RAAMATUKATKEND: Suzanne Collinsi "Näljamängud"
16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel. Suzanne Collins on oma fenomenaalse romaanitriloogia esimesse osasse põiminud võrdses annuses pinevust, filosoofiat, seiklusi ja romantikat.
--
Ükskord, kui ma istusin liikumatult umbes kolme meetri kõrgusel
puu otsas ja varitsesin juhuslikult mööduvat jahisaaki, jäin tukkuma
ja kukkusin alla. Maandusin selili. Tundus, nagu oleks viimne kui
õhuraas kokkupõrke tagajärjel kopsudest välja surutud, ja seal ma siis
lamasin, üritasin sisse hingata, välja hingata, midagigi teha.
Täpselt samamoodi tunnen ennast praegu, püüdes meenutada,
kuidas hingata, võimetu rääkima, täiesti oimetu, ainult väljahüütud
nimi keerleb lakkamatult peas ringi. Keegi haarab mu käest, üks
poiss Servalt, ja mulle tundub, nagu oleksin hakanud kukkuma ja
tema püüdis mind kinni.
Siin peab olema mingi viga. See ei ole võimalik. Primi nimi oli
ühel lipikul tuhandest! Tema võimalused valituks osutuda olid nii
väikesed, et ma ei suvatsenud ta pärast isegi muretseda. Kas ma ei
teinud ometi kõik, mis võimalik? Võtsin tessera, keelasin temal sama
teha? Üks lipik. Üks lipik tuhandest. Juhus oli igati tema poolt. Aga
sellest ei olnud kasu.
Kuulen nagu läbi udu, kuidas rahvahulk rahulolematult pomiseb,
nagu ikka, kui valituks osutub kaheteistaastane, sest see ei ole kellegi
arvates aus. Ja seejärel näen teda: viimne kui veretilk näost kadunud,
käed külgedele rusikasse surutud, astub ta väikeste kangete sammudega
lava poole, möödub minust ja ma märkan pluusisaba, mis on
seelikust välja tulnud ja ripub üle värvli. Sellest piisab, pardisabana
lipendav pluus toob mind taas teadvusele.
“Prim!” Allasurutud karjatus pääseb üle mu huulte ja lihased
hakkavad uuesti liikuma. “Prim!” Ma ei pea endale rahvahulgas teed
rajama. Teised lapsed tõmbuvad viivitamatult eemale ja vabastavad
mulle tee lavani. Jõuan temani täpselt siis, kui ta hakkab trepist üles
ronima. Ühe käeliigutusega lükkan ta enda selja taha.
“Olen vabatahtlik!” hingeldan. “Olen vabatahtlik tribuut!”
Laval valitseb hetkeline segadus. 12. ringkonnas ei ole juba mitu
aastakümmet olnud ühtegi vabatahtlikku ja keegi ei tea, mida täpselt
teha. Reegel ütleb, et kui tribuudi nimi loosirattast välja tõmmatakse,
võib mõni teine nõuetele vastav poiss, kui loetakse ette poisi nimi,
või tüdruk, kui valituks osutub tüdruk, ette astuda ja tema kohale
asuda. Mõnes ringkonnas, kus on eriline au saada lõikusel valitud, ei
ole vabatahtlikuks saamine niisama lihtne. Aga 12. ringkonnas, kus
tribuut tähendab samahästi kui laipa, on vabatahtlikkus juba ammu
välja surnud.
“Imearmas!” ütleb Effie Trinket. “Aga ma usun, et pärast loosiga
tõmmatud nime ettelugemist tuleb selline pisiasi nagu küsimus, kas
vabatahtlikke on, ja kui keegi tõesti astub ette, siis me, ee ...” ei ole ta
endas enam kindel ja jääb vait.
“Mis tähtsust sel on?” küsib linnapea. Ta vaatab mind valuliku ilmega.
Me ei ole tegelikult tuttavad, aga aimatav äratundmine kumab
tema näos siiski. Olen tüdruk, kes toob maasikaid. Tüdruk, keda
tema tütar on võib-olla juhuslikult maininud. Tüdruk, kes seisis viis
aastat tagasi koos ema ja õega kössis tema ees, kui linnapea andis talle
kui pere vanimale lapsele üle medali vapruse eest. Medali isa eest,
kes kaevanduses õhku haihtus. Kas see tuli linnapeale meelde? “Mis
tähtsust sel on?” kordab ta juhmilt. “Las ta astub ette.”
Prim karjub mu selja taga hüsteeriliselt. Ta hoiab mind oma kondiste
kätega kinni nagu kruustangidega. “Ei, Katniss! Ei! Sa ei tohi
minna!”
“Prim, lase lahti,” lausun karmilt, sest see ajab mind endast välja
ja ma ei taha nutma hakata. Kui õhtul näidatakse lõikuspäeva kordust
televiisorist, näevad kõik mu pisaraid ja mind hakatakse kergeks
sihtmärgiks pidama. Nõrgukeseks. Sellist rahuldust ei paku ma kellelegi.
“Lase lahti!”
Tunnen, kuidas keegi ta minust eemale rebib. Pööran ringi ja
näen, kuidas Gale Primi sülle haarab ja tüdruk poisi süles kätega
peksab. “Lase käia, Catnip,” ütleb Gale väriseva häälega võideldes
ja tassib siis Primi eemale ema juurde. Teen südame kõvaks ja ronin
trepist üles.
“Braavo!” lausub Effie Trinket vaimustunult. “See on õige mängude
meeleolu!” Tal on hea meel, et lõpuks ometi toimub ka tema
ringkonnas midagi põnevat. “Mis su nimi on?”
Neelatan tugevasti. “Katniss Everdeen,” sõnan siis.
