RAAMATUKATKEND: Ülo Vooglaid "Vanaisa"

 (10)
RAAMATUKATKEND: Ülo Vooglaid "Vanaisa"
Ülo Vooglaid

Tartu ülikooli emeriitprofessor, poliitik, filosoof ja ajaloolane Ülo Vooglaid avaldas veidi enne jõule omanäolise mälestusteraamatu „Vanaisa”. Avaldame teosest kaks juttu. (87 lk, Kirjastus Väike Vanker, 2011) /////

MÕISAPULLI SURM

Karjas käimisel oli kõik hästi, välja arvatud see, et loomad ei tikkunud kuhugi ja enamasti ei olnud teha mitte midagi. Vist peamiselt seetõttu tuli kogu aeg midagi välja mõelda.

Mõnikord sai kogu päeva pilvi uuritud ja neile nimesid pandud, mõnikord kulus päev ära tänu pajuvilede valmistamisele. Vilesid sai pikki ja lühikesi, peeneid ja jämedaid. Iga vile tegi eri häält ja õhtul sai teha orkestri. Kahjuks oli meil lapsi vähe ja igaühel pidi olema paar-kolm vilet. Muidugi läksid viled alailma nii segi, et seda pala, mida me mängida tahtsime, oli raske ära tunda.

Mõnikord andis päevale sisu lepakoorest pasunate valmistamine, aga mõnikord ei tulnud ühtki head mõtet ja siis tuli niisama kivilt kivile hüpata või joosta mööda kiviaia harja, luurata kiivitajate pesi ja päikese käes tukkuda.

Just ühel sellisel igaval päeval silmasin järsku kiviaia sees midagi erilist. Mõni kivi tuli pealt ära veeretada ja välja ilmus midagi erikoledat. See oli pika puust varrega saksa granaat.
Teadsin, et granaat on ohtlik asi ja selleks, et granaat lõhkeks, tuleb see visata võimalikult kaugele ning siis ennast nii ära peita, et killud pihta ei pääseks.

Samal teemal:

Seisin, granaat käes, kivi otsas ja mõtlesin, mida teha. Uudishimu sai võitu. Heitsin granaadi pika sirge käega nii kaugele, kui suutsin, hüppasin kiiresti sama kivi taha, katsin kõrvad kõvasti kinni ja jäin ootama. Pauku ei tulnud.

Lõpuks hiilisin granaadi juurde, valisin uue suure kivi ja heitsin uuesti. Ikka ei midagi. Aeg läks. Tegin veel mitu katset ja ikka ei mingit pauku. Lõpuks mõtlesin, et nähtavasti on midagi valesti ja oleks vaja muud ette võtta. Keerasin granaadi saba katva korgi maha. Nähtavale tuli portselankuulike valge läikiva nööri otsas. Süda kloppis ja olukord muutus nii pingeliseks, et peatuda ei olnud võimalik. Tõmbasin kuulikest ja kuulsin, kuidas käis plõks. Äkki taipasin, et vaat nüüd granaat tõepoolest lõhkeb. Ehmatusega viskasin granaadi kiiresti kuidagi endast eemale, aga oh häda, just mõisapulli ette, kes oli süües sinna jõudnud. Hüppasin kivi taha just sellel hetkel, mil granaat lõhkes. Pauk oli võimas. Kõrvad kumisesid, kõik kohad olid prahti ja tolmu täis, pull siruli ja olukord igas mõttes hirmus.

Varsti hakkas rahvast kokku jooksma. Kõik tahtsid teada, mis juhtus. Ütlesin, et nähtavasti astus pull miini otsa. Mina täpsemalt ei tea, sest olin parajasti teisel pool kivi... Kõigil oli hea meel, et ma juhtumisi plahvatuse hetkel just sealpool kivi istusin, või püsti ei seisnud...
Mõne aja pärast jõudis kohale ka vanaisa. Ta vaatas pulli, kellelt juba nahka võeti, ja mind, kõndis ringi, nuusutas õhku ja ütles vaikselt: „Granaatidega on Saaremaal juba kümmekond poissi surma saanud. Ära rohkem lõhkeasjadega mängi! Pea meeles, see asi on sulle keelatud.”

Vanaisa läks koju.

Sel õhtul käskis vanaisa panna söögilauale valge lina, panna küünal põlema ja luges vanaema hämmastuseks argipäeval tükk aega piiblit.

Lõpuks tänas vanaisa Jumalat, et ta jättis jälle poisi ellu.

Vanaema ei saanudki teada, mis selle tänupalve põhjustas. See oli vanaisa ja minu saladus.
Sellel teemal ei rääkinud me enam kunagi.

***

TORM

Angerja- ja lestapüük edenes meil väga hästi. Kodus oli kogu aeg värsket võtta ja ka sõpradele-tuttavatele jagus.

Äkki märkasime, et lodja esimese pingi keskel oli suur auk. Milleks? Muidugi oli see tehtud masti hoidmiseks ja järelikult tuli paadile puri peale tõmmata...

Mastiks sobiva teiba leidsime kiiresti, aga tundus, et purje pole võtta kuskilt. Õnneks tuli õigel ajal, enne selle mõtte minema viskamist meelde, et saksa sõduritel oli vihmakeebi asemel vasika nahaga kaetud ranitsas kolmnurkne tükk veekindlat riiet. Allüksuse igal mehel oli üks selline siil, mida sai teistega kokku nööpida ja telk oli valmis.

Meil oli kodus kaks siilu. Palusime, et pootsman need sobivaks purjeks kombineeriks.

Traageldasime jahtklubis tükid kohale ja palusime ema kõik võimalikult kõvasti kokku õmmelda. Meil oli eriliselt uhke kahvelpuri; ainult et mitte valge, nagu teistel, vaid roheliselaiguline...

Loe veel

Purjetasime igal vabal hetkel ja varsti sai selgeks, et lameda põhjaga lodi kõlbab kuidagimoodi vaid pooles tuules ja taganttuules sõitmiseks, aga tihttuules ei tulnud välja midagi – triiv oli liiga suur.

Pidasime jälle pootsmaniga nõu ja valmistasime oma lodjale sveerdi. Teistel paatidel oli sveert keskel, aga meie ei saanud ju lodjale auku põhja teha! Panime ühe tala keskelt üle ning kinnitasime selle otstesse vinkelrauad nii, et nende vahele saaks 10 mm vineeritüki kinnitada. Mõlemal pool paati oli sveert ühe poldiga, et kui kogemata vastu kivi sõita või kaldale tulla, siis sveerdid liiguksid tahapoole.

Pootsman aitas meil panna lodjale ühe vana, eelmisel aastal tükkideks sõidetud „O”-jolli roolihargi nelja poldiga tugevalt ahtripeegli külge.

Sepapajas tagusime oma paadile nelja konksuga ankru ja lehmaketist sai meie meelest väga hea ankrukett.

Loomulikult oli vaja uut paati avaramates oludes kohe katsetada ja sõitsime uljalt lauldes Laiamadala vahelt välja merele, Mändjala poole. See esimene korralik purjesõit oli ütlemata mõnus. Puri vedas, mast nagises, lained laksusid ja aeg ajalt pritsis vesi üle pea. Meil oli nii mõnus minek, et ei pannud üldse tähele, millal taeva üks serv täitsa mustaks läks ja millal meie pea kohale äiksepilv kerkis. Ühtäkki lõi välku ja kärgatas kõu. Tuul puhus maa poolt ja tõusis kiiresti rajuks. Lained hakkasid juba üle parda sisse lööma ja olukord muutus päris keeruliseks. Võimalik oli sõita Abruka poole, aga kas õnnestub sinna jõuda, oli rohkem kui kahtlane.

Õnneks on enne Abrukat Vahase laid ja selle kaldale saimegi – üleni märjad ja näost valged. Tirisime paadi nii palju kaldale, kui andis, panime ankru igaks juhuks kõvasti maa külge ja hakkasime purjest endale ühe suure kivi taha tuulevarju tegema. Tuul aina tõusis ja lained veeresid üha kaugemale.

Varsti selgus, et kõht on ka täiesti tühi, aga peale kajakamunade pole laiul ühtki söödavat iva.
Hakkas juba hämarduma. Lained mühasid kurjakuulutavalt, äike raksatas kord siin, kord seal, aga õnneks, kuskil kaugemal.

Kogu öö tukkusime purje all, teineteise vastas sooja saades. Hommikul oli silmapiiril ainult lainevaht, Roomassaare sadam ja Abruka saar. Tundus, et uppumise asemel tuleb nälga surra. Riided hakkasid juba kuivama ja otsustasime, et midagi peab sööma. Arutasime oma olukorda ja otsustasime, et toored kajakamunad on siiski küllaltki maitsvad...ja kui just poega muna sees ei ole, siis proovime mõne alla neelata.

Hommikul tundus, et munad on vastiku haisuga ja ajavad oksele, aga õhtul sõime mõlemad ära mitu muna. Öösel magasime nii, et ärkasime alles keskhommikul, kui päike oli kõrgel taevas ja meri üsna rahulik. Asusime kohe koduteele, sest ka tuult oli ilmataat parajal määral keeranud.
Jahtklubis olid kõik kõige tähtsamad kohal. Olid meie mõlema emad ja muidugi ka minu vanaisa, pootsmanist ja jahtklubi ülemast rääkimata. Seal oli peetud juba matuseplaane, sest meie elus olemise kohta polnud ju mitu päeva mitte mingeid märke.

Vanaisa arutas omaette, aga nii, et teised ka kuuleksid, ehkki neile ei räägitud: „Kalapüük on nagu üks nakkushaigus. Selle vahega, et nakkushaiguste vastu on rohtu ja need haigused lähevad enamasti üle, aga kalapüügi ja mere kutse vastu rohtu ei ole ja need üle ei lähe enne, kui juhtub üks kahest: kas tervis löpeb täitsa otsa, vöi meri ise vötab oma.”

Me lubasime korralikumaks hakata. Terve nädala jätsime vahele. Siis sai seiklushimu meist jälle võitu, aga nüüd olime juba nagu kogenud meremehed; hindasime ilma, arutasime pilvede ja päikese värvi tähenduse üle.

Ainuke, kes sellest sündmusest tõesti järeldusi tegi, oli vanaisa. Ta lasi valmistada kaks purjeriidest vesti, mille sees olid korgiliistud. Vanaisa tuli jahtklubisse ja rääkis meiega ja igaks juhuks ka pootsmaniga läbi, et me mitte kunagi ilma päästevestita enam välja ei läheks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare