RAAMATUKATKEND: Ülo Pikkov "Vana prints"

Nagu juba raamatu pealkirigi ütleb, on tegu Antoine de Saint-Exupéry „Väikesest printsist“ tõukuva teosega. Aga „Vana prints“ just nimelt tõukub – kuigi ka Pikkov kasutab teksti ilmestamiseks illustratsioone, on need teosed siiski sootuks erinevad. Tegu pole kunstmuinasjutu, vaid eelkõige tõsise ja süüviva, lausa mälestuslikku laadi romaaniga. Käesolev romaan on Ülo Pikkovi esimene pikem proosatekst. Pikkov on tuntud ja rahvusvaheliselt auhinnatud animafilmide autor ja filmiteoreetik. Lisaks on ta avaldanud mitmeid lasteraamatuid, mida on sageli ka ise illustreerinud ja kujundanud („Presidendi torukübar“, „Tallinna korstnapühkija“ jt). * Kirjastus Varrak 2012, 144 lk/////

Raske on leida seda päris algust. Igal lool on oma eel-lugu ja eel-lool omakorda eel-eel-lugu. Lugu on nagu puu: harunevad juured moodustavad tüve, mis siis omakorda jaguneb harudeks, oksteks, lehtedeks... Nii nagu puud, on ka lood väga erinevad: mõni on sihvakas ja sirge, mõni teine jälle kõver ja konarlik, kuid kõik nad kasvavad taeva poole!

„Ükski puu pole taevasse kasvanud,” ütles kord isa, kui talle oma küllaltki uljaid tulevikuplaane tutvustasin, ja muidugi oli tal tuline õigus! Aga olgu selle algusega kuidas on, ühest oksast kavatsen ma nüüd kinni haarata ja eks siis paista, kui kõrgele see puu mul ronida laseb. Lugu, mis ma tahan teile jutustada, lugu vanast printsist, algas minu jaoks, kui saabusin nüüd juba peaaegu kolm aastat tagasi Euroopa südamesse – Pariisi. Mind oli saadetud esinema väga keerulise nimega konverentsile, üritusele, mille nimi ja eesmärk jäid mulle tegelikult üsna segaseks ja seetõttu pole ka enam meeles. Konverentsil esinemine pidi saama suureks sammuks edasi minu olematul karjääri- ja positsiooniredelil. Piiritu uhkus valdas mu meeli – mind oli lõpuks märgatud! Meie tehase turundusjuht kutsus mind oma kabinetti, patsutas sõbralikult õlale, palus istuda ja tegi ettepaneku esindada „meie innovaatilist kollektiivi” Prantsusmaal toimuval konverentsil. Hirm lendamise ees, hirm avaliku esinemise ees, hirm, hirm... kõik suutsin ma maha suruda – eesmärk pühitseb abinõu!

Oma esimeseks välisreisiks valmistusin põhjalikult: ostsin uue ülikonna, aga mis veelgi olulisem – ostsin uue telefoni! Telefoni, mis oli müügil olevatest kõige kallim ning kõige mitmekülgsemate viguritega: kiire andmeside, sulgkerge moodne disain, puutetundlik ekraan ja palju lisafunktsioone. Lootsin sellest telefonist kui staatusenäitajast ka teatavat läbimurret: ehk hakkavad kolleegid konverentsil tänu kallile telefonile suhtuma minusse kui edukasse Ida-Euroopa ametivenda ning kutsuvad peagi mõnele uuele konverentsile. Lennukid, hotellid, lennujaamast ostetud lõhnaõli – see oli elustiil, millest olin alati unistanud. Ehk saan lõpuks selle uue telefoni abil „tegijaks”, pääsen mängima „kõrgemasse liigasse”! Olin uude telefoni salvestanud kogu oma elu või vähemalt selle osa elust, mis kõige olulisem: cool ’id fotod iseendast ja oma sõpradest, vajalikud kontaktid, pangakaardi koodid, info hotelli kohta, konverentsi ettekande... Telefonis olid ka sõnaraamat ja GPS-süsteem, mis pidi kindlustama hakkamasaamise võõras linnas. Ühesõnaga, telefon oli täiuslik ning ka minu elu pidi saama tänu sellele täiuslikuks.
Reis Pariisi algas küll kohe väikese jamaga, sest minu pagas läks teel kaduma. Aga mind see väga ei heidutanud: „oh neid prantslasi ja seda prantsuse segadust ” mõtlesin...

Tegelikult tundus see pagasi kadumine täitsa kasulik, lennujaamast anti paber kaasa, et võin kuuekümne euro eest riideid ja muud hädavajalikku osta, ning kui pagas välja ei ilmu, maksab kindlustus mulle veel kolmsada eurot. Mul vaevalt kuuekümne euro eest seal asju oligi! Kirjutasin telefoniga Facebooki:

Asupaigaks mul Pariis,
kohver kadunud,
mis siis!

Lisasin juurde ka naerunäoikooni, et kõik saaks ikka ühtemoodi aru: minu kadunud pagas ei tekita minus mingit stressi, ma olen cool. Tagavaraks kaasa võetud sokid ja aluspesu, mis nüüd pagasiga kaduma on läinud, ostan uued, ja nii ongi parem. Vanade sokkidega võikski olla liiga raske tegijaks saada! Õnneks on mul telefon ja selles on kõik, mis mul vaja!

Käe otsas Air France’i kilekott, kus lennujaamast ostetud šokolaad ja Hugo Bossi lõhnaõli (minu elukaaslase „lemmiklõhn”), väljusin lennuterminalist ning minu ees avanes hilishommikune Pariis.

„Olen kui verelible, mis on saabunud kuskilt kaugelt organismi sopist, näiteks suure varba seest, ja sisenen nüüd südamesse, Euroopa südamesse.”

Tunne oli ülev. Lennujaama kõrval tervitas mind tohutu kuumaõhupall kirjaga PARIS MON AMOUR. Pilk telefonil, mis kuvas linna kaarti, hakkasin ma liikuma otsejoones oma hotelli poole, ahmides telefonist üha uusi ja uusi sõnumeid Pariisis toimuvate kontsertide, kaubamajade odavmüükide ja lähipäevade ilmaennustuse kohta. Mööduvad autod ja motorollerid andsid alatihti signaali, sest minu tähelepanu oli jäägitult suunatud telefoniekraanile, ma ei märganud, et liigun kohati teedel, mis on mõeldud vaid autodele. Äsjane väljumine kodurutiinist ja saabumine uude keskkonda tekitasid kummalise õnnetunde, tundsin iga oma rakuga, kuidas minu elus avaneb uus lehekülg. Tegelikult oli see reis ka teatud põgenemine, põgenemine suhtest, kus ma ei osanud olla.

Lennujaam asub Pariisi kesklinnast ikka päris kaugel, aga ilma pagasita oli lausa lust kõndida. Ristmikud, uuselamurajoonid, endisaegsed laohooned, räämas ehitusplatsid... Kõik see tundus nii romantiline, peatusin alatihti ja tegin telefoniga fotosid. Mida lähemale kesklinnale, seda enam tuli nähtavale vana ja väärikat arhitektuuri, mis ahvatles peatuma ja pildistama. Pildistasin ja pildistasin.

Varsti peaks hakkama paistma Eiffeli torn... ma olen ikka õnneseen, et sain siia tulla. Hingasin mitu korda sügavalt sisse. Väljas oli tunda kevade lõhna... kui ootamatult ilmus ekraanile punane patarei kujutis ja telefon lülitas ennast välja!

Oleksin nagu haamriga pähe saanud, kõik oli korraga kadunud. Ma ei osanud enam edasi ega tagasi minna, ei ühtki aadressi ega nime.

Võiks ju üritada mõnd kohalikku kõnetada ja abi paluda, aga millist abi? Küsida teed... Teed kuhu? Küsida infot, aga mille kohta? Ma ei teadnud peast ühtegi oma reisi pidepunkti! Äsja meeli ülendanud kevadelõhn oli korraga haihtunud ja külm tuul paiskas näkku tol- must liiva. Istusin kõnniteeservale ja tundsin ennast kui kõrbesse eksinud eesel. Ilma telefonita mind nagu polnudki olemas. Kõik inimesed minu ümber tõttasid kuhugi, aga mina ei teadnud, kuhu minna. Ootamatu „mäluta” olek tundus nii tobe ja uskumatu, et ma ei suutnud kohe isegi midagi mõelda...

Telefonipood! Tuleks leida mõni mobiiltelefone müüv pood ja seal saas kindlasti oma telefoni veidi laadida! Asusin telefonipoodi otsima, kuid esialgu ei märganud ma ühtegi – näitasin siis oma telefoni ühele kohalikuna tunduvale noorhärrale ja üritasin seletada, et otsin telefonipoodi, kuid noorhärra haaras mu telefoni ja pani jooksu... Nüüd olin ma ka sellest ilma!

Kammisin lähemaid tänavaid ja lootsin tabada telefonivarast, kuid tulutult. Suutmata nõutuna midagi ette võtta või kuhugi minna, seadsin ennast pargipingile istuma ja asusin lennujaamast ostetud šokolaadi sööma. Mugisin šokolaadi ja jälgisin mööduvaid inimesi – kurjategija pidi ju alati kuriteopaigale naasma! Issanda loomaaed on ikka kirju: oli asjalikke tõttajaid ja ebalevaid ekslejaid, rulluiskudega sõitjaid ja loomaga jalutajaid, prügikastidesse piilujaid ja suitsukonide mahaloopijaid... oli mehi ja oli naisi, oli mehi, kes vaatasid naistele järele... ja naisi, kes vaatasid meestele sügavalt silma. Ja vähemalt üks eesel... kõrbesse eksinud eesel! Ikka veel vaatasin ma tobedalt naeratades ringi, et kes mind küll aidata saaks, aga ühtki lahendust ma ei näinud.

Tegin veel ühe tiiru ümberkaudsetel tänavatel, aga telefonivarast mul leida ei õnnestunud. Telefonis oli kogu mu elu ja ma sain aru, et nüüd on see jäädavalt kadunud. Inimesed sagisid ringi, mind aga polnud ilma telefonita olemas – kuhugi minna või kellegi poole pöörduda ma ei osanud. Tundsin ennast täiesti abituna. Komistasin tänava äärde jäetud prügikottide otsa ja käisin kõhuli.

Lennujaamast kaasa ostetud lõhnaõlipudel läks puruks ja kõik oli korraga „lemmiklõhna” täis! Sel hetkel mu kannatus katkes: pisaratega segiläbi karjusin ennast tühjaks, kirusin ja sõimasin. Teisel pool tänavat jäi üks vanamees seisma. Sõimasin ka tema läbi ja saatsin, kuhu oskasin... Vanamees hakkas südamest naerma. See oli nii ootamatu ja kainestav, et ma lõpetasin sõimamise. Lonkisin tagasi juba tuttavaks saanud pargipingi juurde ja jäin sinna istuma, kaaslaseks võõrad hääled ja võõras linn. Hakkas hämarduma.

„Ma olen ikka sada protsenti eesel!”