RAAMATUKATKEND: Natasha Cooper "Luuderohi"
Esimene peatükk
Kohv oli liiga tuline. Kohe, kui see ta suud puudutas, teadis Trish, mis teda ees ootab: väikesed naharebendid ja kotiriidena kare keel, nii et vähemalt kahe päeva jooksul ei suuda ta eristada ühtegi peenemat maitset peale lähedal asuvast söögikohast kaasaostetud krevetikarri oma.
„Kurat!”
Ta oli sedavõrd innukalt püüdnud öiseid mõtteid peast välja kihutada, et oli kallanud keeva vee graanulitele ja rüübanud suure lonksu, vaevumata kirbet vedelikku isegi segama. Aga ta oli põletanud ennast ilmaaegu: mälestused juhtumitest, mille kallal ta oli töötanud, püsisid edasi – niisama erksate ja talumatutena nagu ikka.
Kui ta kummardus, et kraanist külma vett peale juua, nägi ta vilksamisi tuttavat nägu köögikapi nurgal seisva tillukese teleka ekraanil. End uuesti sirgu ajades ja külma vett suus hoides, et põletust leevendada, pühkis ta käeseljaga ära lõuale sattunud üksikud veepritsmed ning silmitses ekraani terasemalt.
Tema vanatädi tütretütart Antonia Weblocki võis küll aeg-ajalt kohata uudistesaadetes, ent oli kummaline näha teda teleekraanil pühapäeva hommikul, kui Cityst või Inglismaa Pangalt võis vaevalt oodata mõnd niisugust teadet, mis vajanuks Antonia asjatundlikke kommentaare. Pealegi tundus, et oma pika mantli all kannab naine jooksudressi, ja see oli veelgi kummalisem.
Trish astus teleka poole, et hääl valjemaks keerata. Ta paljad jalad libisesid pisut, kui tallad puudutasid jahedat kleepjat smaragdroheliste täppidega tugevat linoleumi, mis kattis köögipõrandat. See oli tunne, mis oli muutunud talle vastumeelseks kohe, kui ta oli leidnud mahti seda märgata, täpselt nagu talle oli hakanud närvidele käima nurgeline erksavärviline kaikuv korter, mis pumpas igal kuul tema pangakontolt välja hiigelsummasid.
„Antonia, siiapoole – vaata siia!” kuulis Trish rohkeid hõikeid, kui ta teleka valjemaks keeras.
Pilt maanduvatest ja õhku tõusvatest lennukitest taamal Antonia selja taga lahendas vähemalt ühe väikese mõistatuse. Küllap oli naine Heathrow’ lennujaamas, naasnud reisilt New Yorki või Tokyosse, kus oli ehk tegelenud mõne kriisiga, mille olid esile kutsunud Dow Jonesi või Nikkei ootamatud kõikumised. Trish naeratas, nähes ekraanil kümmekonna kaamera välklampide sähvatusi, sest ta teadis, kui väga nautis Antonia oma kasvavat kuulsust, kuid siis ta huuled jäigastusid. Selle asemel, et pead sinna-tänna pöörata ja anda kõikidele fotograafidele võrdne võimalus endast head pilti saada, nagu naine tavaliselt tegi, krimpsutas Antonia muudkui nägu, nagu oleksid ta silmadesse lõikuvad sähvatused nii tugevad, et teevad valu. Või vahest valutas tal lihtsalt pea. Ta nägu oli just sedamoodi pingul. Trish tõmbas keelega üle huulte ja tundis jälle põletusarmi keelel.
„Millal te esimest korda oma tütre kohta kuulsite?” küsis meeshääl, samal ajal kui pikk, räpane, halli harja taoline mikrofon üle innukate ajakirjanike peade Antonia poole küünitus.
„Charlotte’i kohta?” imestas Trish.
„Sain teate eile õhtul kell seitse,” kostis televiisorist Antonia hingeldav hääl. „New Yorgi aja järgi. Mind ei saadud varem kätte.”
„Ja kas mingeid uudiseid tõesti pole?” küsis naine, kellel oli käes absurdne vanamoeline märkmik, mitte tunduvalt väiksem diktofon, millega lehvitasid kõik ülejäänud.
„Mitte mingisuguseid,” sõnas Antonia, tõstis viimaks pilgu ja vahtis otse sellesse kaamerasse, mis edastas pilti Trishi televiisorisse, otsekui teadnuks naine, et vanatädi tütretütar teda vaatab. Antonia jõuline nägu oli hall ja tema silmades oli vaevatud, kaitset otsiv pilk, kuid ta oli siiski olukorra peremees. Enam-vähem.
„Charlotte’i nähti viimati eile pärastlõunal meie kohalikus pargis mänguväljakul,” ütles Antonia vaoshoitult. „Ta kadus kella poole nelja paiku. Kõigi tema sõprade peredega on ühendust võetud, kuid keegi neist pole teda näinud. Politsei jätkab otsinguid.”
„Ei,” sosistas Trish oma kaikuva korteri avarusse. „Oh palun-palun, jumal! Ainult mitte seda!”
Ta teadis liiga palju – selles häda oligi – ja sai täpselt aru, mida säärane teadaanne võib tähendada. Pildid tema enda ja teiste inimeste juhtumitest jooksid ta silme eest läbi nagu isiklik õudusfilm.
Selles oli kuueaastane poiss, kes rööviti peaaegu otse vanematekodu ukse eest ja leiti mitu kuud hiljem vägistatuna ning surnult; selles oli ka tüdruk, Charlotte’ist aasta või paar vanem, kelle ta kasuisa vägistas, seejärel mõrvas ja mattis laiba lähedasse metsatukka paar päeva enne seda, kui läks koos naisega telesse, et paluda, et tüdruk tagasi tuleks; ja siis veel üks tüdruk, alles sülelaps, keda mõlemad vanemad olid nii hullusti peksnud ja sigaretiotstega põletanud, et ehkki sotsiaaltöötajad leidsid lapse, kui tollel oli veel hing sees, ei jäänud ta siiski ellu.
Trishi pilk keskendus taas päris ekraanile. Mure Charlotte’i pärast ja kaastunne Antonia vastu hakkasid teda lämmatama, kuni talle meenus vajadus hingata. Tundus veider oma kopse lõõtsadena tööle panna, sundida ennast nina kaudu sisse ja suu kaudu välja hingama, nagu oleks ta selle oskuse alles äsja omandanud.
Charlotte oli Antonia ainus laps – väike usaldav naljakas nelja-aastane tüdruk, kohutavalt tujukas, täiesti kaitsetu ja kaugelt liiga väike, et Londonis omapead ringi uidata.
„Kas vastab tõele, et tiik traaliti läbi, kuid midagi ei leitud?” hüüdis üks ajakirjanikest ekraanil Antoniat tõugates.
Naine noogutas vaikides ja vaatas jälle telekast otse näkku Trishile, kes vahtis vastu, endiselt jonnakalt hingates, otsekui sõltuks Charlotte’i ohutus sellest pidevast rütmilisest õhu sisseahmimisest ja väljapaiskamisest, ehkki õhk tundus sama vastikuna nagu ta kõrvetada saanud suu.
Mõte, et mõni laps võib viibida nii hirmsas hädaohus, oli talumatu, aga mõte, et see laps võiks olla Charlotte, kutsus Trishis esile sügavama valu kui mis tahes muu varem kogetu. Ta oli alles hiljaaegu õppinud Charlotte’i tundma pigem kui isiksust ja mitte lihtsalt kui Antonia lärmakat võimatut tütart, ja ühe iseka hetke jooksul soovis ta, et oleks end tagaplaanile hoidnud.
See juhtus umbes kuue nädala eest, kui Charlotte oli nähtavale ilmunud keset üht noid piinlikult ametlikke õhtusööke, kuhu Antonia Trishi aeg-ajalt ikka veel kutsus. Charlotte ütles, et oli näinud halba und, et tal valutab kõht ja ta ei saa uuesti magama jääda. Tüdruku tumedad sassis lokid ja sarlakpunane pidžaama olid mõjunud mööblit täis kuhjatud söögitoas pööraselt kohatutena. Tüdrukut nähes oli ta ema nägu ärritusest pingule tõmbunud, ent Trish tervitas vahejuhtumit kui märki normaalsusest.
Tüdinud suurejoonelistest roogadest ja mõtlemast välja asju, mida öelda oma kummalgi käel istuvale ülespuhutud härrasmehele, oli ta pakkunud ennast last voodisse tagasi viima. Antoniat oli see pakkumine üllatanud, aga ta võttis selle otsekohe vastu. Robert, tema praegune kallim, polnud õieti märganudki ei Charlotte’i ilmumist ega Trishi sekkumist. Mees oli liialt huvitatud sellest, et endast paremal istuvale tüdinud pankuriprouale selgeks teha, kui ülimalt edukas oli olnud tema viimane reklaamikampaania.
Trepist üles minnes oli Charlotte poetanud oma väikese sooja käekese Trishi pihku ja jutustanud talle pika loo hiigelsuurtest roosadest vingerdavatest ussidest, kes tema voodi alt muudkui välja roomasid ja ta üles ajasid, nii et tema polnud süüdi, et ta oli alla söögituppa tulnud. Trishi oli võlunud selle ettekäände loominguline lennukus ja hiljem oli ta lasknud Charlotte’il ennast nii kaugele viia, et korraldas põhjaliku läbiotsimise voodi, madratsi ja rõõmsa kollase-sinisekirju põrandavaiba, aga ka kõikide suuremate mänguasjade all, et tõestada, et seal pole mingeid ootevalmis usse – ei vingerdavaid ega teistsuguseid –, kes võiksid tüdrukut hirmutada.
Charlotte oli lõpuks rahule jäänud ja seda ka kuulutanud, aga ta anus, et Trish talle mõne loo räägiks, enne kui ta üksi pimedusse jätab. Liigutatuna ja lõbustatuna, ent ka rõõmsana võimaluse üle vältida õhtusööki allkorrusel, oli Trish kuuletunud ja lugenud voodil istudes ette raamatut „Mu väike vallatu õde”, mis oli talle endale minevikus palju lõbusaid elamusi pakkunud.
Lapse pea oli tundunud erakordselt raske ja ta väike keha väga pehme, kui tüdrukuke end Trishi puusa vastu surus ja tema valitud loo lõppedes rõõmust väänles. Tüdruku ülimalt originaalsed kommentaarid tegelaste ja nende veidruste kohta olid Trishi naerma ajanud ja sundinud teda suudlema tüdruku musti siidiseid lokke, sealjuures imestades, miks oli Charlotte pälvinud säärase põikpea ja jonnipunni maine. Oma ninaka tarkuse maski taga näis ta olevat leebe ja haavatav ning ka üsna üksildane.
„Kas tegu võib olla lapserööviga? Kas on tulnud lunarahanõudeid?” küsis järgmine ajakirjanik, mees, keda ekraanil näha polnud. Tema hääl oli vastikum kui esimesel ajakirjanikul ja tulvil põlgust. Trishile meenus teade Antonia viimasest preemiasummast nii umbes kuu aega tagasi.
Antonia ise kehitas õlgu ja raputas samal ajal pead, tõstes vasaku käe hetkeks silme ette. Kui ta nõjatus lähemale mehele, kelle käsivarrest ta kinni hoidis, liikus kõrvale ka kaamera. Trish, kes püüdis läbi mõelda juhtunu kõiki tagamaid, tundis Robertit nähes kergendust.
Kleenuke, tumedate väljendusrikaste silmade ja lopsaka musta juuksepahmakaga mees tõstis oma vaba käe üllatavalt mõjuvõimsa liigutusega üles. Küsimuste sumin vaibus kohe ja lakkas peagi sootuks.
„Meil pole enam midagi lisada,” teatas mees kerglase häälega, millest oli kadunud tavapärane salvav varjund, kuid mis tundus praegu sellegipoolest kohatuna.
Ajakirjanike punt hakkas rahulolematult omavahel pobisema ja aeg-ajalt hõigati mõni küsimus Antoniale, kes võpatas ja sosistas midagi Robertile. Mees tõstis uuesti käe, aga ka häält, et öelda veelgi autoriteetsemalt kui enne: „Me oleme Charlotte’i pärast murest murtud. Nagu te arvate võite, pole kumbki meist kuigi palju magada saanud. Me sooviksime nüüd koju minna.”
Ta lükkas Antoniat ettepoole, otse rahvasumma sekka. Pärast hetkelist vastupanu jagunes see kahte lehte, lastes neil takistamatult läbi minna. Kümned välklambid sähvisid taas. Puuduvad ainult konfetid, mõtles Trish mõrult. Kui nood kaks lennujaamahoonest lahkusid, muutus telepilt, näidates politseinike ja tsiviilisikute ahelikke, kes sammusid aeglaselt, kuid sihikindlalt ühes linnapargis üle korralikult hooldatud muruplatsi, läbi puudesalu ja piki siledaid asfaltradu, otsides ilmselt mingisuguseidki juhtlõngu.
