RAAMATUKATKEND: Patricia Daniels Cornwell "Ainus, mis jääb"

Doktor Kay Scarpettal tuleb tabada Richmondis tegutsev sarimõrvar, kes tapab noori paarikesi. Kõik surnukehad leitakse alles mitu kuud hiljem ja need on nii lagunenud, et juhtlõngu pole võimalik leida. Raske on määrata isegi surma põhjust. Abi saamiseks pöördub Scarpetta kriminaalsete juhtumitega tegeleva ajakirjaniku ja koguni FBI soovitatud selgeltnägija poole. /// Raamatus on 288lk. Teos on müügil koos Laupäevaleht LP-ga 22.-28.03. Vaata müügikohti raamat.epl.ee

1

Pühapäeval, augustikuu viimasel päeval, hakkasin ma tööle enne koitu. Ma ei näinud, kuidas päike kõrvetas rohult hommikuudu ja taevas muutus säravsiniseks. Teraslaudadel olid kogu hommiku laibad ja morgil ei ole aknaid. Tööpühaeelne nädalalõpp algas Richmondi linnas autoavariide kolina ja püssipaukudega.

Kell oli kaks pärast lõunat, kui ma lõpuks koju West Endi jõudsin ja kuulsin, kuidas Bertha köögis põrandat pesi. Ta käis igal laupäeval koristamas ja teadis juba ammu, et telefonile, mis parajasti helisema hakkas, ei tasu tähelepanu pöörata.

„Mind ei ole,” ütlesin külmikut avades kõva häälega.
Bertha jättis põrandapesemise. „Hetk tagasi helises ka,” ütles ta. „Mõni minut varem samuti. Seesama mees.”
Ma kordasin: „Kedagi ei ole kodus.”
„Nagu soovite, doktor Kay.” Lapp käis jälle üle põranda.
Ma püüdsin ignoreerida päikeselisse kööki tungivat automaatvastaja kehatut häält. Alles sügise saabudes olin ma hakanud suvel nii tavalisi Hanoveri tomateid vääriliselt hindama. Järel oli neid veel ainult kolm. Kus on kanasalat?

Pärast signaali kostis tuttav mehehääl. „Doktor? Siin Marino...”
Oh jumal, mõtlesin ma külmkapi ust puusaga kinni lüües. Richmondi mõrvauurija Pete Marino oli olnud väljas keskööst saadik ja ma olin teda näinud alles hiljuti surnukuuris, kui ma ühe tema uuritava kehast kuule välja noppisin. Marino oleks pidanud olema teel Gastoni järve äärde, et püüda kala, niikaua kui seda nädalalõppu veel on. Mina aga ootasin, et saaks midagi õues ära teha.

„Katsusin sind kätte saada, hakkan välja sõitma. Püüa mind peileriga...”
Marino hääl oli tungiv, ma haarasin toru.
„Kuulen.”
„Oled see sina või on see sinu kuradi masin?”
„Arva ära,” nipsasin vastu.
„Halvad uudised. On leitud veel üks mahajäetud auto. New Kentist, kuuekümne neljanda maantee läänepoolsest puhkeparklast. Benton sai mu just kätte...”
„Veel üks paarike?” katkestasin ma ta jutu, unustades kõik oma plaanid.
„Fred Cheney, valge, mees, üheksateistaastane. Deborah Harvey, valge, naine, üheksateistaastane. Viimati nähti neid eile õhtul kella kaheksa ringis, kui nad hakkasid Harveyde Richmondi majast Spindrifti sõitma.”
„Ja auto on läände suunduval sõidurajal?” uurisin mina, sest Põhja-Carolinas asuv Spindrift on Richmondist ida pool, kolme ja poole tunni tee kaugusel.
„Jah. Paistab, et nad sõitsid vastassuunas, tagasi linna. Umbes tund aega tagasi leidis liikluspolitsei nende auto, Cherokee džiip. Noortest pole jälgegi.”
„Ma hakkan kohe tulema,” ütlesin ma Marinole.
Bertha ei olnud katkestanud põrandapesemist, aga ma teadsin, et ta on viimse kui sõna kõrva taha pannud.
„Kui valmis saan, lähen kohe minema,” kinnitas ta mulle. „Panen uksed lukku ja lülitan signalisatsiooni sisse. Ärge muretsege, doktor Kay.”
Haarasin rahakoti ja tormasin auto juurde, üle keha jooksis aga hirmujudin.

Siiani oli neid olnud neli paari. Kõik nad kadusid ja leiti lõpuks mõrvatuna Williamsburgist viiekümne miili raadiuses.

Paarismõrvad, nagu press neid ristis, olid seletamatud ja mitte kellelgi ei paistnud olevat niidiotsa või usutavat teooriat, isegi mitte FBI-l ja selle juures tegutseval Vägivaldsete Kuritegude Avastamisgrupil ehk VKA-l, kelle käes, tehisintellektil töötavas arvutis, oli üldriiklik andmebaas, mis oli võimeline kokku viima kadunud inimesi tuvastamata laipadega ja leidma seost korduvkuritegude vahel. Pärast seda kui rohkem kui kaks aastat tagasi leiti esimese paari surnukehad, kutsus kohalik politsei endale appi VKA piirkondliku rühma, kuhu kuulusid FBI eriagent Benton Wesley ja Richmondi veteranist mõrvauurija Pete Marino. Veel üks paar jäi kadunuks, siis veel kaks. Ja iga kord olid kadunud noored, enne kui teade VKA-ni jõudis või kui üldriiklik Kuritegude Infokeskus isikukirjeldused kogu Ameerika politseijaoskondadesse laiali saata jõudis, juba surnud ja kõdunesid kusagil metsa all.

Ma keerasin raadio kinni, sõitsin maksupunktist läbi ja lisasin itta suunduval I-64 maanteel kiirust. Mälust kerkisid järsku esile pildid ja hääled. Lehtedega segunenud luud ja kõdunev riie. Ajalehtedes trükitud kadunud noorte meeldivad naeratavad näod, hämmastunud, lohutamatud perekonnad, keda teleekraanil intervjueeriti ja kes mulle helistasid.

„Ma tunnen teile tütre pärast kogu südamest kaasa.”
„Palun öelge, kuidas mu laps surma sai. Issand küll, kas ta kannatas?”
„Tema surma põhjus on kindlaks tegemata, proua Bennett. Praegu ei ole mul teile midagi rohkemat öelda.”
„Mida see tähendab – teie ei tea?”
„Temast on järel ainult luud, härra Martin. Kui pehme kude on kadunud, siis on koos sellega kadunud ka igasugune võimalik vigastuse...”
„Ma ei taha kuulda mingit meditsiinilist jama! Ma tahan teada, miks mu poiss suri! Politsei küsib narkootikumide kohta! Mu poiss pole elus kunagi isegi purjus olnud, rääkimata narkootikumide tarvitamisest! Kas te kuulete mind, proua? Ta on surnud, ja nemad püüavad tast mingi päti teha... ”
„KOHTUMEDITSIINI PEAEKSPERT ON SÕNATU: Dr Kay Scarpetta ei suuda tuvastada surma põhjust.”

Kindlaks tegemata.
Üha uuesti ja uuesti. Kaheksa noort inimest.
See oli õudne. Tegelikult oli see minu jaoks enneolematu.
Igal kohtupatoloogil on lahendamata asju, aga kunagi varem polnud mul ette tulnud nii palju ilmselgelt omavahel seotud juhtumeid.

Tegin katuseluugi lahti ja ilm tõstis mul veidi tuju. Sooja oli kahekümne kraadi ringis, varsti hakkavad lehed kolletuma. Ainult sügisel ja kevadel ei igatsenud ma Miami järele. Richmondi suved olid sama kuumad, kuid ookeanilt puhuva õhkupuhastava tuuleta. Niiskus oli kohutav ja talved ei olnud minu jaoks sugugi paremad, sest mulle ei meeldi külm. Aga kevad ja sügis olid joovastavad. Ma lausa ahmisin seda muutust, see hakkas pähe.

I-64 puhkeparkla New Kenti maakonnas jäi minu majast täpselt kolmekümne ühe miili kaugusele. See oli samasugune nagu kõik teisedki Virginia teeäärsed puhkekohad: piknikulauad, grillahjud, puust prügiurnid, tellisseina taga tualettruumid ja müügiautomaadid, äsjaistutatud puud. Aga näha ei olnud ühtki teelist ega veoautojuhti ning igal pool olid politseiautod.

Kui ma naiste tualettruumi lähedal seisma jäin, hakkas minu poole tulema higistav tõsine sinihallis vormis liikluspolitseinik.
„Vabandage, proua,” ütles ta avatud akna poole kummardudes. „See parkla on täna suletud. Palun sõitke edasi.”
„Doktor Kay Scarpetta,” tutvustasin ma end süüdet välja keerates. „Politsei palus mul siia tulla.”
„Miks, proua?”
„Ma olen kohtumeditsiini peaekspert,” vastasin ma.

Ta takseeris mind ja ma nägin ta silmis skeptilist helki. Mu väljanägemine ei olnud tõesti eriti „peaekspertlik”. Puuvillase kivipesuseeliku, roosa toimse pluusi ja nahast tänavakingadega ei olnud mul mingit võimutunnust, isegi mitte ametiautot, mis ametigaraažis uusi kumme ootas. Esmapilgul olin ma mitte enam esimeses nooruses yuppie, kes tumerohelise Mercedesega ringi sõites asju ajab, hajameelne tuhkblondiin teel lähimasse kaubanduskeskusesse.
„Mul on vaja mingit isikuttõendavat dokumenti.”

Tuhnisin kotis, tõmbasin välja õhukese musta rahatasku ja näitasin vasest kohtumeditsiinieksperdi embleemi, siis ulatasin talle ka juhiload, mida ta pikalt uuris. Tundsin, et tal on piinlik.
„Palun jätke oma auto siia, doktor Scarpetta. Need, keda te otsite, on tagapool.” Ta näitas veoautode ja busside parkimisplatsi suunas. „Head päeva,” lisas ta juhmakalt ja astus eemale.

Hakkasin piki kivimüüri minema. Keerasin ümber nurga, puude varjust läbi ning mind tervitas veel mitu politseiautot ja töötavate vilkuritega puksiir ning vähemalt tosin vormis või erariides meest. Punast Cherokee džiipi märkasin ma alles siis, kui olin sellega peaaegu kohakuti. Poole väljasõidutee peal, asfaldist tükk maad eemal, kaldus ja lehestiku varjus. Kaheukseline ja tolmune. Kui ma juhiaknast sisse vaatasin, nägin, et beež nahksisemus on väga puhas, tagaistmele oli korralikult asetatud mitmesuguseid esemeid: slaalomisuusad, kollane nailonist julgestusnööri rõngas ja puna-valge plastikust jääkast. Süütevõti rippus ees. Aknad olid poolavatud. Asfaldilt maha sõites olid kummid jätnud rohurinnakusse selged jäljed, kroomitud iluvõre nügis männitukka.
Marino rääkis kõhna blondi mehega, keda ta tutvustas kui Jay Morrelli osariigi politseist ja keda ma ei tundnud. Paistis, et tema on siin ülemus.

„Kay Scarpetta,” lisasin ma ise, sest Marino ütles ainult „Doktor”.
Morrell keeras tumerohelised Ray Bani prillid minu poole ja noogutas. Ilma vormita ja vuntsidega, mis olid ainult natuke enamat kui teismelise udemed, õhkus temast asjassepühendatuse bravuuri, mis minu jaoks seostus verivärskete uurijatega.

„Praegu me teame siis nii palju.” Ta vaatas närviliselt ringi. „Džiip kuulub Deborah Harveyle, ning tema ja ta kavaler, ee, Fred Cheney, hakkasid Richmondist sõitma eile õhtul umbes kell kaheksa. Nad pidid minema Spindrifti, kus Harveydel on mere ääres suvila.”
„Kas Deborah Harvey perekond oli kodus, kui nad Richmondist sõitma hakkasid?” tahtsin ma teada.

„Ei.” Hetkeks pööras ta päikeseprillid minu poole. „Teised olid juba Spindriftis, nad olid juba päeval ära sõitnud. Deborah ja Fred tahtsid minna teise autoga, sest nad kavatsesid esmaspäeval Richmondi tagasi tulla. Mõlemad õpivad Carolinas teisel kursusel ja nad pidid vara tagasi olema, et end kooliminekuks valmis seada.”

Marino seletas sigarette välja võttes: „Eile õhtul, just enne Harveyde majast lahkumist, helistasid nad Spindrifti, ütlesid ühele Deborah’ vendadest, et hakkavad tulema ning jõuavad kohale kesköö ja kella ühe vahel. Kui neid kell neli hommikul ikka veel ei olnud, helistas Pat Harvey politseisse.”

„Pat Harvey!” Ma jäin Marinole uskumatult otsa vaatama.
Vastas politseinik Morrell: „Oo jaa. Meid on alles õnnistatud. Praegu, kui me juttu ajame, on Pat Harvey teel siia. Kopter võttis ta peale” – ta vaatas kella – „umbes pool tundi tagasi. Tüdruku isa, ee, Bob Harvey, on kodunt ära. Eile ajas Charlotte’is äriasju ja peaks homseks Spindrifti jõudma. Nii palju kui mina tean, ei ole teda veel kätte saadud, tal ei ole juhtunust aimugi.”

Pat Harvey oli Rahvusliku Narkopoliitika Keskuse direktriss, pressis kutsuti teda Narkotsaarinnaks. Presidendi poolt ametisse määratud proua Harvey, kes oli hiljaaegu ajakirja Time kaanepildil, oli Ameerika üks mõjukamaid ja imetletumaid naisi.

„Aga Benton?” küsisin ma Marinolt. „Kas tema teab, et Deborah Harvey on Pat Harvey tütar?”
„Selle kohta ei öelnud ta mulle midagi. Kui ta helistas, oli ta just Newport Newsis maandunud – Büroo tõi ta lennukiga kohale. Ta ruttas autot üürima. Me rääkisime ainult paar sõna.”

---

Lugu jätkub Patricia Daniels Cornwelli raamatus "Ainus, mis jääb".

Vaata ka http://raamat.epl.ee/raamat/28