"Rein Marani paljud filmid ei ole klassikalised loodusfilmid, ammugi mitte võrreldavad nende loodus(filmi)sarjadega, mida kannab vaatajani tänane televisioon. Need filmid on omaette nähtus. Tema filmid on ühelt poolt nähtuna kirju ja kogukas kimp Eestimaa looduse lugusid, nüüd vaata, et juba lahutamatu osa eestlase loodusekujutlusest. Ja teisalt annavad need filmid kokku mingi peegelpildi selle maa rahva mentaliteedi süvahoovustest," kirjutab filmiajakirjanik Jaak Lõhmus raamatule saateks.

Rein Marani mälestused on kirja pannud Alo Lõhmus, kaante vahele on jõudnud meenutused 34 filmi sünnist. Lisaks on raamatuga kaasas DVD, millel on neli restaureeritud loodusfilmi: "Rabade vaikuses" (1976), "Tutkad" (1976), "Nõialoom" (1981) ja "Tavaline rästik" (1978).

Avaldame raamatust peatüki "Linnutee tuuled"

***
Lennart Meri tundis mind küllalt hästi ja mina teda samuti. Kui ta tegi mulle ettepaneku rännata tema filmi peaoperaatorina mööda soome-ugri rahvaid, siis tundus see nii võluv ja intrigeeriv, et ma oleksin selle kaasa teinud ka ainult paljalt söögi eest.

Esiteks oli põnev enese jaoks lahti mõtestada Lennartit kui režissööri, tema mõtlemist ning suhestumise süsteemi ümbritsevaga ja teiste inimestega. Inimesena oli ta ääretult huvitav, taolist tüüpi olen ma oma elus kohanud vahest ainult paaril korral. Ta oli võimeline looma suhteid kellega tahes. Muidugi aitas kaasa seegi, et ta valdas nelja keelt, kuid lisaks olid tal oma väikesed taktikalised võtted ja krutskid.

Teiseks ihkasin väga jõuda lähemale ühe mõistatuse allikale ja vahest ka lahenduseni. Ma olen lävinud peaaegu kõigi endisel Nõukogude Liidu territooriumil elanud rahvustega, võib-olla vaid mõne üksiku esindajaid pole ma kohanud. Mind on alati huvitanud fakt, et ma võin teiste rahvuste liikmetega väga hästi läbi saada, nendega täiesti vabalt suhelda, aga ometi olen ma neist erinev. Miks? Miks on meie vahel erinevus temperamendis, maailmatunnetuses, olemise laadis ja veel milleski, mida ei oska väljendadagi?

Seetõttu oli see mulle ääretult avastuslik reis. Ega Lennart mulle väga täpseid juhiseid ei andnud, et nüüd on tarvis teha just nii ja nii, selles mõttes ei olnud ta päris õige režissöör, kes hirmsasti ütleb kõike ette ja käsutab. Tema pigem andis objekti ja sõnastas selle, mis on objekti juures oluline. Edasi pidin ma juba ise pildilist lahendust otsima, detaile juurde otsima ja leidma.

Filmi kõrgmoment oli minu jaoks nganassaani šamaani Demnime filmimine Taimõri poolsaarel Avami jõe kaldal, see oli elamuslikult kõige võimsam. Kogu sealne kant lausa lummas. Olid mõned üksikud nähtused, mis tundusid mulle iseäranis põnevad. Näiteks erinevad matmiskombed, nganassaanidel näiteks surnu jätmine tundrusse poolekslõigatud saani peale, talle varustuse kaasaandmine ja kõige selle jätmine kõrge koha peale. Seejuures väikesi lapsi ei panda saani, nemad riputatakse kidura lehise külge rippuma ja sinna nad jäävadki.

Kui Lennart poleks saanud presidendiks, siis oleks temast saanud kogu maailmas tunnustatud hiilgav režissöör.

Meile mängis juhus kätte erakordse võimaluse: külas suri inimene, aga kõik mehed olid parajasti väljas, seetõttu ei olnud matjaid. Nii pääses Lennart tassima paati, mille otsad olid ära lõigatud ja millega kantakse kadunukese keha. Tänu sellele avanes meile juurdepääs matuseprotseduurile. Mina samal ajal filmisin ja pildistasin. Selle protseduuri mitmetähenduslikkus oli vapustav. Surnuküla ehk meie mõistes surnuaeda võis sulgeda või avada üheainsa oksakesega, ühe liigutusega. Paadininast sai peietee keetmise küttematerjal, sellele tehti sümbolid: päike, kuu ja muud märgid... Kõikide asjade juurde, mis surnule Linnuteele minekuks vajalikena kaasa pandi, lisati ka üks juuksesalk lahkumiseteeks hingele.

Praeguse tsiviliseeritud inimese pilguga vaadates tundub see olevat täielik totruste kogum. Aga ometi on see kombestik igipüsiv.

Kas šamaan saavutas oma loitsuga ühenduse hauataguse maailmaga? Oma teadvuses kindlasti. Ma olen ilmselt mingil määral müstik, aga ma ei suuda end šamaaniks mõelda. Ma võin mõelda end põdraks, kui jälgin tema käitumist, aga šamaaniks mitte. Aga selles olen ma veendunud, et erinevatel inimestel on erinevad võimed. Pettureid leidub muidugi alati ja igal pool, aga on olemas ka mingisuguse sügavama tunnetusega inimesi, kes kannavad endas teatavat erilist missiooni ja tähendust. Demnime oli vist seitsmenda põlve šamaan. See ei ole nii, et šamaani poeg h a k k a b šamaaniks, vaid talle peab see ise peale tulema. Probleem pole selles, kas niisugused inimesed tajuvad rohkem või vähem kui meie. Nad tajuvad lihtsalt teistmoodi, selles olen ma peaaegu veendunud. See, mida me šamaani juures filmisime, ei olnud kindlasti mingi meie jaoks korraldatud tsirkus. See oli päriselt.

Lennart oli tunnetuslikult sügav inimene, ta ei olnud superrealist, kes näeb maailma üheülbalisena. Tema jaoks oli maailm mitmetahuline, nagu ta seda tegelikult ongi.

Protseduur, kuidas me šamaaniga järk-järgult jõudsime usaldustasemele, oli üsna keerukas. Šamaan oskas vene keelt, temaga toimusid üsna keerukad ja pingsad läbirääkimised, milles ma kõigis osaleda ei saanud, mul olid oma mured filmi tehnilise köögipoolega. Meie taktika oli rääkida omavahel ilmtingimata ja ainult eesti keelt, et šamaanil tekiks arusaam, et me pole venelased. Temaga me rääkisime küll vene keeles, sest teisiti me temaga ju suhelda ei saanud, aga me pidime näitama, et tegelikult oleme midagi muud.

Jutuajamise käigus sai ta aru, et me oleme hõimurahva esindajad. Ta leidis meie keeltest ühiseid sõnu, ühiseid vorme. Siis ta mõistis, et meile võib anda loa sõita paadiga püstkoja juurde, kus me võisime riitust filmida.

Nõukogude võim oli nganassaanidele ehitanud niinimetatud soome majadest küla, mööda Siberi jõgesid oli kohale veetud ehitusmaterjal – selles kandis ei olnud ju metsa. Ainuke puu, mis kasvas, oli lehis, ja see oli sama kidur ja kõver nagu meie rabamänd. Ka kütus veeti mööda jõge kohale, sütt toodi vineerist tünnides. Nganassaanidel oli kästud majades elada ja nad elasidki, aga kogu nende varandus oli väljas nartade peal, põdranahkadega kaetud ja kinni seotud. Kui mõnda asja oli tarvis, siis võeti nartalt, toas neid ei hoitud, sellist kommetki polnud. Rändrahva traditsioonid jätkusid.

Püstkojas, kus šamaani filmisime, oli mul probleem valgusega. Püstkojas ju valgust ei ole, vaid ülevalt õhuaugust immitseb seda pisut sisse. Püstkoja keskel on lõke, paremal on meeste pool ja vasakul naiste pool. Mina pidin püstkojas kuidagi filmima, seejuures sünkroonse heliga, kasutades kaamerat, mis pläriseb nagu traktor. Lõpuks nuputasime välja, kuidas seda teha. Korjasime kokku kõik kaablid, mis külas leidusid. Viisime rändkino elektrigeneraatori paadiga püstkoja lähedale ning vedasime sealt kaablid püstkojani. Püstkoja tippu riputasime halogeenlambi, mille valgus suitsus õnneks kõvasti hajus ning tekitas mulje, nagu oleks tegu õhuaugust paistva valgusega.

Enn Säde jäädvustas heli. Et kaamera müra teda ei segaks, laoti minu peale hunnik kasukaid. Loodusfilmi tehes juhtub see, mis juhtus minugagi seda filmi tehes: filmimise ajal kahestub operaator kaheks erinevaks isikuks. Üks on see, kes näeb ja võtab emotsionaalselt vastu toimuvat. Teine isik on jääkülm ja rahulik, tema opereerib kogu tehnilise kaadervärgiga ja tagab, et kõik jäädvustuks. Sa ei tohi üleni sündmuse sisse minna, sest siis ei suuda sa midagi jäädvustada. Tol ajal ei olnud ju võimalust automaatika peale lülituda nagu praeguste videokaamerate puhul. Teravust, säritust, valguskoostist tuli ise doseerida nii palju kui vaja, tarviduse korral neid ka muuta. Detailide võtmiseks tuli vabaneda statiivist ja töötada käsikaameraga.

Šamaani loits oli pikk. Tagantjärele olen kindel, et see oli minu jaoks kõige piinarikkam fragment mu tööelus. Me filmisime seal püstkojas peaaegu kõike jutti. Kogu aeg pidin kassette vahetama, kassetid oli lühikesed, 360-meetrised. Kui lõpuks oli kõik filmitud ja ma püstkojast välja tulin, siis oli mul silme ees must ning pea valutas kuni varvasteni välja. Ma istusin maha ja tükk aega ei mõelnud ka mitte, lihtsalt olin. Ma ei tea teist sellist pinget, kus kogu su olemus on koondatud ühelt poolt tunnetusele ja teiselt poolt tegutsemisele.

Materjali šamaanist sai meil lõpuks üsna palju. Siin Eestis oleks see materjal vaevalt säilinud, kuid kokkuleppe kohaselt läks see Soome Mainos-TV kätte. Palju aastaid hiljem pani Enn Säde sellest Lennarti nõuandel kokku šamaanifilmi. Nii võin ma puhta südamega kinnitada, et see film koosneb täiesti autentsest materjalist.
Pilt kui visuaalne väljendusvahend on minu jaoks kõige olulisem, sellega saab öelda asju, mida ühel või teisel põhjusel välja öelda parajasti ei saa.

Lisaks filmimisele pildistasin rännaku käigus samuti meeletult, pildistasin just inimesi, kellega kohtusime, ja tulemuseks oli päris korralik pildimaterjal, millest kujunes pärast välja fotonäitus "Hõimude hällimail": mõnisada pilti oli Tallinnas Kiek in de Kökis ja Tartu kunstimuuseumis väljas. Kahjuks pole neist piltidest kuigi palju järele jäänud. Minu toonase labori asukohta teadis ülimalt väike arv inimesi, kuid mõnigi asi kadus sealt ära. Keegi lihtsalt sai kuidagi labori asukoha teada, informeeris kedagi ning hakkasid toimuma naljakad sissemurdmised, kus väärtuslikke asju ei puututud, aga kaduma läksid pildimaterjal, negatiivid, diapositiivid. Ma ei saa nende sissemurdmiste loogikast siiamaani aru, võiks ju arvata, et seda korraldas julgeolek, aga ma ei oska projekteerida mingit erihuvi enda vastu. Laboris leidus mul näiteks koopiaid ühest raamatust, mis võinuks sellistele sissemurdjatele märksa rohkem huvi pakkuda, aga need ei äratanud varaste tähelepanu. Kuid Siberi pildid küll. Terve piltide mapp lakkas olemast. Ja lakkas olemast ka teine kordusmapp, mulle jäid alles ainult need pildid, mis olid näituselt välja praagitud või üle jäänud.

Üksiti andis see filmireis mulle mõtteainet aastateks. Need hämmastavad sillad rahvaste vahel üle aja ja ruumi, kas või Siberi paatide kujulised hauapuud Ungaris – need panevad nii mõnigi kord mõtlema selle üle, millest me oleme kole kergesti lahti öelnud. Me oleme kindlasti praegu märksa tuimemad ja vaimses mõttes vaesemad, kui me olime varem. Looduslikus keskkonnas elav inimene peab olema teataval määral kontaktis teiste elusolenditega, kes elavad samas keskkonnas. Kuid tänapäevases Tallinnas, olgugi et tegu on pisilinnaga, on nii palju müra ja kära, et ainus võimalus end kaitsta on muutuda üha tuimemaks. Sulguda endasse ja teist oma kõrval mitte märgata. Kui Mansimaal või kusagil tundrus näed kilomeetri kauguselt inimest, siis on see sündmus, millele pöörad tohutult tähelepanu. Siin võib sust mööduda sadu inimesi, sa ei näe mitte ühtegi.

Mina tunnen oma soome-ugri aluspõhja iga päev. Mulle sai selle reisi ajal selgeks, miks ma olen teistsugune. Nüüd ma tean, mispärast. Ma olen lihtsalt tõepoolest teise kultuuri esindaja, ma olen teise vaimsuse ja teise sisemise värvi esindaja. Kui ma inimeste hulgas ringi vaatan, siis tunnen peaaegu eksimatult ära tugevate soome-ugri juurtega inimtüübi. See avaldub kergelt näoilmes, silmavaates, sissepoole olemises.

Inimene õpib ju terve elu. Ma ei tea oma teel ühtegi mitteolulist filmi, aga "Värvilised unenäod", "Laanetaguse suvi" ja "Linnutee tuuled" on ainukesed inimestefilmid, mis on mind ennast rikastanud, ka "Leelo" mingil määral. Need on aidanud mõista seda veidrat inimeste maailma. Huvitav, et "Lindpriid" ei kuulu nende filmide hulka, kuigi see film oli mulle väga tähtis filmitegija professiooni omandamisel.

Ma loen inimestest väga suure põnevusega. Inimene on üks naljakas loomakene. Teda on huvitav jälgida, aga temaga ei teki sellist vaimustavat kontakti nagu mõne täiesti erinevat maailma omava loomaga. Rännak esivanemate maile hõimurahvaste juurde oli aga umbes samaväärselt rikastav. See oli kokkupuutumine teise maailmaga, kuigi kahjuks väga põgus.

***
Alo Lõhmus "Ööbikut ei tohi reeta.Rein Marani elu filmides"
Kirjastus Eesti Ajalehed, 2011