Päevad läbi istusin töö juures ja ei suutnud tööd teha. Kui tööpäev lõppes ja maja tühjaks jooksis, tundsin, et ei oska ja ei taha kuhugi minna. Koju ei taha ja mujale ka ei taha. Siis hakkasin teinekord isegi tööd tegema ja töötasin vaata et keskööni. Et tööl magada ei tohtind, kobisin lõpuks koju, kallistasin ja musutasin naris tudivat poissi ja väikest plikat, tukkusin mõne tunni nende kõrval tugitoolis, pudel käeulatuses.

Varahommikul äratas mind suvine päike, mida ma vihkasin, sest see paistis silma ja ajas higiseks ja ei lasknud magada ja säras mõttetult. Säras, nagu kõik oleks hästi. Ja teadsin, et ega muidu uut und ei saa, kui paari jooki ei tee.

Suveöösel kell neli üksi köögis juua oli veider. Nagu vana jota. Väljas tõmbasid linnud laulda mis jube. Aga kõigega harjub. Kangutasin jooki, vahtisin mõttetut suvehommikut, lugeda ei viitsind. Molutasin köögis ja urisesin koos külmutuskapiga, aga mitte ükskõikselt nagu kapp, vaid kurjalt. Hull koer.

Vahel käisin teises toas magavat naist piilumas. Tal oli enamasti range ja mõru ilme või kulm kortsus. Ma ei tea, kas ta nägi nii und, siis pidid need nukrad uned olema. Või oli ta magama jäädes tigeda näo pähe unustanud. Või muretses ta minu pärast, aga looda sa.

Paari õlle abil jäin uuesti magama ja tööajaks ei saanud kunagi üles. Jõudsin lõunaks. Ega sest pold lugu, suvel polnudki mingit tööd. Vahel vahtisin töö juures aknast välja. Suur suvi. Ei mingit tahtmist selle sisse minna. Jalgratas vedeles kuuri all ja las ta vedeles. Merevesi loksus meres ja las ta loksus. Metsas peeti piknikku ja las peeti. Vist mu naine käis seal kuskil ja kellegagi. Üritasin mõelda kõigele sellele nii vähe kui võimalik. Tööle minnes ja töölt tulles piilusin tänaval napis riietuses plikasid kas poiste kaenlas või ilma ja kogu see suveelu voolas kaugelt mööda – vaatasin nagu filmi. Igavat filmi. Olin isegi sellises filmis kunagi osalenud, ja mis seal siis toimus? Molutamine ja ootamine, higistamine ja kehvade naljade kiskumine. Ilus oli see suvi ainult siis, kui talvel ta peale mõelda. Vahel küll juurdlesin, et näe, suvi läheb ja libiseb mööda ja mingit suvetunnet ei tulegi. Ei tule, siis ei tule, mis seal ikka. Jõuga seda ka kuskilt välja ei võta.

Vanem tütar eelmisest abielust, Mari, helistas suve algul ja pakkus teatrisseminekut. Kui ta oli kutsund mind koolilõpetamisele, olin öelnud, et ma ei saa tulla, sest ta ema tuleb ka sinna. Nüüd lubasin ta teatrisse viia, aga kui ma kuu aja pärast piletite ostmiseni jõudsin, siis suveetendust enam ei mängitud. Vahtisin netist kinokava ja pakkusin filme, aga me ei suutnud kokku leppida, mida valida.

“Sa oled nii peps, Mari, ja pipardad igavälja pakun. Kuidas sa nii mehele saad.”
“Kes ütles, et ma üldse mehele tahan minna?”
“Ei tahagi siis või?”
“Kes ütles, et ei taha. Aga sinuga ei saa ju millestki rääkida. Sa ainult mõnitad.”
“Nojah, vaata, kui sa mehele lähed ja natuke aega elad, siis ainult siuksed jutud ongi. Ma katsun sulle aimu anda, kuidas elus asjad käivad.”

“See on sinu elu.”
“Laadna, laadna. Kas sa ei taha siis kinno minna?”
“Tahan. Aga seal pole ju midagi.”

Mul oli hea meel, et mina saan ta kinno viia. Vist pole tal veel boifrendi, või enam pole, muidu ta hängiks ainult sellega ja mul poleks mingit šanssi.

Pidasin keele “mõnitamiste” koha pealt hammaste taga ja me leidsime prantsuse komöödia, mida olime nõus vaatama. Viga oli, et Mariga kinnominek erutas mind nii, et ma hakkasin juba poolest päevast valmistuma ja võtsin nina keskmiselt täis.

“Täna oled küll vara pihta hakanud,” viskas töökaaslane.
“Mul on tähtis päev. Ma lähen tük-püt-ptüi, tütrega kinno. Suve kõige tähtsam päev.”
“Jajah.”
“Saan lõpuks talle mõne sõna kaasa öelda. Ta astub ellu, näedsa.”
“Ja mis sa talle ütled?”
“Noh, et elu on keeruline ja… tead, ma ei tea veel. Pole mõelnud.”
“Sa ei ela temaga koos?”
“Ei, ammu mitte.”

Saatsin pargipingil plikat oodates just tühja lapiku prügikasti, kui Mari eemalt nägin. Ajasin ennast püsti ja surusin kindlamat tunnet otsides käed püksitaskutesse. “Mis sa tuigud või? Sa oled täis, ma ei tule sinuga kuhugi.” “Aga,” maigutasin ma suud, “aga ma ostsin piletid juba ära.” “Lollisti tegid. Saal on nagunii tühi.” Ta hakkas minema ja ma lontsisin järele ja mulle tundus, et ju ta vist ikka sinna kino poole läheb. Asi pole nii halb.

Vantsisin Mari kõrvale: “Pipardad. Ise ilus kui küps maasikmari. Või kibuvits.”
“Ole vait. Ära ole nõme.”
“Mul on lihtsalt hea meel sind näha.”

Ma olin lootnud, et kui ma temaga koos jalutan, siis mõni vastutulija võiks arvata, et mul on nii noor pruut. Või et olen pedofiil. Mingigi tegija. Aga plika kõndis, nina külmalt püsti, punane plisseerseelik lehvimas. Ma tuigerdasin ajamata habet sügades tal sabas. Iga viimne kui vastutulija jagas, mis olukord see oli.

Saal oli tühi ja film jama ja ma mõtlesin vana aja prantsuse filmide peale, kui mängis Michel Legrand’i musa ja Alain Delon oli noor ja ma ise – ma ise olin samasugune jobu nagu nüüdki. Aga vähemalt oli mul siis tüdruk, kellega koos kinno tulla. Ja kelle kätt hoida, kui ta hoida laskis. “Kuule, ma pean vetsus käima,“sosistasin Marile. “Eks käi siis,” käratas ta valjusti. Ma hiilisin kinosaalist välja. Kuidagi nukker oli. Käisin vetsus ja sain baarist klaasi veini. Istusin arglikult plika kõrvale tagasi, rüüpasin klaasist ja nägin, et ta märkas seda ja kortsustas kulmu. Kallasin klaasi kurku tühjaks, sokutasin põrandale. Klaas, ennäe, veeres kolinal toolide alt ettepoole. Köhisin pikalt, et plika klaasi veeremist ei kuuleks.

Ekraanil moosisid prantsuse noored. Moosisid tükk aega ja hakkasid suudlema. Ma muigasin hapult ja vaatasin plika poole. Plika vahtis ja sulas. Suu pisut poikvel, nagu kukuks ka suudlema. Ma piidlesin oma plikat ja ekraani ja hakkasin korraga nutma. Nutsin alguses vaikselt, aga kuidagi hea oli nutta ja ma ei hoidnud ennast tagasi. Viimaks löristasin päris valjusti. Nägu märg.

Plika tundis piinlikkust: “Mis sul on?”
“Midagi. Ma olen lihtsalt purjus. Ära pahanda.”
“Sellepärast nutadki?”
“Nojah. Ja et ma olen vana ja paks ja loll. Ja et on suvi. Ja et sina oled siin. Aga muud mitte midagi ei ole ja ei tule ka. ”
“No nii paks sa pole veel.”
“Küll ma lähen, kui ma edasi joon,” pühkisin käeseljaga liimerdavat nägu.
“Kas sa järele ei saa jätta. Mul on piinlik.”
“Nutmist? Kohe jätan. Või mida sa mõtlesid?”
Ta tõusis ja kammis reavahes väljapääsu poole. “Oota, mida sa mõtlesid, mida järele jätta?” läksin ma talle järele.

Kino ees seisatasime. Oli hämar. Nagu ikka, kui suveõhtul plikaga kinost tuled. Mari võttis salvrätipakist salvrätiku ja pühkis mu pisarates nägu. “Nuuska,” surus ta salvrätiku mulle nosplile ja ma nuuskasin nagu laps.

“Anna andeks,” pomisesin ma, “Ma olen lihtsalt vintis, muud midagi. Mulle meeldis sinuga kinno tulla.”
“Pole midagi, mulle ka meeldis. Tule saada mind nüüd koju.”
“Lähme. Aga… aga räägi mulle õige. Ja ära pahaks pane. Kui sa minuga tulid… kas sul poissi ikka on, kes kinno kutsuks ja… kätt hoiaks… või…”
“Kätt hoiaks? Õu mai gaad. Kas sa võid natuke aega vait olla?”

**
Peeter Sauter "Must Peeter"
340 lk, Eesti Keele Sihtasutus, 2011