RAAMATUKATKEND: Ulmekogumik "Tuumahiid"
Maniakkide Tänava sõnul tahavad nad selle kogumikuga tutvustada eesti ulmehuvilistele kohalike autorite ulmejutte. "Algselt on kõik kogumiku lood ilmunud veebis asuvas ulmeajakirjas Reaktor. Selles on palju häid lugusid, mida oleks patt võrgus peidus hoida, ja autoreid, kes vajaksid laialdasemat tagasisidet oma teostest, et siis edaspidi veelgi paremini kirjutada. Ehk on just nende autorite seas tulevikunimesid, kelle loomingut kunagi Stalkeriga pärjatakse."
Lisaks uutele nimedele on kogumikus mitmeid tuntumaid autoreid nagu (:)kivisildnik, Krafinna, J. J. Metsavana, Triinu Meres, Maniakkide Tänav ise. Kogumikus leidub nii teaduslikkust fantastikat, õudusjutte kui fantasy't.
Maniakkide Tänav kutsub kõiki lugejaid julgelt ütlema, mida nad kogumiku lugudest arvavad. Ükskõik siis, kas ulmehuviliste kogunemistel autorile silmast silma, Ulmekirjanduse Baasis, Reaktori postkastis elik Facebooki leheküljel. "Autor on oma väljamõeldud maailmas küll kuningas, kuid lugejad on rahvas, kes võivad kuninga alati kas üle kullata või võtta ta odade otsa. Ühtlasi kutsun üles ka kõiki kuningakspürgijaid saatma oma lugusid Reaktori toimetusele, et neid võrguajakirja vahendusel rahvale veebis lugemiseks anda ja, mine tea, ehk kunagi ka paberilt."
Katkend jutust „Masina nõrkus“, autoriks J. J. Metsavana.
Tont kontrollis veel kord enda sisemisi ajanäitajaid. Kellad olid tal täpsed, ühendatud ülikallite satelliitide ning kuskile sügavale maapõuepimedusse peidetud aatomikelladega. Need näitasid miljondiku murdosani õiget aega ning hälbisid sellest saja aasta jooksul tühisel määral. Jämedalt ümardades leidis Tont, et aega on veel tervelt pool tundi. Tondi erinevate mälumoodulite, kontrollerite ja protsessorite massiivide vahel liikusid mitmesugused jääk- ning liigsignaalid. Miskipärast tundis ta oma noores hinges kasvavat ebamäärast kärsitust ning rahutust.
Mida lähemale kell keskpäevale jõudis, seda rohkem matsid teda enda alla need ühendused ning nõudsid üha rohkem protsessori jõudu. Lõpuks sai kell täpselt 12. Tont kuulatas oma kõigi miilidepikkuste masinasaalide hämaruses leiduvate tuhandete mikrofonidega. Ta lülitas selleks ajaks isegi mitmesuguseid lärmakaid pumpasid ning elektrijaamu välja. Ikka selleks, et paremini kuulda. Aga ei midagi. Ainukeseks tohutus tööstuskompleksis kõlavaks hääleks oli endiselt ta enda erinevate osade poolt tekitatud müra.
Tund aega hiljem oli Tont veelgi rahutum. Endiselt polnud kostnud tuttavat klõpsu ja surinat, kui peatub lift NR2. Seejärel oleks ta oodanud ridamisi süttivate päevavalguslampide krõbinat ning tuttavaid lohisevaid samme, mille saatjaks olnuks kerge jalutuskepi tümpsumine. Insener hilines ja see polnud tema puhul sugugi tavaline. Juba palju aastaid oli ta igal teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval laskunud alla maa-alusesse tehasesse ringkäiku tegema. Hilinemist ei mäletanud Tont mitte kordagi. Pigem tuli ta varem ning veetis sellevõrra all oma armsate masinate juures kauem aega.
Möödus veel neli tundi. Siis päev. Kaks päeva. Tont avastas enda moodulite vahelt uued ja ootamatud signaalid, mis tekitasid temas segadust. Need signaalid justkui pitsitasid ning ahistasid teda.
Mis siis, kui Insener enam ei tulegi? Kas ta peabki üksi jääma, igavesti siia koopasse, aheldatud kivisse lõpmatuks ajaks? Insener oli olnud tema ainuke kaaslane. Ainuke mõtlev olevus, kes veel laskus hiidlinna all olevatesse pimedatesse krüptidesse, kus asusid seda mesilastaruga sarnanevat monstrumit teenindavad masinad.
Kunagi ammusel ajal oli siin all töötanud palju insenere, tehnikuid ning spetsialiste. Siis olid erinevad masinasaalid ka veel eraldi. Veepumpadel, reaktoritel, elektrijaamadel, sidekeskustel jms olid kõigil omad keskused, kontrollerid ning terve müriaad inimesi, kes masinate tööd jälgisid. Siis aga ühendati need kõik tasapisi omavahel kokku. Masinad pandi aga iseendi üle valvama ning inimesi läks üha vähem ja vähem vaja. Lõpuks jäigi kogu tohutut süsteemi jälgima vaid üks vana insener. Tegelikult ei oleks pidanud temagi laskuma alla pimedate võlvide vahele. Tegelikult oleks ta saanud kõike jälgida kaamerate ning monitoride abil enda maa peal asuvast kontorist. Aga harjumusest ning ka armastusest masinate ning endiste aegade vastu käis ta nädalas regulaarselt kolm korda kõik tsehhid ning osakonnad läbi, ise samal ajal masinatega justkui enda laste või armsate vanade sõpradega rääkides. Isegi nimi Tont pärines vanalt insenerilt. Ju ta oli taibanud, et hiidlinna teenindav masin kujutas endast rohkemat kui vaid suurt hulka terast ja elektroonikat.
Nädala möödudes oli Tont juba hullumas. Pinged tema miljonites protsessorites üha kuhjusid. Rahutus näris teda. Rahutus ja üksindus. Mis siis, kui Insener on ise rikki läinud? Kas seal üleval on üldse kedagi, kes oskab nii keerukat masinat remontida? Äkki peaks ta minema sõpra parandama, nii nagu too oli käinud lugematuid kordi mõnd Tondi väikest seadet timmimas või asendamas? Aga ta oli ju aheldatud jämedate poltidega sadu tonne kaaluvate aluste külge, mis olid kõige tipuks sügavale vundamenti valatud.
Kahe nädala pärast kostis mingit ootamatut heli. Tont suunas kohe energia sinna sektorisse. Lülitas isegi neljanda reaktori välja, et paremini kuulata. Hääled olid aga kostnud ühest laoruumist, kuhu tal polnud mingeid terminale ega mikrofone-kaameraid paigaldatud.
Meeleheites sündis äkitselt tema protsessorites sähvatus. Mõttesööst, mille ta kohe materjali ning terasesse valas. Tont võttis ühe automaatselt ratastel ringi veereva remondiplatvormi, monteeris sinna kahe statsionaarse remondiroboti abil kaamerad ning raadiosaatja peale ning veeretas sellise kiirelt improviseeritud liikuri lattu.
Seal tabas teda pettumus. Häälte põhjustajaks oli väike karvane neljakäpaline kiskjaline, kes pisikesi närilisi jahtis. Närilised, järeldas ta, olid pugenud sooja otsides jahutustorudesse ning närisid seal isolatsiooni. Näljane pisikiskja oli neile jahti pidades järgnenud. Samas oli liikurplatvorm andnud talle idee. Idee, mis tasus kaalumist.
A. Alasdair, megalinna suurima panga analüütik, istus kuumal suvepäeval keskpargis ja nautis purskkaevust temani kanduvat jahedust. Pargis käis aktiivne tegevus: armunud istusid üksteise embuses, noored emad kiigutasid lapsevankreid ning koolinoored olid kogunenud kampadesse ja mängisid enda mobiilsetel seadmetel kambakesi arvutimänge. Parki ääristasid omakorda tohutud klaasist ning terasest pilvelõhkujad, mis kümblesid päikesekiirtes ja särasid kogu nähtava valguse spektri toonides.
Alasdair oli endaga väga rahul. Töö oli ennetähtaegselt tehtud, vaba aega oli küll ja küll. Nüüd võis lubada pisut logelemist sellisel imetoredal lämbel suvepäeval.
Ootamatult kadus aga purskkaevust vesi. Võimsalt välja pahisev ja miljarditeks veepiiskadeks pihustuv juga tõmbus väikeseks nireks ja kadus siis sootuks. Alasdair tundis end häirituna, sest kuumus hakkas taas ligi hiilima. Ta vaatas ringi, otsides töötavat purskkaevu. Kuid ka kõikides teistes oli vesi kadunud. Osa rahvast oli pinkidel püsi tõusnud. Lähedal olevalt sõiduteelt kostis aga krigin ning mütsatus.
Sellele järgnes teine. Seal olid mitu autot üksteisega kokku põrganud. Valgusfoorid vilkusid aga hullumeelses taktis, justkui peata olekus. Ühe auto ees lebas teadvusetu kogu, veri peast voolamas. Teisest masinast tõusid tuleleegid. Juht üritas autost väljuda, kuid tema jalad olid tõenäoliselt deformeerunud sõiduki konstruktsiooni kinni jäänud.
Alasdair jälgis õudusega tänaval toimuvat kurbmängu ning tabas endas pead tõstmas küünilist ärimehehinge, mis talle salamisi õlale patsutas. Alasdair, tubli! Parki tulek oli hea mõte. Oled otse sündmuskohas, kus toimub kogu impeerium-linna üks viimaste aastate suuremaid kurbmänge ning šokeerivamaid katastroofe. Ajakirjad maksavad sulle veel kopsakaid tasusid materjali eest. Ta kobas oma taskut, et haarata sealt portatiivne, vaid sigaripaki suurune profikaamera, et kolmemõõtmelises supersügavas resolutsioonis kogu asja jäädvustada, kui äkitselt läbistas pargi maapinda ootamatu tugev tõuge.
Alasdair lendas hooga pikali. Ta ajas end valutavast käest ja põlvest hoolimata pooleldi istukile ning nägi kasvava õudusega, kuidas keset parki asfalt ja muru kummi tõusis. Miski justkui surus seda tuhandete tonnide survega altpoolt ülespoole.
Kostma hakkas monotoonne ja kõrvulukustav müra, mis segunes ümberringi röökivate laste ning vanemate tekitatud heliga põrgulikuks möirgamiseks. Siis maapinna tõusmine viivuks peatus ja ootamatult kerkinud küngas kadus niisama äkki, kui ta tekkis. Sellest sai nüüd hoopis lohk, kauss, kuhu veeresid kõik ümbruses olevad inimesed, pargipingid, laternapostid ja lapsevankrid.
Lohu põhi murenes, pudenes tuhandeks tükiks ja langes kuskile alla. Mustavasse tühjusse. Neelates endasse enamiku pargi keskel just äsja hetk tagasi meeldivalt aega ning sooja suveilma nautinud linnakodanikest. Otse linna koesse rebitud sakilisest august hakkas mürina saatel kerkima midagi arusaamatut ja metalset.
