RAAMATUKATKEND: Uku Randmaa "Minu maailmameri"
PURJETAMINE MAAKERA KUKLAPOOLEL
17. mai hommikul hiivan ankru. Eesti poolt vaadates purjetan praegu täpselt maakera kuklapoolel, Prantsuse Polüneesias. Kas kiirustada edasi kodu poole või jääda mõneks ajaks siia?
18. mai 2011: Sisetunne kui äratuskell.
Eile tõin välja vana hea sõbra gennakeri. Jaht võttis kohe reipama hoo üles. Tavaliselt ma vähendan ööseks purjepinda, ent seekord otsustasin jätta gennakeri ka ööseks tööd tegema. Sättisin kõik valmis juhuks, kui on vaja kiiresti purje alla võtta.
Öösel ärataski mind eriline sisetunne. Nagu titemamma ärkab öösel üles, kui lapsel lutt suust maha kukub, nõnda tunnetan mina jahiga toimuvat. Selgus, et kiirus oli kasvanud nõnda suureks, et jaht oli glisseerima hakkamas. Sain gennakeri kiiresti alla ning panin uuesti vahti groot- ja fokkpurje. Täiskuu lõõmas taevalael nagu prožektor.
***
20. mai: Ankruheitmine pärlipeenras.
Jõudsin Ahe rõngassaarele. See on ovaalse plaaniga kitsuke korallrahu, mille keskel laiub vaat et Pärnu lahe suurune laguun. Kuju poolest on Ahe nagu vette visatud nöörijupp, mis omakorda koosneb väikestest saarekestest. Ent vaid ühes kohas on saartevaheline veeala piisavalt lai ja sügav, et purjekas pääseks sisse sõitma.
Vesi oli nii läbipaistev, et kõik kivid ja rahnud olid nagu peopesal.
Kuhu ankur heita? Vaatasin välja madalama koha, kus vett napilt üle 20 meetri, ühe korallrahu taga, et see varjaks natuke laineid ja... ankur läks! 60 meetrit ankruketti takkajärele.
Alles hiljem märkasin, et pagan, ümberringi on poiliinid! Aga siis oli tegu juba tehtud. Kohalikud on siin usinad pärlikasvatajad. Panevad pärlikarbi sisse võõrkeha ja lasevad karbid võrguga uuesti vette tagasi. Karp-lollike kasvatab pärli suureks, kuni inimene tuleb noaga ja teeb krõks! Niisiis nüüd olen ma keset pärlipeenart nagu rästas maasikates. Jääb loota hea õnne peale, et ma hiljem ankru siit võrkude ja korallide vahelt kuidagi kätte saan.
Hommikul lasksin kummipaadi vette ja sõitsin üht väikesaart avastama. Sattusin pärlifarmi, kus euroopalikes rõivastes perekond rahulikult toimetas. Musklis pereisa sättis kaatrit, sale brünett pereema vehkis õuel pilliroost tehtud luuaga ja umbes 12aastane perepoeg, pruunisilmne lokkispäine jõmpsikas, soperdas laguunis ujuda nagu krokodill. Tervitasime sõbralikult.
Siinkandis on kahvatu nahk jõukuse tundemärk: paremal järjel inimesed on heledama nahaga ning lihttöölised, kes näiteks võsa raiuvad või kookospähkleid korjavad, on hulga pruunimad.
Pärlifarmerite pere oli kreemika nahaga, seega ilmselgelt jõukas.
Ütlesin, et tahan mälestuseks osta ühe musta pärli. Perenaine kutsus mind laua juurde, kus seisis terve hunnik pärleid, nii lahtiselt kui ka kaelakeedeks tehtult. Võtsin kuhjast ühe suvalise pärli, ei mina tea neid kriteeriume, mille järgi pärleid hinnatakse. Turismibrošüürides oli siinset kanti kirjeldatud kui maailma odavaimat kohta, kust pärleid osta: siin saab neid ju otse tootjalt, ilma vahendustasuta. Ma ei tea, mis need hinnad tavaliselt on, aga ühe pärli eest küsitud sada dollarit tundus ikka jube kallis.
Maksin siiski perenaisele soovitud summa. Pealekauba sain temalt kaasa õpetuse, kuidas pärlit läikima lüüa, kui see ajapikku tuhmub. Tuleb täita pudel soolase veega, panna pärl pudelisse, keerata kork peale ja loksutada seda 10–20 minutit. Pärast seda protseduuri pidi pärl uuesti läikima nagu pühademuna.
Peagi sõitsin jahile tagasi. Kuigi siinsed saared on imeilusad, ei pea ma ju neid kõiki läbi käima. Nagu hiinlased ütlevad: selleks, et supi maitset teada saada, ei pea tervet potti tühjaks sööma.
***
28. mai: Mida näitab sisemine kompass?
Öösel peatusin Tahiti saare juures, täna hommikul alustasin teekonda 90 miili kaugusel asuva Raiatea poole. Lootsin Raiateale jõuda homme hommikuks, aga praegu tiksun siin keset päeva fokkpurjega, kiirust napilt 3,4 sõlme. Sellise tempoga jõuan kohale alles homme õhtuks. Ah et mis vahet siin on? No eks tee proovi! Hakka laupäeva hommikul suvilasse minema ja ole õnnelik, kui pühapäeva ööseks kohale jõuad!
Öösel läks siiski tuul tugevamaks ja jaht silkas väledamalt, vahepeal oli kiiruseks isegi tubli 7 sõlme. Hommikuks jõudsingi Raiatea alla, just nagu plaanisin.
Siin Prantsuse Polüneesias on mõnus ja turvaline purjetada. Korallrifid võtavad lainete võimu maha, kliima on parajalt soe, aeg-ajalt sajab värskendavat vihma. Ehk jääks mõneks ajaks siia peatuma?
Vaatasin kompassi: seda kõige tähtsamat, mis näitab, mida ma tahan. Kompassi seier peatus viivuks laisklemisel, siis pidutsemisel-lõbutsemisel, seejärel seiklustel. Lõpuks jäi väreledes seisma kodustel.
Olen juba ligi aasta aega purjetanud Suurel Sinisel, käinud karmis põhjas ja kuumas troopikas. Nüüd tahaksin kallistada oma nelja vahvat last, ema ja ämma. Aga ma olen ju teispool maakera. Kui nende kallistamine on tõesti see, mida ma kõige rohkem tahan, siis... tuleb purjed tuulde sättida!
***
2. juuni: Kalavalgustus.
Liigun edasi lääne poole. Eks näis, kuhu tuuled mind lükkavad.
Parasailor-spinnaker on iseloomuga sell. Temaga mässamine on nagu draakoni taltsutamine, tarvis on meelitada ja vahel ka laksu anda. Läbinisti ma veel selle uue purje hingeelu ei tunnegi. Tavalise spinnakeriga on lihtne: soot, prass, spinnakeripoom, allatõmme, ülestõmme... See sell uimerdab ees, tölladi-mölladi. Lõpuks sain Parasailori siiski üles ja vedama ta hakkas.
Parandasin öö jooksul lagunenud asju. Seejuures tuleb olla leidlik. Täna jõudsin selle tasemeni, et parandasin groodireitereid – need on plastjublakad, mis kinnitavad grootpurje masti külge. Kuna mul neid tagavaraks rohkem ei ole, siis sulatasin jootekolviga plasti murdunud kohast kokku. Seejärel puurisin kummalegi poole murdumiskohta väiksed augud ja õmblesin veel nööriga kinni. Umbes samalaadne tegevus nagu kondoomide parandamine.
Kui kunagi rublaajal hakati pastakaid tootma, siis Tallinnas Viru hotelli juures oli firma, mis täitis tühjaks saanud pastakasüdamikke. Soomlased pidid naerukrambid saama ja küsisid, et kas teil preservatiive ka parandatakse?
Õhtul vaatasin filmi: neid mul nüüd jätkub, Rootsi ümbermaailmapurjetajate meespool salvestas Panama kanali kandis mu arvuti välisele kõvakettale umbes 40 head filmi. Varem tegin filmivaatamisi öösiti, aga see tekitas stressi. Valvsus kaob, sest kõrvaklapid peas ei saa jahi hääli kuulata ega tunnetada reaalset mereelu enda ümber. Tunnen kohustust olla öösel eriti valvas, sest siis purjetamine on nagu pilkases pimedas jooksmine: sa lihtsalt tormad edasi, teadmata, mille otsa võid komistada. Päevavalges on parem, siis saab vajadusel ühe pilguga olukorrast ülevaate.
Kui film oli lõppenud, läksin tekile ja märkasin, et korralik tuunikalapoiss oli tulnud mu landiga maiustama. Sain temast terve pangetäie fileed ja ühtlasi uue tekivalgustuse, mis on taaskasutatav ega tarbi voolu. Kuidas on see võimalik? Väga lihtne! Ööpimeduses läksin tekile ja vaatasin, et midagi helendab. Uurisin lähemalt: kuivama pandud tuunikala tükid hiilgasid nagu aiavalgusti! Tuunikala andis valgust veel ka vastu hommikut. Järelikult patareid ei saanud tühjaks. Huvitav, kui see kala korraga ära süüa, kas ma hakkan siis samamoodi helendama?
***
5. juuni: Avaookeanil tsükloni meelevallas.
Tsüklon jõudis kohale arvatust varem. Niisiis tuli see koledus vastu võtta avaookeanil. Foka oli koos, groodil sees kolmas rehv. Kiiruse vähendamiseks polnud enam muid võimalusi kui kogu purjestus maha võtta, aga selleks oleks vaja kaskadöörioskusi, et seda merel teha. Vahepeal näitas tuulemõõtja 26 m/s. Vali tuul undas kõrgel toonil ümber jahi. Lained pühkisid üle teki ja tahtsid vägisi kajutissegi tulla.
Teisel tormipäeval ütles Pisike lepingu üles: kinnitused murdusid ja päästsin kiiresti, mis veel päästa oli. Nüüd pean toime tulema ilma sõbraks saanud meeskonnaliikmeta, kuni saan Pisikesele uued varuosad tellida. Panin vahti automaatrool Toomase.
Nüüdseks on möura kestnud juba kaks ööd-päeva. Pea töötab nagu kompuuter, kontrollides, kust võib tulla mõni järgmine viga. Söögiisu on null. Higine, must, habetunud. Lihased valusad. Pea valutab pidevast pingest ja tuule undamisest. Tagatipuks need tuunikalaribad, mis ma kuivama panin, haisevad nagu... kala.
***
Milline on üks tavaline tund tormisel merel? Leban kajutis keset põrandat, kus mul on madrats ja padi. See koht tundub kõige mugavam ja turvalisem: siit saan piiluda mõõteriistu, vajadusel saan kiiresti püsti ja tekile. Siin, kiilu peal kaardilaua all, on ka jahi raskuskese. Põrandal on koera koht. Mina olengi see koer. Merekoer.
Jaht lentsib küljelt küljele, mistõttu veeren ühest poordist teise. Ei jõua nii kõvasti kinni hoida, et paigale jääda. Tundub, et selili olla on kõige parem. Ajus käib pidev sumin: mis see oli? Aga see? Mis võib katki minna? Mida oleks vaja sättida? Üritan ennast välja lülitada, kuid asjatult. Võitlus käib: elu või surm? Üks valesamm ja siit keset ookeani ei leia mind üles mitte keegi peale hai.
Pean minema tekile, et olukorda kontrollida. Püsti saan üllatavalt kiirelt. Oskan juba valida parimat momenti, kui jaht langema hakkab. Seejärel lendan vastu pliiti sellise hooga, et pliidiraud läheb kõveraks. Tohoo!
Üritan luugi juures käetoest kinni haarata, kuid me liigume eri suundades, tema üles ja mina alla. Keskendun. Järgmisel katsel saan pea luugist välja. Haaran kinni GPSist, mis on üks kindel koht siin kõikuvas maailmas. Kurat, lõin varba vastu lahingus langenud Pisikest! Veel üks samm ja saan kindlalt ahterstaagist kinni? Oligi viimane hetk. Laine kannab jahi külili.
Kuhu me siis sõidame? GPSi ekraan on soolapärleis ega paista läbi. Laine tuleb! Haaran uuesti ahterstaagi käevangu. Tunnen, kuidas riided saavad läbimärjaks. Soolane vesi nõrgub mööda mu keha tekile. Muudan mõõteskaalat ja saan lõpuks GPSi pildist sotti. Üritan meelde jätta.
Kontrollin ahtri panipaika: vett ei näe, aga igaks juhuks üritan siiski suure svammiga kuivatada.
Vaatan kiirusmõõdikut: 9 sõlme. Paljuvõitu! Rool teeb raks-raks. Mis hääl see on? Kust see tuleb? Palju küsimusi, vähe vastuseid.
Tuulegeneraator ei tööta. Nannipunn! Kui vile väljas, paneb tema pillid kokku. Küll ma sust jagu saan! Koperdan alla kajutisse ja teen lahti tööriistasahtli, mille sisu tormab vabadusse. Väiksemad ja vilkamad tööriistad üritavad peituda põrandapragudesse. Küll ma teid kätte saan!
Tunnen, et sees hakkab keerama. Kasutan juhust, et olen lähedal ahtri vetsule, ja kallistan potti. Välja tuleb kõik, mis mu sisimas vähegi leidus. Tualetipotile vett peale tõmmata ei saa: kuna jaht lengerdab, on veetorud kuival.
Haaran kaasa heebli ehk väikese kangi, ja murran end tekile. Pime öö. Õnneks, nii ei pea ma nägema tohutuid laineid ja vetemöllu. Niisiis on mul ees generaatori parandamine. Stopp! Kõigepealt seon endale ümber paarimeetrise otsa, mida nimetan nooremale pojale mõeldes „tahan Rasmust kallistada”. Kui peaksin kikivarvul reelingul turnides vette prantsatama, siis jään tänu sellele ohutusabinõule jahi taha veesuuska sõitma... tõsi, ilma suuskadeta.
Tunnetan laineid. Neil on oma rütm, kunstnik Ivan Aivazovskil oli õigus, kui ta maalis oma kuulsaimat maali „Üheksas laine“. Suur laine, väike järellaine... nüüd on õige aeg! Ronin reelingule. Ajan heebli generaatorilabade vahele ja kangutan. Ei midagi. Tuul rapsib, püüdes heeblit enda kätte krahmata. Kontsentreerun. Surun heebli uuesti tiiviku vahele. Heebel-veebel-eebel... Tuulegeneraatori labad hakkavad aeglaselt ringi käima. Korras!
Ronin kajutiluugist alla. See oli lahti ning vahepeal on vett sisse pahisenud. Otsin kraanikausi alt kuivatuslapi. Raisk! Minu söök, taignas krõbedaks pruunistatud tuunikala on ennast maha laotanud. Korjan kala kokku ja viskan kraanikaussi. Taldriku leian kajuti teisest otsast. Peas tekib kahtlus, kas ma praegu purjetan või olen hoopis osaline sürrealistlikust filmist? Koeraelu, ausõna! Merekoeraelu.
