RAAMATUKATKEND: "Täheaeg 10: "Väike needus""

Ulmejuttude sarja "Täheaeg" kümnendas osas on avaldatud Liina Laksi, Leila Taela, Taavi Kanguri, George R. R. Martini, Aleksander Batanovi, Tea Roosvaldi, Kristjan Sanderi, Maniakkide Tänava, Marcus Kaasi, Triinu Merese ja Ursula K. Le Guini lood. Nende hulgas on õudusjutte, teaduslikku fantastikat kummalisest ajanihkest ühes majas, fantaasialugusid eksortsistidest, vampiiridest, perekonna aust ja armastusest, needustest ja loitsimistest. * Kirjastus Fantaasia, 2012, 224 lk /////

Liina Laks "Väike needus"

Päike oli juba loojumas, kui naine lõpuks silmapiiril küla nägi. Hoolimata sellest, et ilm oli päeval suvine, õhkasid ööd ikka veel külmalt ning paljastelt põldudelt tõusis härmalõhna. Naine jäi hetkeks seisma, toetas oma raske seljakoti maha ning jäi vaatama loojuva päikese taustal mustendavaid taluhooneid. Kui ta tugevasti silmi pingutas, võis ta näha, kuidas mõnest üksikust korstnast tõusis kurb suitsuvine. Igaks juhuks heitis ta pilgu kellale, kuigi teadis täpselt, et enne pimedat ta külasse ei jõua. Siis viskas ta seljakotirihma üle parema õla ning astus mööda porist kevadteed edasi.

Mõned paigad on ära neetud ja sinna ei saa midagi parata. Suurem osa needusi on inimeste endi poolt kas tahtlikult või tahtmata peale pandud ning need kestavad niikaua, kuni keegi suudab nad oma headusega maha võtta. Kui aga nendesse paikadesse satub kuri, saab needus veelgi enam toitu, muutub tugevamaks ja saab suurema voli hävitamiseks. Kuid on ka kurjust, mis pole pärit inimestelt, mis saab toitu maast ja inimeste hirmudest. Isegi kõige tavalisem inimene mõistab, kui on säärasesse paika sattunud, ega taha sinna teps mitte kauemaks jääda, kui just väga vaja pole, ning näeb veel aastate pärast ähmaseid õudusunenägusid. On väga vähe inimesi ses ilmas, kellele sellise paiga vägi külge ei hakka, ning veelgi vähem neid, kes seda oma kasuks pöörata oskavad. Neid tõmbab neetud paik samamoodi kui ahjusoe leib näljast rändurit. Taamal mustendava küla kohta räägiti just sääraseid lugusid, ja tõepoolest – surmajuhtumeid näis seal hulga tihemini ette tulevat kui ümberkaudsetes külades. Haigused, vaen ja ahnus murdsid rahvast juba sõjaeelsel ajal, mil mehed tüdrukute pärast kiseldes õnnetult noa tõmbama juhtusid, aga pärast sõda jäi küla peaaegu üldse tühjaks. Aeg-ajalt lasi mõni linnainimene end soodsast hinnast ära meelitada, kuid üle paari aasta ei pidanud keegi vana maja katuse all vastu. Selleks õhtuks, mil naine mõtlikult alla küla poole sammus, oli sinna jäänud paar vanainimest ja üks keskealine etnoloog, kelle kutsel naine teekonna ette võtnud oligi. Kahe tunni eest oli ta bussi pealt maha astunud ning kirus igal tõusul Raini, kes talle vastu tulla ei tihanud. Teisalt ei pannud see teda suurt imestama, sest nagu ta ise, oli Raingi praegu poolvaene humanitaar, kelle tagasihoidlikud raamatuhonorarid autot osta ei lubanud.

Kahvatu kuusirp tõusis taevasse, kui naine lõpuks porisele külateele astus. Tee oli mudase maa kohta palju öeldud: ju olid rasked metsaveomasinad siit pehmel ajal läbi sõitnud, nii et sügavad rööpad tähistasid veel kitsast tumedat rada. Vanade talumajade pimedad aknad põrnitsesid külalist ning kõigi Raini juttude pärast läbistas naist värin. Veel sadakond meetrit ning ta nägi lõpuks mehe maja. See asus üsna küla servas ning oli sama iidne kui tema kaaslased. Viilkatus hakkas juba viltu vajuma ning tugevad tammepalgid pudenema, kuid ainus pilk majale ning naine oli kindel, et see võib järgmised sadakond aastat suuremate raskusteta vastu pidada. Kui ta juba õueväravas oli, mõistis ta oma eksimust: see polnud maja, vaid häärber: kaks korrust, klassikaline kivitrepp, valgeksvõõbatud aknakaunistused ning kogu ülemist korrust ümbritsev rõdurinnatis. Naine kortsutas kulmu. See polnud esimene kord säärast ehitist näha, aga mitte iialgi selles riigis. Tahtmatult kerkis ta silme ette teine pilt ühest teisest linnast, mille tihedalt üksteise vastu ehitatud maju täpselt sellised pitsrõdud ehtisid. Nüüd oli õhtuhahetus lõplikult kadunud ning õhukese noorkuu valguses paistis maja ühteaegu majesteetlik ja salapärane ning ei tahtnud kuidagi ettekujutusega vanast külast kokku sulada.

Kivitrepp pudenes pisut ta astumise all, kuid uks oli see-eest korralik, tõenäoliselt alles hiljuti vahetatud, ning uksekell töötas laitmatult. Kui viimased helid sumbunud olid, kuulis naine majast samme ning tõredat küsimust: “Kes seal on?“

„Kes siin sinu arust olema peaks, Rain? Ise sa mu siia kutsusid.“

„Oh... nii et sa ikkagi tulid. Ma ei oodanud sind täna... Aga tule sisse.“

Uks avanes ning naine astus sisse. Esikut – tõelist peosaali – valgustas inetu säästupirn, mis ei suutnud varjutada ruumi suursugusust. Ukse avanud mees oli hiiglaskasvu ja ta nägu oli heledasse habemesse kasvanud. Sinistes silmades luuras väsimus ja hästipeidetud hirm. Sellegipoolest näis tal olevat hea meel külalise üle. Naine oli umbes kolmkümmend aastat vana, üks neist ajatutest naistest, kellele aeg liiga teha ei suuda, sest nende ilu ei voola nooruse allikast. Tumedad juuksed raamisid õhetavat nägu ja rangetest hallidest silmadest hoolimata oli tema juures midagi üdini tütarlapselikku. Kuigi naine oli pikka kasvu, ei ulatanud ta kahemeetrisele mehele õlanigi. „Sa oled kindlasti reisist väsinud. Tulid bussiga? Ah, ma olen ikka tohlakas, lasin sul terve tee jalgsi kõndida. Tule ometi kööki!“

Mees oli külalislahkus ise ning mõne minuti pärast neid nähes oleks võinud arvata, et tegu on vanade sõpradega, mis nii väga vale ei olnudki.

Rita kohtus Rainiga ülikooli lõpupäevil. Siis oli napilt kahekümneaastane tüdruk välismaale minemas ning Rain saabus just ühest udusest Inglismaa linnakesest väljakaevamistelt. Neid ühendas võib-olla ainult see, et nad polnud teineteisest huvitatud, mis kogu sõprusringkonna imestama pani: Rain oli kõige nõutum poissmees ning Rita toona üks kaunimaid tüdrukuid kursusel. Sellegipoolest said nad ülikooli tõttu üsna tihti kokku ning vahetasid järgnevate aastate jooksul paar viisakuskirja. Nüüd oli Rain naise abi palunud ja selleks isegi tema telefoninumbri välja uurinud. Rita mäletas täpselt, millisena mehe hääl telefonis kõlanud oli: meeleheitlikuna, ja hoolimata sellest, et ta etnolooge kummalistele nähtustele nagunii pisut teistest vastuvõtlikumaks pidas, sest sellega nad tihtipeale ju oma leiba teenisidki, pidas ta mehest piisavalt palju, et mõista: asi on tõsine. Sellepärast lasigi ta esimese asjana lennukipiletid tühistada ja pakkis kõik nädalavahetuseks vajaliku suurde reisikotti, mille rihm nüüd ebamugavalt õlga soonis.

„Ma arvan, et pean sulle natuke rohkem selgitama kui telefonis, muidu sa pead mind veel hulluks,“ ütles Rain lõpuks pärast nelja veiniklaasi. Nad istusid suures vanaaegses köögis, mille üks sein kuulus täielikult kahhelahjule, mille all lõõmas rõõmus tuli. Niipalju kui Rita mööblist mõistis, oli suurem osa asjadest restaureeritud ja kandis vana paiga hinge edasi. Mahedalt valgustatud toas oli tunne hea ja kodune, kuid niipea, kui valgus kustus, tekkis paigale uus, kurjakuulutav ilme. Rita hakkas hoomama, kuhupoole jutt tüürib. „Lase tulla,“ ütles ta ning valas endale veel veini, punast ja kuiva.

„Pärast seda, kui sa välismaale läksid, hakkasin siin uut kraadi tegema ning töö sujus hästi. Sain õigel ajal õigete inimestega tuttavaks ning üsna hea tööotsa valitsuse juures. Nõustasin muinsuskaitse teemadel. See oli just majanduskriisi-eelsetel aastatel ja palk oli muinasjutuline. Vähe sellest, et sain iga lolli ettekäände peale reisi välja kaubeldud, võisin juba aasta pärast majaostu peale mõtlema hakata. Sa ju tead meie rahva ideaali: oma maja peab olema.“ Mees naeris väsinult, kuid Rita märkis tunnustusega, et see kähe poisilik noot tema häälest polnud veel kuhugi kadunud. „No nii hästi ma igatahes ei teeninud, et kuskile linna kinnisvara soetada, aga mulle oli see ükskõik, peaasi et poleks suurt remonti vaja teha ja et autoga pealinna sõita saaks. Ostuplaan oli kindel, aga midagi erilist maaklerid pakkuda ei suutnud. Siis aga sõitsin ühel suvel oma toonase naisega siit külast juhuslikult läbi ja niipea, kui ma seda maja nägin, oli mul selge pilt: see on minu. Naine laitis plaani igast võimalikust küljest maha, kuid mina ladusin sel ajal kogu teenitud raha omanikule peo peale. Elasin pool aastat sees, enne kui naisega lahku läksime. Tema pani mind ultimaatumi ette: kas kolime linna või ta jätab mu maha. Linna ma ei tahtnud ja nii ta läks... Esimesel kevadel oli mul enne lumesulamist aega laialt käes ning ma hakkasin professionaalsest huvist koha ajalugu uurima. Algus oli loomulikult tavapärane: kirikuraamatud, näpuotsaga sõjaajalugu, sünnid-surmad nagu ikka, ei midagi erilist. Küsitlesin neid vanu daame siin külas päris korralikult ja alles siis kuulsin lugusid, mis üksikutel öödel kõheda tunde tekitavad. Ma pole arg mees, Rita, sa tead seda, aga mõnikord kardan ma tõsimeeli, et need külamooride jutud pole puhas väljamõeldis.

Küla ise on iidvana, juba esimeste ristiretkede ajast leidub selle kohta märkmeid. Ta pole kunagi eriti tähtis olnud, aga oma kõrts ja kauplus olid ikkagi olemas, Teise maailmasõjani vähemasti. Rahvast nagu sündis, aga kadu oli ikkagi ebaloomulik. Paljud, kes siin sündisid, läksid juba tsaariajal linnast õnne otsima, isegi nii palju, et see pani mind neid arhiiviürikuid lugedes imestama. Samuti ei tahtnud suurem osa elanikkonnast üle ühe põlve koha peal püsida, aga kõik need lood sidusin ma kehvade mõisnikega, kes sellel ja ümberkaudsetel küladel silma peal hoidsid. See majagi, kus me praegu oleme, on Hugo von Reichenau ehitatud, tõenäoliselt millalgi 18. sajandi lõpus pandi see hoone püsti.“ Rait vajus ühtäkki mõttesse ning Rita vaatas oma võõrustajat tähelepanelikumalt. Kuigi vein hakkas juba meeldivalt pähe, ei suutnud isegi kerge purjusolek varjata, kui lohkus olid mehe põsed ja kui kõhn ja kahvatu ta oli – nagu rusuks teda mõni karm taak. See, mida ta paljude teiste vanapoiste puhul kahetsusväärselt tavaliseks pidas, ajas ta Raidi puhul ärevusse. Isegi toona, üliõpilasaegadel, ei saanud talle ette heita, et ta endast hoolinud poleks, ning süüa armastas mees samamoodi nagu Ritagi, ehk siis palju ja võimalikult tummist toitu. „Kas sa üldse sööd siin korralikult? Või käibki ainult üks suur veinijoomine?“ küsis ta lõpuks, et vaikus liiga kurjakuulutavana ei tunduks. „Minust pole enam suurt sööjat, isu on kuhugi kadunud. Eks need sündmused kurnavad kah omajagu.“ Ja ta jätkas oma juttu.

„Legend teadis von Reichenaust rääkida, et ta olevat üks kurja mõisniku ja rändröövli ristsugutis olnud. Piitsutas alamaid omajagu, et viletsalt maalt vili kätte saada, aga samas olevat naistega väga viisakalt ümber käinud, iseäranis meeldinud talle matsakamad piigad... Kuna ta enda maad suuremat vilja ei kandnud, aga raha oli majapidamises alatasa tarvis, sest ta oli võtnud naise otse Saksamaalt ja too nõudnud ikka luksust taga, käis ta igasugu rüüsteretkedel. Omade hulgas teati seda küll, aga kes oleks julenud meest välja anda? Ajas talumehed kokku, lasi mõne nartsu näo ette siduda ja läks siis Läti või isegi Leedu peale. Kätte ei saadud teda kordagi, alles hulk aega pärast tema surma leidsid pärijad tema paberite seast kirja, milles ta oma tegude eest Jumalalt andeks palub.“

„Ja nüüd asja juurde, palun...“ röhatas Rita ebadelikaatselt. Vein oli juba mõjunud ning enam ei häirinud teda jutu ebameeldivam osa, mis lõpuks ikkagi tulema pidi.

„Sa oled kannatamatu.“ Mehe häälest oli mõista, et alkohol ei jätnud ka talle mõju avaldamata.

„Nagu alati, kui mind keegi paar tundi enne puhkuse algust hirmujuttudega kohale kupatab,“ ei jäänud naine võlgu. „Aga ma olen nüüd siin ja sa tead, et ükskõik kui imelik su lugu ka ei tundu, olen ma viimane inimene maailmas, kes selle üle naeraks.“

„Selles on sul õigus. Tead, ma kartsin kõige rohkem, et mind hakatakse hulluks pidama, kui see lugu välja tuleb, aga sind võin ma usaldada.“ Rita lõpetas mõttes selle, mida mees öelda oli tahtnud: et naine on samasugune veidrik kui tema, keda üheski tähtsamas seltskonnas tõsiselt võetud poleks. Välja arvatud folkloristikaringkondades, kus ta aeg-ajalt kõrgetasemelisi loenguid pidas.
„Ma olin umbes kaks aastat siin elanud ja mul polnud mitte millestki puudus. Elu läks suurepäraselt, olin tihti linnas ettekandeid tegemas ja õpetamas. Lootsin, et kohtan seda õiget, kes oleks nõus minuga selles häärberis elama, kuid mind jälitas tõeline ebaõnn: isegi kui kõik klappis suurepäraselt, siis vaid paar nädalavahetust siin maal, minu juures, ja iga naine andis mulle hundipassi. Alguses ei osanud ma seda kuidagi majaga seostada ja pidasin end lihtsalt õnnetuks veidrikuks, kes head naist ei leia, aga tagantjärele mõeldes pidi miski neid meeletult hirmutama. Kõigil oli hea meel, kui nad lõpuks koju sõita said. Ma arvasin, et naistele ei meeldi maaelu ning mul pole neile piisavalt pakkuda, sest umbes seda nad kõik ka ütlesid. Ainult ühel korral, vist ühel esimestest, teatas naine mulle, et kardab üldse kunagi siia üksi koju jääda, sest maja tekitab õudustäratavaid hääli. Mina polnud kordagi midagi õudustäratavat kogenud ja ei võtnud naist tõsiselt, rääkides talle, et vana puitmaja ikka nagiseb siit ja sealt. Alguses ta rahunes, aga pärast seda, kui ta läks ühel öösel kööki jooma, ärkasin ta karjumise peale. Triin ütles, et nägi kedagi köögilaua taga istumas ja nuga välgutamas, aga loomulikult polnud seal kedagi. Järgmisel hommikul pakkis ta oma asjad.

Alles siis hakkasin selle maja vastu suuremat huvi tundma ja kirikuraamatud ei andnud loomulikult neid vastused, mida mina otsisin. Mul kulus umbes poolteist aastat, enne kui arhiividest midagi mõistlikumat välja kaevasin. Selgus, et kahekümnenda sajandi alguses oli keegi üliõpilane selles külas vanu pärimusi üles kirjutamas käinud ja niipea, kui ma neid üsna viletsalt kirjapandud ridu lugesin, hakkasin esimest korda kahtlema, kas Triin mitte tõepoolest õigust ei rääkinud.

Rääpna häärber ehitati vahetult pärast Põhjasõda, tuues mõisnikule pahandusi kaela, sest ta ei olevat kroonule toiduabi andnud, aga suutis see-eest paari aastaga uhke hoone püstitada. Ehitus olevat nii kiire olnud, et töömehi surnud nagu kärbseid, ja kõik maeti külakalmistule, mis praeguseks kuhugi põldude alla kadunud on. Sõja ajal suutsid mõned haavatud ja näljast nõrgad sõdurid kuidagi läbi metsa häärberini jõuda, murdsid maha aidaukse ja tegid puhta töö. Kui vana von Reichenau neid takistada püüdis, lasti ta kohapeal maha. Kuhu tema laip jäi, ei osanud keegi pärast öelda, ju aeti kuskile auku või kaevu. Mis perekonna naistega juhus, ma vist mainima ei pea. Tsaar lasi pärast kõik need sõjamehed hukata, kuid paigale oli jäänud plekk. Häärber seisis mitu aastat tühjana, kuni Saksamaalt järgmine Reichenau saabus. See oli noor ja huvitus vaid kaunitest kunstidest ja kaunitest naistest, nii et ükski ilusama näolapiga naine ümbruskonnas tema eest kindel ei võinud olla. Pruunisilmseid lapsi sündis neil aastatel palju. Siis abiellus mees ühe aadlinaisega, kellele mehe jätkuvad üleaisalöömised meeltmööda polnud. Et ta mehele midagi teha ei saanud, karistas ta kõiki naisi, lastes nad aidas läbi piitsutada. Mõned olevat seejärel ka surnud. Ja nii kestis see meie ajani: vihkamine, kadedus ja surmad käisid selle kohaga käsikäes, nii et paik sai omamoodi kurikuulsaks. Nõukogude ajal pärimus unustati, iseseisvumise ajal läksid viimasedki riismed kaotsi, kuid millegipärast ei pidanud ükski ostja selles majas eriti kaua vastu. Sellest on muidugi kahju, sest koht ja maja on imelised.“

„Jah, iseäranis õhtuvalguses. Siis tundub see palju suurem, kui ta tegelikult on,“ tegi Rita vahemärkuse.

„Nii et sa juba märkasid. Jah, siin on asju, mida ma ei mõista, nagu näiteks see, kuidas maja õhtuhämaruses täielikult teiseneb. Juba väljast vaadates näib see võõras, aga sama kehtib tubade puhul. Ma elan siin juba neli aastat, aga iga kord, kui ma öösiti valgustamata tubades ringi käin, on mul kogu aeg tunne, nagu hiiliksin võhivõõras majas ringi. Aeg-ajalt tundub mulle, et asjad pole need, mis olema peaksid, ning hämaruses näen hoopis teistsugust sisustust, mis päevavalgel. See ei häirinud mind alguses eriti, sest pimedus moonutab silmavaadet, eriti minusuguse prillikandja puhul. Aga mõnikord... olen küll hirmuga prillid ette ja tule põlema pannud. Nagu sa arvata võid, oli kõik, nagu olema pidi. Umbes pool aastat tagasi hakkasin minagi neid naginaid, mis mu naised ära hirmutasid, rohkem tähele panema. Esialgu olin kindel, et tegu on rottidega, ning panin lõksud üles. Sain kätte paar rasvast isendit, aga krõbin järele ei jäänud. Vana maja, siin võib kõike olla: tuul, putukad, lahtised katuselauad, ning mina olen ratsionaalne mees. Tegin veel paaris kohas pisiremonti, viskasin vana koli pööningult minema ning tundus, nagu oleks krõbistamist vähemaks jäänud. Krõbin aga kuulus nii selle vana maja juurde, et teadlikult sattusin seda kuulama ainult üksildastel õhtutundidel ja kahjuks just eriti pärast mõnda õudusfilmi või muud seesugust, mil inimese psüühika natuke logiseb. No ja ühel novembriööl, kui ma kella kaheni üht uut thriller’it vaatasin, kuulsin esmakordselt midagi muud peale krõbina. Kell võis olla umbes pool kolm, sest olin just voodisse läinud, kui kuulsin, kuidas keegi välisukse luku kallal pusib. Tagantjärele mõeldes oli see idiootsus: mu magamistuba on peaaegu maja teises otsas, ma poleks isegi vaiksel ööl seda kuulda saanud, aga too öö oli tõeliselt tormine. Igatahes olin ühe ropsuga ärkvel, riides ja hiilisin, kaigas käes, ukse poole. Meie külla polnud senini sisse murtud, aga ümberkaudsed vanainimesed kurtsid, et siit-sealt olla ikka midagi kaasa viidud. Minult pole midagi peale arvuti ja raamatute võtta, aga ega ma sellepärast kedagi oma majja luba. Hiilisin ukse juurde ja kuulsin täpselt, et keegi seal luku kallal pusib. Vaatasin piiluaugust välja ning – mitte kedagi. Ja pusimine lõppes. Ootasin tükk aega ning tegin siis ukse lahti, aga polnud mingit jälge, et keegi oleks lukku kriimustanud. Mõtlesin, et poiss kuulis mu samme ja põgenes. Umbes kuu aja pärast kõik kordus: tormine öö, lukumuukimine. Ma ei teagi, mis mind äratas, sest olen raske unega, aga seda muukimise häält hooman kohe läbi une. Ühtäkki olin voodis püsti, üleni higine, ja kuulen, kuidas keegi muugib ning kaaslasega sosistab. Jälle lähen ukse juurde ja jälle pole mitte kedagi. Panin juhtumi majanduskriisi süüks, aga nüüd on see juba iga kuu kordunud ning hääled muutuvad aina selgemaks. Mul on närv juba nii püsti, et oleksin rõõmus, kui need oleksid tavalised kurjategijad. Nõrguke ma pole, küll ma nendega hakkama saan. Aga see muukimine ja nuhkimine keerab mu aju tuksi. Kui ma nüüd öösiti ärkan, siis mõtlen esimese asjana, et tulgu nad lõpuks sisse, aga siiamaani ei midagi.“ Rain avas uue pudeli. Ta käed värisesid ja Rita tahtis mehele juba öelda, et ehk tänaseks aitab, kuid teadis, kui sügavalt pudelipõhjast eesti mees julgustust otsima peab, et sellisest asjast üldse kõneleda.

„Olgu, see pole just kuigi meeldiv, aga samas ei ole ju sinuga midagi halba juhtunud.“

„Sul on õigus, veel pole midagi juhtunud. Ma ei oska seda seletada... võib-olla pead sa mind hulluks, aga mul on tunne, et iga päevaga muutub siin olemine rusuvamaks ja ohtlikumaks. Ohtlik ongi vist kõige õigem sõna. Kui ma voodisse lähen, jätan alati tule põlema, lukustan ukse ja panen isegi oma jahinoa käeulatusse. Kujutad sa ette, kui nõrganärviliseks ma muutunud olen!“

Rita ei kostnud sellepeale midagi. Temagi tundis, kuidas teda veinist ja heast seltskonnast hoolimata siin majas miski rusus. „Kus ma magan?“

„Ausalt öeldes ei jätaks ma sind hea meelega ööseks üksi...“ alustas mees.

„Seda ma usun. Aga ma ei saa ju ometi sinu voodis magada, ega?“

„Ega vist. Aga tasus proovida. Ei, tõsiselt, ma ei tahaks, et sa öösel päris üksinda oled. Ma panen su kõrvaltuppa, sealt viib uks otse minu magamistuppa.“

„Kas sa paned selle ka öösel lukku?“

„Tavaliselt küll, aga mitte siis, kui sina seal oled. Tead, ma saan küll mõistusega aru, et sa oled olnud päris hulludes seiklustes, aga see maja on... noh, ühesõnaga, ma olen ikkagi mees.“

„Olgu, ega see halba tee. Ma tahan öösel võib-olla natuke majas ringi vaadata, kui see sulle sobib.“ Mehe näoilme oli säärane, nagu oleks Rita temalt neeru küsinud.

„Üksi?“ suutis ta poolkuuldavalt hammaste vahelt välja pressida.

„No minugipoolest ka kaksi, aga ma arvan, et sa tahad magada.“

„Kuule, ma pole enam tükk aega rahulikult maganud ja selles suures hoones sind üksi ringi liikuma lasta poleks ka just ilus tegu.“

„See maja pole ju nii suur. Mitu tuba siin ikka on? Kümmekond?“

„Paku uuesti. Väljast paistab see tõesti häärberi kohta üks väike nikerdis olevat, aga ma lugesin üle, oma viisteist.“

„Misasja?“

„Jah, viisteist ja kelder ka veel. Aga seal pole ma käinud.“

„Kuidas pole käinud? See on ju sinu maja ning sa tegid remonti.“

„Jah, remonti tegin, aga keldriukse naelutasin kinni.“

„Kuule, ärme mängi niimoodi, kui sa rääkida tahad, siis räägi, aga ma ei hakka sult siin sõnu ükshaaval välja kiskuma.“

Mees tõusis, võttis külmkapist veel ühe veinipudeli ning andis naisele märku, et too talle järgneks. Siis kustutas ta köögilambi ja neid jäi saatma vaid pliidi all haledalt praksuv tuli.
Mehe toas oli külm, isegi siis, kui naine endale vooditeki ümber tõmbas, ei suutnud ta sooja saada, ning ta teadis täpselt, mida see tähendab. Ükskõik kes luku kallal nagistanud poleks, mees oli ta tõepoolest tuppa lasknud.

„Olgu, võta nüüd veel üks klaas, me pole ju veel jooma hakanudki,“ lunis mees ning istus naise kõrvale. Rita aimas, mida Rain üritas. Oli ta ju poissmees, stressis, polnud ammu naist näinud ning Rita nägi oma enesekindluses ja põskedele vajunud juuksesalkudega üsna vapustav välja. Ega tal midagi selle vastu poleks olnud. Ka tema oli olude sunnil kaua üksik olnud ning Rain oli kuulujuttude põhjal oskaja mees. Kuid enne töö ja pärast lõbu.

„Mis keldris oli?“ küsis ta, kui mees oli pudeli põrandale asetanud ja lohmaka kampsunivarrukaga punased pritsmed ära pühkinud. Vaevalt oli ta selle küsimuse esitanud, kui talle tundus, et veiniklaas ta näppude vahel otse jäätub, nii külmaks oli toas läinud. Vaimud? Mees ei pannud seda tähelegi.

„Kuule... vat seda olen ma proovinud unustada ja üsna edukalt, sest muidu poleks me täna siin, nii et võib-olla ma ei räägiks sellest.“

„Mida sa nägid?“ ei jätnud naine järele. Naiselik instinkt oli teda juhtumite lahendamisel alati aidanud, iseasi, kas see ka klientidele meeldis.

„Sõjavälja.“ See oli rohkem ohe kui sõna.

„Kuidas – sõjavälja?“

„Läksin kohe esimesel päeval alla,“ ütles ta lõpuks. „No ikkagi uus koht ja puha, ostsin maja ainult välisilme ja tubade pärast, keldrit maakler mulle loomulikult näitama ei hakanud. See oli üldse selline kummaline tibi, blond venelanna, küünised ja huuled punaseks võõbatud, silmad peas kilamas nagu nirgil. Tal oli vist selle maja müügiga palju kogemusi ning ta haistis ohvrit juba kaugelt. Ega ma varjanudki, et hoonesse kõrvuni armunud olin. Ei mallanud isegi kõiki tube vaadata, elutoast ja köögist piisas ning ma kirjutasin lepingule alla. Naine keerutas terve aeg rahutult oma juukselokki ja niipea kui mu allkiri paberil oli, leiutas ta uue töökohtumise. Mul polnud sellest kahju. Asusin omal käel majas ringi vaatama ja kõik jättis suurepärase mulje. Sa ju näed isegi, kuidas see välja näeb, sisustus nagu mõnes prantsuse lossis. Aga siis läksin keldrisse. Seda sa veel ei näinud, keldrisse pääseb läbi sahvri, mis on köögi kõrval, sealt läheb trepp alla. Mäletan täpselt, et uks oli kinni kiilunud, ja ega siis kinnisvarapreili ise seal all vist käinud polnudki, sest kogu küttesüsteem ja elekter olid köögist juhitavad. Lõin selle vana puust ukse õlaga lahti ja pidin äärepealt püksi laskma. Ma tean, et seda ei saanud olla, aga keldris lamasid kolm laipa, riietuse järgi erinevatest ajaperioodidest. Põhjasõjaaegne, 19. sajandi keskpaik ja esimene Eesti. Astusin kaks sammu tagasi ja kogusin julgust. Lõpuks heitsin veel ühe pilgu keldrisse ja kõik oli, nagu ühes keldris ikka olema peab, ainult mõnusad võlvid olid seal. Siis ma veel naersin enda üle, süüdistasin oma närve ja tont teab, mida veel, tegin ruumile tiiru peale, aga midagi huvitavat sealt ei leidnud. Sellegipoolest ei tõmmanud see ruum mind eriti ning läks tükk aega mööda, enne kui ma jälle sinna minema pidin, et sinna vana koli vedada. Justament nagu esimesel korral: uks kiilus, mina vaatan sisse ja näen laipu. Ausalt, ma jooksin kohe majast välja ning värisesin nagu haavaleht. Kaks tundi suitsetasin õues, enne kui julguse kokku võtsin, majja läksin ja ukse puulaudadega kinni lõin. Elan üksi, mis mul sellest keldrist ikka vaja on.“

„Hüva... ma pean tunnistama, et sul on siin päris lõbusaid lugusid, aga mis sind siis nii väga häirib? Keegi ei tee sulle ju midagi?“

„Selles asi ongi... ma kardan, et nad valmistavad midagi ette.“

Rita oli hetkega kaine. See oli tema esimene juhtum olnud, täpselt needsamad sõnad, ning ta soovis iga päev kogu hingest, et ta oleks neid tookord tõsiselt võtnud. Eelmine lugu lõppes sellega, et päev pärast Rita lahkumist leiti mehe lõikehaavadega laip.

„Ära muretse, ma olen nüüd siin. Mine magama. Ma hakkan tegutsema.“

„Aga kui nad sulle midagi teevad? Ma arvan, et naised näevad siin rohkem, miks muidu kõik nii hirmunud olid?“

„Kui sa seda juba algusest peale teadsid, miks sa siis oma sõbrannasid tõsiselt ei võtnud?“

„Ma kartsin. Kartsin, et kui ma seda tunnistan, siis kuulutan ka enda sellega hulluks.“

Lõpuks suutis Rita mehe maha rahustada, aga soovitas tal siiski elutuppa magama minna. See külmus mehe magamistoas ei meeldinud talle sugugi. Kui too porisedes oma teki diivanile viskas, hakkas naine tegutsema. Suurest seljakotist ilmusid nähtavale väikesed aparaadid ja seadeldised, mis olid mõeldud väga nõrkade helide kuulamiseks, ja naine asetas igasse tuppa ühe mikrofoni. Igaks juhuks tegi ta välisuksele peletusmärgi ja pärast pikemat mõtlemispausi ka sahvriuksele, mis alla keldrisse viis. Pärast mehe jutte polnud tal tuju keset ööd sügavamale saladustesse tungida. Igaks juhuks piserdas Rita põrandale veidi jahu – kui tegu on millegi tavalisega, jäävad sinna kindlasti jäljed –, tegi elutoauksele kaitsemärgi, võttis välja magamiskoti ning heitis Raini diivani ette magama.

Ta tajus juba läbi une, et midagi on valesti. Ühtäkki hakkas tal paksust kampsunist ja magamiskotist hoolimata meeletult külm, millele peagi lisandus nimetu hirm. Ärkamiseks oli aga midagi muud vaja. Tuhmist mütsatusest ta kõrval piisas äratuseks täielikult, otsekohe oli ta erk. Läbi pimeduse tundus talle, et Raingi on ärganud ja istudes lihtsalt jalad maha toetanud. Siis aga hüppas ta püsti – diivan jäi hoopis teisele poole.

Rain magas rahutult. Tema suur keha vähkres voodis justkui palavikus ja naine oli miskitpidi õnnelik, et ta ei pidanud nägema seda, mida mees. Kuid seal, temast teisel pool, kaitseringi sees, seisis teine tume kogu. Naise põlved värisesid ja ta ei suutnud pingutustest hoolimata ühtegi häält kuuldavale tuua. Isegi siis, kui võõras mehekogu Raini kohale kummardus, ei kuuletunud ta hääl enam talle. Alles siis, kui olend oma käed mehe kõrile asetas, suutis Rita mehe nime karjuda. Magav mees liighatas ja vari vaatas tema poole. Hoolimata pimedusest, mis kõik endasse mattis, nii et ta vaid vaevu objekte eristas, mõistis ta sellegipoolest, et võõras kogu toas oli midagi erakordsemat kui lihtlabane sissemurdja: tema kontuurid polnud nii selgelt välja joonistunud. Kogu vaatas naisele otsa ja asus taganema, viies endaga kaasa suure osa tuppa kogunenud jäisusest. Hirmust hoolimata asus Rita tumedat kogu jälitama: läbi pikkade galeriide, kõrgete lagedega sageli tühjade tubade (Rain polnud kaugeltki igasse tuppa mööblit asetanud), läbi tubade, mis naisele tuttavad ei tundunud, läbi köögi, ja jäi seisma sahvriukse ees, mille taha kogu haihtunud oli.

Hoolimata aastatepikkusest praktikast, mis koos mõistusega talle väitis, et kõik on kõige paremas korras, kuju ei rünnanud ja ohtu pole, hoidis sügaval inimhinges peituv ürgne hirm teda tagasi. Pealegi oli ta kindel, kuhu kogu oma järgmised hõljuvad sammud seadis: tolle kinnilöödud keldriukse taha. Ühtäkki süttisid majas kõik lambid ja ähmi täis ja unine Rain tormas kööki. „Mis juhtus?“ Mehe hääl oli ärev, aga Rita mõistis, et õnneks polnud ta enda üle kummarduvat kogu märganud. „Tundub, et su külaline on kohal ja elab nüüd teistega koos seal keldris.“ Niipea kui see lause oli üle ta huulte tulnud, soovis Rita, et poleks seda öelnud: mehe näost kadus igasugune värv ja ta langes põlvili põrandale. „Mida ta minust tahab? Ma pole ju midagi teinud!“ Naine läks köögikapi juurde ja kallas pool kruusi suuremeelselt viskit täis. „Joo. Mul on mõned teooriad, aga tundub, et sa pole mulle kõike rääkinud.“ ...