RAAMATUKATKEND: Ursula K. Le Guin "Meremaa jutud"

Katkend Ursula K. Le Guini raamatust "Meremaa jutud", mis on Meremaa-sarja viies raamat, pärast "Tehanut", eesti keeles seni ilmumata.See jutukogu ilmus pärast Ursula K. Le Guini klassikalisi Meremaa-romaane. Kogumiku viies jutus vaadeldakse Meremaa erinevaid ajastuid ja teemasid: näeme Roke Võlurite Kooli sündi, kohtume uuesti Raudkull Gediga ning tema esimese õpetaja, Gonti saare võluri Ogion Vaikijaga ja saame teada, millised arengud leiavad Meremaal aset pärast romaani «Tehanu» sündmusi. Kui sarja varasemaist osadest teame, et võlukunst ja Võlurite Kool on naistele keelatud, siis käesolev kogumik lahkab just naissoo ja võlukunsti probleeme, millele osaliselt viidatakse juba «Tehanus», ning pakub lugejaile küllaltki ootamatuid saladusi ja avastusi. Lisaks viiele Meremaa-teemalisele jutule on kogumikus Le Guini kirjutatud pikem ülevaade Meremaa arhipelaagi ajaloost, mütoloogiast, etnoloogiast, keelest, kultuurist ja sotsiaalsetest suhetest. *** Kirjastus Fantaasia 2012, 290 lk /////

Tõlkinud Eva Luts

Sadas jälle ja Re Albi võluril oli suur kiusatus lausuda ilmaloitsu, vaid tibatillukest, mis saadaks vihma mäe taha. Ta luud valutasid. Need igatsesid, et päike tuleks välja, säraks läbi ta keha ja kuivataks ta luid. Muidugi võis ta lausuda valuvaigistusloitsu, kuid see suudaks vaid valu mõneks ajaks ära peita. Polnud rohtu sellele, mis teda vaevas. Vanad kondid vajasid päikest. Võlur seisis ikka oma maja ukseavas, pimeda toa ja vihmamärja õue vahel, takistades end loitsu lausumast ja vihane enese peale, et ta end takistab ja et teda peab takistama.

Ta ei vandunud kunagi – väega mehed ei vannu, see pole ohutu – kuid ta puhastas kurku köhatava urinaga nagu karu. Hetk hiljem veeres kõuekärgatus Gonti mäe peidetud ülemistelt nõlvadelt alla, kajades põhjast lõunasse, kustudes pilvi täis metsades.

Hea märk, äike, mõtles Mererohi. Vihm jääb varsti järele. Ta tõmbas kapuutsi üles ja läks vihma kätte kanu toitma.

Ta uuris kanalat, leides kolm muna. Punapõsk haudus. Ta tibud pidid varsti kooruma. Teda häirisid sügelislestad ja ta paistis kasimatu ja kurnatuna. Mees lausus mõned sõnad lestade vastu, käskis endal meeles pidada, et ta puhastaks pesakasti niipea, kui tibud on koorunud, ja läks edasi õue, kus Pruunpõsk ja Hall ja Säärised ja Siirus ja Kuningas kössitasid räästa all, tehes vaikseid, rahulolematuid märkusi vihma kohta.

„See lakkab keskpäevaks,“ ütles võlur kanadele. Ta toitis neid ja tuli lirtsudes läbi muda majja tagasi kolme sooja munaga. Kui ta oli laps, oli talle meeldinud mudas kõndida. Ta meenutas, kuidas talle oli meeldinud jahedus varvaste vahele kerkimas. Talle meeldis ikka veel paljajalu käia, kuid enam ei nautinud ta muda; see oli kleepuv asi ja talle ei meeldinud kummardamine jalgade puhastamiseks enne majjaminekut. Kui tal oli olnud muldpõrand, polnud see lugenud, kuid nüüd oli tal puupõrand nagu isandal või kaupmehel või arhimaagil. Külma ja niiskuse kontidest eemal hoidmiseks. See polnud ta enda mõte. Vaikija oli tulnud eelmisel kevadel Gonti sadamast, et vanasse majja põrand ehitada. Nad olid vaielnud selle üle. Ta oleks pidanud selle aja peale paremini teadma, et Vaikijaga ei vaielda.

„Olen kõndinud mullal seitsekümmend viis aastat,“ oli Mererohi öelnud. „Veel mõned aastad ei tapa mind!“

Seepeale polnud Vaikija muidugi vastanud, lastes tal kuulata, mis ta oli ütelnud, ja oma rumalust läbi tunnetada.

„Muldpõrandat on kergem puhastada,“ ütles Mererohi, teades, et võitlus on juba kaotatud. Oli tõsi, et head kõvakstambitud savipõrandat pidid vaid pühkima ja aeg-ajalt sellele vett piserdama, et tolmu maas hoida. Kuid see kõlas siiski rumalalt.

„Kes seda põrandat panema hakkab?“ küsis ta, nüüd vaid nurisedes.

Vaikija noogutas, mõeldes iseennast.

Poiss oli õigust öelda tippklassi töömees, puusepp, kapimeister, müürsepp, katuseehitaja; ta oli tõestanud seda, elades siin ülal Mererohu õpilasena, ja elu Gonti sadama rikka rahva hulgas polnud ta käsi pehmeks teinud. Ta tõi lauad Re Albist Kuuenda veskist, ajades Moori härjavankrit; ta pani põranda maha ja lihvis seda järgmisel päeval, kui vana võlur oli Rabajärve ääres ravimtaimi korjamas. Kui Mererohi koju tuli, oli see seal, särav nagu tume järv ise. „Ma pean iga kord, kui sisse tulen, jalgu pesema,“ urises ta. Ta astus ettevaatlikult sisse. Põrand oli nii sile, et tundus palja talla all pehmena. „Satiin,“ ütles ta. „Sa ei teinud seda ühe päevaga paari loitsu kasutamata. Külahütt paleepõrandaga. Noh, tuleval talvel on alles vaatepilt näha sellel tuld säramas! Või pean nüüd endale vaiba muretsema? Lambanahk kuldsel põrandal?“

Vaikija naeratas. Ta oli endaga rahul.

Ta oli Mererohu uksest paar aastat tagasi sisse astunud. Noh, ei, see pidi olema kakskümmend aastat tagasi, või kakskümmend viis. Päris kaua aega tagasi. Ta oli olnud siis alles poiss, pikkade jalgadega, sasipäine, pehme näoga. Kokkusurutud suu, selged silmad. „Mida sa tahad?“ oli võlur küsinud, teades, mida ta tahtis, mida nad kõik tahtsid, ja hoidudes neisse selgetesse silmadesse vaatamast. Ta oli hea õpetaja, parim Gontil, ta teadis seda. Kuid ta oli väsinud õpetamast, ta ei tahtnud veel üht õpipoissi ette jääma. Ja ta haistis ohtu.

„Õppida,“ sosistas poiss.
„Mine Rokele,“ ütles võlur. Poiss kandis kingi ja head nahkvesti. Ta võis lubada või ära teenida laevasõidu kooli.
„Ma olen seal olnud.“
Seepeale vaatas Mererohi talle uuesti otsa. Polnud mantlit, polnud saua.
„Kukkusid läbi? Saadeti minema? Jooksid ära?“

Poiss raputas pead iga küsimuse peale. Ta sulges silmad; ta suu oli juba suletud. Ta seisis seal, end pingsalt kogudes, kannatades; tõmbas hinge ja vaatas otse võlurile silma.

„Mu meisterlikkus on siin, Gontil,“ ikka veel rääkides peaaegu sosinal. „Mu meister on Heleth.“
Seepeale võlur, kelle tõeline nimi oli Heleth, jäi seisma sama vaikselt kui poisski, vaadates talle otsa, kuni poiss pilgu langetas.

Vaikuses otsis Mererohi poisi nime ja nägi kaht asja: kuusekäbi ja Suletud Suu ruuni. Siis, edasi otsides, kuulis ta mõtteis nime öeldavat, kuid ei ütelnud seda välja.

„Ma olen väsinud õpetamisest ja rääkimisest,“ ütles ta. „Ma vajan vaikust. Kas sellest on sulle küllalt?“

Poiss noogutas korra.

„Siis oled minu jaoks Vaikija,“ ütles võlur. „Sa võid magada nurgas lääneakna all. Kuuris on vana õlgmadrats. Õhuta seda. Ära too hiiri sellega sisse.“ Ja ta kõndis minema Overfelli poole, vihane poisi tulemise ja enda järeleandmise pärast; kuid see polnud viha, mis ta südame tukslema pani. Edasi sammudes – ta võis siis sammuda –, meretuul surus talle vasakult peale ja varajane päikesepaiste joonistas merele mäe laia varju, mõtles ta Roke maagidele, võlukunsti, müsteeriumi ja väe isandatele. „Ta oli nende jaoks liiga palju, kas polnud? Ja temast saab ka minu jaoks liiga palju,“ mõtles ta ja naeratas. Ta oli rahulik mees, kuid ei pannud pahaks ka pisukest hädaohtu.

Ta peatus siis ja tundis mulda jalge all. Ta oli paljajalu nagu tavaliselt. Kui ta oli Rokel õpilane, oli ta kandnud kingi. Kuid ta oli tulnud koju Gontile, Re Albisse, oma võlurisauaga, ja kingad jalast visanud. Ta seisis vaikselt ja tundis tolmu ja kaljutiputee kive jalge all, ja kaljusid selle all, ja saare juuri pimeduses selle all. Pimeduses vete all puutusid kõik saared kokku ja olid üks. Nii oli ta õpetaja Ard ütelnud, ja nii olid ta õpetajad Rokel ütelnud. Kuid see oli tema saar, tema kalju, tema muld. Sellest kasvas välja tema võlujõud. „Mu meisterlikkus on siin,“ oli poiss ütelnud, kuid see läks sügavamale kui meisterlikkus. See oli ehk midagi, mida Mererohi võis talle õpetada: see miski, mis läks sügavamale kui meisterlikkus. Mida ta oli õppinud siin, Gontil, veel enne Rokele minekut.
Ja poiss pidi saama saua. Miks oli Nemmerle lasknud tal Rokelt lahkuda ilma sauata, tühjade kätega nagu õpipoiss või nõid? Seesugune vägi ei tohiks ringi ekselda ilma kanalita, ilma märguandeta.

Mu õpetajal polnud saua, mõtles Mererohi, ja samal hetkel mõtles: poiss tahab saua minu käest, Gonti tamme Gonti võluri käest. Noh, kui ta selle ära teenib, võin talle ühe teha. Kui ta suudab oma suud kinni hoida. Ja ma jätan talle oma nõiaraamatud. Kui ta suudab kanala ära puhastada ja mõista Danemeri selgitusi ja oma suud kinni hoida.

Uus õpilane puhastas kanala ära ja kõplas oalappi, õppis ära Danemeri selgitused ja Enladese salateadmised, ja hoidis suud kinni. Ta kuulas. Ta kuulis, mida Mererohi ütles; vahel ta kuulis, mida Mererohi mõtles. Ta tegi, mida Mererohi tahtis, ja mida Mererohi ei teadnud, et tahtis. Ta anne oli kaugelt üle Mererohu juhatuse, siiski oli tal olnud õigus Re Albisse tulles ja nad mõlemad teadsid seda.

Mererohi mõtles vahel nende aastate jooksul poegadest ja isadest. Ta oli tülitsenud omaenese isaga, vitsamehest lausujaga, selle üle, et ta oli Ardi oma õpetajaks valinud. Ta isa oli öelnud, et Ardi õpilane pole tema poeg, oli oma raevu alal hoidnud, surnud andestamata.

Mererohi oli näinud noormehi rõõmust nutmas oma esimese poja sünni üle. Ta oli näinud vaeseid mehi maksmas oma aastase töötasu nõiale lubaduse eest, et nad saavad terve poja, ja rikkaid mehi puudutamas oma kullaga ehitud lapse nägu ja jumaldavalt sosistamas: „Mu surematus!“ Ta oli näinud mehi peksmas oma poegi, neid kiusamas ja alandamas, haavamas ja takistamas, vihkamas surma, mida nad neis nägid. Ta oli näinud vastuviha poja silmis, ähvardust, halastamatut põlgust. Ja seda nähes Mererohi teadis, miks ta polnud kunagi oma isaga lepitust otsinud.

Ta oli näinud isa ja poega koidikust päikeseloojanguni koos töötamas, vana meest juhtimas pimedat härga, keskealist meest hoidmas raudhõlmaga atra, ühtegi sõna vahetamata. Kui nad koduteele asusid, pani vana mees hetkeks käe oma poja õlale.

Tal oli see alati meeles olnud. Ta mäletas seda praegu, kui talveõhtutel vaatas üle kolde tõmmut nägu kummardumas nõiaraamatu või särgi kohale, mis vajas parandamist. Silmad maha löödud, suu suletud, vaim kuulamas.

„Kui võluril veab, leiab ta kord elus, kellega rääkida,“ oli Nemmerle öelnud Mererohule öö või kaks enne, kui Mererohi Rokelt lahkus, aasta või kaks enne seda, kui Nemmerle Arhimaagiks valiti. Ta oli olnud Vormimismeister ja kõige lahkem koolis kõigist Mererohu õpetajatest. „Arvan, kui sa jääksid, Heleth, siis võiksime rääkida.“

Mererohi polnud suutnud mõnda aega vastata. Siis, kogeledes, süüdi tänamatuses ja uskumata oma kangekaelsust: „Meister, ma võiksin jääda, kuid mu töö on Gontil. Soovin, et oleks siin, koos sinuga...“

„On haruldane anne teada, kus sa olema pead, enne kui oled olnud kõigis paikades, kus sul pole vaja olla. Saada mulle aeg-ajalt õpilasi. Roke vajab Gonti võlukunsti. Arvan, et me põlgame ära asju, mis teadmist väärivad...“

Mererohi oli saatnud kooli õpilasi, kolm või neli tükki, kenasid noormehi selle või teise andega; kuid see, keda Nemmerle oli oodanud, oli tulnud ja läinud omatahtsi, ja mida nad olid temast Rokel mõelnud, Mererohi ei teadnud. Ja Vaikija muidugi ei ütelnud. Oli selge, et ta oli õppinud kahe-kolme aastaga, mida teised kuue-seitsmega ja paljud üldse mitte. Tema jaoks oli see olnud ainult alusmaterjal.

„Miks sa kohe minu juurde ei tulnud?“ oli Mererohi nõudnud. „Ja siis Rokele läinud, et õpitut lihvida?“

„Ma ei tahtnud sinu aega kulutada.“

„Kas Nemmerle teadis, et tuled minu juurde töötama?“

Vaikija raputas pead.

„Kui sa oleksid alandunud talle oma kavatsustest rääkima, oleks ta võinud mulle teate saata.“

Vaikija paistis rabatuna. „Kas ta oli su sõber?“

Mererohi peatus. „Ta oli mu Meister. Oleks võinud ehk olla mu sõber, kui oleksin Rokele jäänud. Kas võluritel on sõbrad? Mitte rohkem kui neil on naised või pojad, arvan ma... Kord ütles ta mulle, et meie ametis veab sellel, kes leiab, kellega vestelda... Pea seda meeles. Kui sul veab, siis pead ühel päeval oma suu avama.“

Vaikija langetas oma karmi, mõtliku sasipea.

„Kui see pole kinni roostetanud,“ lisas Mererohi.

„Kui sa käsid, siis räägin,“ ütles noormees nii siiralt, valmis loobuma tervest oma loomusest Mererohu palve peale, et võlur pidi naerma.

„Ma käskisin, et sa seda ei teeks,“ ütles ta. „Ja ma ei vaja, et minuga räägitaks. Ma räägin küllalt kahe eest. Pole tähtis. Sa tead, mida öelda, kui tuleb aeg. Selles ongi kunst, ah? Mida öelda ja millal. Ja ülejäänu on vaikus.“

Noormees magas kolm aastat õlgmadratsil Mererohu majas väikese läänepoolse akna all. Ta õppis võlukunsti, toitis kanu, lüpsis lehma. Kord ta soovitas, et Mererohi võiks pidada kitsi. Ta polnud lausunud midagi umbes nädala ringis, terve külma, vihmase sügisnädala. Ta ütles: „Sa võiksid paari kitse pidada.“

Mererohul oli suur nõiaraamat laual lahti. Ta oli püüdnud lahti punuda üht Acasta loitsu, mille Fundauri kaevu voolused olid sajandeid tagasi lõhkunud ja millelt väe röövinud.. Ta hakkas just aimama puuduvat sõna, mis võiks üht lünkadest täita, tal oli see peaaegu käes, ja... „Sa võiksid paari kitse pidada,“ ütles Vaikija.

Mererohi pidas end sõnakaks, kannatamatuks, kergesti vihastuvaks meheks. Vajadus mitte vanduda oli talle nooruses koormaks olnud, ja kolmkümmend aastat oli õpipoiste, klientide, lehmade ja kanade rumalus teda tõsiselt proovile pannud. Õpipoisid ja kliendid kartsid ta keelt, kuigi lehmad ja kanad ei pööranud ta raevupahvakutele mingit tähelepanu. Ta polnud kunagi varem Vaikija peale vihastanud. Tekkis väga pikk paus.

„Miks?“

Vaikija ilmselt ei märganud pausi või Mererohu hääle äärmist pehmust. „Piim, juust, röstitud kitseliha, seltskond,“ ütles ta.

„Oled sa kunagi kitsi pidanud?“ küsis Mererohi sama pehmel, viisakal häälel.

Vaikija raputas pead.

Ta oli tegelikult linnapoiss, sündinud Gonti sadamas. Ta polnud enda kohta midagi rääkinud, kuid Mererohi oli pisut järele pärinud. Ta isa, sadamatööline, oli surnud suure maavärina ajal, kui Vaikija võis olla seitsme või kaheksa aastane; ema oli kokk rannikukõrtsis. Kaheteistkümneselt oli poiss sattunud mingisse õnnetusse, tõenäoliselt maagiaga jändamisest, ja ta emal oli õnnestunud anda ta õpipoisiks Elassenile, auväärsele võlurile Valmouthis. Seal oli poiss saanud endale tõelise nime ja pisut oskusi puusepa- ja talutöödes, kuid mitte paljus muus, ja Elassenil oli olnud suuremeelsust maksta kolme aasta pärast ta teekonna eest Rokele. See oli kõik, mida Mererohi temast teadis.

„Mulle ei meeldi kitsejuust,“ ütles Mererohi.

Vaikija noogutas, kuulekas nagu alati.

Aeg-ajalt aastate jooksul pärast seda meenutas Mererohi, kuidas ta polnud vihastanud, kui Vaikija oli küsinud kitsepidamise kohta; ja iga kord tundis sellest mälestusest vaikset rahuldust, nagu lõpetaks viimast tükki täiesti küpsest pirnist.

Olles veetnud järgmised paar päeva, püüdes tabada puuduvat sõna, pani ta ka Vaikija Acasta loitse uurima. Koos mõtlesid nad selle pika rassimise järel viimaks välja. „Nagu kündmine pimeda härjaga,“ ütles Mererohi.

Üsna varsti pärast seda andis ta Vaikijale saua, mille oli tema jaoks Gonti tammest teinud.
Ja Gonti sadama isand oli veel kord proovinud Mererohtu enda juurde kutsuda, tegema asju, mis Gonti sadamas tegemist vajasid, ja Mererohi oli saatnud enda asemel Vaikija, ja sinna oli too jäänudki.

Ja Mererohi seisis oma ukselävel, kolm muna käes, külm vihm mööda selga alla voolamas.
Kui kaua oli ta siin seisnud? Miks ta siin seisis? Ta oli mõelnud mudast, põrandast, Vaikijast. Oli ta olnud väljas, kõndimas teel Overfelli kohal? Ei, see oli aastaid tagasi, aastaid tagasi, päikesepaistel. Praegu sadas vihma. Ta oli toitnud kanu ja tulnud tagasi majja kolme munaga, need olid veel soojad ta käes, siidised pruunid leiged munad, ja kõuekõmin oli ikka veel tal meeles, kõue vibreerimine tema kontides, ta jalgades. Kõue?

Ei. Kõuekärgatus oli olnud mõni aeg tagasi. See polnud kõu. Tal oli kummaline tunne ja ta tundis seda viimati – millal? Kaua aega tagasi, ammu enne neid päevi ja aastaid, millest ta oli just mõtelnud. Millal, millal oli see olnud? – enne maavärinat. Just enne maavärinat. Just enne, kui pool miili rannast Essary juures merre vajus ja inimesed surid, purustatud nende külade varemeis, ja suur laine uputas Gonti sadama kaisid.

Ta astus ukseavast mullale tagasi, nii et võis tunda maapinda oma tallanärvidega, kuid muda limastas ja rikkus iga teate, mis mullal võis talle olla. Ta pani munad lävepakule maha, istus nende kõrvale, pesi oma jalad katlas oleva vihmaveega puhtaks, kuivatas neid katla sangal rippuva rätikuga, loputas rätti, väänas selle välja ja riputas katla sangale, korjas munad üles, tõusis aeglaselt püsti ja läks majja.

Ta heitis terava pilgu oma sauale, mis seisis nurgas ukse taga. Ta pani munad sahvrisse, sõi ruttu ühe õuna, sest ta oli näljane, ja võttis oma saua. See oli jugapuust, alt otsast vasega köidetud, haardekohast siidiseks kulunud. Nemmerle oli selle talle andnud.

„Seisa!“ ütles ta sauale selle keeles, ja laskis selle lahti. Sau seisis, nagu oleks pesasse asetatud.

„Juureni,“ ütles ta kannatamatult Loomise Keeles. „Juureni!“

Ta vaatas saua, mis seisis säraval põrandal. Mõne aja pärast hakkas see väga kergesti värisema, võbelema.

„Ah, ah, ah,“ ütles vana võlur.

„Mida ma peaksin tegema?“ ütles ta mõne aja pärast valjusti.

Sau kõikus, jäi vaikseks, kõikus jälle.

„Küllalt sellest, mu kallis,“ ütles Mererohi, pannes käe sauale. „Tule nüüd. Pole ime, et mõtlesin ühtesoodu Vaikijast. Oleksin pidanud tema järele saatma... tema juurde saatma... Ei. Mida Ard ütles? Leia keskpunkt, leia keskpunkt. See on küsimus, mis tuleb esitada. Seda peabki tegema...“ Endamisi pomisedes otsis ta välja oma raske mantli, pani vee keema väikesele tulele, mille ta enne oli süüdanud, ja mõtles, kas ta oli alati iseendaga rääkinud, kas ta oli nii rääkinud kogu aja, mil Vaikija tema juures elas. Ei. See oli muutunud harjumuseks pärast Vaikija lahkumist, mõtles ta, selle mõistusekübemega, mis jätkas mõtlemist tavalistele asjadele, kui ülejäänud osa tegi ettevalmistusi kabuhirmuks ja purustusteks.

Ta keetis kõvaks kolm uut muna ja ühe, mis oli juba sahvris, ja pani need kotti koos nelja õuna ja lähkritäie veiniga, juhuks, kui ta peaks terveks ööks välja jääma. Ta kehitas artriitiliselt õlgu oma raske mantli all, võttis oma saua, käskis tulel kustuda ja lahkus.

Ta ei pidanud enam lehma. Ta seisis, vaadates oma kanaaeda, kaalutledes. Rebane oli hiljuti õunapuuaeda külastanud. Kuid kanad peavad toitu otsima, kui teda ei tule. Nad peavad saama oma võimaluse nagu kõik teisedki. Ta lükkas nende värava paokile. Kuigi vihm polnud enam rohkemat kui udused piisad, jäid kanad trööstitult räästa alla kössitama. Kuningas polnud sel hommikul kordagi kirenud.

„Kas teil on mulle midagi ütelda?“ küsis Mererohi neilt.

Pruunpõsk, ta lemmik, raputas end ja ütles paar korda oma nime. Teised ei ütelnud midagi.

„Noh, vaadake ette. Nägin täiskuu öösel rebast,“ ütles Mererohi ja läks oma teed.

Kõndides ta mõtles; ta mõtles kõvasti; ta meenutas. Ta meenutas kõike, mida suutis, asjadest, mida ta õpetaja oli rääkinud vaid korra ja kaua aega tagasi. Kummalistest asjadest, nii kummalistest, et ta polnud isegi aru saanud, kas see oli õige võlukunst või vaid nõidus, nagu üteldi Rokel. Asjadest, millest ta kindlasti polnud Rokel kunagi kuulnud ega seal kunagi rääkinud, ehk kartes, et Meistrid hakkavad teda põlgama, et ta selliseid asju tõsiselt võtab, ehk teades, et nad ei mõistaks neid, sest need olid Gonti asjad, Gonti tõed. Need polnud kirja pandud isegi Ardi nõiaraamatuisse, mis olid tulnud Perregali Suurelt Maagilt Ennaselt. Need olid kõik suusõnalised. Need olid kodused tõed.

„Kui sa pead lugema Mäge,“ oli ta õpetaja talle öelnud, „mine Tumeda Tiigi juurde Semere karjamaa otsas. Seal võid teid näha. Pead leidma keskpunkti. Kuhu sisse minna.“

„Sisse minna?“ oli poiss Mererohi sosistanud.

„Mida sa väljaspool teeksid?“

Mererohi vaikis pikka aega ja küsis siis: „Kuidas?“

„Nii.“ Ja Ardi pikad käed sirutusid välja ja ülespoole lausumises, mille kohta Mererohi hiljem teada sai, et see oli suur Muutumise loits. Ard lausus loitsu sõnu vääriti, nagu võlukunsti õpetajad peavad tegema, et loits tööle ei hakkaks. Mererohi teadis trikki, kuidas neid õigesti kuulda ja meelde jätta. Kui Ard oli valmis, oli Mererohi sõnu vaikselt mõtteis korranud, pooleldi visandades kummalisi, kohmakaid käeliigutusi, mis oli osa neist. Äkki ta käsi peatus.

„Kuid seda ei saa tühistada!“ ütles ta valjusti.

Ard noogutas. „See on tühistamatu.“

Mererohi ei teadnud ühtegi muutumist, mis oleks olnud tühistamatu, ühtegi loitsu, mida ei saanud tagasi võtta, välja arvatud Lahtisidumise Sõna, mida öeldakse vaid korra.

„Kuid miks...?“

„Nii on vaja,“ ütles Ard.

Mererohi teadis, et selgituste küsimine on mõttetu. Vajadust sellise loitsu lausumiseks ei tekiks sageli; võimalus, et seda üldse vaja läks, oli väga väike. Ta laskis kohutaval loitsul vajuda oma mälusügavusse ja peituda seal, kaetuna tuhandest kasulikust või ilusast või valgustavast nõidusest ja loitsust, kõigist Roke loitsudest ja reeglitest, kogu Ardi pärandatud raamatute tarkusest. Toore, kohutava ja kasutuna lebas see tema mõistuse pimeduses kuuskümmend aastat, nagu valgust ja aardeid ja lapsi täis härrastemaja keldris asuv nurgakivi varasemast, unustatud majast.