RAAMATUKATKEND: Tiit Tarlap "Aegade julm laul"
Tiit Tarlapi uue romaani peategelase, ajarändur Ivor Renniki eelaimus osutub prohvetlikuks – heaolu on habras ja ajutine, rahvamasside kaua kestnud pahameel murrab pinnale ning korra ja turvalisuse asemele asuvad anarhia ning vägivald. Tsivilisatsiooni päästmiseks peavad ajarändurid leidma ajas kunagise saatusliku punkti, mis on tulevikukaose põhjustanud. Seejärel tuleb neil n-ö rööpad ümber seada, et heaolu jääks püsima. Muidugi nende jaoks, kes on seda väärt. Kuid maailma taas õigeks kohendamine ei lähe valutult. Eesmärk on õilis ning nõuab täideviijatelt eneseohverdamist, ent selle juurde kuuluvad ka intriigid, salanõud, tumedad kired. Missioon viiakse edukalt lõpule, aga kas tulemus on parim võimalik?
--
Proloog
See hilissuvine õhtu jäi Ivor Rennikile alatiseks meelde. Mitte et siis oleks juhtunud midagi liiga eriskummalist. Ei, seda mitte. Kesklinna jõepromenaadil kõndisid hästiriietatud inimesed, kes aegamisi jalutades, kes tõtlikult – aga mitte ülemäära, nagu taolisel kellaajal ikka. Õhk oli soe, kuid mitte lämbe, vaid aastaajale omaselt sametine. Pirukalettide poolt õhkus ninna kutsuvalt meeldivaid aroome.
Üle rahulikult voogava vetevälja hellitas silmi uusimate kõrgehitiste ja kullatud kuplitega vanade katedraalide segust koosnev lai panoraam, mille vahel kõndisid inimesed – siit vaadates väikesed nagu sipelgad – kes samamoodi asutasid oma enam või vähem õnnestunud päeva meeldivalt lõpetama nagu linlased siinpoolselgi kaldal. Sõidukid meenutasid suuremaid või väiksemaid mardikaid. Kõikjalt, otse igalt poolt õhkus heaolu.
Ent mitte keegi ei oleks seda valjuhäälselt kuulutanud. Niisugune asi oleks mõjunud absurdselt ja labaselt otsekui riiklik deklaratsioon üleüldisest õnnest just selle ja ainult selle valitsuse ajal. Aga sa lihtsalt teadsid seda niigi. Ja just nii – vaikimisi ning endastmõistetavalt – oli seda meeldiv ja mahe teada.
Äkki tekkis Ivoril kummaline tunne, et kõik on nii kaunis, nii meeldivalt tühine ja samas unelevalt armas, et see lihtsalt ei saa kauaks kestma jääda. Taolisi mälestusi kirjeldavad inimesed suurte sõdade eelõhtutest.
Muidugi muutuvad mälestused niisugusteks alles tagantjärele. Ning mitmed näiliselt tühised, mõnikord lihtsalt veidi ebamugavad seigad omandavad hiljem mälus endelise iseloomu. Küllap toimus seesama ka Ivoriga.
Tollel õhtul jäi tal kokkulepitud kohtumiseni lihtsalt tunnike aega ning ta jalutas piki üht eraautode jaoks suletud äritänavate, mille keskosa täitis suviti kõnnitee aset, servi aga palistasid kirevate presentkatustega välikohvikud ja baarid – ei liiga üksildaselt tühjad ega ka ülearu tülikalt pungil. Neist aegamisi mööda kõndides nautis Ivor vahelduvate jutukatkete kaleidoskoopi, kus ühe vaibudes teine juba kõrvu jõudis ja kolmas hakkas seda just välja vahetama.
Räägiti sellest, millest ikka: ilmast, lastest, spordist, ärist, poliitikast. Enamiku teemade sisu ei jõudnudki tabada, kui need juba uute ja sedavõrd lühikese kuulamisperioodi jooksul niisama tabamatutega asendusid. Sellest polnud midagi. Ivor ei tulnud siia ju võõraid jutte pealt kuulama. Ta lihtsalt hingas ja tunnetas end kõigi teistega ühes rütmis. Seda oli tore teha.
Joodi auravat aromaatset kohvi, mis maksis kodus keedetuga võrreldes hingehinda, väikestest pitsidest likööri, mis oli poest ostetuga võrreldes oma kaheksa korda kallim, või kõrgetest pooleliitristest klaaskannudest õlut – ühe kannu hinna eest võisid joodikud pargiservas alla kulistada paariliitrise plastikläniku kaks korda kangemat humalamärga.
Kuid need inimesed siin olid intelligentsed, haritud, töökad, hästi tasustatud ning võisid seda endale lubada. Ning lubasidki. Miks nad poleks pidanud? Tegelikult hoopis pididki. Ka seltskond oli midagi väärt. Just seltskonna vastuvõetava koosseisu taoline hinnatase kindlustaski.
Need inimesed, isegi kui nad üksteist iial varem polnud kohanud, olid omad. Nad kuulusid samasse maailma. Nad võisid muidugi omavahel ka vaielda, mille üle iganes, peale ühe – et praegune maailmakorraldus on kõige õigem võimalikest, mis olla saab, ajaloo igavesti õitsev lõpp. Ning nemad ise selle igavesti õitsva tippsaavutuse kahjuks mitte nii igavesed asukad, kuigi ka selle asja parandamise kallal töötati. Nimetatud seisukohtade üle nad mitte ainult et ei vaielnud. Nad ei ühinenud isegi nõustuvaks või kinnitavaks kooriks. Kuna see kõik oli lihtsalt… endastmõistetav.
Ivor sisenes ühte neist paljudest paikadest, kus võis suhelda kas või võhivõõrastega, aga soovi korral teiste hulgas ka mõnuga üksi olla. Selleks tuli vaid astuda läbi sammulaiuse vahe õblukeses puubarjääris, mis laudadeala tänavaliiklusest eraldas.
Valiku just selle paiga kasuks otsustas veidi pentsik pisiasi. Nimelt märkas Ivor, kes oli juba peaaegu möödunud, ühe laua taga terashallide juustega vana meest, kelle ees oli… raamat.
Tõsi, see püsis küll suletuna ja mehe ees seisis ka kõrge klaas määratlematu koostisega kokteili. Kuid ikkagi raamat ka, tõeline paberile trükitud raamat, milliseid noored ja keskealisedki inimesed õigupoolest üldse enam ei lugenud. Tegelikult ei lugenud nad küll eriti ka diskettraamatuid, sest nüüdsel ajal lihtsalt ei loetud enam. Nüüd omandati ja vahetati informatsiooni. Noorte kogu lugemus piirdus koolis kohustusliku kirjandusega, mille autorite ja teoste valiku kohta mäletas Ivor oma vanaisa kunagist hävitavat hinnangut: „Selle koostajate ainus0 eesmärk on teid kiiresti ja igaveseks lugemise juurest eemale peletada.”
Just tänu vanaisale Ivor siiski luges, kuna hakkas seda tegema juba enne kooli. Kui „peletamisega” vanemates klassides tõsiselt peale hakati, oli tema harjumus juba liiga tugev, et end sellest häirida lasta. Ta ei lugenud küll ehk mitte nii, nagu kunagi ammustel aegadel loeti, aga ikkagi.
Ja siin oli kellelgi laual päris ehtne paberist raamat. Otsekui kutse. Või provokatsioon. Kas ehk oligi? Ivoril tekkis tahtmine järele uurida. Ta ei teadnud küll, kui kaua hallpea oli siin juba üksi istunud, aga vähemalt seni ei olnud veel keegi liimile läinud. Vahest raamat hoopis peletas? Noh, tema kavatses nüüd minna. Ja vaadata, mis saab.
Tal oli janu ja kuum kohv selle vastu küll ei aidanud. Pealegi võitles ta viimasel ajal unehäiretega ja püüdis kohvi tarbimist miinimumini viia – mis võis olla küll normaalse inimese maksimum. Niisiis võttis ta letist ühe õlle. Siin oli küll ka lauateenindus, kuid ta ei pidanud oma kahekümne seitsme, noh, peaaegu kahekümne kaheksa aastasi jalgu veel nii vanadeks, et lasta noorte kenade ettekandjate jalgadel nende eest töö ära teha. Kuigi tal näitsikute endi vastu küll midagi polnud.
Õlle kätte saanud, rüüpas ta tubli sõõmu, et veidi kannu sisu vähendada, vältimaks selle käigu peal üle ääre loksumist, ja leidis, et rüübe on täiesti talutav. Kuigi mitte karvavõrdki parem kui toosama odavate plastpudelite kraam, mida ta mitte just liiga ammusest tudengipõlvest veel päris hästi mäletas. Siis lasi ta kiire pilgu üle ümbruse.
Situatsioon oli mõistagi endine. Ühes lauas peksid kolm vanemat daami keelt ja jõid kohvi, ajades tassi tõstes väikese sõrme peenutsevalt õieli. Kõrval püüdsid kaks nooremat sorti meest, õllekannud ees ja pikad peenikesed sigaretid näpus, ägedalt žestikuleerides teineteisele midagi uuemast arvutitehnoloogiast selgeks teha. Kolmandas luges keegi vanem härra jahtuva kohvitassi taga kõmulehe (muid enam paberile ei trükitud) kuulutustelehekülge. Ja neljandas istus hallipäine vanamees raamatuga. Kaks lauda jäid täiesti vabaks, nii et Ivoril oli valik. Aga selle oli ta juba läbi piirde sisse tulles ära teinud.
„On siin vaba või ehk ootate kedagi?”
Pruunid silmad kortsulises näos pöördusid küsija suunas. „Võtke aga istet, noormees.”
Ja samal ajal kui Ivor istet võttis, keeras vanahärra raamatut, nii et pealkiri jäi tema poole õigetpidi. Üllatus taolise läbinägelikkuse üle pidi nii selgelt välja paistma, et hallpea tahtmatult naeratas. „Selle pärast te ju tulitegi. Ma olen küll juba kaheksakümne ligi, aga mitte veel purupime.”
„ROOMA IMPEERIUMI HUKK” luges Ivor pealkirja. Autor oli keegi talle tundmatu saksapärase nimega isik Ernst Kiefer.
„Ta kirjutas selle minu nooruses,” sõnas vanahärra. „Ka kahekümne esimene sajand oli siis alles noor. Aga paralleelid on hämmastavad. Just paralleelidest Kiefer lähtuski, mitte niivõrd Rooma riigi klassikalisest käsitlusest, millele vaevalt et midagi väga uut oleks saanud lisada. See siin on mõtisklus ühtaegu nii Rooma riigist kui ka meist. Kooliprogrammides seda vaevalt et soovitatakse.”
Äkitselt meenus Ivorile, kuidas ta tudengina ühel õppevaheajal seisis Colosseumi varemete vahel ja tajus aega. Ning selle kaduvust koos kõigega, mis ennast uhkelt ja rumalalt igaveseks julges pidada. Ning samas vallandus temas mälestus vaevalt kümne minuti eest tajutud EELÕHTU tundest.
Täiesti spontaanselt rääkis ta neist mõlemast vanahärrale – tuliselt, kiirustavate sõnadega, ainsad lühipausid üksnes selleks, et vahetevahel kurku kasta. See oli otsekui mingi paine, millest ta vabaneda tahtis, olles saanud võimaluse seda kellegi jaoks sõnadesse valada. Paine, mille kohta ta tegelikult täpselt teadis, kust see päriselt tuli.
Sel ei olnud mingit pistmist ei tänase õhtu ega vanamehe ega tema raamatuga, mis jutustas ennast igaveseks pidanud tsivilisatsiooni paljude jaoks mõistetamatust kokkuvarisemisest. Paine tuli hoopis tema tööst, nii salajasest, et ta ei mäletanudki enam, kui mitu vaikimisallkirja tal selle kohta anda oli tulnud. Ent ometi ühtis see kõik mingil kummalisel moel ka tänase õhtu ja selle kohtumisega.
Kui ta oli end tühjaks rääkinud – see võttis tegelikult vaevalt viis minutit – ja lõpuks ikka veel rusutult vaikis, vaatas vanamees talle mõne sekundi vältel justkui järele mõeldes otsa.
„Teie siis ei kuulu nende hulka, kes usuvad ajaloo lõpu ja igavese edu ning õnne riiki maa peal?” küsis ta siis tuntava irooniaga hääles. Kuid ühtlasi oli selles mingit vandeseltslikku omaksvõtmist.
„Kas teie usute?” küsis Ivor pigem puhtretooriliselt vastu, olles juba niigi aru saanud, mida vanamees arvas.
„Sellel ei ole mingit tähtsust, mida mina usun,” ütles too lihtsalt. „Tähtis on, mida usuvad need, kelle käes on parajasti võim. Või õigemini: mida nad tahavad nii väga uskuda, et lõpuks hakkavadki uskuma. Ja siis peavad nad loomulikult sedasama uskumist pähe taguma ka kõigile teistele. Ja kuldama üle neid, kes nõustuvad tõestama, et kõik muu ongi võimatu. Et veenda inimesi mitte otsima. See, kes teab kindlalt, et öösiti ei ole midagi paremat küünlast, ei leiuta kunagi elektrit. Sest kui ta ei usuks ja elektri leiutaks, mis saaks siis küünlavabrikandist?”
„Mõrvar,” pakkus Ivor naljaga pooleks.
„Või elektrimagnaat,” lisas vanamees. „Kui tal nii palju aru peas on, et taibata: keegi teine võib ka leiutada ja siis pole mõrvast kasu. Parem on vaene leiutaja üles osta ja endale taskusse pista.”
„Nii et igal asjal on ikkagi oma algus ja lõpp, nii küünla kui elektri ajastul?” üritas Ivor kokku võtta. „Miks siis mitte ajalool? Algus tal ju ometi on.”
„Sellega on keerulisem,” muheles taat. „Mul on tunne, et ajalugu käib ringi. Et ta on kogu aeg aina uus, aga lõppkokkuvõttes ikka seesama.”
Ivor oleks peaaegu hüüatanud. Just see mõte teda viimasel ajal rõhuski. Ent ta ei suutnud seda jutuks võtta, esitamata argumente oma töö tallermaalt. Seda ta paraku ei tohtinud, ilma aga jäänuks ta jutt tühjaks sõnakõlksutamiseks ega väljendanuks protsentigi sellest, mida ta tundis.
„Ma arvan, et ajalool siiski on lõpp,” ütles taat äkki. „Ainult et see lõpp ei ole mitte kestev ja igavesti muutumatuks jääv edulugu, mida meile jumal teab kui kaua pähe on püütud puhuda. See lõpp saab olema hirmus. Sest kõigi ajalooliste ajastute lõpud on olnud just niisugused. Kuidas saaks viimane olla erand?”
„Just midagi niisugust ma seal jõe ääres mõtlesingi,” tunnistas Ivor. „Kas just nende sõnadega… See oli rohkem mingi tunne – nagu sisemine tuuleiil.”
„On olemas MÄRGID,” ütles taat. „Ja on inimesed, kes neid märke tajuvad. Mõned tugevamini, mõned nõrgemini. Enamik ei taju neid üldse, sest lihtsalt ei taha. Ja siis on veel üks liik inimesi, kes nii väga tahavad igasuguseid märke näha, et näevad neid igal pool, ka seal, kus neid ei olegi. Nemad ajavadki asja kõige segasemaks. Enamasti mitte tahtlikult – kui nad pole just viimsepäevaga kauplevad petised. Need ausad sorti prohvetid aga ei saa lihtsalt parata, et otsivad ja arvavad ekslikult, et on leidnud. Ka põrgutee olla sillutatud heade kavatsustega.”
Äkki tajus Ivor ümbruses mingit muutust. Mõne hetke vältel ei saanud ta aru, milles asi, siis taipas, et naabruses lakkamatult vadistanud naistrio hääled olid äkki nagu läbilõigatult vaikinud. Ning nende järel ka tehnomehed vahepeal tellitud uute õllekannude taga. Lehelugeja vaikis niikuinii, samuti jäid muutumatuks kohe piirde kõrval kõndijate tekitatud helid.
Läbikäigust astus sisse mees. Võib-olla mitte pikem kui keskmist kasvu, ent silma järgi tugev. Ta kandis kulunud poolsaapaid, neisse surutud mitte kõige värskemas puhtuses, kuid ka mitte just räpaseid teksasid. Ülakeha kattis ebamäärast värvi paljude taskutega ürp. Tumedad juuksed olid vaid paar sentimeetrit pikad ega meenutanud ühtki praegu kantavat soengutüüpi, kuigi mood pakkus üsna mitmeid variatsioone. Juuksed olid mõne aja eest lihtsalt puhta nulliga maha aetud. Habemetüügas oli juustest ehk poole võrra lühem.
Mitte ühtegi neist komponentidest ei saanud pidada just valeks, inimesed käisid vahel palju kummalisemalt riides, ka umbes kolmekümne viiesed nagu see siin. Ometi tundsid kõik äkki, et ta ei kuulu siia. On võõras. Mitte just prükkar või sopajoodik, aga… ikkagi võõras. Vale inimene kõigi nende sadade eriilmeliste hulgas, kes siin tänavatel praegu ringi saalisid. Kõik tajusid seda instinktiivselt, oskamata isegi öelda, mille järgi just. Ta poleks pidanud tulema. Võib-olla oli tema koht pigem pargiservas, kus mitme peale ostetud suuri plastikpudeleid kummutati, või kus iganes. Ainult mitte siin. Üks kolmest daamist vedas isegi pirtsakalt ninaga, kuigi Ivor, kellest võõras lähedalt möödus, küll erilise pesematuse ja kodutuse hõngu ei tundnud. Daam lihtsalt ei tahtnud võõrast siia.
Ent mees oli tulnud, ja libistades ühtaegu terava, kuid samas veidralt looritatud vaate üle kohviku, astus raskel, aga samas vetruval sammul tühja laua juurde ning võttis istet. Ta ei öelnud sõnagi, heitis ainult pilgu leti poole, andes mõista, et tahab tellida. Seda oodates süütas ta aeglaste, mõõdetult rahulike liigutustega sigareti. Sigaret kuulus kõige odavamate, aga kangete kilda.
Esimestena alustasid uuesti juttu tehnomehed. Üksnes nende hääled olid ühtäkki poole vaiksemad. Siis jätkasid ka daamid, aga peaaegu sosinal. Kuulutuste lugeja klõnksatas oma jahtunud kohvi ühekorraga kurku, pani raha lauale ja astus väljapääsu poole.
„Millel me peatusime?” küsis Ivor taadile otsa vaadates, lihtsalt et juttu uuesti üles võtta.
Tolle silmis oli omapärane pilk. Jäi arusaamatuks, kas selles peitus naer, nukrus või koguni mõlemad korraga, kuid see, kuidas ta vaatas, tõi Ivorile külmatunde ihule.
„Me rääkisime märkidest,” ütles ta seejuures täiesti tavalise häälega. „Pigem tuleks vist küsida, miks me jutu pooleli jätsime. Võib-olla oli see ka märk.”
„Ainult mis märk?”
„Mida tean mina?” venitas vana mees ja naeratas nüüd tõepoolest. Kuid Ivor sai selgesti aru, et sel korral oli taadil päris kindlasti oma arvamus, mille ta jättis enda teada ainult vastumeelsusest olla veel üks valeprohvetitest, keda ta ise enne oli maininud. Või vastumeelsusest üldse prohvet olla.
Ivor polnud nii lihtsameelne, et poleks sellest aru saanud. Ta vaid ei osanud seda veel päris täpselt sõnastada, asi näis olevat õige mitmetahuline. Ka aega nappis.
Võõras, kes oli seni sõnagi lausumata juba kord kõik vakatama pannud, tegi seda nüüd jälle. Tüdinud ootamisest, pöördus ta leti poole: „Vabandust, ma ei teadnudki, et siin on iseteenindus. Või kehtib see ainult minu kohta?”
Hääl oli tegelikult üsna meeldiv bariton, kuigi pisut kähe. Väga kerge aktsent – oli raske öelda, tuli see ida- või lõunapoolsest päritolust. Aga see oli vaieldamatult olemas. Ta ei rääkinud isegi eriti valjult, ammugi mitte pealetükkivalt. Ometi vaikis ümberringi taas kõik muu.
Küsimuse toon oli tegelikult ka pisut narritav. Oli ju lahkunud lehelugeja käitumine täpselt näidanud, kuidas siin teenindamine käib. Võtnuks too oma kohvi letist, oleks ta seal kohe ka maksnud, mitte aga raha lauale jätnud, kus see praegugi üleskorjamist ootas – servapidi tühja tassi all, et juhuslik tuuleiil ära ei viiks. Kas neiuke ei söandanud kummalise võõra pärast isegi sellele järele minna? Küllap siit tuleneski võõra küsimuse teine pool – kas iseteenindus on üksnes tema jaoks.
„M-ma k-kohe,” kogeles nooruke ettekandja, nüüd nagu äkitselt ka ilma suudluseta ellu ärganud uinuv kaunitar. „Mida te soovite?”
„Natuke inimlikku soojust, armas noor daam,” naeratas mees äkki ootamatult võluvat naeratust. „Lisaks kaks tassi kõige kangemat kohvi, mis teil leidub ja sinna juurde kolmveerand teeklaasi kõige vingemat brändit, mida vaid riiuleilt leiate.”
Tüdruk tegi kiire arvutuse. „See teeb kokku…” Ta ütles hinna.
„Olen ma siis hinda küsinud?” sõnas mees leebe etteheitega.
Neiu punastas, kuid ei söandanud ikkagi riskida. „Hästi, aga teil tuleb ette maksta.”
„Kui te just soovite,” jäi mees rahuarmastavalt leplikuks, aga heitis varjamatu pilgu kõrvallauale, kus ikka veel puhkas lehelugeja jäetud rahatäht.
„Tema on meie püsiklient,” tuli ettekandjalt puterdav hädavale, ehkki verbaalselt polnud talle ju ainsatki etteheidet tehtud. Lisaks oli neiu näole otse kirjutatud imestus, kuidas saab üks mees olla nii ebameeldiv ja meeldiv ühekorraga.
Kui ta asetas lauale kohvitassid ja kusagilt tõepoolest leitud kandilise teeklaasi – mis tellimuse kohaselt kolmveerandini kuldpruuni vedelikuga täidetud oli –, koukis mees pükste ja ürbi taskutest üha uusi ja uusi münte, küsis, kui palju puudu jääb ja lisas veel uusi ning siis veel.
Kolm daami pistsid pead kokku ja sosistasid midagi kuuldamatut, jälgides toimuvat etendust ilmse jälestuse ja kohkumusega. Tehnomehed vaatasid ilma sosistamata, ent see, kes istus seljaga toimuva poole, ähvardas oma kaela kahekorra keerata.
Ivor teadis, mida nad mõtlesid. See oli kokku kerjatud või „pommitud” raha. Viimasel ajal tegeldi tänavail sellega järjest jultunumalt, kusjuures ametivõimudel polnud millestki kinni hakata. Üks inimene võis ju teiselt ikka küsida…
Ainult et kui koht oli pisutki kõrvalisem ja küsijaks suur tugev mehemürakas või ka mitu poisinolki, peitus olukorras nii tugev väljaütlemata, kuid ilmselge ähvardus – kas või järgmiseks kohtumiseks pimedamal ajal –, et paljud andsidki järele. Paraku pääsesid nad vabaks üksnes selleks korraks. Sest kes korra juba järele andis, see ka järele andma jäi. Paljudesse paikadesse linnas oli juba ainuüksi selle tõttu ebameeldiv – pehmelt öeldes – minna.
Kõik see oli muidugi tõsi, aga praegu Ivor taolist versiooni ei uskunud. Sel kombel hangitud raha nii kallis kohas sirgeks ei lööda. Ainult et õiget lahendust ta ka ei teadnud. Miks pidi see ilmselgelt valesse keskkonda sattunud mees oma viimased veeringud siin raiskama, kui mujalt saanuks nende eest mitu ja mitu korda rohkem sama kraami.
Lahendus saabus aga kohe. Niipea kui neiu oli arve punktipealt kokku lugenud ja valmistus lahkuma, et ka lehelugeja jäetud paberraha üles korjata, naeratas imekerge võõrapärase aktsendiga mees teist korda oma pimestavat naeratust, toppis kolm järele jäänud pisemat münti kuhugi varjule ja küsis muutumatult meeldiva tämbriga: „Aga teie enda vaevatasu, preili?”
Tüdruk oleks üllatusest ja arusaamatusest peaaegu kandiku käest pillanud – õnneks oli see juba tühi.
Mees avas ürbi vasakpoolse rinnatasku, koukis sealt paksu pataka rahatähti ja ulatas neist kaks hämmeldusest keeletule neiule, kes ei suutnud ilmselt kuidagi selgusele jõuda, kas naerda või vihastada. Ivor rehkendas rahatähtede värvi järgi, et jootraha väärtus oli küll oma kaks korda suurem kui tellimuse hind.
„See, mis te laualt korjasite, on teie peremehele,” seletas mees rõõmsalt. „Oi, vabandust, ma mõtlesin – tööandjale. Aga ülejäänu on teile kompensatsiooniks, et pidite minu tõttu selle tema jaoks kokku korjamisega nii kurja vaeva nägema.”
Mitte sõnagi selle kohta, et kogu stseeni põhjustas tegelikult tüdruku enda kahtlus mehe maksevõimes või tema soovis üldse maksta. Kogu juhtumile nii lillelise põhjenduse leidmine oli tegelikult peaaegu kompliment; neiu lahvatas uuesti näost punaseks ja tegi vaat et kniksu. „Kui te veel midagi soovite…”
„Siis esitan jälle tellimuse,” noogutas mees innukalt, nagu oleks ta raske õppetüki selgeks saanud koolipoiss.
Ivor taipas tegelikult alles praegu, et kogu pikaleveninud stseeni jooksul oli kuulda ainult nende kahe hääli – väljastpoolt piirdetara tulevaid muidugi arvesse võtmata. Nüüd tundus hetkeks, et kolm daami – pead endiselt koos – pistavad kohe kooris kaagutama ja vehivad kätega nagu lennata püüdvad kanad oma kasutute tiivakestega. Tehnomeeste poolt kostis paar summutatud turtsatust, siis jätkasid nad oma juttu pisut valjemini kui vahepeal – nii umbes kolmveerand valjusega endisest.
Ivor vaatas taadi poole. Viimase silmis oli toosama mõistatuslik pilk mis nende jutu eelmisegi katkemise järel ja millest polnud aru saada, oli see muigav, nukker või mõlemad korraga. Aeglaselt, väga pikkamisi sirutas ta käe „ROOMA IMPEERIUMI HUKU” poole, mis seisis endiselt õigetpidi Ivori poole ning koputas sõrmega täpselt vastu pealkirja.
„Linna tuli MEES,” ütles ta ainult kolm sõna, kuid nendes oli rõhku. Ja sel korral sai Ivor palju täpsemini aru, mida ta silmas pidas.
Veidi hiljem taat jätkas: „See lugu on ühest teisest raamatust, Teodor Parnicki omast. Nimi on „Aetius, viimne roomlane”.
„Olen lugenud,” kuulutas Ivor mitte ilma uhkuseta.
„Siis mäletate ehk stseeni, kus too viimane suur Rooma väejuht oma väge üle vaatab. Selles teenisid ainult barbarid – tugevad, jõhkrad ja kartmatud. Teenisid Roomat – raha eest, mida allakäinud impeerium pidi oma alamatelt nende endi kaitseks välja pigistama. Siis märkas Aetius kusagil rivis ka üht nõrgukest leegionäri, kelle jaoks isegi ta varustuse kandmine oli liiga raske.
„Kes sina niisugune oled?” küsis Aetius.
„Roomlane,” vastas too äbarik sõdur häbelikult.
Ja ometi oli too nõrguke üks paremaist. Sest tema oli veel oma maa eest rivis. Teised, olgu ehk tugevamadki, ei tulnud enam üldse. Ja me teame, mis Roomast varsti sai.”
Nüüd vaikisid nad selle peale tükk aega.
Siis lõikus tavalisse tänavamelusse midagi võõrast. Mööda tänavat lähenes lustaka lärmi saatel kamp noorukeid. Kuid selles lustakuses oli ka tubli annus väljakutset. See ei olnud ümbritsevaga jagatud lustakus. See oli vaid nende siseringi oma. Ja suunatud hoopis kõige ümbritseva vastu.
Tegelikult oli isegi nende siiatulek ilmselgelt üksainus suur väljakutse. Nii käitutakse vaenlase maal. Ja seda nad vähemalt endi arvates praegu olidki, kandes riietust, nagu pärineksid nad mõnest getost või üritades püüdlikult jäljendada sealseid asukaid.
Neid polnud palju, võib-olla kaksteist või viisteist, kuid nad olid tugevad kuue-seitsmeteistkümneaastased, mõni vaevu kahekümnene ehk ninameheks, ning nad tekitasid endi ümber kohkumust. Ja nautisid seda varjamatult, nähes, kuidas kõik vastutulijad – kui nad niimoodi, peaaegu teetäielt liikusid – hirmunult kõrvale põiklesid ning välikohvikutesse lipsasid, kuhu neil hetk tagasi mõttessegi polnud minna, või lihtsalt end vastu piirdebarjääre surudes paigale tardusid.
Mõned noorukid kandsid vaid silmi ümbritsevaid teatrimaski laadseid näokatteid, mis varjasid nägu üksnes tinglikult nagu mõnes igihaljas „Zorro” või „Batmani” versioonis, kus ainult teised tegelased teesklesid neid selle tõttu mitte ära tundvat. Osa poisse, aga tegelikult ka paar kambas olevat tüdrukut olid näokatte endale musta värviga lihtsalt nahale maalinud. Paistis, et sellest oli saanud ühe noorsookontingendi jaoks viimane moekarje.
Nad kõik kandsid kapuutsidega ürpe, ehkki vaid vähestel olid kapuutsid tegelikult pähe tõmmatud. Ka see oli selge vihje anonüümsust vajavale tegevusele, mida praegu veel eriti ei harrastatud, aga mõne hetke või tunni või päeva pärast – kes teab? Sõnatu ähvardus. Just seesama, millega rahanurujad tänavail ainult näiliselt kerjasid, aga tegelikult järjest tugevamat survet avaldasid. Häält ei vaevunud kamp tasandama, otse vastupidi. Üldist kohkumust tajudes lärmasid nad pigem veel kõvemini.
„Hei, tibukesed, kuidas te kallis lurr ka mekib?” päriti kahelt kohvitassi taga istuvalt naiselt, kes ruttu ehmunult mujale vaatasid.
„Selle viinapitsi eest saaks terve mu pere vist kolm päeva priskelt pugida,” märgiti teisal tigedalt. Ning ka see täisjõus isand, kelle pihta märkus meetri kauguselt käis, vaatas lihtsalt kõrvale. Tigelõbusaid kommentaare jagus igas suunas. Kusagil lendas naerupahvaku saatel nagu iseenesest ümber kivist prügiurn.
Ivor ei tundnud just hirmu, kui laamendajad nende kohviku kohale jõudsid. Need ei olnud veel Hundid, üksnes Kutsikad. Ning see siin ei olnud rüüsteretk. Pigem nagu luurelkäik tulevaste võitluste tallermaal, mille peale „luurajad” ise ehk mõeldagi ei osanud. Nad ei olnud veel päris kihvadega, üksnes urisesid esialgu. Niisuguse möödamineku võis välja kannatada nagu tuvimustuse. Kuid see tekitas kõhedat ebakindlust: mida teeksin mina, kui asi nüüd tõepoolest tõsiseks läheks? Ja talle ei meeldinud selle peale mõelda.
Kuid üht mõtles ta peaaegu tahtmatult. Sel hetkel ei leidunud siin kohvikus ainsatki hinge, kel polnud sisimas hea meel, et just siin, otse barjääri ääres istus just seesama võõras. MEES, keda nad kõik alguses olid mõttes põlglikult halvustanud. Ja kõige enam olid selle üle rõõmsad kolm daami, kes olid halvustanud kõige rohkem.
Instinktiivselt vaatas Ivor MEHE poole. Tolles ei olnud peaaegu midagi muutunud. Kuid just sel hetkel tegi ta kaks lihtsat liigutust: surus kummagi käe sujuva liigutusega oma ürbikäised üle küünarnukkide ning toetas ühe küünarnuki hooletult barjäärile. Ja vaatas laamendajaid. Lihtsalt vaatas, ei midagi enamat.
Kuid need olid just tulijad, kes pilgu ära pöörasid, viimane kui üks, kes siiapoole oli juhtunud vaatama. Ja ei ühtegi kommentaari nende kohviku kohal. Sest nii nagu päris loomad, haistis ka see noor „hundikari” hirmu ja ebakindlust ja kasutas seda ära. Ent niisama kindla ellujäämisinstinktiga tajusid nad ka kindlameelsust ja jõudu, millest teine saigi põhineda vaid esimesel. Sest nüüd mõtles igaüks neist noortest „huntidest”: aga mis siis, kui ma tolle vastu üksi peaksin jääma? Või lihtsalt esimesena ette satun?
Ivor vahetas uuesti oma lauanaabriga pilke. Vanamehe silmis oli kolmandat korda too kummaline vaade. Nüüd teadis Ivor selle tähendust juba ka sõnadeta. Barbar, kes kaitseb Roomat teiste barbarite eest. Aga kui ta enam ei viitsi?
Jõuk liikus edasi, melu samuti. Ja mida kaugemale see kandus, seda valjemaks tõusid taas nende välikohviku ligi olles vaikinud hääled.
„Miks keegi ometi politseid ei kutsu?” pahvatas üks daamidest. „Niisugused huligaanid…”
„Politsei!” põlastas teine. „Neil on Tsitadelli turvamisega kõik käed tööd täis. Mis neil teistest…”
Ivor tundis end natuke puudutatuna. Tänu juhusele ja ametile, kuhu ta mõningate geneetiliste iseärasuste tõttu oli valitud, oli temastki nüüd üsna ootamatult saanud Tsitadelliks nimetatava linnaosa asukas.
„Aga need tegelased ei teinudki ju midagi,” väitis üks tehnomeestest. „Lõõpisid natuke ja noh, üks prügikast läks ümber.”
Ta otsis vaid vabandust oma sõnatule alistumisele: et polnudki ju midagi, millele oleks pidanud vastu astuma. Selleks tal sõnu jätkus. Mis tähendas, et ta ise teadis väga täpselt, mida oli teinud. Või õigemini tegemata jätnud.
Samal hetkel klirises kusagil tagapool, seal, kus jõuk praegu liikus, purunev vitriinaken. Seal oli keegi midagi vist ikka vastu kostnud. Aga rohkemat ei järgnenud. Võib-olla helistas keegi nüüd tõepoolest politseisse, ainult et kuni see ükskord kohale jõuab… Igatahes kestis melu vanaviisi edasi, vaibudes lihtsalt kauguse tõttu.
„Asi pole ju nende vanuses,” ütles taat nukralt. „Asi on selles, et nad on harjutanud ennast juba maast-madalast ühiskonnale vastu seadma. Seda vaenlaseks pidama. Võib-olla ei olegi meie eduühiskonnas neile teist teed jäetud. Vähemalt niisugust, mis neile vastuvõetav tunduks. Ja nüüd on nad viha täis.”
Need sõnad olid mõeldud küll ainult Ivorile, kuid taas maad võtnud ehmunud vaikuses kuuldi seda ka mujal.
„Ma sakutasin kord üht niisugust,” pahvatas teine tehnomees vihaselt. „Pärast oleksin äärepealt kriminaalsüüdistuse kaela saanud. Ma olevat alaealist ahistanud. See nadikael oli seitseteist aastat ja kaheksa kuud vana. Õnneks pääsesin ainult trahviga. See oli mul esimene kord.”
Võõras MEES pahvatas naerma. Aga nüüd ei olnud see enam ilus naer. „Minul tuli teine kord ka, ja nadikaelu ei olnud ainult üks. Ise nad tulid, ja mitte tühja käega. Sain selle eest kolm aastat, sest kellelgi läks vist midagi katki. Enesekaitse on nimelt kuritegu. Kaitsta tohib sind ainult politsei ja tema teeb seda alles pärast su surma. Aga mulle tundub see pisut hiljavõitu.”
Äkki muutus vaikus daamide lauas jäiseks. Oht oli möödas, aga nende keskel istus kriminaal. Küllap oli ta rahagi kusagilt varastatud või koguni jõuga röövitud. Niisugune saaks hakkama küll…
Ivor päris sel moel ei mõelnud. Lõpuks võis igaüks raha omada, isegi vanglas töötades teenida. Ja nad ei teadnud isegi seda, millal võõras õigupoolest oli karistust kandnud.
Mees tajus daamide hoiakut eksimatult. Tema pilk tõmbus põlglikuks, kui ta nüüd meelega jõhkral hääletoonil jätkas: „Peanali seisis aga selles, et üks neist elu õitest sai selle aja jooksul ise täisealiseks ja maandus samasse kohta, kus mina juba ees istusin. Vaat siis alles… Aga olgu, ma ei tulnud siia lugusid vestma.”
Ta kummutas enamiku teeklaasi sisust endale kurku, siis kulistas esimese kohvitassi sinna otsa ja süütas uue odava ning kange sigareti. Vaatepiiri tõkkena seisis siinsamas teisel pool tänavat sealne hoonetemüür, kuid tundus, et tema pilk oli sellest hoolimata suunatud väga kaugele.
Üks asi tundus Ivorile küll imelik. Miks pidi ta siia sisenema taolisel kõiki ärritaval ja provokatiivsel viisil. Millegipärast oli Ivor kindel, et see mees suutnuks täiesti omasena sulanduda ükskõik missugusesse seltskonda. Isegi tema laused reetsid kindla peale märksa suuremat lugemust kui kooliprogrammi kohustuslik kirjandus. Ja kui ta toimis täna nõnda, nagu oli toiminud, siis mitte kogemata, vaid sellepärast, et oli nii tahtnudki. Aga miks? Vanglas kogutud kibestumus ja vajadus kõigile näkku naerda?
Sel õhtul, nagu Ivor hiljem mäletas, ei juhtunud tõesti midagi erilist. Juhtuma hakkas mõnevõrra hiljem.
