristama.
„Sellised ongi matatunnid, jah?” küsin Liisalt.
„Jep.”
„Uusi teadmisi te vist entusiasmilainel ei omanda?”
„Ei. Ei. Jälgi mängu. Koor võtab end iga teema lõppedes alati kokku ja naeratab. See on tal traditsioon juba. Küll sa näed.”
Jään pingsalt Koore naeratust ootama ja kaotan matemaatika vastu täielikult huvi. Jälgin seda põnevat karakterit lummatult: on näha, et kunagi oli ta ilus naine, kujutan teda vabalt ette tenniseseelikus kuskil Laulasmaa männimetsades sõbrannadega jalutamas ja naeru kõkutamas. Nüüdseks on need mälestused ja see inimene kusagile sügavale mälestusekongi lukustatud. Huvitav, mis juhtus? Halb karjäärivalik, sitt mees, idiootidest lapsed, kes võtsid veel lollimad naised ja said veel trobikonna lolle lapsi ja liiga suure pangalaenu, ja nüüd peab Koor oma väärikat pensionipõlve veetma siin koolis, mis on temalt röövinud ta sisemuse? Ma ei tea seda. Ühtlasi ei tea ma nüüd ka, miks ma enda nime kuulsin ja kes seda ütles.
Vaatan ringi ja näen, et Koormaa vaatab mulle küsivalt otsa.
„Vabandust, ma jäin unelema, ma ei kuulnud.”
„Mis teil suus on?”
„Mida?”
„Mida te mälute, noormees?” küsib Koor poolavatud huultega, mille peale julgemad, ehk siis Kerli ja Raimo, naerma turtsatavad.
„Mis mõtt… Ma ei tea…”
Märkan, et mälun tõepoolest midagi. Võtan selle suust välja ja see osutub väikeseks roosaks kiletükiks, mille olen märkamatult mapikaane küljest rebinud ja endale suhu toppinud. Ma ei tea, miks ma selliseid asju teen. Ma tõesti ei tea. Seda ei tea ilmselt ka mu klassikaaslased, kes nüüd juba naerda kõkutavad.
„Mopsukene, pole hullu. Ikka juhtub, et sööd oma vihiku vahel ära, ikka juhtub. Ka kõige treenitumate loomadega,” märgib Kerli oma kommentaariga juhtunu ära.
Muigan selle peale ja kõnnin võrdlemisi enesekindlalt prügikastini, et kiletükki ära visata. Midagi peab Kerlile vastama.
„Sorry, meil maal võis kõike mäluda, mis mokkadeni ulatus.”
Ei olnud kõige osavam kommentaar. Istun oma pinki tagasi, kus on kriipssuuga Liisa.
„Idioot oled või?” küsib ta.
„Ei, miks sa küsid, kas sa oled minu kohta midagi kuulnud?”
„Olen küll, jah.”
Mida vittu see tähendas? Mida vittu? Küsin seda ka Liisalt, jättes küsimusest küll sõna „vittu” välja. Liisa ei vasta midagi ja tahab tunniga edasi minna.
Süvenen isegi teemasse, kuigi olin just visanud paar kivi kasti „Uus poiss on veidrik” – aga sellistest asjadest saab üle ja küll nad näevad, et veidrused kaunistavad inimesi, mitte ei riku neid. Pärast pikka ootamist saan lõpuks Koormaa traditsioonilise tehisnaeratuse kätte. See oli ootamist väärt ja väga teemat lõpetav tõepoolest. Kohe, kui õpetaja nägu taas elutuks, kolpa varjavaks maskiks tagasi vajub, kõlab vabastav tunnikell.
Lippan ruttu enne teisi garderoobi, sest miskipärast ei ole mul enam olulist jututuju. Jätan hüvasti kriiskava garderoobitädiga, kel vahva nimi Leedi. See nimesilt, mis tädi punase pükskostüümi rinnataskule on kinnitatud, ajab muigele ja võite neli korda arvata, milline Chris de Burgh’i lugu mind koduteel kummitama jääb.
