RAAMATUKATKEND: Traudl Junge ja Melissa Mülleri "Hitleri sekretäri mälestused"
Kuigi Junge viibis kohal, kui füürerile tehti 20. juulil 1944 atentaat ning pani 28. aprillil 1945 kirja tema poliitilise ja eratestamendi, on tema mälestused peaaegu täielikult apoliitilised ja vaatlevad Hitlerit kohati kui isalikku sõpra. Suuresti Junge raamatu alusel vändatud filmi „Allakäik“ („Der Untergang“) on arvustajad hinnanud kui üheks paremaks Hitlerit ja Kolmanda Riigi lõppu käsitlevaks linateoseks.
--
Eessõna
See raamat ei ole hilinenud eneseõigustus ega ka enesesüüdistus. Samuti ei saa seda käsitada pihtimusena. Pigem lepituskatsena, mille objekt ei ole mind ümbritsev maailm, vaid mina ise. Sellega ei tarvitseta nõustuda, kuid see peaks aitama mind mõista.
Olin kaks ja pool aastat Adolf Hitleri sekretär. Kõnealune aeg välja arvatud, on mu senine elu kulgenud silmatorkamatult. Aastail 1947-1948 panin paberile oma toona alles väga värsked mälestused viibimisest Adolf Hitleri vahetus läheduses. Sellal vaatasime „me kõik” tulevikku ning püüdsime minevikku muide, hämmastava eduga, unustada ja tegelikust süütumana kujutada. Asusin täiesti siiralt asja juurde, tahtes jäädvustada selle aja tähtsaimaid sündmusi ja seiku enne, kui kunagi edaspidi huvi pakkuda võivad üksikasjad mälus tuhmuvad või sootuks unustusse vajuvad.
Käsikirja hulk aastaid hiljem üle lugedes avastasin kohkumuse ja piinlikkusega, kui ebakriitiline ja erapoolik see on. Kuidas ma ometi võisin olla nii naiivne ja kergemeelne? See on aga kõigest üks põhjus, miks ma häbenesin oma memuaare Saksamaal avaldada. Teiseks tundusid minu elamused ja tähelepanekud, arvestades Adolf Hitleri ja tema „tuhandeaastase riigi” kohta käiva kirjanduse küllust, mulle tühised. Lisaks kartsin veel valelt poolelt lähtuvat ebatervet huvi ja aplausi.
Ma ei ole oma minevikku kunagi varjanud, kuid sõjajärgsetel aastatel lausa soosis selle salgamist mind ümbritsev keskkond. Ma olevat olnud liiga noor ja kogenematu, et näha oma ausa näolapiga ülemuses peituvat kuritegeliku võimuihaga meest. Pärast denatsifitseerimiskomisjoni, kes vabastas mu süüst kui „noore kaasajooksiku”, arvasid samuti kõik mu tuttavad, kellele ma oma elamustest rääkisin – mitte ainult need, keda ennast kaasosaluses kahtlustati, vaid ka natsivõimu poolt tagakiusatud. Pidasin seda õigeksmõistmist suisa loomulikuks, sest natsionaalsotsialistliku Saksamaa kokkuvarisemise aegu olin ma alles 25-aastane ja tahtsin eeskätt üht – elada.
Alles 1960. aastate keskpaiku hakkasin ma aegamisi tõsiselt oma mineviku ja kasvava süütunde üle aru pidama. Kolmekümne viie aastaga sai sellest üha valulisem tunnetusprotsess. Soov mõista iseennast ja oma ammuseid motivatsioone kurnas mind. Kordan ikka, et 1942. aastal, 22-aastase seiklushimulise neiuna, olin ma Adolf Hitlerist lummatud. Pidasin teda meeldivaks ülemuseks ja isalikuks sõbraks ning eirasin nimme selgelt märgatud ohusignaale, nõnda et tema juures ja temaga koos oldud aeg võinuks mu äärepealt hukutada. Pärast selle mehe kuritegude paljastamist tunnen ma end elu lõpuni tema kaassüüdlasena.
Kahe aasta eest tutvusin ma kirjaniku Melissa Mülleriga. Ta otsis mu üles, et esitada mulle kui kaasaegsele paar-kolm küsimust Adolf Hitleri ja tema kunstieelistuste kohta. Ühest vestlusest sai mitu, kus me rääkisime minu elust ja püsimõjust, mida kokkupuude Hitleriga mulle avaldas. Melissa Müller kuulub küll teise sõjajärgsesse põlvkonda, kuid on kursis Kolmandas Riigis toime pandud kuritegudega. Ja ta pole mõni tagantjärele tark. Ta kuulab ära, mida on meil, omal ajal füüreri lummuses olnud kaasaegsetel, öelda, üritades siis leida toimunu juuri.
„Oma elulugu ei saa me tagantjärele parandada, vaid me peame sellega elama. Kuid iseennast saame küll parandada.” Mõtteterast, mis pärineb Reiner Kunze teosest „Ühe aasta päevik”, on saanud minu elu tähtsaimaid juhtlauseid. „Ainult et alati ei maksa oodata avalikku põlvili langemist,” loeme sealt edasi. „Sõnatu häbi on mis tahes kõnest kõnekam ja vahel ka ausam.” Lõpuks sai Melissa Müller minult nõusoleku mu mälestuste avaldamiseks. Mõtlesin, et kuna mul õnnestus temale selgeks teha, kui kerge oli sattuda Hitleri lummusesse ja kui raske on elada teadmisega, et sa oled olnud massimõrvari teenistuses, siis peaks see ka lugejatele mõistetavaks saama. Ma vähemalt loodan seda.
Mullu tutvustas Melissa Müller mind André Helleriga, kes minu meelest pole mitte ainult silmapaistev kunstnik, vaid ka vankumatute moraalsete ja poliitiliste tõekspidamistega mees. Meie pikad ja põhjalikud vestlused andsid mulle teise, väga tugeva tõuke klaarida oma vahekord neiu Traudl Humpsiga, kellega ma olin pikka aega olnud sõjajalal. Oluline osa meie kõnelustest toimus filmikaamera ees. André Heller ja Otthmar Schmiderer tegid dokumentaalfilmi „Surnud ringis”, mis jõuab ekraanile ühel ajal selle raamatu ilmumisega.
Minu raamatus räägivad vaheldumisi noor ja vana Traudl Junge. Otsekui postuumselt motiveerib noort Junget oma varaseid ülestähendusi välja andma ikka veel kasvav huvi natsivõimu ladviku vastu. Ta loodab, et saab selle kohta teavet jagada. Vana Junge ei taha küll olla moraaliapostel, aga edastab siiski mõningaid mõtteid, mis ei olegi nii banaalsed, nagu esmapilgul näib. Fassaad on sageli petlik, pilk selle taha tuleb alati kasuks. Inimene peab kuulama südametunnistuse häält. Läheb vaja märksa vähem julgust, kui arvatakse, et oma vigu möönda ja neist õppida. Maailmas elatakse selleks, et õppida ennast muutma.
