RAAMATUKATKEND NÄDALA DIGIRAAMATUST: Stieg Larsson „Tüdruk, kes mängis tulega”
PROLOOG
TA LAMAS nahkrihmadega kinni seotult kitsal terasraamiga koikul. Rihmad soonisid rinnakorvi. Ta lamas selili. Käed olid puusade kohalt raami külge kinnitatud.
Ta oli juba ammu loobunud üritamast end lahti saada. Ta oli ärkvel, kuid silmad olid suletud. Kui ta oleks silmad avanud, oleks ta leidnud end pimeduses, kus ainsaks valgusallikaks oli ukse kohalt sisse immitsev nõrk helendus. Suus oli sant maitse ja ta oleks tahtnud hambaid pesta.
Osa tema teadvusest kuulatas samme, mis tähendanuks mehe tulekut. Tal polnud aimugi, mis kell võiks olla, kuid tundus, et selleks oli aeg juba liiga hiline. Voodi äkiline vibreerimine pani teda silmi avama. Oli tunne, nagu oleks kusagil majas mingi masin tööle hakanud. Paari sekundi pärast polnud ta enam kindel, kas ta oli seda endale ette kujutanud või oli heli tegelikult ka kostnud.
Mõttes märkis ta ära veel ühe päeva.
See oli neljakümne kolmas päev vangistuses.
Nina sügeles ja ta keeras pead, et saaks ennast vastu patja sügada. Ta higistas. Ruumis oli soe ja umbne. Tal oli seljas lihtne öösärk, mis oli külje alla rulli keerdunud. Kui ta puusa tõstis, sai ta särgist keskmise ja nimetissõrmega kinni ja vedas seda sentimeeterhaaval mööda külge allapoole. Ta kordas sama teise käega. Kuid särk oli endiselt selgroo all kortsus. Madrats oli kühmuline ja ebamugav. Täielik eraldatus võimendas vähimaidki aistinguid, millest ta muidu poleks hoolinud. Rihmad olid piisavalt lõdvad, et ta saaks asendit muuta ja küljeli keerata, kuid see oli ebamugav, kuna siis pidi üks käsi olema seljal ja teine kippus kogu aeg ära surema.
Ta ei kartnud. See-eest tundis ta üha suuremat allasurutud raevu.
Samal ajal piinasid teda omaenda mõtted, mis pidevalt kasvasid üle ebameeldivateks kujutluspiltideks sellest, mis temaga juhtuma hakkab. Ta vihkas oma pealesunnitud abitust. Kuidas ta ka püüdis ajaviitmiseks millelegi muule keskenduda ja oma olukorda teadvusest tõrjuda, immitses ängistus läbi. See rippus pilvena tema ümber, ähvardades igast poorist sisse tungida ja tema olemust mürgitada. Ta oli avastanud, et parim viis hirmust jagu saada oli kujutleda midagi, mis andis jõudu. Ta sulges silmad ja kujutas ette bensiinilõhna.
Mees istus avatud aknaga autos. Ta tormas auto juurde, kallas bensiini aknast sisse ja süütas tiku. See toimus silmapilgu jooksul. Leegid lahvatasid hetkega. Mees väänles piinades ning ta kuulis tema hirmu- ja valukarjeid. Ta tundis kõrbenud liha lõhna ja teravamat haisu, mis levis plastist ja autoistmete söestuvast polstrist.
ARVATAVASTI OLI TÜDRUK tukastanud, sest samme polnud ta kuulnud, kuid kui uks avati, oli ta äkitselt täiesti ärkvel. Ukseavast tulvav valgus pimestas silmi.
Ta oli siiski tulnud.
Mees oli pikk. Tüdruk ei teadnud, kui vana, kuid kindlasti täisealine. Tal olid punakaspruunid salkus juuksed, mustade raamidega prillid ja hõre lõuahabe. Mees lõhnas odekolonni järele.
Ta vihkas tema lõhna.
Mees seisis vaikides koiku jalutsis ja silmitses teda tükk aega.
Ta vihkas tema vaikimist.
Mehe nägu oli ukseavast langeva valguse eest varjus ja tüdruk nägi vaid tema siluetti. Äkitselt mees kõnetas teda. Tal oli madal selge hääl, mis pedantselt rõhutas iga sõna.
Ta vihkas tema häält.
Mees ütles, et täna on tüdrukul sünnipäev ja et ta tahab õnne soovida. Hääl polnud ebasõbralik ega irooniline. See oli neutraalne. Tüdruk aimas, et mees naeratas.
Ta vihkas teda.
Mees tuli lähemale ja läks ümber voodi selle peatsisse. Ta pani niiske käeselja tüdruku laubale ja libistas ilmselt sõbralikuna mõeldud liigutusega sõrmed läbi juuste. See oli mehe sünnipäevakink.
Ta vihkas tema puudutust.
MEES RÄÄKIS TEMAGA. Ta nägi suud liikumas, kuid sulges häälele kõrvad. Ta ei tahtnud kuulata. Ta ei tahtnud vastata. Ta kuulis meest häält tõstmas. Häälde oli siginenud terake ärritust saamata jäänud vastuse pärast. Jutt oli vastastikusest usaldusest. Mõne minuti pärast jäi mees vait. Tüdruk ignoreeris mehe pilku. Siis kehitas mees õlgu ja hakkas rihmasid reguleerima. Ta pingutas veidi rinnal olevat rihma ja kummardus tüdruku kohale.
Tüdruk pööras ennast äkitselt vasakule, mehest eemale, nii järsult, kui vähegi suutis ja nahkrihmad lubasid. Ta tõmbas põlved lõua alla ja lõi kõvasti, sihtides mehe pead. Ta sihtis kõrisõlme ja tabas varbaotsaga kuhugi lõua alla, kuid mees oli selleks valmis ja põikas kõrvale, nii et tulemuseks oli vaid kerge, vaevalt tuntav tabamus. Ta üritas uuesti lüüa, kuid mees oli juba liiga kaugel.
Ta laskis jalgadel uuesti koikule vajuda.
Lina rippus voodiäärelt põrandale. Öösärk oli kõrgele üle puusade tõusnud.
Mees seisis tükk aega vaikides. Siis läks ta ümber koiku ja võttis jalarihma kätte. Tüdruk üritas jalgu konksu tõmmata, kuid mees haaras tema ühest pahkluust kinni, surus põlve teise käega maha ja kinnitas jala nahkrihmaga. Ta läks ümber voodi ja pani ka teise jala kinni.
Nüüd oli tüdruk täiesti abitu.
Mees korjas lina põrandalt üles ja kattis ta kinni. Ta silmitses tüdrukut kaks minutit vaikides. Tüdruk tundis pimeduses tema erutust, kuigi mees ei näidanud seda välja. Tal oli kindlasti erektsioon. Tüdruk teadis, et mees tahaks käe välja sirutada ja teda puudutada.
Seejärel pööras mees ringi, läks välja ja sulges enda järel ukse. Tüdruk kuulis, kuidas uksele riiv ette pandi, mis oli täiesti tarbetu, kuna tal polnud mingit võimalust voodist lahti pääseda.
Ta lamas mitu minutit ja vaatas ukse kohal olevat kitsast valgusriba. Siis ta liigutas end ja üritas aimu saada, kui kõvasti rihmad olid kinnitatud. Ta sai põlvi veidi ülespoole tõmmata, kuid rihmad hakkasid kohe soonima. Ta laskis ennast lõdvaks. Ta lamas täiesti vaikselt ja vahtis tühjusesse.
Ta ootas. Ta fantaseeris bensiinikanistrist ja tuletikust.
Ta nägi bensiiniga üle valatud meest. Ta tundis füüsiliselt tikutopsi käes. Ta raputas seda. Karp krabises. Ta avas karbi ja valis ühe tiku. Ta kuulis meest midagi ütlevat, kuid sulges kõrvad ega kuulanud sõnu. Ta nägi mehe ilmet, kui ta tiku väävli vastu pani. Ta kuulis tiku tõmbamise rabisevat heli. See oli nagu pikk kõuekõmin. Ta nägi leeke lahvatamas.
Ta naeratas karmilt ja karastunult.
Sel ööl sai ta 13-aastaseks.
KATKEND ESIMESEST PEATÜKIST
LISBETH SALANDER TÕMBAS päikeseprillid ninaotsale ja kissitas kübaraääre alt silmi. Ta nägi toas number 32 elavat naist hotelli kõrvaluksest välja tulemas ja basseini äärde rohelise-valgetriibuliste lamamistoolide poole jalutavat. Naine vaatas ainiti maha jalge ette ja tema jalad tundusid olevat ebakindlad.
Salander oli teda varem ainult eemalt näinud. Naine tundus umbes 35-aastane, kuid tal oli selline välimus, et ta oleks võinud olla ükskõik kui vana 25 ja 50 aasta vahel. Tal olid pruunid õlgadeni juuksed, piklik nägu ja küps keha, mis oli justkui naiste aluspesukataloogist välja lõigatud. Naisel olid jalas sandaalid, seljas mustad bikiinid ja ees lillakad päikeseprillid. Ta oli ameeriklanna ja rääkis lõunaosariikide aktsendiga. Tal oli kollane kübar, mille ta tooli kõrvale maha pani, enne kui Ella Carmichaeli baari baarmenile märku andis.
Lisbeth Salander pani oma raamatu põlvedele ja võttis enne käe sigaretipaki järele sirutamist klaasist lonksu kohvi. Pead pööramata suunas ta pilgu silmapiiri poole. Oma kohalt basseiniäärsel terrassil nägi ta hotelli ees müüri ääres kasvavate palmide ja rododendronite vahelt tükikest Kariibi merd. Veidi kaugemal merel seilas purjepaat põhja poole, Saint Luciasse või Dominikaani. Veelgi kaugemal nägi ta lõunasse, Guajaanasse või mõnda selle naaberriiki teel oleva halli kaubalaeva siluetti. Nõrk briis võitles ennelõunase kuumusega, kuid ikkagi tundis ta ühte higipiiska aeglaselt alla kulmu peale libisevat. Lisbeth Salanderile ei meeldinud ennast päikeses praadida. Ta oli päevad veetnud võimalikult varjus ja istus ka nüüd päevavarju all. Sellest hoolimata oli ta pruun kui pähkel. Tal olid jalas khakivärvi lühikesed püksid ja seljas must särk.
Ta kuulatas baarileti ääres olevatest kõlaritest voogavaid imelikke steel pans-helisid. Tal polnud iialgi olnud vähimatki huvi muusika vastu ning ta ei suutnud vahet teha Sven-Ingvarsi ja Nick Cave’i vahel, kuid steel pans võlus teda. Tundus uskumatu, et keegi suutis häälestada õlitünni, ja veelgi uskumatum, et tünnist meelitati välja kontrollitud, mitte millegi muuga sarnanevaid helisid. Tema meelest olid need helid maagilised.
Ta tundis äkitselt ärritust ja suunas pilgu tagasi naisele, kes oli just saanud kätte klaasi apelsinivärvilise joogiga.
See ei olnud Lisbeth Salanderi probleem. Ta ei suutnud lihtsalt aru saada, miks naine kohale oli jäänud. Neli ööd, sellest saadik, kui paar oli saabunud, oli Lisbeth Salander kuulnud oma kõrvaltoas toimuvat vaikset järjekindlat terrorit. Ta oli kuulnud nuttu, vaikseid ärritunud hääli ja mõnel juhul ka kõrvakiile. Lööja – Lisbeth oletas, et see oli naise abikaasa – oli neljakümnendates aastates. Tal olid tumedad sirged juuksed, mis olid vanamoodsalt lahku kammitud, ning ta paistis olevat Grenadal tööasjus. Milles see töö seisnes, polnud Lisbeth Salanderil aimugi, kuid igal hommikul oli mees olnud korralikult riides, lips ees ja pintsak seljas, ning joonud hotellibaaris kohvi, enne kui ta võttis oma portfelli ja läks välja taksosse.
Mees tuli tagasi hilisel pärastlõunal, ujus ja suhtles basseini ääres oma naisega. Nad sõid koos õhtust, jättes äärmiselt vaikse ja armastusväärse mulje. Võimalik, et naine jõi mõne klaasi rohkem kui pidanuks, kuid tema joove polnud häiriv ega tähelepanu äratav.
Tülid naabertoas algasid harjumuspäraselt õhtul kella kümne ja üheteistkümne vahel, umbes samal ajal, kui Lisbeth end matemaatika müsteeriumeid tutvustava raamatuga magama seadis. Tegemist ei olnud jõhkra vägivallaga. Nii palju kui Lisbeth suutis läbi seina kostva heli järgi otsustada, käis pikale veninud ja korduv tüli. Eelmisel ööl ei olnud Lisbeth suutnud uudishimule vastu panna ja läks rõdule, et kõrvaltoa avatud rõduukse kaudu kuulda, milles küsimus. Rohkem kui tunni oli mees kõndinud toas edasi-tagasi ja pihtinud, et ta on kaabakas, kes oma naist ei vääri. Mees oli naisele korrutanud, et naine peab teda kindlasti võltsiks. Iga kord oli naine vastanud, et ta ei arva nii, ning üritanud meest rahustada. Mees muutus aina pealetükkivamaks, kuni raputas viimaks naist. Lõpuks naine vastas, nagu mees tahtis… jah, sa oled võlts. Mees oli otsekohe kasutanud naiselt välja pressitud tunnistust ettekäändena, et rünnata naist, tema elukombeid ja iseloomu. Ta oli nimetanud naist hooraks, mispeale Lisbeth Salander oleks ilma igasuguse kõhkluseta võtnud abinõud tarvitusele, kui süüdistused oleksid olnud tema vastu suunatud. Nüüd polnud see aga nii ja seega tegelikult ka mitte tema isiklik probleem, ning sellest tulenevalt oli tal raske otsustada, kas ja kuidas ta peaks tegutsema.
Lisbeth oli jahmunult kuulanud mehe jahvatamist, mis lõppes äkitselt kõlava kõrvakiiluga. Ta oli just otsustanud toast välja koridori minna ja naabrite ukse sisse lüüa, kui toas kõik vaikseks jäi.
Kui ta basseini ääres naist jälgis, siis märkas ta kerget sinikat õla peal ja kriimustust puusal, kuid muid silmatorkavaid vigastusi polnud.
ÜHEKSA KUUD VAREM oli Lisbeth lugenud ühte artiklit ajakirjas Popular Science, mille keegi oli Rooma Leonardo da Vinci lennuväljale unustanud, ja äkitselt oli temas tekkinud ebamäärane huvi niisuguse hämara asja vastu nagu sfääriline astronoomia. Täiesti impulsiivselt oli ta külastanud Rooma ülikooli raamatupoodi ja ostnud mõned selleteemalised tähtsamad teaduslikud raamatud. Sfäärilise astronoomia mõistmiseks oli ta aga sunnitud süvenema matemaatika keerulisematesse müsteeriumitesse. Oma viimaste kuude reiside ajal oli ta selleteemaliste raamatute leidmiseks tihti külastanud ülikoolide raamatupoode.
Enamasti olid raamatud seisnud kohvrisse pakituna ning tema õpingud olid ebasüstemaatilised ja ilma tegeliku eesmärgita, kuni selle ajani, mil ta oli Miamis jalutanud sisse ülikooli raamatupoodi ja väljunud sealt dr L. C. Parnault’ raamatuga „Dimensions in Mathematics” (Harvard University, 1999). Ta oli raamatu leidnud just enne Florida Keysi sõitmist ja Kariibi saarestikus seiklemise alustamist.
Ta oli olnud Guadeloupe’il (kaks ööpäeva mingis mõttetus urkas), Dominikaanis (meeldiv ja pingevaba, viis ööpäeva), Barbadosel (üks ööpäev Ameerika hotellis, kus ta ei tundnud end üldse teretulnuna) ja Saint Lucial (üheksa päeva). Saint Luciale oleks ta meelsasti kauemakski jäänud, kui poleks tekkinud konflikti ühe kohaliku mühaka noore pätiga, kes pidevalt tema kõrvaltänava hotelli baaris vedeles. Lõpuks oli ta kannatus katkenud, ta oli nolgile telliskiviga vastu pead virutanud, end hotellist välja registreerinud ja laevaga Saint George’si, Grenada pealinna sõitnud. See oli maa, millest ta enne laevale asumist kuulnudki polnud.
Ta astus Grenada pinnale troopilises paduvihmas ühel novembrihommikul kella kümne paiku. Turistilehest The Caribbean Traveller oli ta teada saanud, et Grenada oli tuntud kui Spice Island, vürtsisaar, ja oli üks maailma suurimaid muskaaditootjaid. Saarel oli 120 000 asukat, kuid lisaks sellele elas üle 200 000 grenadalase USA-s, Kanadas ja Inglismaal, mis andis kõneka vihje tööturu olukorrast kodumaal. Maastik ümber saare keskel asuva kustunud Grand Etangi vulkaani oli mägine.
