Härrased. Teie komitee osutas seda au, et määras mulle keerulise ülesande pidada teile Williamsi loengut mõrvast kui millestki kaunite kunstide hulka kuuluvast. See ülesanne olnuks üsna kerge kolm või neli sajandit tagasi, mil seda kunsti veel õieti ei mõistetud ning väärilisi näiteid oli veel vähe. Praegusel ajal paraku, mil professionaalid on hakkama saanud suurepäraste meistritöödega, on mõistagi ilmne, et avalikkus loodab näha ka neid käsitleva kriitika stiilis samaväärset paranemist.

Torganud käed kukla alla, jäi Tony Hill lakke põrnitsema. Valgustit ümbritsev krohvist rosett oli tihedalt täis peenikesi pragusid, aga ta ei märganud neid. Kardinate ülaosa vahele jäänud kolmnurksest pilust igritses sisse tänavalaternate oran- ži varjundiga segunevat ähmast koidikuvalgust, aga seegi ei pälvinud tema tähelepanu. Alateadlikult täheldas ta keskküt- teboileri klõpsatust, kui see seadis end valmis ukse ja akna- raamide vahelt tuppa uhkava rõske talvejahedusega võitlust pidama. Tony nina oli külm ja silmad otsekui liiva täis. Ta ei mäletanud, millal oli viimati öösel korralikult magada saanud. Selle öö rahutuid unenägusid põhjustas osaliselt mure tänase esinemise pärast, aga põhjusi oli rohkem. Palju rohkem.

Aga juba tänasestki piisas, et teda murelikuks muuta. Ta ju teadis, mida temalt oodatakse, aga seda edastada oli hoopis iseasi. Teised inimesed said niisuguste asjadega hakkama, ilma et see tekitanuks neis enamat kui lühiajalist kõhukõdi, aga Tony mitte. Temalt nõudis päevatööga toimetulekuks vajaliku fassaadi säilitamine kogu jõu kokkuvõtmist. Niisugustes olu- kordades mõistis ta vägagi hästi, mida pidid tundma näitlejad, andes publikut haaravaid ning pingest pakatavaid etendusi. Õhtuks on ta omadega jälle nii läbi, et suudab end üksnes voodisse vedada ja loota – muidugi asjatult –, et tal õnnestub kaheksa tundi magada.

Ta muutis voodis asendit, tõmmates ühe käe kukla alt välja ja vedades sellega läbi lühikeste mustade juuste. Kratsides habemetüükas lõuga, Tony ohkas. Teades küll, mida ta täna teha tahab, oli ta ühtlasi teadlik, et see tähendaks ametialast enesetappu. Mis maksis tema teadmine, et Bradfieldis tegutseb sarimõrvar – ta ei saanud lubada endale luksust seda esimesena välja öelda. Tony kõht tõmbus näljast kokku ning ta võpatas. Lükanud ohates sulgteki pealt, ronis ta voodist välja ja raputas jalgu, et kottis pidžaamapükste lõõtspillivoldid alla vajuksid.

Vannituppa komberdanud, klõpsas Tony tule põlema. Põit tühjendades sirutas ta vaba käe välja ning lülitas sisse raadio. Bradfield Soundi liiklusteates räägiti selle hommiku liiklusummikute kohtadest heatujulisusega, mille saavu- tamiseks autojuhid pidanuksid neelama suurtes kogustes Prozacit. Õnnelik, et tal pole vaja täna autoga sõita, pöördus Tony valamu poole.

Ta vaatas otse omaenda sügaval asetsevatesse sinistesse silmadesse, mis olid ikka veel uneähmased. Jutt, nagu oleksid silmad hinge peegel, on puhas pask, mõtles ta irooniliselt. Hea kah, sest vastasel korral poleks tal ilmselt majapidamises ühtki tervet peeglit. Teinud lahti pidžaamajaki ülemise nööbi, avas ta vannitoakapi ukse ja sirutas käe habemeajamisvahu järele. Märgates kätt värisemas, jättis ta selle liigutuse pooleli. Vi- haselt lükkas ta ukse valju paugatusega kinni ning küünitas elektripardlit võtma. Ta vihkas sellega raseerimist: pardel ei jätnud nahale kunagi seda puhast värsket tunnet nagu märjalt raseerimine. Aga parem taluda siiski natuke karust tunnet kui käia ringi nagu tuhande lõikehaava kätte surnud inimese näidiseksemplar.

Elektripardli teine paha omadus oli see, et sellega raseerimine ei nõudnud erilist keskendumist ning vaim võis vabalt uidata eesseisva päeva tegemistel. Mõnikord meeldis talle mängida mõttega, et kõik inimesed on nagu tema ise: valivad hommikul ärgates selle päeva persooni. Kummatigi oli ta aastate vältel inimeste psüühikat uurides selgusele jõudnud, et asjalood pole hoopiski nõnda. Enamikul inimestel on valik äärmiselt piiratud. Paljusid teinuksid Tonyle tema teadmiste, oskuste ja elu vajaduste tõttu osaks saanud valikuvõimalused kahtlemata kadedaks, kuid ta ise ei jaganud neid tundeid.

Pardli välja lülitanud, kuulis ta tuttavaid meeleheitlikke akorde, mis eelnesid igale Bradfield Soundi uudiste kokkuvõt- tele. Täis halbu eelaimusi, pööras ta näo raadio poole, pingul ja valvas nagu keskmaajooksja enne stardipauku. Viieminutise uudisteploki järel ohkas ta kergendatult ja lükkas dušikardina lahti. Ta oli kartnud kuulda teadet, mida tal oleks olnud või- matu eirata, aga seni oli laipu ikka veel ainult kolm.

Linna teises servas põrnitses Bradfieldi linnapolitsei kriminaalosa- konna ülemkonstaabli abi John Brandon pesukausi kohale kum- mardudes süngelt vannitoapeeglisse. Isegi jõuluvana habemena nägu kattev raseerimisvaht ei suutnud anda talle heatahtlikumat ilmet. Kui Brandon poleks valinud politseiteenistust, sobinuks ta ideaalselt kandideerima matusebüroo direktori kohale. Kuus jalga ja kaks tolli pikk, oli ta sale, võiks öelda, et koguni kõhn tumedate sügaval asetsevate silmade ja varakult terashalliks läinud juustega mees. Isegi naeratades ei kadunud tema näolt melanhoolne ilme. Täna nägi ta enda arvates välja nagu nohune verekoer. Ning masenduseks oli põhjust enam kui küll: ta oli ot- sustanud jätkata uurimist suunas, mis pidi ülemkonstaablile olema niisama vähe vastuvõetav kui katoliku preester protestantidele.

Brandon ohkas nii sügavalt, et peegel kattus vahulataka- tega. Tema ülemusel Derek Armthwaite’il olid prohveti hõõ- guvsinised silmad, aga paraku ei näinud ta nendega midagi uuendusmeelset. Tema oli mees, kes pidas Vana Testamenti politseinikele paremaks käsiraamatuks kui politsei- ja kriminaal- tõendite akti. Enamik politseitöö moodsaid meetodeid polnud tema meelest mitte üksnes kasutud, vaid ka ketserlikud. Derek Armthwaite’i alatasa väljendatava arvamuse kohaselt vähenda- nuks kriminaalkuritegusid kõikvõimalikest sotsiaaltöötajatest, sotsioloogidest ja psühholoogidest märksa paremini kasevitste ja üheksasabalise kassi (mitmeharuline piits) taaskasutuselevõtt. Aimanuks ta, mis Brandonil selleks päevaks kavandatud oli, viinuks ta mehe üle liikluspolitseisse – tänapäeva mõistes tähendanuks see sama, mida Joonale vaala kõhtu sattumine.

Enne kui depressioon oleks jõudnud otsustusvõime seljata- da, äratas Brandoni mõtisklustest vannitoauksele koppimine. „Paps,” hõikas vanem tütar. „Jääd veel kauaks või?”

Brandon krabas žileti, torkas kaussi ja tõmbas sellega enne vastamist üle põse. „Viis minutit, Karen,” hüüdis ta. „Anna andeks, kullake.” Majas, kus oli kolm teismelist, aga ainult üks vannituba, jäi mõtisklusteks harva aega.

Carol Jordan pani pooliku kohvitassi valamuäärele ja astus duši alla, olles jalge ümber keerlevale mustale kassile komistades äärepealt ninali kukkunud. „Oota natuke, Nelson,” pomises ta, sulgedes küsivalt näugatava looma nina ees ukse. „Ja vaata, et sa Michaelit üles ei aja.”
Carol oli arvanud, et uurijaks edutamine ja sellega kaasnev vahetustega töötamisest vabanemine tagavad talle lõpuks kaheksatunnise une, millest ta oli pidevalt unistanud esi- mesest politseisse tööle asumise nädalast peale. Tal vedas, et edutamine oli langenud ajale, mil hakkasid aset leidma gei- mõrvad, nagu neid tema rühmas omavahel nimetati. Ükskõik kui bravuurselt komissar Tom Cross ka pressile ja personalile poleks kinnitanud, et tapmiste vahel pole leitud mingeid kohtumeditsiinilisi seoseid ning miski ei viita asjaolule, nagu tegutseks Bradfieldis sarimõrvar, valitses mõrvarühmades teistsugune arvamus.

Kui kuum vesi üle Caroli pahises, muutes tema blondid juuksed hiirhalliks, mõtles ta juba kes teab mitmendat korda, et Crossi nagu ülemkonstaabligi arvamus kaitses pigem nende enda eelarvamusi kui elanike huve. Mida kauem nad eitasid, et tegemist on respektaablusemaski taga salajast geielu elavaid mehi ründava sarimõrvariga, seda rohkem geimehi sureb. Kui neid pole enam võimalik arreteerimise abil tänavatelt eemal hoida, las tegutseb nendega siis mõrvar – saavutagu too oma eesmärk kas siis mõrtsukatöö või hirmu külvamise abil.

See strateegia muutis mõttetuks kõik need tunnid, mille vältel ta oma kolleegidega praeguse uurimise kallal vaeva oli näinud. Arvestamata veel sadu tuhandeid naelu maksumaksjate raha, mida need uurimised neelasid – seda enam, et Cross käskis iga tapmist käsitleda täiesti omaette juhtumina. Iga kord, kui üks kolmest rühmast tuli lagedale detailiga, mis näis mõrvu omava- hel ühendavat, seadis Tom Cross sellele vastu viis punkti, mis neid eristasid. Sellest polnud midagi, et ühendavad asjaolud olid alati erinevad, aga erinevuste puhul kordus ikka üks ja seesama väsinud viisik. Lõppude lõpuks oli Cross ju boss. Ja vaneminspektor oli eelistanud üldse põõsasse pugeda, minnes oma alati käepärast võtta oleva valutava seljaga haiguslehele.

Carol hõõrus šampooni juustes tugevasti vahutama ning tundis end sooja vee all pikkamööda täielikult virguvat. Saagu mis saab, tema uurimine ei pidanud Popeye Crossi fanaatiliste eelarvamuste karile jooksma. Kui mõned nooremad ohvitserid ehk haaravadki kinni bossi kitsarinnalistest arusaamadest, õigustamaks omaenda hambutut tegutsemist, ei kavatse Carol leppida millegi vähema kui sajaprotsendilise tööpanusega ja nõuab, et tööd tehtaks õiges suunas. Peaaegu üheksa aastat oli ta töötanud endale armu andmata: kõigepealt hea hariduse saamiseks ning siis õigustamaks oma kiiret edutamist. Asjaolu, et ta oli valinud töökohaks üksuse, mille eesotsas seisid nean- dertallased, ei tohtinud saada tema karjäärile komistuskiviks.

Otsus tehtud, astus Carol duši alt välja, õlad sirged ja ro- hekates silmades trotslik helk. „Tule nüüd, Nelson,” ütles ta hommikumantlisse pugedes ja musta karvast musklikimpu sülle võttes. „Kargame liha kallale, poiss.”



Lugu jätkub Van McDermidi raamatus "Näkineiu laul".