Paavo Matsin
„Sinine kaardivägi“
Kirjastus Lepp ja Nagel
Raamatus on 104 lehekülge


14.

„Hall tsoon ründab. Kogu geto on vajunud kesklinna.“
(Kibuvits kallas viski ja cointreau šeikerisse ning asus raputama)
„Kottpüksid süütasid Latvia hotelli ja linnapea Krastkalnsi maja Brīvībasel.“ (Ta valas segu klaasidesse ja lisas joogile pikenduseks punast Martinit)
„Ainult Lāčplēša tänava Kuri-Nina korporatsioonimaja juurest löödi opiaadid tagasi. Konvent on relvil tänu Vanamees Grossbergsile, ka ülikooli rektors on seal peidus.“

Kibuvits pigistas pooliku apelsini klaasidesse tühjaks, pistis koore suhu ja mälus mõtlikult. Siis jõi ta mõlemad kokteilid hooga tühjaks ja andis klaasid koertele limpsida. Olin imestusest pahvik. Vana hea Windsori stiilis Kibuvitsa sviit, kus olime palju häid hetki veetnud, polnud enam endine padjakeste ja lambikestega luksusepesa. Esiteks oli kogu Kibuvitsa korteri põrand kaetud kümnete Inglise buldogitega. Kibuvits astus neist üle, nügis neid ringi liikudes kõrvale ja tutvustas mulle kui mingeid väga tähtsaid isendeid. 

„Saa tuttavaks, see on Vunts. Süga teda saba pealt, palun.“ Koer nägi välja nagu paks vanainimene, saba oli väike ja keerdus ning sinna oli oma nina torganud teine ilalõug, kes vaatas mind uurivalt, paks volt keset nägu õnalt värisemas.

„See on Põssa, süga ikka mõlemat,“ ütles Kibuvits ja vajutas teleka lahti. Teiseks muudatuseks apartemendis oli see, et kõik korteri seinad olid kaetud arhitektuursete jooniste ja plaanidega! Siin oli kujutatud puitkonstruktsioone, ehisviile, etnograafilisi kujunduselemente ja muud seesugust kesklinnast pärinevat. 

Tundsin ära kuulsa maalija Rosentālzi ja kirjanik Blaumanise heleda sikatuuri ja musta tahvelkivikatusega paraadelamu Alberta ielalt, fassaadijoonise all olid korruste kaupa ka kõigi korterite põhiplaanid. Saali lage katsid aga mingisugused tundmatute koledate hoonete visandid, niipalju kui võis aru saada, oli tegu Daugava jõe teisele kaldale, Vana-Rīga vastu planeeritavate hiiglaslike barakkidega, ka armas Kīpsala oli üleni täis soditud koonduslaagrit meenutavaid hooneid.

„Vaata aga vaata, mida see uus Moskova Arhitektide Liit teha tahab,“ Kibuvits viskas koerte vahele pikali ja uuris lage läbi lornjeti. Mööda lornjeti ehispaela tilkus ta näole valget koeraila, kaks koera, tõelist maksavorsti, olid roninud ta kõhule ja limpsisid valimatult ning energiliselt peremehe olematuid bakenbarde.

„Uus raamatukogu vastaskaldal tundus mulle kohe kahtlane. Ei ühtegi raamatut, ainult tobedad tühjad saalid, seal nad kogunesidki. Kogu see näiline lätilikkus oli osav kamuflaaž. Meie kohalik Eiffel, Vabadusesammas, Valguse palee, Gaismas pils,“ osatas Kibuvits pealeronivate koerte alt. Ta ajas end püsti ja virutas televiisorile küünarnukigavalusa obaduse. Televiisor oli endine, suure uuri kujuline ja rippus raske ketiga lühtri küljes. Pilt küll virvendas, aga tegemist oli miskise ülekandega, sest all servas jooksid sekundid ja minutid. Kibuvits istus diivanile koertele otsa. Need ruigasid mõnust.

„Ülekanne ju teie juurest, saad aru?“ Keset udu hakkas ilmnema vastik antiigihai. Ka tool telekas tundus mulle imelikult tuttav. Vaatasin ja mõistsin. Räägiti riigipöörajate nimel Čaksi muuseumist! Nad olid toonud dire kabinetist lõvidega tooli suurde saali. Kibuvits pani puldist heli kõvemaks. Kuuldes antiigilontrust rääkimas, hakkasid koerad vaikselt urisema ja paljastasid ilase hambumuse. Oli selge, et nad ei sallinud seda Moskova pättide isehakanud monarhi mitte kihvaotsaski.