RAAMATUKATKEND: Onu Bella „Mõned hallid varjundid”
Kalamaja klistiiribandiit
(katkend)
*
Õhtul oli Kevin taas mahajäetud tehase kolmandal korrusel, kaasas binokkel ning seljas teised hallid riided. Tal oli vaja saada kinnitust olulistele faktidele Jaanikauna kohta: mis kell jõuab naine koju ning kas ta elab üksinda.
Libaluuraja Nulg konstateeris ka paar teisejärgulist vinjetti. Esiteks: moodsatel elamispindadel kasutatakse valgustitena dioodlampe, mis tänu eredale valgusele võimaldavad kaugusest jälgida pisimatki interjööridetaili, rääkimata korteris viibijatest; ning teiseks: kaasaegsed korteriomanikud ei kasuta tihedaid külgkardinaid, et pimedal ajal varjata kodust elu-olu. Isegi õhukesed aknakatted jäetakse ettetõmbamata, mille tulemusena muutuvad õhtused ja öised korterid liikuvate piltidega kastideks nagu televiisorid. Pakutava, etteaimamatu programmi sisu varieerub laias spektris: seebiooperist pornograafiani.
Kevin tõdes, et kaks eelmise päeva tunnusdetaili olid jäänud samaks: üksik pokaal veiniga ning toitumistava. Muutunud oli naise outfit. Kittelkleidi asemel kandis Jaanikaun firmalogoga T-särki, kirjaga seljal „Majad ja Veel Suuremad Majad”. Särki ilmestas firma vapiloomana irevil hammastega rändrott.
Vaatleja teravustas binokli optikat. Asta-Birgit Jaanikaun hakkas Stockmanni embleemiga kilekotist lauale laduma ostetud kaupu. Esimene oli „Chaneli” parfüüm. Esmalt nuusutas naine karpi ja avas ka pudelikese, et intensiivsemast lõhnaelamusest osa saada. Kevin luges naise tummadest huuleliigutustest välja hüüatuse „Šarmaan!”.
Teisena võttis korteriasukas kotist välja tualettseebi. Kahjuks libises see näppude vahelt põrandale ja põrkas sohva alla. Seebi kättesaamiseks pidi Asta-Birgit Jaanikaun laskuma põlvili ning ajama taguotsa uurakile. Lohvaka, meeste fassongiga T-särgi varjust paljastusid tuharad suunaga korteri ja tehase akna poole. Kahjuks oli seep voodi all nii täbaras asendis, et tema väljakoukimiseks kulus loodetust rohkem aega. Samuti pidi Jaanikaun tõsiselt pingutama ja tagapoolt võimalikult kõrgele upitama. Kevin jälgis toimuvat mõtlikul pilgul, ilma silmatorkava ja märkimisväärse seksuaalse erutuseta. Ta podises omaette:
„Iga endast lugupidav pervert oleks siin ammu juba pihku löönud.”
Vahetult enne 3. liini bussiga koduteele asumist sokutas Kevin trükitud teate Jaanikauna postkasti. Ukse ees röövis teatiseviija tähelepanu endiste esimese korruse naabrite väike emane kass Kääbus. Loom nühkis end vastu ust. Tekkisid küsimused: kas Kääbus on nüüd kodutu loom? Äkki on Jaanikaun naabriproua kassi varastanud?.
Hilisõhtul analüüsis Kevin vaatluse andmeid ning kavandas järgmise päeva plaane. Vaatleja planeeris kolmandat reidi, sest reede õhtul, mil algamas nädalavahetus, võivad inimeste tegevused ja liikumismustrid olla argipäevastest kardinaalselt erinevad. Et Kevin kartis paaniliselt tõkkepuid ja turvakaameraid, vingerdas ta peas kahtluseuss – äkki on maja fassaad varustatud turvakaameratega ning tema kaks sööstvisiiti endisele kodutänavale, tuvastamaks Jaanikauna autonumbrit ja viimaks teadet, on kaamerasilma poolt fikseeritud.
*
Reedene tööpäev kestis ametnik Nulul lõunani. Ta valmistas printerit ja koopiamasinat kasutades endale rinnasildi tekstiga „Kalmer Peitel. Elektrikontrolör. AC/DC”. Rinnasildi fotoks sai valitud Justin Bieberi pilt, olematu elektrifirma märgiks sobis suurepäraselt Austraalia ansambli logo.
Kuna hämardumiseni oli palju aega, otsustas Kevin külastada esmalt Tallinna loomaaeda, et üle vaadata, kuidas elab jääkaru Franz ja amuuri leopard Darla. Nii Ursus maritimus kui ka Panthera pardus orientalis tervitasid luurajat sõbraliku möirgega, mis sisendas julgust ja pealehakkamist.
Siis siirdus Kevin KUMU-sse tutvuma modernismiajastu klassiku Jaan Koorti loomingu ülevaatenäitusega. Kujutava kunsti imetlemine oli Kevinile tõhusaks meetmeks haiguse remissioonile, samuti asendamatuks vahendiks, maandamaks pingeid enne otsustavaid tegusid.
Šnelli tiigi kallastel resideerivate partide toitmine saiaga tundus mehele kui hea tahte ja halastuse märk.
*
Luuraja Nulg oli parajasti tuttavas vaatluskohas, kui tehase lagunenud värava ette parkis kaubik. Kolm meest hakkasid masinast välja tõstma suuri kaste, elektrigeneraatorit ja kaableid. Laisalt libistas end sõiduki tagaistmelt välja nooremapoolne tütarlaps. See oli tuntud tantsu- ja erootikatäht Ülli Tõugjas. Ta läitis sigareti ning jälgis askeldavaid mehi, kes koordineeritult asusid töökorda sättima generaatorit, selle külge ühendama juhtmeid ning sikutama tehase treppidest üles kaste.
Hirmunud Kevin peitis end ühte lugematutest kolmanda korruse nurgatagustest. Suurtest vooderdatud kastidest tõsteti välja prožektorid ja statiivid ning kogukas videokaamera. Oli selge, et mahajäetud tehase kolmandal korrusel algavad filmivõtted.
„Oh sa perse! Tead, Emerson, ma olen fonogrammi vist loomelinnakusse unustanud. Peab Telliskivi tänaval ära käima!” hüüdis esimene mees.
„Pole vaja. Palmeril on lugu läpakas,” rahustas teine mees.
„Kuule, Leik! Prožed paneme nii, et tantsija varjud oleksid seina peal,” lausus kolmas mees.
Tantsijatar Ülli Tõugjas oli soojas kaubikus riietunud esinemiskostüümi. See oli punakaspruun lateksist võimlemistrikoo, mida pihast pingutas metalne pannaldatud vöö. Ajal, mil Emerson ja Leik kaamera ning valgusega jändasid, käivitas Palmer fonogrammi, et Tõugjas saaks külma trotsides tantsulisi soojendusliigutusi teha. Kõlas aastatetagune pala „Oh, Bellake”, mida lauljatar esitas harjumatult kõrges helistikus obtsöönsete laulusõnadega.
Lõksu jäänud Kevin mõtles: issand jumal! Mis nad hakkavad sellest jubedusest videoklippi tegema ja mina pean lugematuid kordi seda õudust kuulama? Ma ei pääse siit ju minema ka…
„Hakkame tegema! Leik peab täna veel haltuurale jõudma. Aega on vähe,” utsitas Emerson.
„Võtame enne lonksukese külmarohtu!” tegi Leik ettepaneku ning avas „Jamesoni” ja „Coca-Cola” pudelid, ulatades need esmalt Ülli Tõugjale, kes pikemalt mõtlemata punnsuutäie viskit manustas.
„Nii! Minu teada peaks genekas kütust jätkuma. Ma keeran volüümi põhja,” raporteeris Palmer.
„Makske pool pappi ette ära!” nõudis Tõugjas. Emerson ulatas tantsijatarile loodetud rahatähed.
„Kelle originaallugu see on?” päris Leik.
„Kate Bush. „Wuthering Heights”,” valgustas Palmer. „Nonii! Hoia nüüd alt, Iiris Vesik!” jätkas ta naljatledes.
„Hakkame ükskord pihta! Aeg läheb. Saab vanamehele ka rõõmu teha, kui me ta tekstile tehtud loo tjuubi üles riputame. Las vahib ja peksab pihku,” irvitas Emerson.
„Kas Onu Bella vä?” uudishimutsesid Leik ja Palmer.
„Jah!”
Kõik hakkasid hirnudes naerma. Kaamera käivitus, algas võte ning Tõugjas asus puusi nõksutades tantsima. Valgusvihus tantsijatari siluett moodustas tehase seintele kord teravamaid, kord hägusamaid halle varje. Kõik olid tulemusega rahul.
„Me peame vist ära lõpetama. Mul läheb ajaga kitsaks,” kurtis Leik.
„Kas me homme samal ajal saame tulla vaheplaane filmima?” päris Emerson. Kõik noogutasid.
„Täna ma saan Ülli ära viia, homme läheb mul kiireks,” teatas Palmer.
„Poisid! Kus siin pissida saab?” päris „Jamesoni” trimpav Ülli.
„Mis asja? Mine korrus kõrgemale,” soovitasid kõik kui ühest suust.
Kevin, kes oli sunnitud videovõtte ajal hiirvaikselt peidus olema, hingas kergendatult. Teda ei olnud õnneks keegi tähele pannud. Ta sirutas end, ajas pea kuklasse, vaatas peidukoha laes mustavat auku, millest kunagi oli toru või kaablikimp läbi mahtunud ning neelas ühe pilli.
Järsku tundis Kevin, et ta pähe ja riietele niriseb soe ollus. See oli Tõugja kusi. Hädavaevu suutis mees raevu tagasi hoida ning sellise alandusega leppida. Need olid viimased piisad tema kannatustekarikasse ning ta kavatses juba järgmisel päeval otsustavalt tegutsema hakata.
Soojas liinibussis teel Lillekülla hakkasid Kevini riided haisema. Kaasreisijad hoidsid temast eemale nagu kodutust prükkarist või katkuhaigest ning reisijate sõidudokumente kontrollinud MuPo piletikontrolörid ei tundnud huvi, kas märgade riietega reisija ühiskaart on valideeritud. Kevin järeldas, et järgmisel päeval tuleb isikustatud ühiskaarti kasutada ainult äärmisel juhul, et mingisugustki märki tema kulgemistest ei jääks. Päeval oli ta püüdlikult hoolitsenud, et kõik failid, mis ei olnud seotud tema tööga, saaksid maksuameti arvutist ilma igasuguste reservatsioonideta likvideeritud.
Koju jäänud konspiratiivtelefon polnud registreerinud ühtegi vastamata kõnet – järelikult sobis Jaanikaunale külastuseks õhtune aeg.
