RAAMATUKATKEND: Richard Kullerkupp "Sõja laksu all"

Eesti Päevalehe pühapäevane raamatukatkend on eesti psühhedeelia isa, Richard Kullerkupu, raamatust "Sõja laksu all".

Hüsteerilisem kui Mati Unt, geniaalsem kui August Jakobson, vändagängsterina tänaseni ületamatu.

Põhimõttekindel morfinist Richard Kullerkupp on eesti psühhedeelia isa, ta oli viljakas nagu jänes ning mitte ainult kirjanduslikult. Selle jalutu sandi peale jooksid naised tormi, võrdse edukusega põrutas ta nii paljulapselisi abielunaisi kui tudengitibisid, elukutselisi prostituute ning suvalisi vanamutte.

Saatus oli eesti psühhedeelia isa vastu karm, kõiksuse looja kiskus tal küljest mõlemad jalad ning andis vastu liiga vähe morfiini. Eks proovige ise kirjutada ühetoalises korteris, mida tuleb jagada armunud tädikese ja tema kuue lapsega või vaestemaja pimedas keldris, mida ründavab päeval ja öösel loomastunud gruupide hord.

Kõigile eluraskustele vaatamata lõi ürgjõuline loojanatuur Richard Kullerkupp läbi, tal õnnestus tal avaldada üks jutt Tuglase toimetatud elitaarses Loomingus ning teine omaaegse prolekirjanduse staari Eessaare Aadu nime all.

Veriste löömingutega lõppenud orgiad vanadekodus vaheldusid näljastreikide ja enesetapukatsetega, üks piinlik skandaal järgnes teisele, tulemuseks kõige rajum elulugu eesti kirjandusloos.
Käesoleva romaani esmatrükk ilmus 1923. aastal, tegemist on eesti bulvarikirjanduse tähtteosega, meie kirjandusloo kõige paremini varjatud aardega, mis on kõiki tänapäeva standardeid arvestades ülikõva kassahitt ja publikumagnet.

"Sõja laksu all"
Richard Kullerkupp
240 lk, Jumalikud ilmutused

***

Kui Rainis tuppa astus, valitses toas surmvaikus. Kõik olid kahvatanud. Siis märkas Leena Antsu pandud raha laual. Ta haaras välgukiirusel selle järele ja pani põue. Siis vaatas pliita poole, kuhu ta oli pannud enne Antsu ilmumist keema Mihkli emalt saadud lihatüki kartulitega. Ent bandiit, kelle nägu oli joomisest pundunud ja kelle punased pungis silmad ujusid kui veres, haistis maitsevat keedetud liha lõhna, ning oli sõbralik, tundes naudingut eeloleva kõhutäie üle, mis kahtlemata tema jaoks oli määratud; seepärast ei hoolinudki ta esialgu sellest, et Leena raha laualt ära võttis, mis muidugi ka kahtlemata tema jaoks oli tehtud.

„Kurat võtku,“ karjus ta nina sõõrmeid laiutades, „see lõhn viib keele alla!“

Siis istus laua taha, olles toasolijatele hirmus kui lõvi, kes äkki inimeste sekka karanud ja ohvrit valib. Ja tõega, selle inimese käes oli lõvi käpa jõud, nagu ta vereski metslooma veri, nagu ta hingeski metslooma hing.

„Too mulle sealt pajast!“ lausus viimaks Rainis.
Ent Leena ei liigutanudki end. Lapsed hoidusid end nurkadesse, ei julgenud isegi hingata, ja nägid juba ettekujutuses, kuis see bandiit kõik nende toidu ära sõi, aga nad ei olnud juba mitmel päeval kõhtu täis saanud, ja täna üldse veel söömata. Ahastuse karjatus suri nende huulile, mis veretud. Sama ettekujutus valdas ka ema. Ent ta otsustas kaitsta lapsi ja ennast maksku mis maksab. Ta ütles:
„See, mis pajas, on mu nälgivaile lastele.“

Nüüd lõi bandiit rusikaga lauale. Ta möiras:
„Too pada lauale! Ma ei ole söönud hommikust saadik! Või viin su pokri? Sul on armukesed riigivastased, kes sind kaitsevad ja keda ma puruks sõtkun, kui kätte saan. Too pada lauale, või panen su kuumale pliitile istuma? Mõistad – paljalt kuumale pliitile? Aga kui sa peaks appi karjuma, kui sa peaks piuksatama, siis...“

Ta tähendas kõri peale. Ent Leena ei liigutanud end. Võib olla, lööb bandiit ta enne pool surnuks, kui keegi siia keldri appi jõuab. Kes toidab siis lapsi? Mis teha? Halasta, Jumal, mõtles Leena ahastuses.
„Ma tahan su lihast pirukaid praadida,“ kähistas bandiit.
Ta kargas üles lõkendavas vihas, astus uksele ette ja kiskus ühe ropsuga Leena aluse lõhki, püüdes ta alumist kehaosa riietest paljastada, et teda halasti kuumale pliitale istuma panna. Ta käed olid kui raudmusklitega, ja kuigi Leena nõrgemaist ei olnud, tundis ta oma jõudu raugemas. Ent lapsed karjusid ahastuses ja suurem ruttas neist emale appi, kuid sai jalaga hoobi aj lendas nurka kui jalgpall.
„Oota, siga!“ ähkis Leena. „Ma annan sulle!“

Rainis lasi lahti. Leena pani toidu lauale. Siis hakkas Rainis kugistama. Ta neelas ahnelt ja ruttu nagu nälginud loom. Lapsed olid ema ümber kogunud, hoidsid ta lõhkisest aluskuuest kinni, vaadates nägalal ilmel lauale. See oli pea tühi. Siis haaras Rainis kõige vähema turjast kinni, kui tahaks seda vasta seina virutada, ja kähistas:
„Raha siia, mis võtsid, või ma löön ta pea puruks. Ma tahan õlut ja viina peale söömist.“

„Halasta ometi lapse peale. Mees peksku meest, aga mitte abitut last ja naist,“ tuli tagasihoitud karjatus üle Leena huulte.
Rainis peatus mõttes. Samal hetkel astus sisse Ants. Üks pilk kõige peale ütles talle kõik. Ta oli jõudnud õigeks ajaks.
„Las' ta lüüa mind,“ ütles laps õhus kõikudes, „olen mees, aga mitte laps.“

Rainis nägi sisseastujat. Ta lasi lapse pikkamisi langeda. Ja Antsule näis sel hetkel, et see laps, kes ütles: „Las' ta lüüa mind, olen mees, aga mitte laps!“ oli tõega mees, hiigla mees, kangelane, palju suurem, kui see kes suur ja tugev, oli ometi väiklane lööma väikest, ent suure hingega last.

Ants astus Rainise poole. Mehed vaatasid üheteise otsa. Nad vaatasid, kui kaks kõige vihasemat vaenlast, kui mõistus ja mõistusetus, kui ajakohane sotsialism-lunastaja ja tema kõige suurem vastane – ürgaegne metsikus, toorus, julmus, mida ei olnud suutnud veel taltsutada ükski tsivilisatsioon.

Siis haaras Rainis revolvri ja tõstis, kähistades:
„Eemale!“
Ants taganes. Rainis astus, kõrvale vaadates, välja. Ta läks kui varas, küürus ja väiklane. Ent lapsed kogusid toolil nutvale Leenale ümber, haarasid ta ümbert kinni, ja nüüd nutsid kõik.
„Tuleb isa, küll siis paraneb elu,“ trööstis Leena.
Ent Ants küsis:
„On mõeldav sotsialism, kui on olemas sarnaseid inimesi kui Rainis?“

***

Tol päeval läks Leena kodust, kahvatanud ja haiglane, ilma et oleks teadnud isegi, kuhu. Ta silme ees oli vaid pilt: Kolm linnupoega, suud lahti, ootamas pesas ema toiduga. See ema oli tema!... Mis pidi ta tegema? Taevas, mis pidi ta tegema? Kust pidi ta tooma toitu? Inimesed on halastamatud. Inimesed on julmad, enesearmastajad. Nad asutavad küll loomakaitse seltsa, asutavad talvel lindude toitluspunktiid parkidesse, ent üksteise vastu on nad halastamatud.

Antsult saadud raha oli ammugi lõpnud. Jällegi ootas nälg ja viletsus. Ja nüüd hulkus ta ringi sihita, mähitud suurrätikusse. Ta kõndis kõrvalistel tänavail. Läks siis sadamasse. Nägi merd kaugel ja mõtles hüpata merde. Ent ei! Lapsed olid tal, lapsed. Mis sünnib nendega, kui ta uputab end? Laste pärast peab ta elama või nendega ühes surema. Kuis oleks ta õnnelik, kui Jumal tapaks neid. Aga Jumal on halastamata, ta ei taha neid, ta haletseb teisi.

Leena käis mitmel kohal, kus oli käinud varemalt pesemas. Kuid sel nädalal ei tarvitatud teda. Ühe koha sai ta järgmisel nädalal, ent sinna oli veel aega. Mis pidi ta tegema niikaua? Ta pidi tööraha ette paluma, kuid selle pesu perenaine oli juut, ja ta ei saaks andma, seda teadis Leena juba endistest kogemustest. Nädal aega veel tööta ja söömata. Nädal aega.

Siis tuli Leenal mõte. Muud teed ei olnud. See oli kõige kõlvatum toiming, ent muud ta ei võinud. Läheb ta varastama, siis võetakse ta kinni. Mis peab ta siis muud tegema? Ta läheb ja müüb enda esimesele vastutulijale. Ta teeb seda laste pärast. Ta on juba küllalt must, mis on tal veel kaotada? Kui see elajas Rainis teda võttis, siis oli see kõlvatus, milles tema ei olnud süüdi. Ent nüüd on ta süüdi ise, kuid ta on sunnitud seda; ta tahab sellest kasu ammutada. Ja, tal peab olema tulu oma teadlikust kõlvatusest. Ta läheb ja müüb end, et päästa lapsi.
Kuid kas tahab teda keegi? Ta on näost kollane ja siniselaiguline. Kas tahab teda keegi, kes maksab hästi? Hea maksu eest nõutakse head kaupa.
Kaua hulkus Leena. Ta hulkus, õigem vaarus kõrvalistel tänavail, kus käisid sõdurid ja madrused kahtlastes majades, peatudes naisterahvaid tänavailgi, neile tehes ettepanekuid. Hämarduval õhtul peatas teda keegi joobnud madrus. See oli võõramaalane. Ta tegi käega veidraid liigutusi, milledest Leena tema soovi mõistis. Ta noogutas peaga jaatades ja läks ühes madrusega ühte odavasse võõrastemaija.

Surmakahvatuna istus Leena kaetud laua taga. Ta ei mõistnud, mis joobnud madrus kõneles, ent noogutas alati peaga ja ütles „ja!“ Ta ei söönud midagi, vaid jõi klaasitäie viina. See lõi talle ruttu pähe ja ta hakkas õhetama näost.

Kuid kurbus ta hingekurus paisus, meeletu kurbus. Ta teadis, et nüüd on kõik otsas! Nüüdsest peale on ta kõlvatu eneselegi. Kuid mis teha, seda nõuavad elu raudsed seadused, elu raudsed seadused.

Madrus hakkas laulma:
„Jou'll wandrer far and wird, dear, but thou, come back ugain...“