RAAMATUKATKEND: Rein Raud "Vanem Paksem Tigedam"
Päevahele pühapäevane raamatukatkend on Rein Raua novell "Mis ei tapa", mis pärineb tema viimasest raamatust, novellikogumikust "Vanem Paksem Tigedam".
Tänavuse proosapreemia laureaadi uus raamat sisaldab ootamatute käänakutega lugusid, mille sündmuste pöörded ületavad alatasa tegelikkuse piire, tutvustades meile kord maailma ilma lusikateta, kord surnute iludusvõistlust internetis, kord kauplust, mis kohtleb võrdselt kõiki nende rahakotist hoolimata. Ja lugude sekka pikitud arutlevad vahepalad annavad meile aimu, miks see kõik just niimoodi peabki olema.
"Vanem Paksem Tigedam"
Rein Raud
Mustvalge kirjastus, 156 lk
Mis ei tapa
Irina oli just lõpetamas oma latte-kohvi, kui märkas, kuidas kõrvallauas einestanud tütarlaps tõusis toolilt ja suundus väljapääsu poole, oma stiilset käekotti toolileenile rippuma jättes. Kiiresti otsis ta rahakotist mõned mündid, millest pidi kohvi jaoks piisama, haaras võõra unustatud käekoti kaasa ning tormas neiule järele. Paar korda elus oli Irina ka ise millegi taolisega hakkama saanud ning teadis väga hästi, milliseid sekeldusi see kaasa võis tuua, krediitkaartide sulgemisest kõigi kadunud telefoninumbrite uuendamiseni, ja halvemal juhul veel ka ID-kaart ja nii edasi. Kusjuures loomulikult käis kõik see lisaks valusalt tasku pihta. Aga tema hõigetele tütarlaps ei reageerinud ning tänaval ei olnud teda näha ei vasakul ega paremal, ilmselt oli ta kohviku ees kohe autosse istunud ja minema sõitnud. Äkki ta avastab ikka, et midagi on teisiti, mõtles Irina ning jäi igaks juhuks kohviku ette seisma, võõras käekott näpus, aga viie minuti pärast andis lõpuks alla.
Käekott ise oli väga korralik, tundus Renato Angi olevat ja üldse mitte võltsing. Selline maksab paar-kolmsada vähemalt, mõtles Irina. Otsustavalt tegi ta koti lahti, et otsida sealt seest midagi, mis seda omanikuga ühendaks. Aga ei leidnud. Kotis leidus veidi kosmeetikat, aga rahakotti ei olnud ega ka mitte mingit muud jälge, millest aru saaks, kellele ta kuulus. Ühest sisetaskust leidis Irina lõpuks mingi firma nimekaardi. Amittenda Koolitused, luges ta. Aadressi polnud, ainult telefoninumber.
Sedasama ütles talle ka pisut tülpinud naisehääl, kui Irina numbri valis: “Amittenda Koolitused, tere päevast!”
“Teate, ma leidsin ühe käekoti,” läks Irina kohe asja juurde. “Üks tütarlaps, ma ei tunne teda…”
“Hea küll, tooge siia,” katkestas hääl teda üsna ebaviisakalt ja nimetas aadressi kuskil Juhkentali tänaval. Irina vaatas kella. Järgmine nõupidamine oli tal Olümpia hotelli konverentsikeskuses tunni aja pärast, nii et ta jõudis enne koti ära viia küll, sama kant ju.
Amittenda Koolitused paiknes suhteliselt uues büroohoones, mis oli ilmunud puulobudike keskele hoolimatu iseenesestmõistetavusega, nagu sellistel majadel üldiselt kombeks. Kolmandal korrusel liftist väljudes sattus Irina kohe vestibüüli, kus leti taga istus kolm tütarlast, aga vaid üks neist ei olnud parasjagu kliendiga hõivatud. Tema juurde Irina suunduski.
“Tervist,” alustas ta, “leidsin kohvikust selle koti, tahaksin omanikule tagastada, kallis asi ikkagi…”
“Andke siia,” kohmas tütarlaps leti taga, kelle rinnasilt ütles ta nimeks Thea.
“Kust te teate, kelle oma see on?” nõudis Irina, keda firma suhtlusstiil järjest enam ärritas.
“Teate, see polegi üldse oluline,” teatas Thea. “Me paneme selle näidistesaali välja, kui keegi pärast koolituse lõppu seda tagasi tahab, siis võib võtta.”
“Ma ei saanud vist aru,” pomises Irina. Thea ohkas.
“Tundub, et te ei tea, millega me tegeleme?” ütles ta nüüd natuke sõbralikuma tooniga. Irina raputas pead.
“Me õpetame kaotama,” selgitas Thea ja läks ladusalt päheõpitud reklaamitekstile üle. “Me elame ühiskonnas, mis sisendab oma liikmetele kohustust võistelda ja vajadust võita. Kõik ei saa siiski võita, ja keegi ei saa võita alati. Oskus kaotada on aga kaduv kunst. Me ei oska isegi sellega rahul olla, mis meil on, saati siis millestki ilma jääda. Sellepärast tullaksegi meile. Nädalaga õpetame teid väärikalt kaotama piljardilauas või tenniseväljakul, kahe nädalaga omandate võime kaotada käekott dokumentide ja telefoniga, ning sealjuures ikka jääda rahulikuks ja rõõmsameelseks. Kahe kuu pärast oskate ilma jääda oma majast ja varast, kolme kuu pärast kõndida välja hapuksläinud, aga harjumusest edasi vinduvast suhtest. Kuuekuuline treening aga võimaldab teil kahetsuse ja valuta loobuda elust enesest.”
“Kes see seda peaks tahtma?” imestas Irina.
Thea kehitas õlgu.
“Igasuguseid inimesi on,” ütles ta. “Ja igasuguseid diagnoose.”
Irina jäi mõttesse. Millegipärast tuli talle meelde, kuidas isa nende Tapa korteris päevade kaupa alussärgis köögilaua taga istus ja aknast välja vaatas; tema süüdlaslik pilk, kui tütar teda juba hommikul külmkapi juures klaasi kummutamas nägi… Ammu polegi tema haual käinud.
“Kliente on teil palju?” Ta köhatas.
“Piisavalt,” kinnitas Thea. “Töö kaotamise eritreeningu peale on koguni pikk järjekord. Aga üldkursusele on mul ülejärgmiseks nädalaks paar vaba kohta. Äkki paneme nime kirja?”
Irina kotis piiksatas mobiiltelefon ja ta võttis selle välja. Sõnum oli tütrelt, paari naljaka kirjaveaga.
“Ei,” ütles ta Theale ja naeratas. “Veel mitte.”
