RAAMATUKATKEND: Robert Ludlum "Bourne'i identiteet"
NEW YORK TIMES
REEDE, 11. JUULI 1975
ESILEHEKÜLG
ARVATI, ET DIPLOMAADID OLID SEOTUD
CARLOSE-NIMELISE TERRORISTIGA
Pariis, 10. juuli. Seoses rahvusvahelise terroristidevõrgu oluliseks lüliks peetava Carlose-nimelise mehe ülemaailmse tagaotsimisega saatis Prantsusmaa täna riigist välja kolm kõrget Kuuba diplomaati.
Kahtlusalust, kelle tõeline nimi arvatakse olevat Ilich Ramirez Sanchez, süüdistatakse kahe Prantsuse vastuluureagendi ja liibanonlasest informaatori tapmises 27. juunil Ladina kvartalis asuvas korteris.
Need kolm mõrva on juhtinud siinse ja ka Briti politsei nende arvates suure rahvusvahelise terrorivõrgu jälgedele. Mõrvades kahtlustatavat Carlost otsinud Prantsuse ja Briti politseinikud avastasid mahukad relvapeidikud, mis seostavad Carlost Lääne-Saksamaal aset leidnud ulatuslike terroriaktidega ning sunnivad neid arvama, et üle kogu Euroopa toimunud paljude terroritegude vahel on seos.
CARLOST OLEVAT NÄHTUD LONDONIS
Mainitud sündmusest möödunud aja jooksul olla Carlost nähtud Londonis ja Liibanoni pealinnas Beirutis.
ASSOCIATED PRESS
ESMASPÄEV, 7. JUULI 1975
ÜLEVAADE
PALGAMÕRVARI JÄLITAMINE
London (AP) – Püstolid ja tüdrukud, granaadid ja kallid ülikonnad, paks rahakott, lennupiletid romantilistesse paikadesse ning luksuslikud eluruumid poole tosina riigi pealinnas. Niimoodi võib portreteerida moodsa aja palgamõrvarit, kellele on alustatud rahvusvahelist ajujahti.
Tagaajamine algas siis, kui see mees ilmus uksekella helina peale Pariisis oma korteri lävele ning laskis maha kaks Prantsuse luureagenti ja liibanonlasest informaatori. Juhtunu tagajärjel vahistati kahes pealinnas neli naist, keda kahtlustatakse seotuses temaga. Palgamõrvar ise kadus Prantsuse politsei arvates Liibanoni.
Viimastel päevadel on reporterid küsitlenud Londonis teda tundnud inimesi, kes kõik kirjeldavad otsitavat kui hea väljanägemisega, viisakat, haritud, jõukat ja moekalt riietatud meest.
Ent tema kaaslastena teatakse mehi ja naisi, keda peetakse maailma kõige ohtlikumateks inimesteks. Väidetakse, et ta olevat seotud Jaapani Punase Armee, Araabia Relvavõitluse Organisatsiooni, Lääne-Saksamaa Baader-Meinhofi jõugu, Quebeci Vabastusrinde, Türgi Rahvavabastusrinde, Prantsuse ja Hispaania separatistide ning Iiri Vabariikliku Armee ajutise tiivaga.
Kõikjal, kus palgamõrvar liikus – Pariisis, Haagis, Lääne-Berliinis – plahvatasid pommid, paukusid püstolid ning toimusid inimröövid.
Läbimurre leidis aset Pariisis, kui liibanonlasest terrorist ülekuulamisel murdus ning juhatas 27. juunil kaks luureohvitseri palgamõrvari ukse taha. Too aga tulistas kõik kolm surnuks ning kadus. Politsei leidis tema relvad, samuti märkmikud, mis sisaldavad hukkamisele määratud kuulsate isikute nimekirju.
Eile avaldas Londoni Observer, et politsei jahtivat kedagi Venezuela kommunistist advokaadi poega, et teda kolmes mõrvas kahtlustatavana üle kuulata. Scotland Yardist teatati: „Me ei hakka seda väidet ümber lükkama.” Samas lisati, et antud isiku vastu pole süüdistust esitatud ning teda soovitakse üksnes küsitleda.
Observer tegi kindlaks, et tagaotsitav isik on Caracasest pärit Ilich Ramirez Sanchez. Just tema nimi olevat seisnud ühes neist neljast passist, mille Prantsuse politsei mõrvapaigaks osutunud korteri läbiotsimisel leidis.
Ajaleht teatas, et eesnimi Ilich tulenevat Nõukogude riigi rajaja Vladimir Iljitš Lenini nimest, ning et tagaotsitav olevat saanud hariduse Moskvas ja rääkivat soravalt vene keelt.
Caracases teatas Venezuela Kommunistliku Partei esindaja, et Ilich on pealinnast nelisada viiskümmend miili lääne pool elava seitsmekümneaastase marksistist advokaadi poeg, kuid „ei isa ega poeg kuulu meie parteisse”.
Advokaat ütles reporterile, et tal polevat Ilichi praegusest asukohast aimugi.
Kalatraaler sukeldus mustava raevuka mere vihastesse lainetesse nagu kohmakas loom, kes püüab meeleheitlikult ponnistades läbitungimatust soost pääseda. Veevallid kerkisid lausa koljatikõrgusteks ning raksatasid siis kohutava jõuga vastu laevakeret, öötaevasse paiskunud valge vaht pritsis pimeduses ulguvast tuulest kantuna tekile. Kõikjalt kostis meeletuid valuoigeid, puit hõõrus vastu puitu, köied keerdusid ning tõmbusid katkemiseni pingule. Loom oli suremas.
Läbi mere möirgamise, tuulenutu ja laeva valuoiete lajatas äkki kaks teravat lasku. Need kostsid hämaralt valgustatud kajutist, mis kerkis ja vajus koos laevaga. Uksest sööstis välja mees, kes haaras ühe käega reelingust kinni, surudes teist vastu kõhtu.
Talle järgnes teine ähmane figuur, vägivalda kavatsev ettevaatlik jälitaja. Ta jäi seisma, hoidis ennast kajutiukse najal tasakaalus, tõstis relva ja tulistas uuesti. Ja veel kord.
Reelingu külge klammerdunud mees haaras mõlema käega peast kinni, paindudes neljanda kuuli löögist tahapoole. Kalatraaleri vöör sukeldus äkki kahe hiiglasliku laine vahelisse orgu, paisates haavatud mehe jalust; ta vajus vasakule, suutmata käsi pea küljest lahti rebida. Traaler kerkis üles, vöör ja laeva keskosa tõusid veest välja, heites lävel seisnud mehe kajutisse tagasi, kui kärgatas viieski lask. Haavatu karjatas, ta käed otsisid kramplikult kas või mingitki tuge, veri ja lakkamatu veepritsmete tulv pimestasid silmi. Polnud midagi, millest võinuks kinni haarata, ja nii klammerdus ta tühjusesse, ta jalad lõtvusid ning keha paiskus ettepoole. Kalatraaler rullas äkki leiküljele, ning purustatud koljuga mees langes üle parda alla mustavasse pöörasusse.
Haavatu tajus, kuidas kallalesööstnud külm vesi ta endasse mähkis, teda kugistas, allapoole imes, ringi tiirutas ning siis pinnale heitis – ainult selleks, et lasta tal üksainus sõõm õhku ahmida – ja juba vajus ta uuesti sügavikku.
Aga seal oli ka midagi sooja – kummaline märg soojus tema oimukohal, mis kõrbes otsekui tules, ehkki jäine vesi jätkas tema neelamist; tuli oli seal, kus mingi leek poleks tohtinud teda kõrvetada. Ja samas tajus ta ka jääd, jäiseid tuikeid kõhus ja jalgades ja rinnas, mida teda ümbritsev külm meri tundus kummalisel kombel hoopis soojendavat. Ta tajus kõike seda ning see tajumine äratas temas kabuhirmu. Mees koguni nägi, kuidas tema keha pöörleb ja väänleb, kuidas käed ja jalad võitlevad ägedalt veekeerise survega. Haavatu suutis tajuda, mõtelda, näha, paanikasse langeda ja heidelda – ja iseäralikul kombel valitses temas ka rahu. See oli sündmustest eemal seisva vaatleja rahu, ta oli otsekui kõrvaline uudistaja, kes on küll juhtunust teadlik, kuid pole sellega kuigi olulisel määral seotud.
Siis levis mingi teistlaadi paanika läbi ta keha, tungides läbi kuumuse, läbi jää, läbi ükskõikse vaatleja äratundmise. Ta ei tohi uppuda! Mitte veel! See võis nüüd iga hetk juhtuda; ta polnud kindel, mis just ees ootas, kuid see võis juhtuda. Ta pidi seda nägema!
Mees tõukas ennast raevuka jõuga ülespoole, püüdes klammerduda pea kohal voogavate raskete veemasside külge; rind tundus lõhkevat. Ta murdis ennast veepinnale, peksis jäsemetega, et mustade lainete harjal püsida. Roni üles! Roni üles!
Päratu suur laine veeres lähemale ja nüüd oli ta selle harjal, ümbritsetuna valgest vahust läbisegi pimedusega. Mitte midagi. Pööra ringi! Pööra ringi!
Ja siis see juhtus. Plahvatus oli ränk – ta kuulis seda läbi veemasside lartsumise ja tuulevihina –, seninähtu ja -kuuldu tundusid talle nüüd lausa rahumaailma lävel seismisena. Taevas lõi raevuka diadeemina loitma ning selles tulekroonis paiskusid kõikvõimaliku kuju ja suurusega esemed läbi valguse ümbritsevasse pimedusse.
Ta oli võitnud. Ükspuha, mida see ka tähendas, ta oli võitnud.
Äkki langes ta taas püstloodis alla, taas hakkas sügavik teda kugistama. Ta tajus üle õlgade pahisevat vett, mis jahutas hõõguvvalget kuumust oimukohal, soojendas jääkülmi sisselõikeid kõhus ja jalgades ja ...
Tema rinnas. Tema rinda lõhestas põrgupiin! Ta oli pihta saanud – vapustav löök, äkiline ja talumatu valu. See oli taas juhtunud! Lahku minust. Anna mulle rahu.
Ja jälle!
Ning ta rebis uuesti kätega, peksis taas jalgadega ... kuni ta sõrmed puudutasid seda. Kõva, õlist eset, mis muutis asukohta ainult koos mere liikumisega. Ta ei osanud öelda, mis see oli, kuid see viskles seal ja ta suutis seda puudutada, sellest kinni hoida.
Kinni hoida! See kannab sind rahusadamasse. Pimeduse ... ja rahu vaikusse.
Varahommikused päikesekiired tungisid läbi idataevast katva uduhämu, pannes Vahemere rahulikud vood helkima. Väikese kalapaadi kipper, silmad verdunud, peopesad ihhusööbinud köite hõõrdumisest kõrbenud, istus Gauloise’d suitsetades ahtris sandekil, silmitsedes tänulikult vaikset merd. Ta pilk langes lahtisele roolikambrile: noorem vend lükkas seal gaasihooba ettepoole, et kaotatud aega tasa teha, teine meeskonnaliige kontrollis mõni jalg eemal võrke. Nad naersid millegi üle ja see oli hea, möödunud ööl polnud neil kellelgi vähimatki naerutuju olnud. Kust oli see torm neile kallale sööstnud? Marseille’st saadud ilmateadetes polnud ohust sõnakestki; tormihoiatuse korral oleks ta ranniku varju hoidunud. Ta oli tahtnud küll jõuda puhteajaks La Seyne-sur-merist kaheksakümne kilomeetri kaugusel lõuna pool asuvasse kalastamispaika, kuid mitte kuluka remondi hinnaga – ja missugused remonditööd pole praegusel ajal kulukad?
Või oma elu hinnaga – möödunud ööl oli ette tulnud ka hetki, kus surm tal tõepoolest suisa suu juures seisis.
„Tu es fatigue, mon frere!” hõikas vend talle naeratades. „Vas te coucher! Je suis tres capable!”
„Jah, seda sa olid,” vastas ta, heites sigareti üle parda ning libistas ennast alla tekile võrgukuhila otsa. „Pisut tukkumist ei teeks paha.”
Oli hea, et vend roolis seisis. Perekonnale kuuluvat paati peab alati mõni pereliige tüürima – silmad vaatavad teravamalt. Isegi siis, kui tegemist on vennaga, kes räägib haritud mehe ladusas kõnepruugis, mitte kähedalt ja tahumatult nagu tema ise. Lausa hull! Vend oli terve aasta ülikoolis õppinud ning soovis nüüd compagnie’le aluse panna. Üheainsa paadiga, mille paremad päevad olid juba aastaid tagasi seljataha jäänud. Puhta hull. Mis kasu oli tema raamatutest möödunud ööl? Siis, kui tema compagnie oli ümber minemas?
Mees pani silmad kinni, jättes käed tekile valgunud vee lakkuda. Meresool ravib hõõrdumisest peopesadesse tekkinud põletushaavu. Soringud, mis ei tahtnud tormiga õigel kohal püsida, olid ta käsi kõrvetanud.
„Vaata! Sinna!”
Hõikaja oli vend. Ilmselt ei suutnud uni nende perekonnale iseloomulikke teravaid silmi ähmastada.
„Mis seal on?” hõikas ta.
Vaata ka http://raamat.epl.ee/17
