RAAMATUKATKEND: Tiina Laanem: "Õnnelik jää"
Avaldame novellikogust täispikkuses loo "Tigedad tähed"
***
Tigedad tähed
Tema silmadest räägiti legende. Muuhulgas sosistati seda, et need juhivad teda sinna, kuhu koondub midagi erilist. Midagi, mis mõjub kui lühike kokkuvõte pikast loost. Tal pruukis vaid oma silmi usaldada ja lasta end pilgul juhtida, kui juba ta seisiski seal, kust avanes parim vaade asjade tuumale. Hiljem maalis ta selle lõuendile või esitles hiiglasliku fotona. Mitmed väljaanded olid muuhulgas kirjutanud nende piltide maagilisest mõjust vaataja meeleolule ja tervisele. Mõned said neid imetledes peavalust lahti, teised leidsid kaotatud une ja kolmandad mõistsid isegi maailma olemust. Ega nad seda küll sõnadesse panna ei osanud, kuid väitsid siiski, et taipavad üht-teist sellest, millest neil varem aimugi polnud. Levisid kuuldused, et kunstnik näeb kummalisi unenägusid. Need ei kuulunudki justkui talle, kuid andsid tõuke tema loomingule. Teatud ringkondades muutusid tema fotod ja maalid omamoodi talismanideks, mida jõukamad austajad koduseintele riputasid ja vaesemad trükitud pildiga särkidena seljas kandsid. Kunagi aastate eest alustas ta väikesest stuudiopugerikust, mis asus Lasnamäe veerel hüljatud tehasehoones, kuid jõudis sealt üsna pea otse maailma tuiksoonele, New Yorki.
Muidugi pole ükski imetlus jäägitu. Alati leidub ka vastaseid, virisejaid ja vihaseid kriitikuid, kes nimetavad seda kõike ülespuhutud meediamulliks ja osavaks PR-trikiks, mille taga pole muud, kui ohtralt enesekiitust ja hulk mõjukaid sõpru. Iga asja saab ju eriliseks rääkida, kui teha seda piisava enesekindlusega. Oska ainult müüa! Ja müüa see mees juba oskas. See oli kindel. Nagu seegi, et kunstnik Marvin Vallak saabus üle pika aja kodumaale. Esialgu lubas ta jääda kogu suveks. Võib olla ka sügiseks.
Sellele mõeldes seisis Klaara Elling kokkulepitud kohas ja ootas seda eriliste silmadega meest. Kunstnik Vallak hilines. Nagu alati. Seda sai Klaara alles hiljem teada. Esialgu võttis ta seda juhusena. Mees saabus ju alles hiljaaegu kodumaale, korraldas oma fotode ülespanekut ja otsis assistenti.
Klaara telefon helises. Rõõmsa häälega Vallak teatas, et jõuab varsti kohale. Ta juba jookseb. Või täpsemini ootab taksot. Läheb ehk viis minutit. No äärmisel juhul kümme. Aga siis on ta kohal. Sest ta juba jookseb, või täpsemini...
Ja-jah, pole hullu, ma ootan, mul pole kiiret, rahustas teda Klaara, ise samal ajal linna keskväljaku ääres asuva kohviku toolile vajudes. Peaasi, et kõik sujuks ja käima läheks, mõtles ta endamisi ja tellis tassikese kohvi, et ootamisele kuluvat aega millegagi täita. See energiast pulbitsev mees tekitas temas teatud kõhklusi. Mööduvaid inimesi silmitsedes kinnitas Klaara endale, et mis see üks fotoalbum siis ära pole? Mõni kuud tööd. Pealegi teenib selle eest korraliku summa. Ilmselt lootis seda ka kirjastus, kes selle välja annab. Nagu ka Vallak, kes juba oskas küsida! Aga õnneks leidus tal varakaid toetajaid, kes seda ettevõtmist omalt poolt rahastasid. Nemad said vastutasuks tänusõnad tiitlipöörde leheküljel. Seega pidid kõik lõpuks rahule jääma. Rääkimata Vallaku austajatest, kes võisid oma ebajumala loomingut edaspidi koduses raamaturiiulis hoida, et seda jõudehetkel imetleda ja selle abil peavalu, unetust, psoriaasi või jumal teab mida ravida. Siinkohal Klaara muigas. No leidub ikka... No kuidas võib sihukest asja... Aga olgu peale, uskugu, mida tahavad, see pole tema asi. Tema teeb lihtsalt tööd, teenib raha. Ja ongi kõik. Tal pole vaja muud, kui kogu seda asja veidi korraldada ja seejärel kõik need eriliste silmade taga peituvad mõtted kenasti kirja panna. Ikka nii, et tekstid annaksid piltide kõrval autorist aimu.
Kohviku lähistel peatunud takso äratas Klaara mõtetest. Sealt ta siis lõpuks tuligi, et mitte öelda jooksis.
Näe, jõudsingi kohale, säras Marvin Vallak rõõmsalt, mul on täna hullumeelne päev, täitsa kreizi, sada asja korraga kukil, nii et welcome to my life!
Juhtub ikka, naeratas Klaara ja ulatas tervituseks käe.
Kas istume siin või otsime mõne parema koha? vaatas Marvin ringi.
Võib ju siin kah, arvas Klaara veidi kõheldes.
Okei, peaasi, et nad korralikku kohvi pakuvad, teatas suuri päikeseprille kandev kunstnik, mul kuluks praegu üks topelt espresso ära.
Mööda jalutanud ettekandja püüdis ta sõnad kinni ja uuris, kas külalised soovivad ehk midagi veel.
Marvin noogutas ja tellis klaasikese Martelli konjakit.
Mis meil siis plaanis oli? küsis päikesest põlenud mees lõbusalt ja uuris silmile kukkunud tuka alt hoolega Klaarat.
Kui ma ei eksi, siis üks raamat, püüdis Klaara lõõpivat tooni hoida.
Ooookeeei, raamat kõlab hästi, venitas tooli vajunud kunstnik muretult, aga mis selle idee siis oleks? Mingit suvalist raamatut pole ju kah mõtet teha.
Seda muidugi, nõustus Klaara, aga meil oli ju igasuguseid mõtteid.
Oookeeei, soostus nutitelefoni sõrmitsev Vallak, aga loeks need mõtted siis uuesti ette, mis meil seal kirja said, mul on pea täna täitsa...
Poolelt sõnalt vait jäänud mees toksis süvenenud ilmel sõnumit telefoni.
Loen siis järjest ette? küsis märkmiku avanud Klaara.
Telefoni süvenenud Marvin noogutas ja rüüpas vaheldumisi lauale toodud jooke.
Meie lühikese elu hetked, igatsedes utoopiat, juurteta õied hallis asfaldis, loetles Klaara mõõdukaid pause pidades. Linn täis tuksuvaid tähti, tänav kui tunnete hulgimüük, tänasesse peidetud homne, riskides hüpata...
Oota-oota, see üks tundus täitsa hea, katkestas teda Marvin ja tõstis pilgu, see tänasesse peidetud homne võiks isegi sobida, kui me näitame seal...
Aga tema jutt katkes poolelt lauselt. Telefon helises. Helistas keegi, kes rääkis kesklinnas asuvast ateljeekorterist, kust avanes superhea vaade, kus olid suured aknad ja piisavalt valgust, kuid samas sai ruumid ka pimedaks teha. Seal leidus rõdu ja vann ja kamin ja... Isegi üürihind oli täitsa mõistlik.
Ma tahan seda k o h e näha, teatas õhevil kunstnik, kui see sobib, siis ma võtan selle ära. Kus sa üldse oled? Okei, selge. Ma istun kohe taksosse ja tulen sinna.
Päikeseprillid ette visanud mees jõi konjaki ühe sõõmuga lõpuni ja naeratas Klaarale nii, nagu naeratavad need, keda elu kutsub.
Tead, pane see mõte mulle meili, lausus ta kiiruga lauast tõustes, siis ma saan seda hiljem edasi mõelda.
Jah, aga millal me siis alustame? uuris Klaara, ma peaksin seda enam-vähem teadma, mul on ju teisi töid ka ja siis ma saan oma plaane sättida.
Ooookeeei, noogutas lähenevale taksole viibanud Marvin, aga selle projekti juurde on mul assistenti vaja. See peaks vist raamatu eelarves sees olema? Ma mõtlesin, et kutsuks Eero Jänese. Me tegime kunagi koostööd. Kuule, helista talle ja uuri järele, mis ta asjast arvab.
Enne kui Klaara jõudis midagi vastata, hüppas Marvin taksosse. Hetke pärast tuli ettekandja ja küsis, kas nad soovivad ehk midagi veel. Klaara raputas pead ja palus arve. Ta tasus jookide eest ja pistis tšeki endale käekotti.
Nädal hiljem seisis ta koos Eero Jänesega sellesama maja ees, kus Vallak nüüd ateljeekorterit üüris. Väljas sadas vihma. Sadu muutus aeg-ajalt tihedamaks. Aga maja uks oli lukus. Klaara vaatas kella. Nagu ka kakskümmend minutit tagasi. Või nagu ka... Kurat küll, kaua võib!
Näe, takso tuleb, elavnes vettinud lokkidega Eero ja raputas end kuivemaks.
Hüppake uksest sisse ja kohe kuuendale korrusele, hüüdis taksost väljunud Marvin tervituseks, siis on kõik jälle hästi.
Klaasseinaga lift sõidutas neid üles. Marvin rääkis midagi. Jänes vist isegi kuulas, aga Klaara ainult noogutas. Hetk hiljem seisid nad heledate seintega ruumis, kus olid päratu suured aknad. Seal jagus õhku ja valgust, aga samas oli see kuidagi kõle. Kõik oleks justkui pooleli jäänud.
Klaara ulatas koogikarbi. Need olid olivalised koogid. Linna ühe parima kondiitri kohvikust. Kõht oli ka tühi, isegi tassike teed kulunuks ära.
Visake end diivanile, ma teen ühe kiire kõne, juhatas koogikarbi külmkappi tõstnud Marvin ja rääkis järgmised paarkümmend minutit oma fotode transpordist pealinna nooblisse restorani, kuhu need müügiks välja pandi.
No nii, kuhu me jäime? küsis ta kõnet lõpetades.
Peaks mingi plaani paika panema, et mida me siis täpsemalt, alustas Klaara.
Okei, katkestas teda Marvin, meil tuleks kõigepealt sobilikud kohad välja valida ja sealt saaks juba edasi minna. Kõik need jutud ja värgid tulevad ju hiljem.
Seda küll, noogutas Jänes mõtlikult, aga mis kohad need võiksid olla?
Tundus, et ka Marvin pole kaugemale mõelnud. Ruumi sigines kimbatus. Seda pikemalt talumata tõusis peremees diivanilt ja kõndis kõrvaltuppa. Ta tõi sealt mahuka kohvri, kus oli suur hulk fotoalbumeid. Marvin tõstis need põrandale ja istus ise nende keskele. Seejärel asus ta raamatuid ükshaaval läbi lappama.
Nooo, sel seerial pole isegi viga, pomises ta üht albumit silmitsedes.
Elavnenud Jänes istus tema kõrvale ja noogutas. Temagi võttis ühe albumi kätte ja süvenes piltidesse. Ainult Klaaral istus diivanil ja luges mõttes raamatute kaantel seisvaid autorite nimesid.
Ooo, see oleks ju päris hea! hüüdis püsti karanud Marvin raamatuga mööda tuba kõndides, just sinna me peamegi minema – surnuaeda! See oleks täpselt see, mida meil vaja. On ju hea mõte?!
On vist tõesti, noogutas Jänes mitte just ülemäära innukalt.
Surnud on surnud, sa ei pea neid kartma, sõnas Marvin tögavalt.
Miks sa arvad, et Eero surnuid kardab? küsis Klaara imestades.
Vanasti nägi ta neid tihti unes ja ärkas karjudes üles, vastas kunstnik nagu muuseas.
Kust sa seda tead? päris Klaara kasvava huviga.
Me ju töötasime koos, meenutas talle Marvin, ja mina näen tihti teiste inimeste unenägusid. Eriti nende omasid, kellega ma parasjagu koos töötan.
Klaara hoidis end vaos, et mitte naerma puhkeda. Ilmselt oli see unenägude jutt midagi sellist, millega kunstnik püüdis end publiku jaoks huvitavaks teha.
Muudkui magad ja näed teiste inimeste unenägusi? kordas Klaara. Kuidas see võimalik on?
Lihtsalt on, sõnas Marvin mõtlikult, see juhtus minuga juba lapsepõlves, siis nägin ma oma vanemate unenägusid. Esialgu ajas see mulle himu nahka.
No ma kujutan ette, täheldas Klaara kerge irooniaga.
Aga sina oled meil vist üsna unetu? täheldas kunstnik segamatul moel.
Hämmeldunud Klaara tahtis midagi öelda. Ta avas juba suu. Aga telefon helises. Raamatu käest visanud Marvin hõiskas tervitussõnad torusse ja heitis pilgu kellale. Miski meenus. Ja-jah, muidugi, ta juba jookseb, või täpsemini sõidab, ta istub juba taksos, mis jäi hetkeks ummikusse, aga nüüd juba sõidab.
Ma pean jooksma, teatas ta kõnet lõpetades, mul läks täitsa meelest, ma lubasin ühe saate salvestusele minna, mind kutsuti sinna kohtunikuks, või midagi sellist, aga nüüd tuli välja, et täna juba ongi neljapäev!
Aga millal me siis? sekkus Klaara end jõuga rahulikuks sundides.
Kuule, pane need asjad mulle meili, pakkus kiirustav kunstnik, see surnuaia mõte on ju väga hea, sealt saame edasi liikuda.
Jah, aga..., jätkas ärritust allasuruv Klaara sunnitult naeratades.
Helista mulle homme, sõnas välisukse avanud Marvin, ja otsi meile vahepeal mõned modellid. See peaks ju raamatu eelarves sees olema, onju nii?
Mis modellid? küsis Klaara, sest talle ei meenunud, et kirjastus oleks taoliste kuludega arvestanud. Sellesse albumisse pidid tulema elust tabatud hetked, mis sünnivad siin ja praegu, kõnetades kohalikke inimesi. Mitte fotolavastused!
No sellised morbiidsed, täpsustas Marvin, et sobiksid surnuaeda.
Kunstnik viipas neile hüvastijätuks ja tormas trepist alla. Nõutu näoga Jänes ja lapiliseks värvunud põskedega Klaara jäid vaikides lifti ootama.
Samasuguse vaikuse saatel ootasid nad nädal hiljem Metsakalmistu väravate ees. Kell lähenes seitsmele. Üks lubivalge naha ja tumedate silmadega tüdruk tõmbas juba viiendat suitu. Või siis kuuendat. Teistest veidi eemal istus kergelt habetunud noormees ja mängis telefonimängu. Modellid olid harjunud ootama. See oli osa nende tööst. Ainult Klaara surus ärritust alla. Ta valis juba kolmandat korda tuttavat numbrit. See andis ikka kinnist tooni. Nagu ka veerand tundi tagasi ja nagu ka pool tundi tagasi ja... Klaara hoidis end jõuga vaos, et mitte taksot tellida ja minema sõita. Ta kordas endale, et see on ainult töö, millega teenib raha, see tuleb lihtsalt ära teha, ja asja mitte liiga hinge võtta.
Näe, sealt tuleb üks takso, rõõmustas Jänes lähenevat sõidukit märgates.
Väravate juures peatunud autost väljus väsinud ilmega Marvin, kes rääkis endiselt telefoniga. Ta viipas tervituseks ja kõndis kiirel sammul surnuaeda. Jänes üritas temaga tempot hoida. Teised tulid pisut tagapool. Nad jalutasid hulk aega sihitult ühe kalmu juurest teise juurde.
Surm ei saa ju nii igav olla, nagu see surnuaed, täheldas telefonikõne lõpetanud Marvin ringi vaadates, siin on kõik nii rangelt korda sätitud, nagu ootaks meid ainult üks lõputu teejoomine Inglise kuningannaga.
Mis me siis teeme? küsis Jänes nõutult.
Sõidame järgmisse surnuaeda, otsustas Marvin, siin pole küll midagi teha, ma ei näe siin m i t t e midagi.
Mida sa siis näha tahad? küsis Klaara pisut tülpinult.
Seda, mis meid pärast surma ootab, vastas kunstnik kergelt muiates.
No väga tore, täheldas Klaara, aga miks me seda just s i i t otsime?
Sest ma tahtsin ühte hauda üles leida, selgitas Marvin suitsurõngaid puhudes.
Millist hauda? uuris Klaara.
Näitleja Heino Mandri oma, täpsustas ümbrust silmitsev mees.
Aga tema suri juba tükk aega tagasi, täheldas Jänes.
Seda küll, nõustus Marvin, aga tema haual käib vaatamata sellele kaks kena naist konjakit joomas. Ja täna on Mandril sünnipäev, nii et ilmselt tulevad nad ka täna siia. Võtavad oma konjaki kaasa ja joovad vanameistri terviseks.
Kes need naised on? päris Jänes otsivalt ringi vaadates.
Vaat ei tea, kehitas kunstnik õlgu, ega Mandril endal pole ka aimu, kes nad olla võiksid, sest ta pole nendega varem kohtunud. Aga pidid ilusad naised olema.
Kust sa seda võtad? küsis Klaara muiates, kas surnud näitleja ise rääkis?
Just nimelt, kinnitas Vallak noogutades, ma nägin teda täna öösel unes.
Vaatamata sellele otsustas Marvin surnuaiast lahkuda, sest nii igavas kohas ei viitsi isegi surnud aega veeta. Rääkimata elavatest. Neil tuleks mõni põnevam paik leida. Klaara tellis takso. Vahetult enne autosse istumist teatas Marvin, et modelle neil tegelikult vaja ei lähe. Nad otsivad hoopis ühte väikest, üksildast ja lohakile jäätud maasurnuaeda. Sinna sobiks pigem mõni kortsuline vanamees. Üks sajaaastane ätt, kes istuks kääpa veerel ja popsiks oma viimast sigaretti. Seda, kust taoline taat leitakse, jättis ta täpsustmata. Mõtliku ilmega Jänes noogutas ja tõstis fototehnikat täis koti auto pakiruumi.
Taksojuht lubas neid aidata. Juhtumisi meenus talle üks niisugune kalmistu, mis vastas kuuldud kirjeldusele. Õnneks ei asunud see linnast ka väga kaugel. Taksomeeter ju muudkui tiksus. Mureliku näoga Klaara luges mõttes kirjastuse raha. Järgmistel kordadel tuleb tal kindlasti mõni odavam sõiduvahend leida. Aga seekord polnud tal ju aimugi, et nad linnast välja sõidavad. Tegelikult ei teadnud ta sedagi, kuidas see asi neil üldse kunagi valmis saab. Aga sellele oli parem mitte mõelda. Pigem imetleda möödatuhisevat maastikku.
Stoooooopppppp! karjatas Marvin ühel hetkel, nii et kogu seltskond võpatas.
Ehmunud taksojuht keeras masina järsult teeserva. Ta pomises midagi solvunult nina alla ja sõitis siis juhatuse järgi põldude vahele. Rohelise metsa taustal seisis üks raagus puu. Suur surnud puu, mille otsas sündis uus elu. Kaks toonekurge toitsid pesas poegi. Sellest sündis nende esimene kaader. Klaara mainis seejuures, et surnud puud lausa kihavad elust. Nende tüvedel elab hulk seeni, samblikke ja putukaid, mida mujal ei leidu. See teadmine tekitas Marvinis soovi veel hulga surnud puid jäädvustada. Kalmistule nad seekord ei jõudnudki.
Otsi meile järgmiseks korraks üks äge vanamees, jagas Marvin lahkudes Klaarale korraldusi, ta peaks ikka korralikult kortsus olema, no igas mõttes.
Ja soovitavalt saja-aastane, täpsustas Klaara pisut pilkavalt.
Just nimelt, noogutas kunstnik, ja võta midagi söödavat ka kaasa, siis pole vaja vahepeal kuhugi joosta. Ja mõned joogid ikka ka.
See peaks ju raamatu eelarves sees olema, lõpetas Klaara tema lause.
Aga seda Marvin enam ei kuulnud. Ta oli selleks ajaks lahkunud. Läks mitu nädalat, enne kui nad uuesti trehvasid. Vahepeal lepiti küll korduvalt kohtumisi kokku, kuid ikka tuli midagi vahele. Kord sõitis kunstnik ootamatult ära, et teha kaasa ühes reklaamiprojektis. Teine kord pildistas stuudios päevade kaupa inimesi, kellele oli müüdud võimalus osaleda Marvin Vallaku eksklusiivses fotosessioonis. Klaara hakkas juba lootust kaotama. Kuni lõpuks tekkis üks vaba päev. Nüüd tuli tegutseda! Pinevil Jänes helistas kohe linna teises otsas elavale sugulasele, kelle isa oli kortsus nagu kuusekoor ega mäletanud enam isegi kui vana ta on. Aga suitsu tegi endiselt kõvasti. Ja kui vaja, viskas kärakat ka. See oli antud päevale sobilik omadus. Oodates kulub ju aeg kiiremini, kui samal ajal napsu võtta. Klaara korkis kaasavõetud konjakipudeli lahti. Tema vend oli neil sel korral autojuhiks, tema ei joonud. Küll aga teised. Umbes viiekümne minuti pärast oli neil pudel peaaegu tühi ja pooled pirukatest söödud. Aga sealt ta juba tuligi, et mitte öelda jooksis. Hingeldav Marvin istus lõpuks autosse ja sõit surnuaeda võis alata.
Järgmine kord neil nii libedalt ei läinud. Mõningase veenmise järel räägiti nõusse üks ehitustööline, kes pidi lamama poolelioleva maja ees, kus algab kohe uus elu, aga seda uut elu ehitav mees teeb parasjagu lõunauinakut, endal surmakuulutustega ajaleht päikesevarjuks näo peal. Kõik justkui klappis. Aga mitte Marvini jaoks. Töölise käed tekitasid temas tülgastust: need jämedad kämblad võiksid konni tappa, mitte kunsti teha! Pealegi oli taustal seisev hoone maitsetu ja lääge piparkoogimajake. Ei, neil tuli midagi paremat leida. Nad otsisid seda kogu päeva, kuni lõpuks siiski leidsid.
Albumisse plaanitud fotode sünd edenes väga visalt. Kunstnik Vallak kurtis, et kogu see asi tekitab temas stressi. Viimasel ajal ei näe ta enam isegi unenägusid! Projekti luhtumist pelgav kirjastus pakkus, et koondab raamatusse varasemad fotod. Aga palju hullem lugu oli tekstidega. Neil polnud ainsatki rida ja Klaara püüdis seda kunstnikule meelde tuletada. See oli ju algselt olnud Marvini idee, et raamatus võiksid piltide kõrval olla ka jutud. Seepeale mainis Vallak justkui möödaminnes, et võib-olla nende käekirjad ei sobigi kokku. Pealegi mõjub tekst foto kõrval ikkagi teisejärgulisena. Öeldakse ju, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Alandust alla neelates lubas Klaara oma luulekogud hindamiseks tuua. Kui ei sobi, siis otsib kirjastus uue kirjutaja. Või paneb kunstnik oma mõtted ise kirja?
Ei, selleks mul küll aega pole, teatas Marvin pikema jututa, pealegi pole ma kunagi eriline kirjakoi olnud, see on üks tüütu tegevus.
Justkui teisele vastu tulles lehitses ta seepeale oma märkmikku ja leidis ühe vaba pärastlõuna. Nad saaksid paar tundi rääkida. Esimeseks korraks ehk piisab?
Jah muidugi, noogutas Klaara ja sättis oma ülejäänud kohustused niimoodi ümber, et miski ei takistaks tal tulemast.
Tol pärastlõunal nad isegi alustasid. Või peaaegu alustasid. Nad jõudsid rääkida pisut sellest, mis ajendas kunstnikku kodumaalt lahkuma. Kõiki tagamaid ei soostunud ta avama. Ta jutt takerdus. Ta otsis pingsalt õigeid sõnu. Ja siis helises telefon. Selgus, et õhtused plaanid kipuvad nurjuma. Vallak tahtis koos sõpradega teatrisse esietendusele minna. Paraku olid kohad välja müüdud. Seda kuuldes lubas ta asja ise korda ajada. Ta asus helistama. Iga kõne alguses teatas ta kõlavalt oma nime. Ta oli kindel, et see toimib. Ja tal oligi õigus. Tekkisid mõned lisakohad. Ta helistas sõpradele tagasi. Seejärel tegi paar suitsu. Ja siis olid tema mõtted juba hajunud. Jutust ei tulnud enam midagi välja.
Tead, otsi meile mõned valmis tekstid, pakkus Marvin ootamatult, midagi sellist, mis võiks minu piltidega sobida.
Mida ma siis otsin? küsis Klaara heitunult. Kas luulet või proosat?
Ma ei oskagi praegu öelda, kratsis mees kukalt, sa võid ju mõlemat tuua.
Meeleheitel Klaara veetis kogu nädala raamatukogus. Ta valis välja erinevaid tekste ja autoreid, sest tal polnud kunstniku eelistustest aimugi. Lõpuks kogunes muljetavaldav kuhi. Ta otsis ja luges muudkui edasi, vajudes õhtuti lugemise pealt magama, nii et viimased tekstijupid rändasid veel peas. Ühel ööl nägi Klaara kummalist und. See kuhi raamatuid ja pabereid, mis kõrgus tema töölaual, otsekui elavnes, muutus kihisevaks pesaks. Sajad tähed tõusid üksteise järel lehekülgedelt lendu. Nad kogunesid parve, nagu tarust lahkuvad mesilased. Tähekera võttis hoogu ja sööstis aknast välja. Hetk hiljem keerles see juba ümber Marvin Vallaku pea. Tigedad tähed ründasid kunstniku silmi nagu herilased. Mees karjus ja püüdis nende eest ära joosta, aga tulutult. Raevukad tähed sööstsid talle aina uuesti kallale.
Vastu hommikut veidrast unest ärgates ei jäänudki Klaara enam uuesti magama. Tal oli pisut piinlik tunnistada, et tema sisemus juubeldas. Ta oleks hea meelega uuesti unne vajunud, et seda kõike veel kord näha.
Samal hommikul oli neil Marviniga kohtumine, et erinevaid tekste lugeda ja neist midagi välja valida. Stuudiosse jõudes nägi Klaara paistes silmadega meest. Kunstnik oli halvasti maganud. Ta vaatas süüdistaval ilmel tulija poole. Tal valutas hommikust saadik pea. Ta ei saanud tööd teha, silme ees virvendas. Iga kord, kui ta püüdis midagi lugeda, läks asi hullemaks. Kunstniku silmad jooksid vett, need kipitasid ja valutasid. Nii ei jäänud Klaaral muud üle, kui talle tekste ise kõva häälega ette lugeda. Häiritud mees lamas diivanil ja püüdis jääkottide abil silmade paistetust leevendada, kuid paraku üsna tulutult. Tundus, et neil oleks targem järgmisel päeval jätkata.
Öösel nägi Klaara unes jälle tigedaid tähti. Need kogunesid tihedasse parve ja ründasid üksteise võidu kunstnik silmi. Tundus, et nende viha pole vahepeal lahtunud. Ja tõepoolest – hommikul stuudiosse jõudes nägi Klaara, et mees kannab juba siseruumideski päikeseprille. Tema silmadesse oli löönud põletik, need olid punased ja jooksid mäda. Iga kord, kui ta midagi lugeda püüdis, muutus olukord halvemaks. Ka kõige lihtsam kirjake õllepudeli sildil või piimapaki pealt suutis kunstniku silmadele liiga teha. Sealsed tähed tõusid justkui lendu. Need väikesed täheputukad paiskusid talle silma ja jäid võrkkestadesse kinni. Ehmunud Klaara tellis takso ja lasi Marvini haiglasse viia, sest apteegist toodud silmatilgad ei aidanud enam üldse.
Pärast tohtrite mõningaid pingutusi suudeti see veider silmapõletik ajutiselt kontrolli alla saada. Arvati, et kunstnik pingutas silmad tööga lihtsalt üle. Talle määrati leevendavaid salve ja kästi silmi puhata. Ei mingit arvutit ega lugemist!
Tohtrid ei osanudki öelda, mis kunstnikku täpsemalt vaevab. Ainult Klaara aimas, et põhjus võib olla temaga seotud. Ilmselt teadis seda ka Marvin. Haiglast koju jõudes sai ta aru, et kogu see asi pole veel kaugeltki lõppenud. Ikka tekitasid tähed tema silmadele piina. Isegi kõige lihtsama tänavasildi lugemine ajas tal silmalaud uuesti paiste. Tööst ei tulnud enam midagi välja.
Paar päeva hiljem ütles Marvin Vallak oma üürikorteri üles ja lendas tagasi New Yorki. Tema ainus soov oli Klaarast võimalikult kaugemale saada, et naine ta ajapikku unustaks. Enne lahkumist saatis ta kirjastusele valiku oma varasemast loomingust. Kunstnikul oli tulevase raamatu osas siiski üks kindel nõudmine – tema piltide kõrval ei tohtinud olla ainsatki rida teksti. 
