MAA TEISPOOL O’HARE’I*

Kurnav kuumus ja tee ilmetu üksluisus tegid kõik sõitjad uimaseks ja vaikivaks. Juulikuu päike lõõskas McDonald’si, Video Kingi, Computerlandi, Arby’si, Burger Kingi, Coloneli, autokeskuse, ja siis jälle McDonald’si ümber. Mu pea valutas sellest liiklusest, kuumusest ja ühetaolisusest. Jumal teab, kuidas Consuelo end tundis. Kui me kliinikust ära tulema hakkasime, oli ta küll väljakannatamatult elevil, lobises Fabiano töökohast, rahast ja beebivarustusest.
„Nüüd lubab ema mul sinu juurde kolida,” hõiskas ta, võttes Fabianol hellitavalt käest kinni.

Heites pilgu tahavaatepeeglisse, ei näinud ma mehe näos märkigi mõlemapoolsest rõõmust. Fabiano oli pahur. „Nolk,” nimetas proua Alvarado teda, olles Consuelo, perekonna lemmiklapse peale maruvihane – et too pidi ka sellist meest armastama ja temast rasedaks jääma. Ja otsustama lapse sünnitada... Consuelo, keda alati oli rangelt valvatud (kuid keegi ei saanud ju teda ära röövida ja iga päev koolist koju tuua), oli nüüd niisama hästi kui koduarestis.

Kui Consuelo oli selgeks teinud, et ta kavatseb selle lapse saada, oli proua Alvarado nõudnud laulatust (valgekleidilist, Holy Sepulchre’is). Aga kui tütre au sai kaitstud, jättis ta Consuelo ikkagi enda juurde koju. Fabiano elas oma ema juures. Olukord oleks olnud kentsakas, kui see poleks olnud Consuelo jaoks tema elu suurim tragöödia. Ja kui tõele au anda, siis seda tragöödiat tahtiski proua Alvarado ära hoida. Ta ei tahtnud, et Consuelost saaks ori lapsele ja mehele, kes isegi ei ürita töökohta leida.

Consuelo oli just lõpetanud keskkooli – aasta varem, tänu oma suurepärasele peale –, aga ta ei osanud mitte midagi. Igal juhul nõudis proua Alvarado, et tüdruk läheks ülikooli. Klassi parim õpilane, kooli iluduskuninganna, mitmete auhindade võitja Consuelo ei tohtinud lasta neid võimalusi käest ja hakata selle asemel tegema alandavat ja surmväsitavat tööd. Proua Alvarado teadis, missugune seda sorti elu on. Ta oli üles kasvatanud kuus last, töötades ühes suures kesklinna pangas kohvikumüüjana. Ta oli kindel, et tema tütrest saab arst või advokaat või ärijuht, kes viib Alvaradod kuulsuse ja rikkuse juurde. See maleante, see gamberro ei tohtinud tema lapse helgele tulevikule kriipsu peale tõmmata.

Kõike seda olin ma kuulnud rohkem kui ühe korra. Carol Alvarado, Consuelo vanem õde, oli Lotty Herscheli juures meditsiiniõde. Carol oli oma õde palunud ja anunud, et see aborti teeks. Consuelo üldine tervis ei olnud hea: juba neljateistkümneaastaselt oli talle tehtud tsüstioperatsioon, ja ta oli suhkruhaige. Carol ja Lotty üritasid mõlemad talle rääkida, et sellises olukorras on rasedus ohtlik, aga tüdruk oli lapse sünnitamise suhtes järeleandmatu. Olla kuueteistaastane, suhkruhaige ja rase pole just meeldiv. Augustikuus, ilma konditsioneerita, pidi see olema lausa väljakannatamatu. Aga Consuelo, habras ja haige, oli õnnelik. Ta oli leidnud ideaalse tee survest ja sündimisest saadik ülejäänud perekonna poolt kuhjatud ülistusest vabanemiseks.

Igaüks teadis, et hirm Consuelo vendade ees oli see, mis sundis Fabianot jätkuvalt tööd otsima. Poisi ema näis olevat täiesti nõus teda määramata ajani ülal pidama. Ilmselt arvas Fabiano, et kui ta asjadel piisavalt kaua oma rada minna laseb, õnnestub tal Consuelo elust minema lipsata. Aga Paul, Herman ja Diego olid tal terve suve silma peal hoidnud. Carol rääkis pooleldi murelikult mulle, et ta vennad olid Fabianole üks kord peksa andnud – Fabianol oli mõningane kontakt ühe tänavajõuguga –, aga see sundis teda vähemalt nägu tegema, et ta tööd otsib.

Ja nüüd oli Fabianol reaalne võimalus. Üks tehas Schaumburgi lähedal palkas väljaõppeta tööjõudu. Carolil oli sõber, kelle onu oli sealne juhataja; too oli, küll erilise vaimustuseta, nõustunud Fabianot aitama, kui noormees vestluseks kohale tuleb.

Carol oli mind kell kaheksa hommikul üles ajanud. Ta ei tahtnud mulle küll tüli teha, aga kõik sõltus sellest, et Fabiano tollele vestlusele jõuaks. Poisi auto oli katki läinud – „ta värdjas – arvatavasti lõhkus ta ise auto ära, et sellest käigust pääseda!” – Lotty oli hõivatud; ema ei osanud autot juhtida; Diego, Paul ja Herman olid kõik tööl. „V. I., ma tean, et olen väga pealetükkiv. Aga sa oled nagu meie perekonna liige, ja ma ei saa võõraid Consuelo asjadesse segada.”

Ma krigistasin hambaid. Fabiano oli üks sellistest poolpahuratest-poolülbetest poisinolkidest, kellega ma riikliku kaitseadvokaadina töötades oma elu olin koos veetnud. Ma lootsin, et nendega on lõpp, kui kaheksa aastat tagasi eradetektiiviks hakkasin. Aga Alvaradod pakkusid heldelt oma abi – aasta tagasi jõulude ajal ohverdas Carol terve päeva, et minu eest hoolitseda, kui ma ettekavatsematult Michigani järve olin sulpsatanud. Ükskord vaatas Paul Alvarado Jill Thayeri järele, kui tolle elu hädaohus oli. Mulle meenus lugematul hulgal teisigi asju – suuremaid ja väiksemaid – mul polnud valikut. Ma nõustusin nad keskpäeval Lotty kliiniku juures peale võtma.

Kliinik oli järvele piisavalt lähedal ja tuuleiil puhus seal osa sellest hirmsast suvekuumusest laiali. Aga kui me kiirteele jõudsime ja suundusime loodepoolsetesse eeslinnadesse, surus paks õhk end meile peale. Mu väikeses autos ei ole konditsioneeri ning avatud akendest sisse pressiv kuum tuul summutas isegi Consuelo vaimustuse.
Ma nägin peeglist, et ta on näost valge ja närtsinud. Fabiano oli roninud istme teise otsa, öeldes mornilt, et on liiga kuum teineteise lähedal olemiseks. Me jõudsime 58. maantee ristmikule.

„Kuskilt siit peaks tee ära keerama,” ütlesin üle õla. „Kummal pool teed see on?”
„Vasakul,” pomises Fabiano.
„Ei,” ütles Consuelo. „Paremal. Carol ütles, et maanteest põhja pool.”
„Võib-olla peaksid hoopis sina juhatajaga rääkima,” sõnas Fabiano vihaselt hispaania keeles. „Sina leppisid vestluse asjus kokku, sina tunned teed. Kas sa usaldad mind nii palju, et lased mul ise sisse minna, või tahad kõike minu eest teha?”
„Vabandust, Fabiano. Palun anna andeks. Ma muretsen lapse pärast. Ma tean küll, et sa saad sellega ise hakkama.” Mees lükkas ta paluva käe kõrvale.

Me jõudsime Osage Way’le. Võtsin suuna põhja poole ja sõitsin mõne kilomeetri mööda tänavat edasi. Consuelol oli olnud õigus. „Canary ja Bidwell”, värvitehas, seisis teest eemal moodsas tööstuspargis. Madal valge hoone paiknes maastikul, kuhu oli rajatud tiik ning seal ujusid isegi pardid.

Consuelo virgus seda nähes. „Kui ilus. Sul saab olema nii kena töötada, väljas on need ilusad pardid ja puud.”
„Nii kena,” oli Fabiano pilkavalt nõus. „Peale viiekümnekilomeetrist autosõitu kuuma käes olen ma partidest vaimustuses.”

Ma keerasin külaliste parkimisplatsile. „Me läheme nii kauaks tiiki vaatama, kuni sa räägid. Õnn kaasa!” Panin sellesse soovi nii palju entusiasmi kui suutsin. Kui ta ei saa enne lapse sündimist töökohta, siis võib-olla unustab Consuelo ta ära, laseb abielu lahutada või tühistada. Vaatamata oma rangele moraalile hoolitseks proua Alvarado oma lapselapse eest. Võib-olla vabastab lapse sünd Consuelo hirmudest ja laseb tal oma eluga edasi minna.

Tüdruk jättis Fabianoga kõhklevalt hüvasti, tahtes teda suudelda, kuid poisil ei paistnud selleks soovi olevat. Consuelo tuli vaikselt minu järel mööda teerada veekogu poole. Ta seitsmekuune kõht tegi ta kohmakaks ja aeglaseks. Me istusime noorte puude napis varjus ja vaatasime vaikides linde. Olles harjunud, et külalised neid söödavad, ujusid pardid meie poole ja prääksusid lootusrikkalt.

„Kui see on tüdruk, siis sina ja Lotty peate olema ristiemad, V. I.”
„Charlotte Victoria? Milline hirmus koorem lapsele. Sa peaksid oma ema paluma, Consuelo. See aitaks teda lepitada.”
„Lepitada? Tema arvab, et ma olen õel. Õel ja pillav. Carol arvab samuti. Ainult Paul tunneb natuke kaasa... Kas sa oled sellega nõus, V. I? Kas ma olen sinu arust õel?”
„Ei, cara. Minu arust sa kardad. Nemad tahavad, et sa läheksid omal käel valgete maailma ja tooksid sealt neile auhindu koju. Seda on raske üksi teha.”
Ta hoidis mu käest kinni nagu väike tüdruk. „Nii et sa hakkad ristiemaks?”

Mulle ei olnud meeltmööda tema väljanägemine – näost liiga valge, punased laigud põskedel. „Ma ei ole ristitud. Sinu preestril on kindlasti selle kohta midagi öelda... Puhka õige siin natuke – las ma lähen kuskile kiirtoidukohta ja toon meile midagi külma juua.”
„Ma – ära mine ära, V. I. Mul on nii imelik tunne, mu jalad tunduvad nii rasked – ma arvan, et laps hakkab tulema.”

„Ei või olla. See on alles su seitsmenda kuu lõpp!” Ma katsusin ta kõhtu, teadmata, milliseid tundemärke otsida. Ta seelik oli niiske ja kui ma teda puudutasin, tundsin ma spasmi.

Vaatasin ähmiga ringi. Läheduses polnud ainsatki hinge. Muidugi mitte, mitte sellel maal teispool O’Hare’i. Ei mingeid tänavaid, mingit tänavamelu, ei ainsatki inimest, ainult lõputud kilomeetrid ostukeskusi ja kiirsöögirestorane.

Surusin paanika maha ja kõnelesin rahulikult. „Ma jätan su paariks minutiks üksi, Consuelo. Ma pean tehasesse sisse minema ja uurima, kus on lähim haigla. Niipea kui see on tehtud, tulen sinu juurde tagasi... Katsu aeglaselt hingata, üks sügav hingetõmme, hoia hinge kinni, loe kuueni ja hinga jälle välja.” Ma hoidsin tal käest kõvasti kinni ja harjutasin paar korda koos temaga. Tüdruku pruunid silmad tema otsajäänud valges näos olid hiigelsuured ja täis hirmu, kuid ta naeratas mulle värisedes.

Hoonesse sisse jõudes sattusin ma hetkelisse segadusse. Õhus oli tunda õrnalt kibedat lõhna, kostis vaikset suminat, aga ei olnud ei vestibüüli ega vastuvõtjat. See võinuks olla põrgu sissekäik. Ma astusin piki lühikest koridori häälte suunas. Paremale avanes hiiglaslik ruum, mis oli täis inimesi, tünne ja paksemat sorti hägu. Vasakul nägin ma võrega kaetud ust, millel oli silt VASTUVÕTT. Selle taga istus tuhmide juustega keskealine naine. Ta polnud paks, kuid tal oli selline lõtv lõug, mis tekib vale söömise ja vähese liikumise tagajärjel. Ta töötas mitmete paberikuhjade kallal ning see näis olevat lootusetu ülesanne.
Kui ma tema poole pöördusin, tõstis ta vaevatud pilgu järsult minu poole. Ma seletasin olukorra ära, nii hästi kui oskasin.

„Ma pean helistama Chicagosse, pean tema arstiga rääkima. Pean teada saama, kuhu ta viia.”

Naise prillidelt peegeldus valgust; ma ei näinud ta silmi. „Rase tüdruk? Väljas tiigi ääres? Nüüd te küll eksite!” Tal oli Chicago South Side’i ninatoon – Marquette Park kolis eeslinnadesse.

Ma hingasin sügavalt sisse ja proovisin uuesti. „Ma sõidutasin tema abikaasa siia – mees räägib siin härra Hector Munoziga. Töökoha asjus. Tüdruk tuli kaasa. Ta on kuueteistkümneaastane. Ta on rase, hakkab sünnitama. Mul on vaja helistada tema arstile ja leida haigla.”

* Chicago rahvusvaheline lennujaam (toim.)


Lugu jätkub Sara Paretsky raamatus "Kibe pill".