RAAMATUKATKEND: Sofi Oksaneni "Baby Jane"

Eesti juurtega Soome kirjanik Sofi Oksanen on sündinud ja kasvanud Soomes Jyväskyläs, tema isa on soomlane ja ema eestlane. Ta on õppinud Helsingi ülikoolis kirjandusteadust ja Helsingi Teatrikõrgkoolis dramaturgiat. Tema "Baby Jane" räägib naistevahelisest armastusest.

Oksanen kirjeldab lesbikultuuri, kirjutab inimestest, kes kõik tunnevad üksteist ja on olnud enamasti omavahel lähedastes suhetes. "Baby Jane" on kollaaž armastusest, töötusest, hingesugulusest ja paanikahäirest. Kaasakiskuv armastuslugu ei karda näidata seksuaalsuse sügavamaidki kihte.

--

Üks

True love
You’re the one I’m dreaming of
Your heart fits me like a glove
And I’m gonna be true blue baby I love you

No more sadness, I kiss it goodbye
The sun is bursting right out of the sky
I searched the whole world for someone like you

(MADONNA „TRUE BLUE”)

KUI MA NOORE ja naiste suhtes täiesti kogenematu tüd­rukuna Helsingisse tulin, oli Pigi kindlasti linna kõige cool’im lesbi. Pigi oli minust kümme aastat vanem ja jõud­nud Helsingi homomaailmas juba kõik ära näha. Ta oli läbi kolanud nii praegused kui juba kadunud homobaarid, pes­tes nende lette kord ümberläinud õlle, kord oma okse, kord mõne pisikese ülbe butch’i ninast löödud verega. Ta oli võidelnud homode õiguste eest, marssinud paraadidel ja õõtsunud Gambrini diskodel, ja tema pilt irvitas vastu sek­suaalse võrdõiguslikkuse ühingu SETA ajalehest. Ta tun­dis kõiki ja kõik tundsid teda. Enne mind oli ta maganud viiekümne viie naisega ja varastanud autosid ja kaubelnud spiidiga. Tal olid tätoveeringud ja kehaneedid ning ta kuulas sel­liseid ansambleid nagu Musta Paraati ja Lords of the New Church. Tema sõjaväesaabastel olid punased paelad ja ta suitsetas Camelit. Meestesärgi juurde kandis ta punaseid trakse, põlvpükse ja lipsu. Ja tema pügatud juukseoras nägi välja nii, nagu kõditaks see reite vahel just parasjagu. Ta oli see, mida olin otsinud. Just see ja just selline. Tumedasilmne, pigisilm. Ta tõstis mu selga nagu kärbse ja kallistas nii, et uppusin temasse. Ta tahtis magades mulle kuklasse hingata, see oli tähtis, tõstsin juuksed alati eest ära, et ta mu kukla lõhna­le ligi pääseks. Oma käe asetas ta mu kõhule nii, et üks sõrm ulatus nabasse. Siis ta uinus, jõudmata ära võtta pluusi ja sõjaväepükse. Kui vaid sai nina mu kuklasse. Ja võis nõnda terveks ööks jääda. Liigatamata hoidis ta mind hommiku­ni kaisus, tihedalt oma käte pesas. Mul ei hakanud kunagi külm, ehkki Pigi magas, olenemata aastaajast, aken lahti. Nii tugevasti hoidis Pigi mind kaisus. Nii tugevasti ja soojalt, et ma ei külmunud ära, kuigi talvel tuiskas lumi sisse.
Pigil oli olnud tüdrukuid kuueteistkümnendast eluaas­tast alates. Seal Põhja-Soome väikeses külas oli Pigil temast kolm aastat vanem tüdruk ja nad tegelesid seksiga Pigi väikeses punkrokktoas plakatite ja plaatide ja juukselakipudelite keskel. Ja metsas ja pargis ja vetsus ja koolis ja sööklas ja igal poolsaarel ja tänavanurgal. Tüdruk oli Pigi hommikuti autoga kooli viinud ja pärastlõunal vastu tulnud. Pigi hüppas tema rokkmusta pauku­vasse autosse ja nad sõitsid seksima. Minu jaoks oli see kõik cool. Pigi segas jooke cool’ilt ja vilistas cool’ilt. Ta oskas oma naise cool’ilt välja viia ja talle mantli cool’ilt selga aidata. Ta tellis taksod ja otsis vabad kohad ja kindlustas naisele hea enesetunde. Ta viis mind homobaaridesse väljaspool järjekorda sisse ja esitles kõikidele. Naiste pidu­del tantsisime aeglasi tantse ja taas hingas ta mulle kuklas­se. See oli täiuslik.

Pigi telefon helises alatasa.
Restoranis täitus Pigi laud kohe tuttavatest.
„Kuidas läheb, vana lesbi?”
„Mis ikka, mis ise teed?”
Arvasin, et tüdruk on mõni ammune tuttav, aga kus sel­lega, Pigil tekkis kogu aeg uusi tuttavaid. Näiteks võis Pigi kaasa võtta mõne äsja kapist välja tulnud Põhja-Soome tüdru­ku ja viia ta naiste pidudele või tutvustada oma sõpradele Imatralt tulnud tüdrukuid. Põhja-Soome tüdruk võttis Pigi riietest šnitti, ostis samast poest sõjaväe­püksid ja -saapad, lõikas juuksed samamoodi lühikeseks ja hakkas isegi rääkima nagu Pigi, Pigilt kuuldud nalju eda­si jutustama ja Pigi leiutatud hüüdnimesid kasutama. Ta kavatses lasta augud teha kõigepealt ninasse. Kuigi see Pigi keeleneet on muidugi päris cool, aga vast kõigepealt siiski ninasse. Eks hiljem paistab. Pigi ütles küll, et see pole valus, keelde tähendab, aga keel on ikkagi... keel – tähtis vidin naisele, kellele meeldivad naised. Ja lause lõppu pigilik irvitus. Järgmisel korral, kui tüdrukut nägin, oli tal teadagi neet keeles ja ta demonstreeris seda uhkelt Pigile. Siis Pigi naeris niimoodi kõiketeadvalt, nagu ta tihti naeris. Tema naerus oli mingi varjund, mis ütles: ma tean, kuidas sinuga magama peaks. Ja kui ta oma häälel sellega uhkeldada lasi, ei kahelnud kuulaja hetkekski, et see on tõsi.
Kui kuuled lauljat rääkimas, valmistab tema hääl üldju­hul pettumuse, nii tavaline ja argine on see. Aga Pigi hääle võlu ei muutunud sellest, mida ta oma häälega tegi. Soovi korral võttis ta oma häälega õnge kelle tahes, naise või mehe, koera või kassi. Ta rahustas oma häälega tormid ja nutvad lapsed, unetud leidsid tema hääles puhkamist ja rõ­hutud tundsid, kuidas nende süda avaneb ja kergeks muu­tub. Vaenlase kooris ta hääl kaitsetuks, kuid jäi sajatadeski sulniks ja pimestavaks, solvateski vangistavaks.
Tema hääl vetrus, vingerdas ja paindus, muutus kelle hääleks tahes ja pöördus samas jälle kooreseks iseendaks tagasi. Kõik sõnad, mida jumalike häälte kohta kasutatakse, olid tema hääle kirjeldamiseks valed, see hääl ei meenutanud kellegi häält, mitte ühtegi kindlat isikut või lauljat, tuttavat raadio- või telehäält. See ei olnud sametine, tume ega kähe, kuigi tundus sulnis kui rindade nahk, sameti kõdistus kaelal või soe käsi särgi all. Nagu jooks see hääl tumedat kakaod ja sööks mandleid. Oli see hääl ju kähegi, kuid kähe sel viisil, nagu suveöine mets on sume ja selge ühtaegu, kui puud seisavad hämaruses ja taevas helendab. Seda häält kuuldes tundus, nagu paneks pea padjale, mis on täidetud roosi ja liilia kroonlehtedega. Tema hääl kostis nagu kardemoni lõhn. Nagu kaneel. Musträstas, kel­le kurk on tehtud kaneelist ja kardemonist.
Pigi oli alati olnud vigurdaja ning naljahammas ja tema hääl oli nutva klouni hääl, mis pimestas ja pettis, ja peitis Pigis kõik selle, mille ta tahtis nähtamatuks jätta. Oma hää­le taga oli ta kaitstud. See oli tema kaitsevärv, mis muutus vastavalt olukorrale, ja keegi ei kahtlustanudki, et Pigisugusel imelisel ja säraval isiksusel võiks kunagi häda käes olla. Pigi oli nii vaimukas, nii väle. Enne kui keegi jõudis märgata, oli ta inimesest juba verbaalse pilapildi joonis­tanud, joonistanud vaid paari sõna abil särava karikatuuri, mis naerutas kogu seltskonda ning pani pilkealuse punastama ja taandu­ma. Pigi oli selles nii põrgulikult väle, et keegi ei jõudnud end kaitsta.
Minagi sain oma osa. Kuna mul on naise kohta suured ja­lad, kutsus ta mind lampjalaks, mu kingi suuskadeks ja sukki suusakottideks. Sain iga päev uued nimed.
Kuna mul on suur suu, olin mokamoor.
„Ära oma mokki ripakile jäta.”
Kuna mul on suur nina, oli mul alati halloween.
Ja kui ma ütlesin, et jäta järele, vastas Pigi:
„Sulle ju meeldib!”
Pigi pimestas mind oma torgetega niivõrd, et võttis aega, enne kui õppisin kuulma tema hääles seda, millal tal tõsi taga on. Millal ta tõeliselt hirmul on. Millal ta häälest kostab läbi paaniline hirm.

MEIE ESIMESED ÜHISED KUUD olid kuumad ja suvi­sed ning kuna kummalegi meist ei meeldinud palavus, pü­sisime jahedates siseruumides ja käisime öösiti baaris. Pa­lavus ei sobinud meile, sest ravimid panid meid mõlemat tugevalt higistama, ja meist voolas vett nii palju, et päeval välja minnes oleksime liigset tähelepanu äratanud. Me ei saanud peaaegu üldse oma asju ajada – higistamist oleks tõlgendatud kui võõrutusnähet või vähemalt pohmakat. Higistamine kuulub nimelt selliste asjade hulka, millele täiesti tundmatud inimesed peavad vajalikuks tähelepanu juhtida. Just nagu ma ei teaks, et higistan. Just nagu tema ei teaks. See suvi oli võimatu, võimatu oli välismaailmaga mingitki sidet pidada, nii ma siis ei üritanudki, välja arva­tud öised restoraniskäigud. Sellel suvel elasime ühesugust elu, käisime ühes taktis, olime lahutamatult üks ning kihutasime taksoga Kaisaniemi terrassile, mis oli lahti ka öösel, ja seetõttu meile, higistajatele, täiuslik, võtsime kurve Kallio kitsastel tänavatel ja kudrutasime tagaistmel, ning Pigi sosis­tas mulle kõrva, mida ta minuga teeb, kui tagasi jõuame.
Esimene kohtamine viis mind naiste peole Kaisaniemis, kus ma varem polnud käinud. Närveerisin ainuüksi Pigi­ga kohtumise tõttu sedavõrd, et kui viimaks tema juurde kohale jõudsin, olin juba kihisevas joobes. Ja sellele lisaks esimene pidu Kaisas! Naersin, kui Pigi kohe koduuksel mu suu täis suudles. Ja mu naer keerles ümber kevadkumiseva joovastuse ja segunes teiste häältega, Pigi mesikeelega, kassikäppade krabinaga ja taksoukse häälega, kui Pigi sel­le hiljem Kaisa­niemisse sõitma hakates avas. Ja ma mäle­tan, kuidas tema hääl mind värisema pani, kuigi ta lihtsalt küsis taksojuhilt, kas taksos tohib õlut juua, kui maha ei loksuta, just nii, nagu ta alati teinud on. Lapin Kulta, alati Lapin Kulta. Seda oli Pigi külmkapp ikka poolest saati täis. Kui ma esimest korda tema külmkapi avasin sel ööl, mil kohtusime, oli selle alumine osa vooderdatud Lapin Kulta pudelitega ning ülemisel riiulil oli võikarbi peal võinuga ja juust, muud midagi. Ukseriiulil oli Pepsit ja mitu liit­rit piima. Kui järgmisel korral tema juurde tulin, sellele hirmuäratavale esimesele kohtamisele, oli külmkapp igasugust hommikusöögikraami täis. Kõik minu jaoks: mahl, jogurt, juust, röstleib, tomat, suitsuvorst, puuviljad. Nendest valmistas Pigi mulle hommikueine, limpsis mu sõrmedelt röstleivapuru ja ütles, et mu nahal lõhnab veel Kaisaniemi park ja muru, millel olime pärast kella nelja istunud, sest ei jaksanud taksosabas seista. Ja rohul olime suudel­nud, ja mu keha hakkas ootama, et Pigi suruks oma sõrmed minu sisse ja need ulatuksid mu südame põhjani ja tõmbaksid südame Pigi peopesale. Ja kui Pigi sõrmed oleksid mu sees ja ta vajutaks veel reiega oma käeseljale, oleks see peaaegu valus, teeks peaaegu haiget, see läheks peaaegu liiga sügavale minusse, peaaegu et viiks maailmast kõik värvid peale punase. Nagu sajaks mu sees punast vihma – ja mu imestus oleks üha uuesti piiritu, kui voodilina ei olekski punaseks värvunud, vaid oleks värvitu ja märg nagu niiskeks nutetud taskurätikud, kuigi Pigi on surunud oma sõrmed mu südamesse. Mu keha saaks verevalumeid täis ja need kumaksid hämaruseski punaselt, nagu pais­taks mu süda läbi naha, nagu pürgiks see Pigi sõrmede poole veel pärast sedagi, kui ta on need minu seest välja võtnud. Nagu valguks see mu kehas kõikjale, püüdes leida teed tema sõrmede poole.

Keegi ei olnud kunagi mul käest kinni haaranud, kui sain, polnud sõlminud sõrmi mu sõrmedesse ja neist kinni hoidnud. Mu sõrmused vajutasid nahale jäljed. Ja Pigi ütles, et ta tun­dis neid veel järgmisel päevalgi oma peas. Et ta ärkas selle peale, et minu käsi ja minu sõrmused pigistasid tema kätt, kuigi me polnud sel ööl ühes voodis.
Keegi ei olnud kunagi mul kuklast kinni haaranud, kui sain, ega surunud mu pead oma rinna vastu. Pigi haaras, tu­gevasti ja sihikindlalt. Tema sõrmed mu kaelal, mu kuklas, päris üleval, kõrvade kõrgusel. Keegi ei olnud mind kunagi niimoodi süleluses hoidnud, nii täielikult ihu ligi, nii täie­likult muu maailma eest varjul, nii kaitstud. Nii minemapääsmatult kaitstud. Tema vasak käsi tugevasti mu kuklas, minu pea tema rinnal, tema parem käsi minu sees.
Pigi oli esimene, keda ma voodis ei küünistanud. Pigi oli esimene, kelle nahka ja verd ei olnud hommikul mu küün­te all. Pigi oli ainus, kes võis hommikul duši alla minna oma kriimustatud selja ning kukla üle muigamata.
Võiks arvata, et see oli vastupidi. Et Pigi oli esimene, kes pani mind kriipima, sest kellegi teisega ei olnud ma varem samamoodi orgasmi saanud, korduvalt ja pidevalt, jätkuva­te punaste lintidena.
Pigile ei meeldinud küünistamine, see on tõsi, aga teiste meeldimised ei olnud mu küünistamiskirge varem mõju­tanud. Ütlesin, et ma ei saa sinna midagi parata. Ei saanud­ki. Võiks arvata, et Pigiga olin voodis teadlikum. Teadsin, et Pigile see ei meeldi, ja sellepärast ei kriipinudki. Aga seegi ei kõlba seletuseks, sest alguses oleks ehk küll võinud nii olla, aga pärast kümnendat orgasmi sai vaevalt veel ütelda, et tegutsen teadlikult.

--

Sofi Oksaneni e-raamatud "Baby Jane", "Puhastus" ja "Kui tuvid kadusid" on 11. jaanuarini 2016 saadaval kokku vaid 15 euroga. Vaata lisa!