RAAMATUKATKEND: Nick Hornby "Naljakas tüdruk"
Barbara Parker valitakse 1964. aasta Miss Blackpooliks. Tüdrukul pole aga mingit soovi olla iluduskuninganna. Ta tahab inimesi naerma ajada nagu tema kangelanna, Ameerika teletäht Lucille Ball. Nii jätab Barbara Blackpooli ja oma pere, sõidab Londonisse ning leiab tööd kaubamaja kosmeetikaletis. Ent kuidas ilusaid tüdrukuid tulvil linnas tähelepanu köita? Juhuslik kohtumine agendiga toob Barbarale nii uue nime kui ka BBC uue komöödiasarja prooviesinemise. Sophie Straw on valmis telepubliku südant vallutama. „Naljakas tüdruk“ on lugu ühest telesarjast ja sellega seotud inimestest. Komöödiahullud stsenaristid Tony ja Bill on olnud sõbrad ajateenistusest saadik. Maineka ülikooli lõpetanud tark ja leebe produtsent Dennis on ihust ja hingest pühendunud sarja tegijatele, ennekõike Sophiele. Sophie ekraanipartner, nägus naistelemmik Clive usub aga, et komöödiasari pole talle vääriline koht. Ent sedamööda, kuidas kuuekümnendad üha kuumemaks lähevad ning britid Sophie komöödiasarja armuvad, hakkab meeskonnatöö võlu kahanema ja argielu probleemid paiskavad idülli segi.
--
PROOVIESINEMINE
1
Ta ei tahtnud olla iluduskuninganna, aga juhtumisi pidi ta kohe-kohe selleks saama.
Paraadi ja väljakuulutamise vahele jäi paar sihitut minutit, nii et sõbrad ja pereliikmed kogunesid tüdrukute ümber õnnitlusi jagama ning pöialt pidama. Moodustunud salgakesed meenutasid Barbarale lapikuid lagritsarattaid: keskel suhkruse erkroosa või -sinise supeltrikooga tüdruk, ümber tumepruunide või mustade vihmamantlite keeris. Oli külm ja vihmane juulipäev South Shore’i vabaõhuujula juures ning võistlejate käed-jalad olid lapilised ja krobelised. Nad nägid välja nagu lihakarni aknal rippuvad kalkunid. Ainult Blackpoolis, mõtles Barbara, on sellise välimusega võimalik iludusvõistlust võita.
Ühtki sõpra polnud Barbara kutsunud ning isa keeldus lähemale tulemast ja temaga liitumast, nii et ta pidi üksipäini olema. Isa lihtsalt istus kokkupandaval toolil ja tegi nägu, et loeb Daily Expressi. Kahe peale oleksid nad moodustanud rääbaka, pooliku lagritsaratta, aga Barbarale oleks seltskond ikkagi ära kulunud. Lõpuks läks ta ise isa juurde. Ülejäänud tüdrukuid selja taha jättes tundis ta end poolpaljalt ja kohmetult, mitte glamuurselt ja enesekindlalt, ning pidi imetlevalt vilistavate pealtvaatajate summast mööda kõndima. Kui Barbara basseini madala otsa juures isa istekohani jõudis, käitus ta küllap ägedamalt, kui soovinuks.
„Mis asja sa teed, paps?” sisistas ta.
Ümberkaudsed istujad, igavlevad, peamiselt vanemapoolsed puhkajad, tõmbusid äkitselt erutusest kangeks. Üks tüdrukutest! Otse nende ees! Ja kargab isale ninna!
„Oi, tere, kullake.”
„Miks sa minu juurde ei tulnud?”
Isa vahtis Barbarat, nagu oleks too palunud öelda Timbuktu linnapea nime.
„Kas sa siis ei näinud, mida kõik teised tegid?”
„Nägin küll. Aga see kuidagi ei passinud. Minu puhul.”
„Mis sind siis nii eriliseks teeb?”
„Üksik mees, kes jookseb terve karja võrdlemisi napis riides ilusate tüdrukute keskel ringi nagu mingi … peata kana. Mind pistetaks trellide taha.”
George Parker oli neljakümne seitsme aastane, paks ja vana enne, kui tal selleks vähimatki õigust oli. Üksik oli ta olnud kümme aastat, sestsaadik, kui Barbara ema oli ta oma maksuameti harukontori ülemuse pärast maha jätnud, ja isa näost oli näha, et kui ta teistele tüdrukutele vähegi lähemale astuks, annaksid kõik need seisundid end teravalt tunda.
„No peaksid sa siis ringi jooksma nagu peata kana?” küsis Barbara. „Kas sa ei võiks lihtsalt seista ja oma tütrega juttu ajada?”
„Sa võidad, jah?” küsis isa.
Barbara üritas mitte punastada, kuid ei tulnud sellega toime. Kuuldeulatuses olevad puhkajad olid nüüdseks loobunud kudumist ja ajalehe lugemist teesklemast. Nad lihtsalt vahtisid Barbarat, suu ammuli.
„Ah, ma ei tea. Ei usu,” ütles ta.
Tegelikult teadis ta küll. Linnapea oli tulnud tema juurde, sosistanud talle kõrva: „Tubli tüdruk,” ja patsutanud teda diskreetselt tagumikule.
„Ah, mis sa ajad. Sa oled kõigist teistest sada korda ilusam. Tuhat korda.”
Miskipärast, ja ehkki tegu oli iludusvõistlusega, tundus Barbara ülekaalukas ilu isa ärritavat. Talle ei meeldinud, kui tütar esile tikkus, isegi kui too naerutas sõpru-sugulasi mingi etteastega, milles kujutas end juhmaka või oimetu või kohmakana. Ikkagi oli see esiletikkumine. Ent täna, kus asja iva oligi esiletikkumine, võinuks isa Barbara meelest talle andestada, aga sellist õnne juba polnud. Isa paistis ütlevat, et kui sa tõesti pead minema ja missivõistlusel osalema, siis võiks sul vähemalt jaguda viisakust kõigist teistest koledam välja näha.
Et publikut mitte eksitada, tegi Barbara näo, nagu kuuleks isa hääles vanemlikku uhkust.
„Pime isa on ikka üks imetore asi küll,” ütles ta jõllitajatele. „Igal tüdrukul peaks pime isa olema.”
Parim kild see just polnud, aga Barbara kandis selle ette surmtõsise näoga ning teenis suurema naerupahvaku, kui asi väärt oli. Vahel mõjus üllatusmoment ja vahel inimesed naersid, kuna eeldasid, et tuleb naerukoht. Barbara sai enda arust mõlemast naerust aru, aga inimesed, kes naeru tõsiselt ei võta, võisid ilmselt segadusse sattuda.
„Ma ei ole pime,” ütles George kõlatult. „Vaadake.”
Ta pööras ringi ja ajas kõigi vähegi huviliste poole silmad suureks.
„Lõpeta juba ära, paps,” ütles Barbara. „See ajab inimestele hirmu nahka, kui pime mees niimoodi jõllitab.”
„Teil ...” Isa näitas ebaviisakalt sõrmega rohelises vihmamantlis naise poole. „Teil on seljas roheline vihmamantel.”
Vanaproua kõrvaltoolil hakkas kõhklemisi plaksutama, just nagu oleks George ainsa hetkega tervenenud elupõlisest tõvest või esitaks mingit teravmeelset mustkunstitrikki.
„Kust ma seda teaks, kui ma pime oleksin?”
Oli näha, et isa tunneb sellest juba lõbu. Haruharva lasi ta end veenda mängima kaheinimesenumbri surmtõsist osapoolt ning olekski võinud nähtut igavesti kirjeldama jääda, kui linnapea poleks mikrofoni juurde astunud ja kurku puhtaks köhatanud.
Ettepaneku, et Barbara võiks minna Miss Blackpooli valimistele, oli teinud isa õde tädi Marie. Marie tuli ühel laupäeva pärastlõunal teed jooma, kuna ta oli juhtumisi seal kandis, ja poetas võistluse nagu muuseas jutuajamisse ning – äkki pähetulnud mõttena – küsis Barbaralt, miks too pole end kunagi proovile pannud, isa aga istus ja noogutas pead ning tegi näo, et on selle mõtte geniaalsusest tummaks löödud. Barbara oli esialgu pahviks löödud, kuid taipas siis, et need kaks on mingi plaani välja haudunud. Plaan pidi tema arusaamist mööda olema järgmine: Barbara läheb iludusvõistlusele, võidab selle ja unustab Londonisse kolimise sootuks, sest selleks pole enam vajadust. Ta saab omaenda kodulinnas kuulsaks, ja mida sa hing veel ihata oskad? Ja siis võib ta end „Miss Ühendkuningriigil” proovile panna, ja kui sellest midagi välja ei tule, võib ta lihtsalt meheleminekule mõtlema hakata, sest see oleks ju kah omamoodi kroonimine. (Ja Barbara oli kindel, et ka see kuulus iludusvõistluse plaani juurde. Marie kirtsutas Aidani peale nina, arvas, et Barbara võiks palju parema või vähemalt palju rikkama mehe leida, ja iluduskuningannade jaoks oli valik lai. Dotty Harrison oli abiellunud mehega, kellele kuulub seitse vaibapoodi, ja ometi oli Dotty ainult kolmandale kohale tulnud.)
Barbara teadis, et ei taha päevagi ega koguni tervet aastat iluduskuninganna olla. Ta ei tahtnud üldse mingi kuninganna olla. Ta tahtis lihtsalt televisiooni minna ja inimesi naerutada. Kuningannad polnud põrmugi naljakad, vähemalt Blackpooli omad ja Buckinghami lossi omad samuti mitte. Kuid ta oli tädi Marie sepitsusega kaasa läinud, sest Dorothy Lamour oli olnud Miss New Orleans ja Sophia Loren Miss Itaalia esimene printsess. (Barbara oleks näha tahtnud selle tüdruku fotot, kes oli Sophia Lorenile ära teinud.) Ning ta oli sellega kaasa läinud, sest kibeles oma elus midagi ära tegema ning selleks pidi midagi, ükskõik mida, juhtuma. Barbara teadis, et murrab isa südame, kuid esmalt tahtis ta isale näidata, et oli vähemalt püüdnud õnnelik olla paigas, kus ta oli kogu elu elanud. Ta oli teinud kõik mis tema võimuses. Ta oli käinud koolinäidendite prooviesinemistel ja saanud tillukesi osi ja vaadanud kulisside vahelt, kuidas andetud tüdrukud, õpetajate pailapsed, oma repliigid ära unustasid ja need repliigid, mis neil meeles olid, jaburuseks muutsid. Barbara oli talveaia görlide trupis tantsinud ja käinud kohalikus asjaarmastajate näiteringis rääkimas mehega, kes oli talle öelnud, et nende järgmine lavastus on „Kirsiaed”, mis „poleks vist sinu rida”. Mees küsis, kas Barbara ei tahaks hakatuseks pileteid müüa ja plakateid maalida. Barbara ei tahtnud kumbagi. Ta tahtis, et talle antaks vaimukas stsenaarium, et ta selle veel vaimukamaks teha saaks.
Muidugi mõista tahtis Barbara õnnelik olla; ta ei tahtnud teistest erineda. Koolikaaslased ja kolleegid R. H. O. Hillsi kosmeetikaosakonnas ei paistnud tema kombel tahtvat end kas või küünte ja hammastega siit linnast välja kaevata, ning vahel igatses Barbara kõigest hingest olla samasugune kui nemad. Ja kas polnud soovis pääseda televisiooni ehk midagi lapsikut? Kas Barbara mitte ei karjunud: „Vaadake mind! Vaadake mind!” nagu mingi kaheaastane? Hüva, jah, mõned inimesed, igas vanuses mehed, vaatasid teda tõesti, aga mitte niimoodi, nagu tema tahtnuks. Nad vaatasid tema blonde juukseid ja büsti ja sääri, aga midagi muud nad ei näinud. Nii et Barbara oli valmis võistlusel osalema ja selle võitma, kuid ta kartis paaniliselt pilku isa silmis, kui too näeb, et see ei muuda mitte kui midagi.
Ega siis linnapea kohemaid asja kallale ei asunud, ta polnud seda sorti mees. Ta tänas kõiki tulemast ning pilkas asja ees, teist taga FA karikafinaali kaotanud Prestonit ning südametult oma abikaasat, kes polevat moondunud pöianukkide tõttu tänavusel iludusvõistlusel osalenud. Ta ütles, et kaunitaride kari tema ees – ja ta oli täpselt seda sorti mees, kes kasutab väljendit „kaunitaride kari” – paneb teda oma kodulinna üle senisest veelgi suuremat uhkust tundma. Kõik teadsid, et enamik tüdrukuid olid Leedsist ja Manchesterist ja Oldhamist pärit puhkajad, kuid linnapea sai ikkagi innuka aplausi osaliseks. Ta jahvatas nii pikalt, et Barbara asus rahvahulga suurust välja rehkendama, lugedes üle pead ühes rannatoolide rivis ning korrutades selle siis ridade arvuga, kuid lõpuni ta ei jõudnud, sest jäi toppama ühe vihmakübaraga hambutu vana naise näol, kes aina mälus ja mälus üht ja sama võileivatükki. See oli veel üks ambitsioon, mida Barbara juba vankuma löönud ambitsioonide virna lisada tahtis: Barbara tahtis, et erinevalt peaaegu kõigist tema üle viiekümnestest sugulastest jääksid tal hambad alles. Ta ärkas täpselt õigeks ajaks, et kuulda oma nime ja näha, kuidas teised tüdrukud talle võltsilt naeratavad.
Barbara ei tundnud mitte kui midagi. Või õigemini, ta täheldas tunnete puudumist ja tundis siis kerget iiveldust. Olnuks tore arvata, et ta on eksinud, et ta ei pruugi oma isa ja kodulinna hüljata, et see on unistuste tipp ja ta võib elu lõpuni selle sees elada. Oma tuimuse üle ei julgenud Barbara juurelda, juhuks kui ta peaks jõudma järeldusele, et on üks kalk ja vastik nõid. Kui linnapea naine tuli talle linti ümber panema, säras Barbara rõõmust, ning kui linnapea teda otse suule suudles, suutis ta isegi naeratada, aga kui isa teda kaisutama tuli, puhkes Barbara nutma, ja see oli tema moodus öelda isale, et ta on samahästi kui läinud, et Miss Blackpooli võitmine ei leevenda mitte kuidagi kihelust, mis teda tuulerõugetena vaevas.
Barbara polnud kunagi supeltrikoo väel nutnud, vähemalt mitte täiskasvanud naisena. Kui kogu seda päikest ja liiva ja kiljumist ja vilavate silmadega poisse arvesse võtta, polnud supeltrikood ju nutmiseks mõeldud. Kentsakas oli tunda tuulest jahutatud pisaraid mööda kaela dekolteesse voolamas. Linnapea naine võttis ta oma kaissu.
„Kõik on korras,” ütles Barbara. „Ausalt. Ma olen lihtsalt tobe.”
„Usu või ära usu, aga ma tean, mis tunne sul on,” ütles linnapea naine. „Nii me tuttavaks saimegi. Enne sõda. Ta oli siis alles volikogu liige.”
„Te olite Miss Blackpool?” küsis Barbara.
Barbara püüdis seda öelda viisil, mis ei annaks aimu hämmeldusest, kuid ta kahtles, kas see ikka õnnestus. Linnapea ja tema naine olid mõlemad paksud, kuid mehe kopsakus tundus kuidagi tahtlik, tema tähtsuse tunnusmärk, naise oma aga samal ajal mingi hirmus viga. Vast oli asi lihtsalt selles, et mehel oli ükskõik, aga tema abikaasal mitte.
„Usu või ära usu.”
Naised vaatasid teineteisele otsa. Mida kõike elus ette ei tulnud. Muud polnud vajagi öelda, kuid siis tuli linnapea nende juurde ja ütles ikkagi midagi.
„Välimuse järgi ei arvaks,” ütles linnapea, kes polnud mees, kes jätnuks väljaütlematu välja ütlemata.
Tema abikaasa pööritas silmi.
„Ma ütlesin juba kaks korda „usu või ära usu”. Ma juba tunnistasin, et ma pole enam mingi Miss Blackpool. Aga sina pead ikkagi tulema ja litaka andma.”
„Ma ei kuulnud, et sa ütlesid „usu või ära usu”.”
„Aga vat ütlesin. Kaks korda. Eks ole, kullake?”
Barbara noogutas. Tegelikult ei tahtnud ta lasta end tülisse tõmmata, aga tal oli tunne, et vähemalt niipalju sai ta sellele vaesele naisele pakkuda.
„Lapsukesed ja kreemisaiad, lapsukesed ja kreemisaiad,” ütles linnapea.
„No ega sina ka mingi ilupilt ei ole,” ütles tema naine.
„Ei, aga ega sa minuga selle pärast ei abiellunudki, et ma mingi ilupilt oleksin olnud.”
Linnapea naine mõtles järele ja möönis vaikides, et nõnda see oli.
„Aga sinu puhul oligi selles kogu su mõte,” ütles linnapea. „Sa olid ilupilt. See selleks,” ütles ta Barbarale. „Sa ju tead, et see siin on maailma suurim vabaõhubassein. Ja praegu on üks siinseid tähtsamaid päevi, nii et sul on täielik õigus verest välja lüüa.”
Barbara noogutas ja tõmbas ninaga ja naeratas. Ta poleks osanud kusagilt otsast linnapeale seletama hakata, et probleem on risti vastu sellele, mida too äsja kirjeldanud oli: päev oli isegi tähtsusetum, kui Barbara oli kartnud.
„See kuramuse Lucy,” ütles isa. „Tema käsi on siin kõvasti mängus.”
Linnapea ja tema abikaasa olid segaduses, aga Barbara teadis, kellest isa räägib. Ta tundis, et teda mõistetakse, ja see tegi asja veelgi hullemaks.
Barbara oli armastanud Lucille Balli sestsaadik, kui ta „Ma armastan Lucyt” esimest korda nägi: kõik, mida ta tundis või tegi, oli sealt pärit. Igal pühapäeval paistis maailm pooleks tunniks seisatavat ja isa teadis, et sellal kui saade käib, ei maksa mitte üritadagi Barbaraga rääkida ega isegi ajalehega krabistada, muidu võib tütrel midagi kuulmata jääda. Barbara armastas veel mitmeid naljakaid inimesi: Tony Hancocki, seersant Bilkot, Morecambe’i ja Wise’i. Aga isegi parima tahtmise juures poleks ta nendeks saanud. Nad kõik olid mehed. Tony, Ernie, Eric, Ernie ... Selles kambas polnud ühtki Lucy- ega Barbara-nimelist. Naljakaid tüdrukuid polnud olemas.
--
