RAAMATUKATKEND: Phyllis Dorothy James "Naisterahvale sobimatu töö"
Esimene peatükk
Bernie Pryde’i surma hommikul – see võis olla ka järgmine hommik, sest Bernie suri ajal, mis talle kõige paremini sobis, ning talle ei tulnud pähegi, et tema lahkumise umbkaudne aeg oleks väärinud ülestähendamist – pidas Cordeliat metroos Lambeth Northi jaama juures kinni Bakerloo liini rike ning ta jäi pool tundi tööle hiljaks. Ta tõusis Oxford Circuse metroojaamast eredasse juunikuisesse päikesepaistesse, tõttas mööda varahommikustest ostjatest, kes uurisid Dickinsi ja Jonesi kaubamaja aknaid, ning sukeldus Kingly Streeti lärmi, laveerides rahvast täis kõnniteel ja kitsast tänavat ummistavate läikivate autode ja furgoonide vahel. Ta teadis, et kiirustamine on mõttetu, see oli tema korra- ja täpsusmaania tunnus. Tal ei olnud ees ühtegi kokkusaamist, ta ei pidanud rääkima ühegi kliendiga, tal polnud käsil ühtegi lahendamata juhtumit ning tal ei olnud vaja isegi aruannet kirjutada.
Cordelia ettepanekul jagasid tema ja ajutine masinakirjutaja preili Sparshott lootuses kliente ligi meelitada kõigile advokaadikontoritele nende agentuuri tutvustavat informatsooni; praegu preili Sparshott ilmselt sellega tegeleski, heitis aeg-ajalt pilgu kellale ning väljendas masinal klõbistades oma ärritust iga minuti suhtes, mille võrra Cordelia hilines. Ta oli ebameeldiv naine, tema suu oli pidevalt pingul, otsekui katsuks ta etteulatuvaid hambaid suus kinni hoida, kael sulas ühte lõuaga, millel kasvas üks jäme karv, mis tekkis sinna uuesti kohe, kui see välja katkuti, ning tema heledad juuksed olid jäikadesse kurdudesse ja lainetesse sätitud. See lõug ja suu olid Cordelia meelest elus vastuväide teesile, et kõik inimesed sünnivad võrdsena, ning ta püüdis aeg-ajalt preili Sparshotti vastu kena olla ja tunda talle kaasa ühetoalistes korterites mööduva elu pärast, mida iseloomustasid gaasiahju pilusse pistetud viiepennilised ning piirasid mahatraageldatud õmblused ja käsitsi tehtud palistused. Preili Sparshott oli nimelt vilunud õmbleja, virk õhtukooli õpilane. Tema riided olid ilusti õmmeldud, kuid nii ajatud, et nad ei olnud õieti kunagi moes: hallid või mustad sirged seelikud, mida võis kasutada õppematerjalina, kuidas volti õmmelda või kuidas tõmblukku sisse panna, mehelike kraedega ja mansettidega läägelt pastelsetes toonides pluusid, millele ta mõõdutundetult oma odavaid ehteid laotas, keerulise lõikega kleidid, mille palistus oli just parajal kõrgusel, et tuua esile tema vormitud jalad ja jämedad pahkluud.
Cordeliat ei vallanud mingi kurbmängu eelaimus, kui ta lükkas lahti välisukse, mida hoiti salatsevate ja mõistatuslike elanike ja nende samavõrd mõistatuslike külaliste mugavuse pärast pidevalt lukustamata. Uksest vasakul asuv uus pronkstahvel säras eredalt päikese käes ega sobinud põrmugi kokku maja luitunud ja määrdunud värviga. Cordelia heitis tahvlile lühikese heakskiitva pilgu.
PRYDE’I DETEKTIIVIAGENTUUR
(Omanikud: Bernard G. Pryde ja Cordelia Gray)
Cordelia oli näinud mõne nädala vaeva, tehes Berniele kannatlikult ning peenetundeliselt selgeks, et on kohatu lisada Bernie nimele täiendit „endine kriminaalpolitseinik” või tema nimele „preilit”. Muid küsimusi tahvliga seoses ei tekkinud, sest Cordelia ei olnud toonud partnerlusse mingeid väljaõpet tõestavaid dokumente ega olulisi kogemusi ning tal ei olnud ka mingit kapitali peale oma õblukese, kuid sitke kahekümne kahe aastase keha, märkimisväärse intelligentsuse, mida Bernie oli mõnikord pidanud, nagu Cordelia kahtlustas, pigem piinlikkust tekitavaks kui vaimustavaks, ning pooleldi viha tegeva ja pooleldi haletseva kiindumuse Berniesse endasse. Cordelia mõistis väga varakult, et elu oli kuidagi üpris proosaliselt, kuid kindlalt Bernie vastu pöördunud. Ta tundis sellele osutavad märgid ära.
Bernie ei saanud bussis kunagi kadestamisväärset esimest istet vasakul; tal ei õnnestunud imetleda rongiaknast avanevat vaadet, sest tavaliselt varjas selle otsekohe teine rong; võileival jäi kukkumisel võine külg alati allapoole; väikeauto, mis oli küllaltki usaldusväärne, kui Cordelia sellega sõitis, jäi Bernie käes tingimata kõige elavama liiklusega ja ebamugavamatel ristteedel seisma. Cordelia mõtles mõnikord, kas ta oli mingis masendushoos või perversse masohhismi hetkel Bernie partneriks hakkamisega nõustudes vabatahtlikult omaks võtnud ka Bernie äpardused. Igatahes ei tundnud Cordelia, et temas oleks leidunud piisavalt jõudu millegi muutmiseks.
Trepp lõhnas nagu ikka seiskunud higist, mööbli poleerimise vahendist ja desinfektsioonivedelikust. Seinad olid tumerohelised ning aastaajast olenemata pidevalt niisked, otsekui oleksid nad eritanud mingit meeleheitlikult korralik näida tahtmise ja ebaõnne mürgist ollust. Sepistatud rauast balustraadiga treppi kattis katkine ja plekiline linoleum, mida majaomanik lappis mitmesuguste kontrastset värvitooni lappidega ainult siis, kui mõni üüriline kaebuse esitas. Agentuur oli neljandal korrusel. Kui Cordelia sisse astus, ei kuulnud ta kirjutusmasina klõbinat ning ta nägi, et preili Sparshott oli ametis masina puhastamisega. See oli igivana Imperial, mis põhjustas alalõpmata täiesti õigustatud nurinat. Preili Sparshott tõstis pilgu, nägu pahameelest laiguline ja selg nii sirge nagu sõnavaheklahv.
„Ma juba mõtlesin, millal te ometi ükskord tulete, preili Gray. Ma olen härra Pryde’i pärast mures. Minu meelest on ta oma kabinetis, aga seal on kõik vaikne, väga vaikne, ja uks on lukus.”
Cordelial tõmbus südame alt külmaks ning ta katsus ukselinki.
„Mispärast te midagi ette ei võtnud?”
„Mida? Ma koputasin uksele ja hüüdsin teda. Minu kohus pole seda teha. Ma olen ainult ajutine masinakirjutaja. Mul pole siin mingeid õigusi. Kui ta oleks vastanud, oleksin ma väga piinlikku olukorda sattunud. Tal on ju lõpuks voli omaenda kabinetis olla. Pealegi ei ole ma kindel, kas ta üldse seal on.”
„Peab olema. Uks on lukus ja tema kaabu on siin.”
Bernie pehme viltkaabu, komödiandi kaabu, mille määrdunud serv oli üles keeratud, rippus kübaranagis nagu üksildase vanaduse sümbol. Cordelia hakkas õlakotist võtit otsima. Nagu tavaliselt oli see ese, mida kõige rohkem vaja läks, koti põhjas. Preili Sparshott hakkas masinal klõbistama, otsekui oleks ta tahtnud end lähenevast vapustusest päästa. Masinaklõbinast üle rääkides teatas ta ennast õigustaval toonil:
„Teile on laua peal kiri.”
Cordelia rebis kirja lahti. See oli napp ja selge. Kui Berniel midagi öelda oli, oskas ta ennast alati lühidalt väljendada.
„Anna andeks, partner, mulle öeldi, et mul on vähk, ja ma valin kergema tee. Olen näinud, mida ravi inimestega teeb, ning ma ei kavatse seda läbi teha. Testament on mul tehtud, see on advokaadi käes. Tema nime leiad sahtlist. Jätsin agentuuri sinule. Kõik, kogu varustus kaasa arvatud. Õnn kaasa ja suur tänu.” Kirja alla oli Bernie kritseldanud hukkumisele määratud inimese hoolimatusega viimase ülekohtuse palve:
„Kui sa mind elusana leiad, siis oota, jumala pärast, abi kutsumisega. Jään sinu peale lootma, partner. Bernie.”
Cordelia keeras kabineti ukse lahti, astus sisse ja pani ukse enda järel hoolikalt kinni.
Ta mõistis kergendustundega, et oodata polnud tarvis. Bernie oli surnud. Ta oli otsekui surmväsinult lauale vajunud. Parema käe sõrmed olid kergelt konksus ning lahtine habemenuga oli libisenud üle laua, jätnud endast maha peenikese verejälje nagu teoraja ning peatunud ebakindlalt otse laua serval. Bernie parem ranne, millel oli kaks rööbitist lõikehaava, lebas, peopesa ülespidi, emailkausis, mida Cordelia nõudepesemiseks kasutas. Bernie oli kausi vett täis pannud, kuid nüüd täitis seda ääreni kahvaturoosa läila lõhnaga vedelik, milles lapselikult valged ja õrnad, otsekui palveks kõverdunud sõrmed valendasid siledana nagu vaha. Vesi ja veri olid üle kausi ääre voolanud, mööda lauda põrandale nõrgunud ja teinud märjaks pikerguse räigetes värvides vaiba, mille Bernie oli hiljuti ostnud lootuses, et see avaldab külalistele muljet, kuid Cordelia oli endamisi mõelnud, et vaip juhtis üksnes tähelepanu sellele, kui närune kõik ülejäänu nende kontoris on. Üks lõikehaav oli katseline ja pinnapealne, kuid teine ulatus sügavale, luuni välja, ning haava veretud servad olid laiali tõmbunud otsekui anatoomiaõpiku illustratsioonil. Cordeliale meenus, et Bernie oli kord kirjeldanud, kuidas ta noore konstaablina esimest korda väljas olles oli leidnud ühe enesetapja. See oli mingi kaubalao sissekäigu ees kössitav vanamees, kes oli oma randme pudelikilluga läbi lõiganud – kuid ta tiriti hiljem tagasi talle vastumeelsesse poolellu, sest väga suur vereklomp oli läbilõigatud veenid sulgenud.
Bernie, kes seda mäletas, võttis tarvitusele ettevaatusabinõud, et tema veri ei hüübiks. Cordelia märkas, et ta oli võtnud tarvitusele teisegi ettevaatusabinõu: laua paremal serval oli Bernie tühi teetass, see, millega Cordelia talle pärastlõunal tavaliselt teed tõi, ning tassi servale ja küljele oli kleepunud paar pulbritera – küllap aspiriin või unerohi. Bernie suunurgast sai alguse kuivanud ja samasuguse pulbri jälgedega limarida. Huuled olid torus ja pisut paokil nagu magaval lapsel, jättes tujuka ja kaitsetu mulje. Cordelia pistis pea kabinetiukse vahelt välja ja ütles vaikselt: „Ärge siia tulge, härra Pryde on surnud. Ma helistan siitsamast politseisse.”
Telefonikõne võeti rahulikult vastu, lubati keegi kohale saata. Cordelia istus laiba kõrvale ootama, ta tundis vajadust mingil kombel oma kaastunnet ja haletsust väljendada ning asetas käe õrnalt Bernie juustele. Surm ei olnud veel suutnud mõjuda neile külmadele ja ilma närvideta rakkudele ning juuksed tundusid karmina ja ebameeldivalt elavana nagu loomakarv. Cordelia tõmbas käe kähku ära ning puudutas arglikult Bernie laupa. Nahk oli niiske ja väga külm. See oli surm, niisugune oli tundunud ka isa nahk. Isa puhul oli kaastundeväljendus olnud mõttetu ja asjakohatu. Kui inimesega ei olnud võimalik suhelda eluajal, ei teinud ka surm mõistmist lihtsamaks.
Cordelia püüdis oletada, millal täpselt Bernie oli surnud. Seda ei saa enam keegi kunagi teada. Võib-olla ei teadnud Bernie ise ka seda. Küllap oli olnud üks kindel hetk, mille vältel ta oli lakanud olemast Bernie ning muutunud selleks tähtsusetuks, kuid piinlikult kohmakaks liha ja luude lasuks. Kui veider, et see talle nii oluline hetk oli möödunud tema enda teadmata. Cordelia teine kasuema proua Wilkes oleks öelnud, et Bernie teadis, et on olemas kirjeldamatu hiilguse, säravate tornide, üleva muusika ja taevakõrguse võidurõõmu hetk. Vaene proua Wilkes! Ta vajas neid unistusi: ta oli lesk, ainus poeg sõjas surma saanud, väike maja pidevalt täis kasulaste kära – nende eest hoolitsemisega teenis ta elatist. Ta oli elanud oma elu mõnusate tarkuseterade toel, mis olid tal varuks nagu süsi talveks valmistumisel. Cordelia mõtles nüüd paljude aastate järel esimest korda tema peale ning kuulis taas tema väsinud, otsustavalt rõõmsameelset häält: „Kui Jumal ei astu ära minnes läbi, küllap Ta astub siis tulles sisse.” Mnjah, oli Ta parajasti minemas või tulemas, igatahes Bernie juurde ei olnud Ta sisse astunud.
