Vägivaldne surm lummab inimesi. Philipit see aga ärritas. Temas tekitas vägivald lausa foobiat. Või nagu ta seda mõnikord enda jaoks lahti mõtestas – imelikku hirmu- ja vastikustunnet mõrvade ja igat laadi tapmiste ees, olgu siis tegu elu ohjeldamatu hävitamisega sõjas või selle mõttetu hävinguga õnnetusjuhtumites. Vägivald oli talle võigas nii tõsielus kui ka kinolinal ja raamatutes. Selline tunne oli teda vallanud aastaid, sest saadik, kui ta oli väike poiss ja nägi, kuidas teised lapsed sihtisid üksteist mängurelvadega ja mängisid surmaga. Ta ei teadnud oma hirmu põhjust ega sedagi, millal see oli alguse saanud.

Kummalisel kombel polnud Philip seejuures ei ara verega ega õrnatundeline: surm ei kohutanud teda ei rohkem ega vähem kui teisi inimesi. Võib pigem öelda, et ebatavaline surm lihtsalt ei köitnud teda, ta ei osanud selles näha mingit saatanlikku veetlust. Tema reaktsioon oli eemale hoida, ükskõik mis vormis surm end ilmutas. Ta teadis ka ise, et see on kummaline, ning varjas oma foobiat või vähemalt püüdis varjata. Temagi vaatas koos teistega televiisorit ega sulgenud silmi. Ta ei võtnud iial vaevaks hakata ajalehti või romaane halvusta ma. Ehkki teised teadsid, mida ta sisimas tundis, ei ilmutanud nad selle vastu erilist aukartust. See ei takistanud neid rääkimast Rebecca Neave’ist. Kui ta oleks olnud üksi, poleks Philip tüdruku kadumisele vähimatki tähelepanu pööranud, ammugi siis veel selle üle arutlema hakanud. Ta oleks televiisori välja lülitanud. Ilmselt oleks ta seda teinud juba kümne minuti eest, et vältida uudiseid Põhja-Iirimaa, Iraani ja Angoola sündmustest ning rongikatastroofist Lõuna-Prantsusmaal samavõrd nagu teadet kadunud tüdrukust. Siis poleks ta ilmaski pidanud silmitsema fotot tüdruku kaunist näost: tema naeratavaid huuli, päikesepaistest vidukil silmi ja tuules lendlevaid juukseid.

Rebecca kadus ühel sügisesel pärastlõunal umbes kella kolme ajal. Tema õde oli kolmapäeva hommikul temaga telefonitsi rääkinud ja tema uus sõber, kellega ta oli vaid neli korda koos väljas käinud, oli helistanud talle sama päeva lõuna paiku. See oli viimane kord, kui Rebecca häält kuuldi. Üks naabritest nägi teda oma korterist lahkumas. Tüdrukul oli seljas olnud erkroheline sametist spordidress ja jalas valged tennised. See oli viimane kord, kui Rebeccat nähti.

Kui tüdruku nägu ekraanile ilmus, ütles Fee: „Ma käisin temaga koos koolis. Arvasin kohe, et tean seda nime. Rebecca Neave. Teadsin, et olen seda varem kuulnud.”
„Mina pole seda iialgi kuulnud. Sa pole kunagi rääkinud, et sul oleks mõni Rebecca-nimeline sõbratar.”
„Ta ei olnudki mu sõbratar, Cheryl. Meie koolis oli kolm tuhat õpilast. Ma ei usu, et ma isegi temaga kunagi rääkinud oleksin.”
Fee põrnitses süvenenult ekraani, kuna ta vend tegi kõik mis võimalik, et seda mitte vaadata. Philip oli võtnud laualt ajalehe ja lahti keeranud sisekülje, kuhu Rebecca Neave’i lugu ei olnud veel jõudnud.
„Küllap arvatakse, et ta on mõrvatud,” lausus Fee.

Ekraanile ilmus Rebecca ema, kes andis edasi informatsiooni oma kadunud tütre kohta. Rebecca oli kahekümne kolme aastane. Ta oli tegelnud täiskasvanutele keraamika õpetamisega, kuid lisa teenimiseks pakkunud ajalehekuulutuste kaudu ka lapsehoidja ja koduabilise teenust. Paistis küllaltki tõenäoline, et keegi oli talle kuulutuse peale helistanud. Rebecca oli samaks õhtuks kohtumise kokku leppinud – ja sinna ka läinud.
Vähemalt arvas nii ta ema.

„Oh, vaene naine,” ütles Christine, kes sisenes elutuppa kohvikandikut käes hoides. „Mida ta küll peab läbi elama! Võin ainult aimata, mida ma tunneksin, kui Rebecca asemel oleks keegi teist.”
„Noh, vaevalt see mina oleksin,” lausus Philip, kes oli küll kõhn, kuid hea kehaehitusega ja meeter kaheksakümmend neli pikk. Ta heitis pilgu õdedele. „Kas nüüd võib teleka välja lülitada?”
„Sina ei või sihukest asja seedida, eks ole?” Cheryli hääles kõlas tige raev, mida ta ei vaevunudki hillitsema. „Võimalik, et ta polegi tapetud. Igal aastal jääb sadu inimesi teadmata kadunuks.”

„Siin on mängus rohkem, kui meie teame,” ütles Fee. „Kui plika oleks lihtsalt kadunud, ei hakataks sihukest lärmi lööma. Kas pole huvitav – mulle meenus, et olin keskkoolipäevil temaga samas käsitöörühmas. Räägiti, et Rebecca tahab õpinguid jätkata ja õpetajaks saada, ning see tundus teistele tüdrukutele kentsakana, sest nende ainus soov oli mehele minna. Lase käia, Phil, lülita aga välja, kui tahad. Ega nad nagunii Rebeccast rohkem räägi.”

„Miks ei võiks uudistes käsitleda meeldivamaid sündmusi?” küsis Christine. „Võiks arvata, et tahetakse üksnes sensatsiooni tekitada. Ei ole ju võimalik, et maailmas polegi enam midagi meeldivat?”
„Katastroofid ongi uudised,” lausus Philip, „kuid vahelduse mõttes oleks päris huvitav sinu ettepanekut proovida. Nad võiksid koostada nimekirja tänastest päästetöödest; inimestest, kes päästeti uppumissurmast; kõigist neist, kes ei saanud surma autoõnnetustes.” Ta lisas veel süngemal toonil: „Nimekiri lastest, keda ei ahistatud, ja tüdrukutest, kes pääsesid vägistajate küüsist.”

Ta lülitas teleka välja. Pakkus meeldivat naudingut näha, kuidas pilt kahaneb ja kärmelt tervenisti hajub. Ehkki Fee ei tundnud Rebecca kadumise üle kahjurõõmu, huvitas teda mõttevahetus sellel teemal ilmselt tunduvalt rohkem kui Christine’i arutelu „meeldivatest asjadest”. Philip tegi üsna võltsi pingutuse teemat vahetada.

„Mis ajal me peaksime homme minema hakkama?”
„Õige jah, vaheta muidugi kõneainet. See on nii väga sinu moodi, Phil.”
„Ta ütles, et me võiksime kuueks kohal olla.” Christine heitis üsna argliku pilgu tüdrukutele ja vaatas siis uuesti Philipi poole. „Tahaksin, et te kõik tuleksite korraks aeda. Kas tulete? Tahan teilt nõu küsida.”

Aed oli väike ja kõle ning nägi kõige kenam välja just sel ajal, kui päike loojus ja varjud hakkasid pikenema. Rida Leylandi küpresse varjas vaadet naabrite aeda. Rohuplatsi keskel asetses ümmargune betoonplaat, millel seisid kõrvuti lindude bassein ja raidkuju. Betoonil ei kasvanud sammalt, kuid basseini ja plaadi vahelisest praost rajas endale teed umbrohi. Christine pani käe raidkuju pealaele ja silitas seda kergelt, otsekui last paitades. Ta silmitses lapsi talle omasel rahutul kombel – pooleldi uljalt, pooleldi kartlikult.

„Mis te arvaksite, kui ma ütlen, et tahaksin Flora talle kingiks viia?”
Fee, kes harva kõhkles, jäi ka seekord vankumatuks. „Sa ei saa inimestele raidkujusid kingituseks viia.”
„Miks mitte, kui neile just kujud meeldivadki?” küsis Christine. „Ta ütles, et Flora meeldib talle ja et see sobiks kenasti tema aeda. Ta ütles, et Flora meenutab talle mind.” Fee lisas, nagu poleks ema vahepeal sõnagi lausunud: „Kingiks viiakse tavaliselt šokolaadikarp või pudel veini.”

„Tema tõi mulle veini.” Christine lausus seda imetleval ja meelitatud toonil, otsekui oleks veini toomine naisele, kelle majas õhtustad, harukordset hoolitsust näitav ja suuremeelne tegu. Ta libistas käega mööda Flora marmorõlga. „Mulle on Flora alati meenutanud pruutneitsit. Küllap lillede pärast.” Philip polnud kunagi varem marmortüdrukut lähedalt uurinud. Flora oli vaid raidkuju, mis oli seisnud nende aias tiigi ääres lindude basseini kõrval niikaua, kui ta mäletas. Talle oli räägitud, et isa oli toonud Flora kaasa emaga veedetud pulmareisilt. Flora oli miniatuurne, umbes meetrikõrgune koopia Rooma raidkujust. Vasakus käes hoidis ta lillekimpu, paremaga kergitas pika kleidi serva pahkluust veidi kõrgemale. Ehkki ta mõlemad jalad olid maapinnal, tundus nagu kõnniks ta või tantsiks teatud kindlas rütmis. Kuid tema nägu oli lausa harukordselt kaunis. Teda vaadates taipas Philip, et tavaliselt polnud ta Antiik-Kreeka ja -Rooma raidkujude nägudel veetlust leidnud. Raskepärased lõuad ja sillatud ninad andsid neile eemaletõukava ilme. Vahest oli ilu mõõdupuu muutunud? Või vajas tema meelelaad midagi õrnemat? Kuid Flora nägu oli just selline, nagu võis olla kaunil neiul, kes elab tänapäeval: kõrged põsesarnad, ümar lõug, tilluke ülahuul ja kaunilt kaarduvate huultega õrn suujoon. Silmi arvesse võtmata oli see otsekui elava tüdruku nägu. Flora silmad olid teineteisest hämmastavalt kaugel ning neis oli eemalviibiv ja paganlik pilk, kuna ta ainiti kauget silmapiiri põrnitses.

„Olen juba ammu mõelnud, et siin pole temast mingit kasu,” sõnas Christine. „Ta paistab kuidagi rumalana. Noh, tegelikult tahan ma öelda, et tema kõrval paistab kõik muu rumalana.” See oli tõsi. Raidkuju oli ümbruskonna jaoks liiga hea. „Nagu plastiktopsist pakutav šampanja,” lausus Philip.
„Täpselt nii.”
„Võid küll ta ära kinkida, kui tahad,” ütles Cheryl. „Ta on ju sinu oma. Mitte meie. Paps kinkis ta sulle.”
„Minu arvates on kõik meie asjad ühised,” sõnas Christine.
„Ta rääkis, et tal on kaunis aed. Tunneksin end paremini, kui teaksin, et Flora on sobivas ümbruses. Kas mõistate, mida ma öelda tahan?”

Ta vaatas Philipile otsa. Ei tütarde püüdlused veenda teda samast soost inimeste paremas teineteisemõistmises, ei ajalehtede, ajakirjade ega televisiooni surve ei suutnud Christine’i mõjutada. Tema abikaasa oli surnud; otsuste, korralduste ja nõuannete saamiseks ei pöördunud ta mitte oma vanima lapse, vaid poja poole.
„Me võtame Flora homme kaasa,” lausus Philip.

Hetkel ei paistnud asjal olevat erilist tähtsust. Miks olekski pidanud olema? Kaalul ei olnud ju elu ja surma küsimus nagu näiteks otsused, kas abielluda või mitte, kas saada last, kas vahetada ametikohta, kas minna keerukale operatsioonile või mitte. Ometi oli sellel sama oluline tähtsus kui ükskõik millisel ülalmainituist.

Muidugi läks veel tükk aega, enne kui Philip hakkas asja sellises valguses nägema. Ta kergitas Flora maast mõne sentimeetri kõrgusele, et tema kaalu teada saada. Kuju oli just nii raske, nagu ta oli arvanud. Äkki tabas Philip end mõtlemast Florale kui ema sümbolile, kes oli abielusidemetega kuulunud nende isale ja pidi nüüd minema Gerard Arnhami valdusesse. Kas see tähendas, et Christine kavatseb Arnhamiga abielluda? Nad olid tutvunud Philipi onu töö juures eelmiste jõulude ajal ja pikkamööda oli neil tekkinud mingi suhe – kui seda nüüd ikka sai suhteks nimetada. Osalt seetõttu, et Arnham käis oma firma ülesandel tihti välismaal. Niipalju kui Philip teadis, oli ta nende maja külastanud vaid ühe korra. Ja nüüd pidid nemad minema Arnhamile külla. Paistis, et asjad võtavad tõsisema pöörde.

Ema lausus: „Ma arvan, et me peaksime Hardy koju jätma.” Väike koerake, Jack Russelli terjer, kellele Christine oli nime pannud Hardy Amiesi järgi, kuna talle meeldisid tolle kavandatud riided, oli aeda tulnud ja seisis tema kõrval. Christine kummardus ja patsutas koera pead. „Arnhamile ei meeldi koerad. Ma ei taha muidugi öelda, nagu oleks ta nende vastu jõhker või midagi sellist.” Ta rääkis nii, nagu tähendaks antipaatia koerte vastu muidu otsest soovi neid piinata. „Ta lihtsalt ei hooli neist eriti. Kui ta siin käis, siis jäi mulje, et Hardy ei meeldi talle.”

Philip läks tagasi majja ja Fee ütles: „Florat nähes meenus mulle, et Rebecca Neave valmistas kord tüdruku pea.”
„Mida sa sellega öelda tahad – valmistas tüdruku pea?”
„Koolis. Keraamikatunnis. Ta tegi selle savist. Elusuuruse. Õpetaja ei lubanud tal seda ahju panna ja käskis ära lõhkuda, sest me pidime hoopis kruuse tegema. Ja te ainult kujutage ette, et nüüd lamab ta kusagil surnuna!”

„Tänan väga, ma parem ei kujuta. Ma ei ole säärastest asjadest nii võlutud nagu sina.”



Lugu jätkub Ruth Rendelli raamatus "Pruutneitsi".

Vaata ka