RAAMATUKATKEND: Sally Green "Poolpaha"
Kuueteistkümneaastane Nathan elab puuris, teda pekstakse, ta on kettidega aheldatud nagu koer, välja õpetatud tapjaks. Tänapäeva Inglismaal on inimeste kõrval elavad nõiad jagunenud kaheks vaenutsevaks pooleks ja Nathan on kõige hirmuäratavama ja julmema musta nõia Marcuse sohilaps. Nathani ainus võimalus ellu jääda on põgeneda, otsida üles Marcus ja saada oma annipäeval kolm kingitust, mis annavad talle ta võluvõimed. Kuidas leida aga Marcus, kui iga tema sammu jälgitakse, kui ta ei saa kedagi usaldada, isegi mitte oma perekonda, isegi tüdrukut, keda ta armastab?
Sally Greeni esikteos „Poolpaha“ on rahvusvaheline sensatsioon. 3. märtsil 2014. aastal ilmus „Poolpaha“ kahekümnes riigis, kokku on „Poolpaha“ kirjastajaid üle maailma nelikümmend kolm. „Poolpaha“ haarav lugu võõrandumisest ja võitmatust elujanust. Filmiõigused ostis Fox 2000 ning produtsendiks on Karen Rosenfelt („Videvik“, „Percy Jackson“).
"Poolpaha"
Sally Green
Tõlkinud Marge Paal
Pegasus
Kaks last, kaks poissi, istuvad tihedalt teineteise kõrval, on end vana tugitooli suurte käetugede vahele pressinud. Sina oled see vasakpoolne.
Teine poiss on soe ja sa naaldud talle lähemale ning ta pöörab pilgu just nagu aegluubis telekalt sinule.
“Meeldib?” küsib ta.
Sa noogutad. Ta paneb käe sulle ümber ja pöörab pea uuesti ekraani poole.
Pärast tahate mõlemad filmis nähtut katsetada. Te näppate köögisahtlist suure toosi tikke ja lidute nendega metsa.
Sina oled esimene. Sa tõmbad tiku põlema ning hoiad seda pöidla ja nimetissõrme vahel, lastes tikul lõpuni põleda, kuni see ise ära kustub. Su sõrmed saavad kõrvetada, ent hoiavad mus- taks tõmbunud tikust kinni.
Trikk toimib.
Teine poiss proovib samuti. Aga ta ei saa hakkama. Ta laseb tikul maha kukkuda. Siis sa ärkad ja sulle meenub, kus sa oled.
puur
Trikk seisneb selles, et ei tohi välja teha. Ei valust ega millestki muust. Mitte välja tegemise trikk ongi kõige tähtsam; see on siin üle- üldse ainus trikk. Muud siin tegelikult polegi; on ainult majakese kõrval olev puur, ümberringi lõputult mägesid, puid ja taevast.
See on selline ühe-triki-puur.
kätekõverdused
Rutiin on okei.
Lageda taeva all ja värskes õhus üles ärgata on okei. Puuris ja ahelates üles ärgata on, nagu on. Sa ei tohi lasta ennast puurist häirida. Ahelad soonivad, aga tervenemine käib kiiresti ja liht- salt, nii et mida siin ikka pahaks panna?
Nüüd, mil siin on ka lambanahad, on puur kõvasti etem. Nahad on isegi niiskest peast soojad. Presentkate põhjapoolse otsa kohal oli ka suur samm paremuse poole. Sealt leiab kõva tuule ja vihma eest varju. Ja pisut aitab see ka palavuse ja päikese puhul. Nali! Huumorimeelt ei tohi kaotada.
Ühesõnaga, sa ärkad iga päev, kui taevas koidu eel hahetama lööb. Sa ei pea liigutama ainsatki lihast, ei pea silmigi avama teadmaks, et väljas hakkab valgeks minema. Sa võid lihtsalt lebada ja seda kõike hoomata.
Päeva parim osa.
Linde pole siin palju, mõned ikka, aga mitte palju. Oleks tore teada nende nimesid, aga sa tunned ära nende hääled. Kajakaid siin pole, mis on üsna tähelepanuväärne, ja siin ei ole ka lennuki- triipe. Tuul on koidu eel tavaliselt vaibunud ja õhk tundub ka kuidagi soojem, kui väljas valgemaks läheb.
Sa võid nüüd silmad lahti teha ning sulle jääb mõni minut, et imetleda päikesetõusu, mis sirutub täna roosa ja kitsa pilvepae- lana piki hallikasrohelisi mägesid. Ja sulle jääb veel minut või kaks, et end kokku võtta, enne kui naine nähtavale ilmub.
Sul peab aga plaan valmis olema ning kõige parem on, kui oled selle juba möödunud õhtul välja mõelnud, nii et saad selle pikemalt mõtlemata käiku lasta. Enamasti näeb plaan ette, et sa teed seda, mida kästakse, aga mitte iga päev ja mitte täna.
Sa ootad, kuni ta kohale ilmub ja sulle võtmed viskab. Sa püüad võtmed kinni, eemaldad ahelad oma pahkluude ümbert, hõõrud pahkluid, et rõhutada valu, mida ta sulle põhjustab, eemaldad vasaku käeraua, seejärel parema, tõused, keerad puuri- ukse lukust lahti, viskad võtmed naisele tagasi, avad puuriukse, astud välja – hoia pilk maas, mitte kunagi ära vaata talle silma (kui see pole just osa mõnest teisest plaanist) –, hõõrud oma selga ja võib-olla ägad pisut, lähed köögiviljapeenra juurde, lased vett.
Muidugi püüab naine sind mõnikord rutiini muutes segadusse ajada. Mõnikord tahab ta, et teeksid enne harjutusi tööd, ent enamikul päevadel tulevad kätekõverdused esimesena. Selleks ajaks kui püksiluku kinni tõmbad, sa juba tead, kumb tuleb.
“Viiskümmend.”
Ta ütleb seda tasa. Ta teab, et sa kuulad.
Nagu ikka, sa ei kiirusta. See kuulub alati plaani juurde. Panna ta ootama.
Hõõru oma paremat kätt. Ahelaid kandes lõikab metallvõru
sulle randmesse. Sa tervendad haava ja tunned kerget surinat. Sa ringitad pead, õlgu, jälle pead ja siis seisad, lihtsalt seisad veel sekundi või kaks paigal, et tema kannatus proovile panna, enne kui end pikali viskad.
(...)
Sa tõused püsti. Ta luges kindlasti kaasa, ent mitte kunagi alla anda on ka strateegia.
Ta ei ütle midagi, aga astub sinu juurde ja lajatab sulle käe- seljaga vastu vahtimist.
viiskümmend "Viiskümmend."
Pärast kätekõverdusi tuleb lihtsalt seista ja oodata. Kõige parem on maha vaadata. Sa seisad puuri kõrval jalgrajal. Rada on porine, aga sa ei hakka seda pühkima, mitte täna, mitte selle plaani järgi. Viimastel päevadel on palju vihma sadanud. Sügis võtab hoogsalt maad. Täna siiski ei saja, juba läheb paremaks.
“Tee üks välisring.” Ta räägib jälle vaikselt. Tal pole tarvis häält tõsta.
Ja sa sörgidki minema... aga mitte veel. Sa pead laskma tal jätkuvalt arvata, et oled tavapäraselt jonnakas-kuigi-põhimõtte- liselt-kuulekas, ning nõnda sa kopsidki saapad porist puhtaks, algul vasak saapakand vastu paremat varvast ja seejärel parem kand vastu vasakut varvast. Sa tõstad käe ning vaatad üles ja ümberringi, otsekui hindaksid tuule suunda, sülitad kartulitaime- dele, vaatad vasakule ja paremale, nagu ootaksid tihedas liikluses sobivat hetke... lased bussi mööda... ja siis sööstadki paigast.
Sa ületad kividest laotud müüri, hüpates kõigepealt selle otsa ja siis teisele poole maha, lippad üle nõmme ja suundud metsa poole.
Vabadus.
Looda sa!
Aga sul on plaan ja sa oled nelja kuuga palju õppinud. Kõige kiiremini oled sa välisringi jooksnud tema käsu peale nelja- kümne viie minutiga. Sa saad ka vähemaga hakkama, võib-olla neljakümnega, sest sa teed kaugemas otsas oja ääres peatuse ja puhkad ja jood ja kuulad ja vaatad ning ükskord õnnestus sul ka mäeharjani jõuda ja näha kaugemal veel mägesid, veel metsi ja Šotimaa järvi meenutavat veekogu (see võib muidugi olla ka tavaline Inglise järv, aga miski siinses kanarbikus ja pikkades suvepäevades ütleb, et tegu on Šotimaaga).
