RAAMATUKATKEND: Saale Fischer "Minu Kairo. Kakofoonia Niiluse kallastel"
Egiptus ahvatleb turiste igikestva päikesepaiste ning püramiididega. Kõrberiigi pealinn Kairo oma 20miljonilise elanikkonnaga on aga parasjagu nii suur, kirev ja võimalusterohke, et pakub läbi paksu sudu paistva päikese ka ridamisi muid ahvatlusi: kulinaarseid, kultuurilisi ja karjäärilisi.
Minu abikaasat ahvatles töö Kairo Saksa ülikooli juures, mind võimalus kolida vaikselt suikuvast Saksa kolkalinnast pulbitsevasse maailmametropoli.
Peale esimest suurt ehmatust ning otse silme ees terendavat igavusesurma osutus Kairo kokkuvõttes heldeks võõrustajaks: huvitavate sündmuste jadal ei paistnud lõppu tulevat, neist kõige põrutavam oli kahtlemata sattumine araabia kevade keskmesse. Kahe ja poole aastasele ajateljele mahtus veel kõvasti action’it alates meie kolmanda lapse sünnist Niiluses asuval Manyali saarel, lõpetades Saksa kiriku kolihunnikust leitud klavessiini elustamise või Eesti laste laulu- ja mänguringi
"Minu Kairo. Kakofoonia Niiluse kallastel"
Saale Fischer
Petrone Print
Õhtul helistame Aleksandriasse kinni jäänud Liisiga, kui tema abikaasa Rony ühtäkki kõnesse sekkub ja järgmise teate edastab: „Maadis käivad praegu ringi vanglast lahti lastud varaste ja rüüstajate relvastatud banded, murtakse sisse kodudesse, barrikadeerige uksed, pange soojad riided selga, juhuks, kui teid une pealt rünnatakse!” Sama info tuleb telefonitsi hetk hiljem ka töökaaslaste kaudu Helwanist ja Mohandeseenist: maja maja järel murtakse kodudesse sisse! Trata-ta-ta-ta-ta- tah, sellised uudised. Ei ole võimalik! Meie korter asub esimesel korrusel, meil on kaks sissepoole avanevat puitust, lisaks klaasist eesmine ja tagumine verandauks, mida kaitsevad puidust sõrestikluugid – ühe kirvepäralöögiga lendaksid need eest. Esimene korrus ja neli probleemset sissepääsu!
Asume oma kantsi võimalust mööda kindlustama. Juba tuduvalmis lastele tõmban selga riideid põhimõttel, et ühtki suurt paljast kehaosa ei jääks. Karoliina saab retuusid jalga, Greta sokid, mõlemale jakid peale. Paneme välisuksed riividesse ja ketti. Rubinsteini-nimelise klaveri kohaks saab elutoa asemel valvepost (jumal tänatud, et tal rattad all on!) kõige ohtlikumal ehk trepikotta avaneval uksel. Selle ukse pärast ei pruugi me muretseda! Teise puitukse, mida ise sissepääsuna kasutame, varustame kirjutuslauast ja sohvast tekitatud konstruktsiooniga, mis mind päris ei veena. Meie magamistoast tänavapoolsesse eesaeda avanevale verandauksele lükkame ette massiivse peegliga buduaarilaua, mille peegliosa järeleandlikult kõigub ega veena mind turvalisuses enam üldse. Ja Greta toast tagaverandale avaneva ukse ette... jääb ainult lootus, et see pimedas märkamata jääb, sest riidekapp on lohistamiseks liiga suur, voodil puudub barrikadeerimise seisukohast lähtudes mõte ja muud meil enam pole.
Probleem number kaks: kas kustutada kõik tuled või vastupidi, näidata, et oleme kohal? Instinkt käsib varjuda pimedusse, mõistus ütleb, et inimestega korterit nii lihtsalt ei rünnata. Teeme kompromissi, korteri keskele, läbikäidava söögitoa põrandale paneme maha väikese lambi.
Kuuleme, kuidas maja ees võtavad positsioonid sisse rahva omakaitse mehed järgmises koosseisus: meie vana hädine ülevalt-naaber, doktor Mohammed, kes teadupärast vaevalt kõndida suudab (ja lastelastemere Kairost ohutus kauguses asuvasse maakoju on saatnud), naabervilla kaks paksu (loe: halvas vormis) kutti, kellega me eile olime tutvunud, meie kärbeskaalus lillekastjapoiss Youssef ja veel paar kurba kuju... Panused on visuaalsel efektil, mitte tegelikul löögijõul.
Paneme lapsed enda voodisse magama. Karoliina kardab. Mina ka. Greta uinub. Christiani mantra on moslemite „insha Allah” – kui asjade seisus ei saa midagi enam parata ega muuta, pole mõtet üle muretsedes vaimujõudu raisata –, ning ta käsib ka minul silmad kinni panna. Kuulan enne magamaminekut omakaitsemeeste rahustavat kõnekõminat. Kella 22.30 paiku jään magama.
Ärkan sügavast unest, mehed maja ees on vaiki. Vaatan kella, pagan, alles 23.30! Arvasin kella olevat üle südaöö, tundus, nagu oleksin maganud väga kaua. Nagu filmis „Blair Witch Project”, kus õudne öö ei taha ega taha lõppeda.
Äkki puhutakse läbilõikavalt vilet. See on vahimees – kaugemalt on kosta valju vilistamist, auto rütmilist tuututamist, karjumist, laske. Tulevadki! Püha jumal... Kõik omakaitsemehed on jalgel, räägivad rutakalt ja närviliselt midagi araabia keeles, millest ma aru ei saa. On positsioonidel, annavad käske. Vaen meie võimalusi, kui matšeetedega ja püssidega relvastatud röövlibande siiski tuppa peaks tungima. Valik on teie: a) rivistada kogu perekond elutuppa ja lasta end kohe maha lüüa; b) joosta tagaveranda ukse kaudu end lukustatud tagahoovis kotti; c) lasta end tänaval automaadist maha lasta. Sellised väljavaated tekitavad minus senise elu suurima hirmuelamuse, mis väljendub kontrollimatus üle kere lõdisemises.
Et Christian istub magamistoas laste juures valvel, jalgrattal-käsikivil teravaks ihutud raske kööginuga voodi all valmis, istutan end mitmekesisuse mõttes kogu oma lõdisevas eksistentsis elutoa põrandale lauatelefoni ette maha ja ootan pingsalt. Mobiil on ka pihus, NB! mitte kööginuga, nagu ägedas action-filmis. Kogemusele tuginedes võin öelda, et nad kõik seal Hollywoodis panevad oma stsenaariumidega tegelikkusest räigelt mööda – üks hirmust hullunud meeleheitel koduperenaine ei suudaks sellises seisundis isegi hambaorki käes hoida, nugadega lähivõitlusest rääkimata. Kui hakataks ust raiuma, suudaksin tudinat kontrollides hädapärast vajutada mobiiltelefoni rohelist nuppu, et hoopis lähedal elavad sõbrad appi kutsuda.
Veerand tunni pärast hakkavad hääled kaugenema. Ootan veel pool tundi, kuni tänaval valitseb täielik vaikus – püssilaske arvestamata – ja lähen tagasi voodisse. Hommikul otsustame abikaasaga, et selles korteris ei veeda me enam ühteainsamatki ööd.
