03.06.2012, 06:00

RAAMATUKATKEND: Virkko Lepassalu "Wabariigi viimased sõdurid"

990. aastate lõpus, mil sõnavabadust oli Eestis nauditud alles lühikest aega ning metsavendlust ja tõde sellest looritas salapära, otsustasid ajakirjanikud Virkko Lepassalu ja Ilmar Palli teema siiski luubi alla võtta ja seda sootuks teisel moel kui tavaliselt: lugude üles tähendamisel keskenduti arhiivimaterjalide ja okupantide paljuski kahtlaste dokumentide asemel pigem usutlustele sündmustes vahetult osalenute ning pealtnägijatega. Nii sündisid ajakirjanduslikud ülevaated, mis on täienduseks ajaloolisele uurimistööle. **// Kirjastus Hea Lugu, 2012, 232 lk./////

FOTO: Foto: Andres Putting

METSAVENNAD ON OSA MEIE LOOST

Metsavendade traagiline heitlus vabaduse eest on Eesti uuema ajaloo mehine peatükk. Tagantjärele vaadates on sageli raske vahet teha, kas see oli rohkem võitlus isikliku või oma maa ja rahva vabaduse eest, kuid lõpuks on neid ju võimatu lahutada. Metsavendade heitlust ei õnnestu kuidagi ei fašistlikuks ega natslikuks tembeldada, nii nagu seda Eesti rindemeeste lahingutega vahel tehakse. See oli meie võitlus, mida ei saa meilt keegi ära võtta.
Loomulikult polnud tegemist millegi erilise või erakorralisega. Samal kombel või veel aktiivsemalt võitlesid oma vabaduse eest ka teised natsliku ja kommunistliku terrori küüsi jäänud rahvad. Kui eestlased ja lätlased olid oma inimressursi suuresti juba ammenda- nud Teise maailmasõja rindelahingutes, siis leedukad ja ukrainlased panid partisanisõjas välja suured jõud ning astusid pärast maailma- sõja lõppu nende maad hõivanud Punaarmee vastu. Nõukogude üksuste vastu üritati esimestel aastatel võidelda suurte sõjaväeliselt organiseeritud üksuste abil, mis sundis nõukogude poolt omakorda nende vastu küllalt suuri üksusi paiskama. Järgnenud ägedates ning veristes lahingutes kandsid metsavennad paraku sedavõrd raskeid kaotusi, et olid sunnitud oma senist taktikat muutma ning üle mi- nema klassikalisele väiksematele üksustele tuginevale partisanisõjale. Ukrainast mitte palju väiksem polnud ka vastupanuvõitlejate hulk Poolas. Küllalt aktiivne oli võitlus Rumeenias, mõnevõrra väiksem Bulgaarias, suhteliselt piiratud Tšehhis ja Slovakkias. 1950. aastate alguseks oli kõikides maades metsavendade hulk paraku kahane- nud mõnesaja meheni, kelle hävitamine nõukogude organitel siiski veel aastaid aega võttis. Kõikjal suruti vastupanu maha massiliste repressioonide abil.

Wabariigi viimased sõdurid

See ei vähenda mingil moel aga meie heitluste tähendust. Pidada vastu pea kümme aastat, üksikvõitlejate tasemel aga pea laulva revo- lutsiooni alguseni – see on saavutus, millele on võrdväärset raske leida. Seda kummalisem on, et metsavendade vastupanu on Eestis endiselt suhteliselt vähe uuritud ning teadvustatud.

Mingeid üleinimlikke kangelasi pole metsavendadest keegi tahtnud teha. Tegemist oli kõige tavalisemate meeste ja naistega, kes sattusid tollaste sündmuste keerisesse asjaolude sunnil ja mitte omal tahtel. See ei muutnud neid aga põrmugi vähem kangelasteks. Nende seas oli inimesi kõikvõimalike nõrkustega: oli joodikuid, naistekütte, reetureid, argpükse, röövleid ja mõrvareidki. Sedagi pole õige varjata. Metsavennad olid inimesed meie endi seast. Üri- tada neid algul olümposlikesse kõrgustesse tõsta, et neid seejärel ebatäiuslikena põrmu paisata, oleks aga olemuslikult vale. Samas tuleks aga metsavendade puuduste kirjeldamise juures vaadata, mil- lega on tegu: kas mõne endise punase kibestunud kaeblemise või tõeliste kuritegudega. Võib ju lugeda kirjeldusi sellest, kuidas pahad metsavennad lasid maha täiesti süütuid jahimehi, kes rahumeelselt metsas ringi jalutasid. Kui aga asja uurides teada saada, et tegemist oli kohaliku täitevkomitee esimehe ja teiste aktiivsete punastega, omandab kogu lugu teise värvi.

Õnneks pole päriselt tõde, et metsavendlust pole viimasel aasta- kümnel Eestis uuritud. Aino Lepa raamat on heaks näiteks. Samas on ka allakirjutanu arvates metsavendadest ikkagi vähe kirjutatud. Seda eriti meie saatust jaganud maadega võrreldes. Hoides näiteks käes Poolas välja antud tõeliselt mahukat metsavendade atlast, kus kirjeldatakse IGA Poolas tegutsenud metsavendade rühma võitlust, tunned paratamatult kadedust. Ka Leedus ja Lätis on vastav tegevus olnud märkimisväärselt aktiivsem.

Sellel taustal võib uue metsavendade raamatu ilmumist üksnes tervitada. Allakirjutanule on need lood eriti meeldivad, sest viivad mind ajas 25 aastat tagasi, mil jalgrattaga mööda Eestit väntasin, lak- kades magasin ja hommikust piima juures inimestega möödanikust rääkisin. See oli ilus aeg ning tollal kuuldud lood elavad minus siian edasi. Neid nüüd uuel täiendatud kujul enda ees näha oli kaunis elamus. Raamatu eripära on see, et siin pole kirjutatud mitte tera- dest, vaid ka sõkaldest: nendest, kes reetsid ja kuritegusid korda saatsid, kes metsavendade vastu kõike välja pannes vabatahtlikult ning innukalt võitlesid. Neidki oli ning nende elu on samuti osa meie ajaloost.
Millest siin raamatus siis kirjutatakse? Lullade pere viimasest lahingust ja legendaarsest Pargasest,

Männiku veresaunast ja veri- seks provokaatoriks hakanud Juhan Mäetalust – agent Napoleonist, Karli ja Aino kaunist armastusloost, miilits Aksel Uibo ja metsavend Aksel Mõttuse keerulistest suhetest. Võrumaa tuntud metsavennast Haljand Koovikust. Agent Uno Lahest ning Nursi punkrist, mille hävitamisel ta ilmselt osales. Agent Karl Paulovist ning ülesandjatest, Saalistete hukkumisest ning Sõmerpalus 1946. aastal surma külva- nud Ivan Osokinist. Agendist Välk ning veristest varrudest Märja- maal. Aino Lepa väsimatust uurimistööst ning viimasest metsa- vennast Johannes

Lillenurmest. Kõigile neile võiks ju midagi juurde kirjutada, kuid on sellel mõtet?
Nende lugude tugevus seisneb inimlikkuses ja selles, et metsa- vendlust näidatakse sootuks teistsugusest küljest kui tavaliselt. Kuigi autorid on hästi kursis ka arhiivimaterjalidega, ei kasuta nad neid kuigivõrd, keskendudes peamiselt usutlustele ning kaasaegsete mä- lestustele. Suur osa lugudest jäävad seetõttu, tõsi küll, justkui poo- likuteks, väikesteks vinjettideks, mis valgustavad üht või teist juhtu- mit, et siis jälle ununeda. Sellest on pisut kahju, teisalt iseloomustab see üsna hästi kogu metsavendlust – seda kandnud mehed ja naised ilmusid otsekui hetkeks ajaloo rambivalgusesse, et siis taas pimedusse kaduda.

See on raamat, mida soovitan igaühel lugeda. Metsavendlusele pole püstitatud palju mälestusmärke. Ilmar Palli ja Virkko Lepassalu raamat on kahtlemata üks neist.

Mart Laar
ajaloolane

SISSEJUHATUSEKS

Olen alati imestanud Eesti filmimeeste ja kirjanike ükskõiksust metsavendluse suhtes. Saaks ju sealt küllaga süžeesid ja stsenaariume, mis oma dramaatilisuselt ja põnevuselt kuhjaga ületaksid näiteks Hollywoodi sageli sulepeast imetud lugusid. Hirmsate sündmuste kõrval oli metsavendade elus ka romantikat ning seesugust armastust, mida tavaelus harva ette tuleb.

Eks kõik need ammuste aegade metsasõjad kannustasid mind koos kolleeg Virkko Lepassaluga metsavendade ja nende ajastu hõngu otsima. Töötasime sel ajal väga ärksas ajakirjas Luup ning iga retk metsavendade maadele oli väiksem või suurem seiklus. Pakkus – nagu praegu armastatakse öelda – elamusi.

Need käigud said alguse 1990. aastate lõpus, kui sõnavabadust oli Eestis nauditud alles mõned aastad. Metsavendlus ja tõde sellest olid veel olnud karmid tabuteemad. Inimesed, kes möödunud sajandi keskpaiga õudused olid üle pidanud elama, tundsid ikka veel hirmu. Paljud keeldusid üldse sel teemal rääkimast, paljud olid seda jutu- kamad; mõnest on tänaseks saanud legend: Aksel Mõttus, Hugo Vessin, Erich Ingver, Louis Ladva, Alfred Kaarmann, Olaf Tammark, Erika Kask, Laine Koitla, Laine Lulla, kuulus Heino Lipp kõigi kolme tütrega ja teised. Raamatust leiab ka neid, kes kannavad igavikuteel hoopis teistsugust märki, nagu Aksel Uibo, Juhan Mäetalu, Uno Laht ja Karl Paulov.

Mingit teaduslikku tõde me neilt käikudelt püüdma ei läinud, sündinud kirjatükid on puht-ajakirjanduslikud ülevaated. Sellistena tuleb neid ka võtta – nagu omamoodi täiendust tõsisele ajaloolisele uurimistööle.
Huvi metsavendluse vastu jätkus ka järgmisteks aastateks. Välja- annete peatoimetajate auks peab ütlema, et nad on suhtunud meie

12 Wabariigi viimased sõdurid
huvisse heatahtlikult või koguni soosivalt. Nõnda on mitmed metsa- vennalood ilmunud Maalehes, paar tükki ka ajalehes KesKus.
Iga aastaga muutub metsavennalugude tegemine meie mee- todil ikka raskemaks, sündmustes vahetult osalejaid ja pealtnägijaid jääb aina vähemaks. Edaspidi saab toetuda vaid ebausaldusväärsete okupantide paljuski kahtlastele dokumentidele, senisele uurimistööle ning loodan, et mitte kõige viimases järjekorras ka selles raamatus esitatavatele lugudele.

Ilmar Palli

VIRUMAA
LULLADE VIIMANE LAHING – RASKE USKUDA, VEEL RASKEM USKUMATA JÄTTA

Kui jutt Iisaku metsavahi Julius Lulla ühe-mehe-rabalahingust nõukogude okupantide ülekaalukate jõududega 1946. aasta varakevadel tõele vastab, on tegu küllap maailmaski haruldase sündmusega.

Juhtunu jälgi otsides jõuame Kohtla-Järvele. Möödanik näib olevat sellesse, justkui samuti Eestis asuvasse paika, sisse kasvanud. Konutab teine seal nurgas raskelt ja visalt.
Laine-Amalie Lulla elab kui Robinson Crusoe üksikul saarel, venekeelsete inimeste meres. Roosakasse, Stalini-aegsesse korrus- majja astudes tundub, nagu siseneksid mõnda muuseumieksponaati.

Aga Laine-Amalie on sellega omamoodi harjunud. Ta on oma sünnikandile Virumaale truuks jäänud.
METSA „MUSTA RONGA” EEST

Eesti Vabariigi ajal oli Laine rõõmsameelne kooliplika oma metsa- vahist isa Julius Lulla ja ema Aliide-Leontine neljalapselises pere- konnas. Vanim oli Laine ainus vend Herbert, sündinud 1923. Kaks aastat hiljem nägi ilmavalgust õde Aino. 1929. aastal tuli Laine ja pesamuna staatuse sai 1932. aastal sündinud Maimu. Elati Iisaku külas Virumaal – pikas ja madalas majas, mida algselt oli kasutatud kõrtsina ja mis 1970. aastal maani maha põles. Järele jäid vaid vun- dament ja kaev.
Aga selleks ajaks oli kõrtsihoone tollaste asukate elus toimunud traagiline pööre. Lugu algas sellest, et vend Herbert võeti Saksa sõja- väkke. Jõudis välja Narva alla, ent põgenes sealt varsti ning asus end varjama. „Kus ta end peitis, seda mina ei teadnud,” räägib Laine. „Aga kuulsin, et kodus oli meie voodi alla kaevatud peidik, mida kattis põrandariie.”
Naabritel oli taoliste peidupaikade pärast punaste tulles suur
Lullade viimane lahing • Virumaa 17 pahandus. „Naabripoiss Sakalov oli ka peidus, ent ta lunastati välja. Tema eest anti laudast suursiga pandiks.”

Sea saamisest hoolimata punased ei halastanud. Maja põletati maha ning pere silme all peksti nende isa.

Julius Lulla põgenes oma perega metsa siis, kui head inimesed tõid sõnumi, et must ronk viib nad Siberisse. Koju jäi vaid 60-aastane tädi Roosi, keda korduvalt pinnimas käidi. Ära viidi talu kogu elus ja eluta inventar. Laine ise oli 1945. aasta suvel Saarevälja külas karja- seks. „Talveks toodi siis mindki metsa peitu. Isal oli juba onn valmis ehitatud, ahi sees ja nelja laskeavaga punkris kuulipilduja, kodust mitte kaugel, soode ja rabade vahel Pärnassaares.”

Laine vanem õde Aino, kes nüüdseks juba teispoolsuses rän- dab, on meenutanud, et algul magati metsas lõkke ääres. Tulega sulatati maad, et seda punkri ehitamiseks kaevata saaks. Algul olla punkriahi koledasti suitsu sisse ajanud, nii et pere pidi kütmise ajaks õue kolima.
Vee hankimiseks tehti soo serva kaev. Metsaelanike põhitoit – supp ja puder – vaaritati valmis õues asunud pajas. Süüa tehti öösel, et keegi „haisu ninna” ei saaks. Mida oodati, mida loodeti? „Eks ikka valget laeva. Et nemad sealt tulevad ja teevad meid vabaks!”
Toitu saadi heatahtlikelt külaelanikelt, kellele korjati vastutasuks marju ja seeni.
LUULEVORMI VALATUD LUGU
Lullade perekonna lugu on vist üks vähestest (kui mitte ainus) Eesti metsavennalugudest, mis on luulevormi valatud. Autoriks Keilast pärit kirjamees Tiit Birkan, kes kuulis Lulladest 1972. aastal Rakveres oma töökaaslaselt. Viimase juures olla varjatud Lullade noorimat tütart Maimut. Birkan lõi kuuldust kohe ka lugulaulu.
Sangarid on kodumulla võidnud verega.
Meenub mulle vana Lulla oma perega.

Wabariigi viimased sõdurid

Kõik nad viiekesi koos ema, isa, lapsed. Varjasid end kuude kestel suures Sirtsu soos.
Jälgede segamiseks, aga küllap ka elu-olu talutavamaks muut- miseks ehitas metsavaht Sõõrumäe kanti uue punkri. Seal sai ka leiba küpsetada ja moosi keeta. Lihtne see elu vana mehe jaoks polnud:

Jalust haige pereisa häda pärast vaid põlvedel või käte varal komberdada sai.
Ent kus tegijaid, seal nägijaid. Lipu Antsu naine varastanud külast lehma, Ants ise olnud metsavend. Et ise kuidagi „supist” välja tulla, andnud hirmust sõge naine üles Lullade asukoha.
Päevad läksid... Jõudis kätte hommik saatuslik.
Rappa ilmus miilitsate
aju ahelik.

TULD, AINULT TULD

Saatuslik hommik koitis 1946. aasta 7. märtsil. „Isa läks hommikul vara välja ja avastas või teatas üks meie tüdrukutest, et keegi liigub punkri ümber. Ta hüppas kuulipilduja juurde ja andis piirajate pihta tuld. Need kadusid kohe,” meenutab Laine Lulla õudse päeva algust...
Aga piirajad olid jõudnud järeldusele, et punkris varjab end terve metsavendade salk. Nii uskumatult südikas oli vastupanu neile tundunud. Julius Lulla tulistas, naine andis talle pidemeid kätte ning lapsed laadisid neid. Punkril olid granaaditõrjevõrgud ja varuvälja- pääs soo peale. Tuld sai anda igasse külge.

Lullade viimane lahing • Virumaa 19
Tulgu ainult lähemale seltsimehed nood – õige mitmel lühendame täna elulood.
Ründajaid tõid mehi juurde, koguni kaksteist autotäit, nagu oli Tiit Birkanile jutustanud tema töökaaslane, kes kunagi Lullade ühte tütart, Laine õde varjas. Pealetungijate hirmu väljendab väga ilmekalt fakt, et lõpuks toodi appi koguni tank! Mõistagi jäi see sohu kinni. Nii tirinud osa väge tanki välja, teised tulid muudkui peale.

Kolmest küljest üheaegselt tiblad ründavad.
Ava juurest teise juurde Lulla komberdab.
Raske on, kuid sama visalt relv tal täriseb.
Kuumal raual higipisar auruks säriseb.
Padrunite varu kastis
aina väheneb –
hetk, mis troostitu ja vastik muudkui läheneb...

Siis andis vapper mees oma lastele käsu põgeneda. Rabale laskuva kevadõhtu hämaruse varjus jooksid Aino Maimuga ühes, Laine teises suunas. Aino suundus paari kilomeetri kaugusel asuva Metsküla poole. Kui õde väsis, võttis Aino ta kukile. Kogu aeg oli tal revolver käes, enne külla jõudmist viskas ta relva kraavi.

Isa oli Lainel käskinud minna metsast venda otsima. „Läksin huupi metsateid mööda ja leidsingi üles venna punkri, kus isegi valvet polnud!” räägib Laine. „Aga appi tulla nad ei julenud, ütlesid kindla „ei”. Hiljem nad käisid küll vaatamas...”
20 Wabariigi viimased sõdurid

Mida paar meest lisajõudu ründajate armee vastu aidanud olekski. Just venna sõpradelt sai Laine teada oma vanemate hirmsast saatusest. Tal on sellest praegugi, üle kuuekümne aasta hiljem raske rääkida.

Ent lõpp, nagu tõelistel kangelastel ikka, oli paratamatu.

Lapsed lindudena läksid sulasidki öös.

Maha vanemad jäid üksi raskem seisis ees.

Vaevaliselt, naise najal kulgeb Lulla tee. Lumisel ja jäätand rajal jäljed verised.

Ots on käes, nii Lulla lausus, naine, jäta mind!

Mine ära võsa kaudu,
küll ma katan sind!
Kindlalt vastu sõnas naine: eksid, kulla taat!
Lootes, et sa oma eidest surres lahti saad.
Elasime ühel meelel, kodus kui ka soos. Taevasse või põrgutulle lähme üheskoos.

RIIGIREETURID!
Siin võib aimata mõnele eeposele omaseid jooni: kangelast piinavad kahtlused – kas ma talitan ikka õigesti? Ja edasi kahtluste murdmist ning traagilist lõppu.
Lullade viimane lahing • Virumaa 21
Metsavaht lõpetas elu endale püssiotsa suhu pistes, veel vastu panna püüdnud ema Aliide maine teekond lõppes kohutavalt: ta laip leiti hiljem kuulidest läbi täkituna ja täägiga läbitorgatud silmadega. Naise kohutavatest piinadest said aimu ka lähedase Metsküla inime- sed, kelle kõrvu õnnetu karjed olla kostnud. Laine sõnade kohaselt matnud laibad sinnasamasse metsa maha nende lell Jakob. „Pani alla ja peale kuuseoksi.“
Hiljem tahtis Laine koos Ainoga vanemad surnuaiale matta, aga ei lubatud: „Riigireeturid!“ Just nagu kaugetel aegadel, mil kirik ei lubanud enesetapjaid kalmistule pühitsetud mulda matta.
Veel vanuigi leidis Laine vanemate haua Lepiku Tiidu abiga üles. „On kohe Metsküla–Pärnassaare metsatee alguses. Las nad seal ollagi, mis mina nendega enam peale hakkan.“
Muidugi kõlab see lugu paljudele uskumatuna. On koguni ar- vatud, et õed mõtlesid loo kangelasliku osa ise välja, et oma raskele saatusele suuremat kaalu anda. Ent Tiit Birkan ei kuulnud ju lahingu kohta õdedelt, vaid teiste käest, kes lahingu tagajärgedega ühe õe varjamise, surnute äraveo kaudu või muul viisil kokku puutunud. Ta pani oma ajal ketserlikud read kirja kohe pärast teadasaamist ehk juba ligi nelikümmend aastat tagasi, kui nõukogude režiimi lagune- mist ei osatud veel lootagi. Siis, kui õed ei julgenud veel „oma asjast“ iitsatadagi.
Kaitsjate poolel hukkunute arv on kahtluseta selge. Aga rün- dajad? Laine on kuulnud, et rappa jäi surnult lamama 48 vaenlast. Õdesid tänini isiklikult mitte tundvale Tiit Birkanile loost jutustanud mees jälle oli tundnud kedagi ingerlast, kes surnuid ära vedama pidi. Tema sõnul olnud laipu koguni 114: 58 miilitsat ja 56 sõdurit. Rün- dajate meeleheidet ning suurt jõudu näitab ka tank, mis tol maasti- kul kasutuks osutus. Vastupanu vägevusest räägib ebavõrdse lahingu kestus – hommikust õhtuni. Soomaastikul punkri ümber piiramine oli ilmselt võimatu: pinnas ei kandnud inimesi. Granaadirünnaku tegi raskeks granaadivõrguga varjatud punker ning kaitsjate äge, kat- kematu kuulipildujatuli. Võimalik, et tanki vajatigi kahuritule andmi- seks, mis aga sõjamasina kohmakuse tõttu ära jäi.
Wabariigi viimased sõdurid

KÄTTEMAKSU PIKK KÄSI

Venna juures metsas sai Laine olla vaevalt nädala, kui nägi: päise päeva ajal piilus ahju kohal õhuaugust sisse püssitoru. „Minu hõike järel lasti akna kaudu too mõrtsukas maha. Hulk aega valitses vaikus. Siis avas keegi poistest ukse ja kohe lendas punkrisse granaat. Nüüd alles läks madinaks lahti, poisid tulistasid igast aknaavast välja.”
Õhtupimeduses hiilisid metsavennad suuskadel punkrist mine- ma. „Metsas kostis eksinud sõdurite hõikeid. Jõudsime ühe metsavahi juurde, kes mind hiljem teise metsavahi juurde toimetas – last hoidma.”

Kui amnestia välja kuulutati, tuli Lainegi välja ja asus koos õdedega elama lell Kusti juurde. „Sain 17-aastase tüdrukuna Pagari metskonnas Väike-Pungerjal tööd kontoris arvepidaja õpilasena.”
Laine sai seal töötada kaheksa kuud, kui julgeolek hakkas teda ja õde Ainot kimbutama. „Sõitsin elama Pärnumaale Abja-Paluojasse, Narva sõjapõgenikust tädi Ida juurde. Tööle sain teravilja kokku- ostupunkti, kus direktoriks venelasest kommunist Tšernov.”
Ent kaua Laine seal töötada ei saanud. „Aino sõitis sinna mulle leerikleiti õmblema. Aga ei saanud õde kleiti valmis ega mina leeris käidud. Oma rumaluses pidas õde nimelt kirjavahetust oma Kohtla- Järvel elanud sõbrannaga. Nii sai ta tolle äraandlikkuse tõttu maitsta kaheksat aastat Arhangelski vangilaagrit. Minu käest püüti aga rahaga meelitades välja pressida venna asukohta.”
Venda Herbertit nägi Laine selles ilmas veel vaid korra. „Ta tuli meid Sõrumäele vaatama, aga ta närvid olid läbi – iga krabina peale hüppas üles ning ta käed värisesid ühtelugu.” Õe teada hukkus vend ühes Rakvere söögikohas tema toidu sisse sokutatud mürgi läbi. Arhiiviandmetel aga sai Herbert Lulla, nagu ta isagi, surma lahin- gus nõukogude julgeolekujõududega. See juhtus novembris 1948. Peale tema hukkusid seal veel kolm legendaarse metsavenna Heino Lipu ehk Pargase salga liiget.

Laine enda Siberi-tee algas kurikuulsal 1949. aasta 25. märtsil Mõisaküla raudteejaamast. „Ees ootasid loomavagunid. Küsiti vaid, et kasmuisalastimetsasmaha.Noogutasin.Muudneilpolnudkitarvis.”
Eestisse tagasi jõudis ta juba koos nelja lapsega 1965. aastal. Aga see on juba omaette jutt.
Ilmar Palli kirjutis on ilmunud 15. aprilli 2010. aasta Maalehes.
Kolm alistumatut meest. Elmar Liiva, metsavaht Julius Lulla poeg Herbert Lulla ja Voldemar Vulp.
Kalapüük Siberi külas, kuhu Nõukogude võim küüditas ühe Lullade tütardest.
Julius Lulla: kogenud ja kangekaelne sõjamees.
Julius oma naise Aliide-Leontiinega pulmapäeval. Üheskoos nad ka surid – lahingus punastega.
Metsavaht Julius Lulla 1945. a talvel. Tema viimase võitluseni oli jäänud veidi enam kui aasta.
Laine-Amalie Lulla

Õed Laine, Maimu ja Aino Lullad.
 Trööstitut lõppu ei aimanud siis veel keegi. Lullade vabariigi-aegne perepilt: taga vasakul isa Julius, tema kõrval lell Jakob, ema Aliide, poeg Herbert (hilisem metsavend) ning tütred Aino ja Laine. Nende õde Maimu polnud veel sündinud.
 Laine-Amalie Lulla hoiab käes värssidesse pandud perekonnalugu: “Lapsed lindudena läksid, sulasidki öös. Maha vanemad jäid üksi, raskem seisis ees...”

VALGAMAA
„SA HAKKAD KARTMA, MIS SIIN NÜÜD TOIMUMA HAKKAB... ”

Metsadesse peitusid bolševike eest valdavalt sirgeselgsed mehed. Kui rääkida sirgeselgsusest, tuleb meelde Aino Kallase lugu kunstnik Ants Laikmaa lihasest vennast Bernhardist (Kallasel Riives). Too ei olnud 1905. aasta karistussalk- lastel end peksta lasknud, vaid valis selle asemel surma mahalask- mise läbi. Aino Kallase novell lõpeb sõnadega: „Aga minu arvamine on: ses talupojas, ses Bernhard Riiveses, läks sirgeks seitsmesaja- aastase orjuse selg.”
TÖÖKALT OMAETTE
Niiduotsa talumaja kambrid ja kõrvalhooned torkasid Eesti Vabariigi ajal silma hoolika viimistluse poolest. Selles majas kaevul käima ei pidanud: vesi tuli toru kaudu otse kööki. Peeti kuut lehma, hobu- seid, sigu, lambaid, kanu. Talule oli antud palju aukirju ja diplomeid. Sulaseid seal ometi polnud, kõik tehti oma jõul.
Perepoeg Jaan Mihkelson oli sündimisest saadik invaliid: vigase jalaga, kuid seda korvas tema lausa uskumatu liikuvus ja teotahe. Jaan oli meisterlaskur, kes 1934. aastal isegi Argentiinas võistlemas käis, meenutuseks diplom ja auhinnaks saadud käekell. Tema, visa hing, võistles koguni jalgrattasõidus. Sidus vigase jala pedaali külge ning teisega väntas. Kuuldavasti koguni võitis!
Niiduotsa Jaaniga juhtunut mäletab väga hästi tema kunagine naaber Valve Viiberg, kes elas Taagepera kandis Karjanurmel. Foto- del Valve Viibergi albumites on Jaani ümber alati hulk noori naisi. Jaan mängis akordioni, aga pillimehed on alati vastassugupoole huvi äratanud. Miks siis Jaan veel keskeaski naist ei võtnud? „Kuulda oli, et Jaani ema oma eluajaks ühtki naisolendit Niiduotsale ei soovinud,” räägib Valve. „Kui tema kord surnud on, siis olla iseasi.”
„Sa hakkad kartma...” • Valgamaa 29
Mihkelsonid hoidsid omaette. Valve Viiberg mäletab, et vaid kord oli palutud neilt kedagi lehmi lüpsma, kui nende pereema tõsi- selt haigeks jäi. Valve õde läks siis appi, abi eest lubati raadiot kuulata. Valve isa huvitus poliitikast, aga raadio, tookord veel eksootiline aparaat, oli vaid Mihkelsonidel. „Eks isa käis siis vahel seal raadiot kuulamas.”
Süngetel neljakümnendatel ei olnud Mihkelsonidel nõukogude võimuga veel erilist kana kitkuda. Ent kui 1948. aastal tehti Põdralas üks Valgamaa esimesi kolhoose, põrutas Jaan kohe, et teda ärgu kol- hoosi oodatagu ja et kommunistid temalt midagi ei saa. Nii asuski mees end punavõimu eest varjama. Jaan oli seega sõnapidaja mees: nii nagu ütles, nii ka tegi. Kuidas ta end varjas ja kus peitis, ega sel- lest palju ei teata. Mõne suurema metsavennasalgaga ta igal juhul ei liitunud – üksik hunt nagu see meisterlaskur oli.
Küüditamispäevaks, 25. märtsiks 1949 oli Mihkelsonide naab- rist Valve Viibergist, tänu kellele me täna seda ajalooekskurssi teeme, saanud Leebiku külanõukogu sekretär ning külavolinik pealekauba. Külanõukogu esimeheks panid punased Johan Tamme, valla täitev- komiteed pandi juhtima Rein Loim, partorgiks aga painutati kohalik mees Aleksander Veerme. Too olnud Valve mäletamist mööda ala- lõpmata purjus. Viinahimu aga nõudis raha: „Jaan rääkis, et oli end Veerme käest 3000 rubla eest kulakust vabaks ostnud.”
Muidugi ei talunud võimumehed end varjavat uhket meister- laskurit. „Juba mõni päev enne küüditamist rääkis Johan Tamm (külanõukogu esimees) mulle, et Mihkelsonid on ikkagi kulakuks tehtud,” jutustab Valve Viiberg. „Siis kästi mul Niiduotsale minna loomi valvama ja lehmi lüpsma. Öeldi, et kogu see majapidamine kuulub likvideerimisele. Sinna tuli ka Alfred Jesse nimeline mees hobusega. Ütles, et tuli oma varanduse järele, mis seal justkui olema pidi. Et muidu jääb sellestki ilma.” Niisiis: vara ümberjagamine oli alanud.
Taluperenaine Emilie oli selleks ajaks juba koos teiste küüdi- tatutega Riidaja vallamajas oma saatust ootamas.
30 Wabariigi viimased sõdurid
EESTIMAA, SU MEHEMEEL...
Niiduotsa peremees Joosep Mihkelson ja ta poeg Jaan olid küü- ditamispäeval sea Tõrvasse kokkuostu viinud. Tagasiteel olid nad kuulnud ärevaid uudiseid ning käinud Pikamäel pärimas, kuidas asjalood on. Kuuldu rõõmu ei teinud. Küllap kaalus Jaan Mihkel- son, kas kaduda lõplikult metsa või proovida veel midagi päästa. Aga ilmselt oli ta kaotanud usu valgesse laeva, mida tuhanded saa- tusekaaslased metsades veel ootasid.
Koju jõudes rääkis Jaan õuel juba tema varandust noolima tulnud Alfred Jessega. „Saatis ta tühjalt tagasi ning käskis aeglaselt samm-sammult eemalduda, et kusagile kaebama ei jõuaks,” jutustab Valve Viiberg. „Eks Jesse algul kuulanudki sõna, kui aga pisut kau- gemale jõudis, ajas hobuse nelja kappama. Jaan kihutas talle siis au- tomaadist valangu järele. Liiga kaugel oli juba, ei tabanud. Seejärel läks tuppa ja tuli revolver käes tagasi. Pani mulle käe õlale ja käskis mul ära minna. „Mine ära, sa hakkad seda kartma, mis siin nüüd toimuma hakkab!”
Ent Valve jäi paigale. Ta vaatas tragöödiat, millelt aeg tasapisi eesriiet kergitas, maja nurga tagant pealt. „Hakatuseks läks Jaan talli, laskis maha hobuse, kraapis sellele põhku peale ja pistis põlema. Läks lauta, tappis automaadist kõik loomad ning juba lõid leegid sealgi loitma. Siis jõudis kord aida kätte.”
Isa Joosep istus endiselt reel. Ta vaatas seda kõike vaikides pealt. „Jaan istus ree peale ja näis, nagu kavatseks ta minema sõita. Isa oli end hirmuga märjaks teinud, ronis ree pealt maha ja paistis, nagu tahtnuks ta põgeneda. Aga Jaan laskis talle kõrva juurest kuuli pähe, tõmbas laiba rekke ja sõitis õue tagasi.”
Kuidas suutis Valve Viiberg verinoore plikana tema silme ees rulluvat õudust pealt vaadata? Kas teda ei tabanud hirm ja masendus? „Ei, ei. Aga segaseks lõi ikka,” ütleb proua nüüd, üle 60 aasta hiljem lakooniliselt.
Edasist mäletab ta nii: „Jaan läks tuppa ja tuli tagasi väikese lauaga, asetas sellele kotiga püüli, kaks tükki liha ja kaks poevillast ülikonda, hallikas-sinised, isa ja enda jaoks. Kirjutas kirja. Hiljem valla mehed rääkisid, mis seal seisis. Ta ähvardas kommuniste ja
„Sa hakkad kartma...” • Valgamaa 31
küüditajaid ning palus külarahval end ja isa maha matta. Siis lisas sellele veel 2000 rubla matuseraha ning pani kivi raskuseks peale.”
Siis tõusis suitsusammas juba elumaja teisest otsast. Samal ajal sõitis teeotsast õuele veoauto meestesalgaga. Enamikus nõukogude sõdurid, mõni mees ka vallast peal. Kõik kandsid Valve mäletamist mööda suuri lambakasukaid. „Mis sa, Jaan, teed?“ karjus sealt keegi.
Mida Jaan tegi? „Hakkas laulma „Eestimaa, su mehemeel... ”, läks suure kodupärna alla, pistis püstolitoru suhu ja tulistas.
„HAROŠŠ... ”
Punased kobisid aga ümber laua kokku ning jagasid Jaanist matus- teks õuele jäetud raha omavahel ära. Seejärel lõhkusid pooled talu tosinast mesipuust ja pistsid mett.
Vist oli see läheduses asuv Laane talu, kust helistati Tõrva tu- letõrjesse. Tuletõrjujad jõudsid küll kohale, ent prits läks rikki ja tuli tegi oma töö lõpuni. Sellest, et Jaan oli pidanud plaani end pikemalt metsavennana varjata, andis märku tules paukuv, kusagile hooneisse peidetud hulk laskemoona. Viljakuhilad ning linalademed hõõgusid veel nädal aega tagantjärele.
Keegi aia tagant piiluvat Valvet tähele ei pannud. Kui järgmisel päeval sõdurid uuesti tallu tulid, olla üks neist lõiganud kõrbenud sea tagapoolest tüki liha. „Harošš!” kiitnud ta süües ise.
Tragöödia lahtirullumise ajaks kinni nabitud ja küüditamise ootel vallamajja paigutatud perenaine sai kodus toimunust teada veel enne rongi peale panekut. Öelnud, et Jaan tegi õieti, varandus oleks nagunii laiali tassitud. Kahju ainult, et ta isa maha laskis.
Laibad vedelesid hävinud talu õuel pikalt. Alles hommikul viis julgeolek need minema.
Hiljem oli keegi kaevanud, et naaber Valve aidanud Jaanil loomi tappa. „Valga miilits lõi ülekuulamisel mulle koguni vastu pead,” mä- letab Valve.
Kui isa ja poega Helme surnuaiale maeti, olid matuselised julge- olekumeestest sisse piiratud. Õpetajat lahkunuid saatmas polnud. Kes julges, ütles omalt poolt mõne hea sõna.
32 Wabariigi viimased sõdurid
Vanaperenaine tuli 1956. aasta kevadel Venemaalt tagasi. Kol- hoos andis talle toa Uika tallu, kus ta mõni aasta hiljem suri. Küla- elanikud matsid ta mehe ja poja kõrvale. Nende hauaplats kasvas võssa, ristid pehkisid ja varisesid kokku. Mihkelsonide viimne rahu- paik anti uute surnute viimaseks asemeks. Nii kaotasid nad kodu isegi kalmistul, nagu olid kaotanud kodu ka selles ilmas.
1950. aastal lahkus juhtunu tunnistaja Valve kodukülast, elades mitmes paigas, 1953. aastal aga kolis Tartusse. Leebikul käis ta viimati veidi enne aastatuhande vahetust. Ta ei usu, et Niiduotsa uhkest talust maastikul veel mingeid jälgi oleks.
NIIDUOTSA AASTAL 2011
Võtame Tõrvast peale Helme kandi kodu-uurimise ja kultuurielu hinge, Tõrva kirik-kontsertsaali juhi Ilmar Kõveriku. Tema on meie pisiekspeditsiooni edu suhtes hoopis optimistlikumalt meelestatud ning usku täis. Tee äärest avastab ta kohe Kolmsilma talu, kus on muide sündinud kuulus piirivalvekolonel Johann Paul, kelle sugu- võsast pärineb ka tuntud teoloog Toomas Paul.
Kolmsilma talumajast leiame Paulide perekonnaliikme Paavo, kes on sündinud 1956. aastal, ent mäletab Niiduotsat, selle uhkust ja langemist oma kadunud isa juttude põhjal. Ta ei jõua Niiduotsat ja selle noorperemeest ära kiita.
Võtame Paavole sappa ja alustame, kohati vööni lumes, aina ägedamaks muutuva kevadpäikese all teekonda Niiduotsa tallu ehk sinna, mis toda paika veel meenutada võiks. Tee peal meenuvad miskipärast Juhan Liivi kuulsad luuleread soovide sinirannast ning sinna jõudmise raskustest. Aga kunagine talukoht joonistub edasi rühkides aina selgemalt meie silme ette. Seda tänu siin omamoodi valvet pidavatele vanadele ja vägevatele puudele, neile eestlase „hel- ladele velledele”. Küllap on nende seas ka puu, kus Jaan oma viimse laulu üles võttis.
Paavo näitab kohta, kus tema poisikesepõlves oli õunaaed ning kust oli hea ubinaid oma käega võtta. „Jah,” meenutab ta isa jutte, „kange mees oli Jaan! Puujalaga ronis rehepeksumasina otsa!”
„Sa hakkad kartma...” • Valgamaa 33
Mõningase otsimise järel näeme lumest välja küünitamas ku- nagise talu hoonejäänuseid: tükki maakividest talli alusmüürist.
Tahtmatult tulevad siin seistes pähe mitmesugused mõtted: kas Jaan käitus arukalt või oli lihtsalt öeldes põrunud? Või eba- määraselt väljendudes: oli punaste põhjustatud vägivallast šokis ja meeltesegaduses, nagu on ka arvatud. Oli ju küüditamispäev.
Paljud kalduvad toetama meeltesegaduse-võimalust. Jaan oleks seega pidanud tänapäevaste mõttemallide kohaselt käituma „paind- likult” ja mõistlikult: oma kompsudega autokasti ronima, heites ära- viijatele arglikke pilke. „Oleksid kõik nõnda käitunud kui Jaan, poleks meie rahvast enam olemaski,” kõlab kõige kaalukam vastuväide. Eks ta ole.
Aga inimesed on erinevad. Näiteks Aino Kallase Bernhard Riives, kes end peksta ei lasknud. Jaan elas nii, nagu tema õigeks pidas. Ja suri samuti. Ühegi loogika järgi ei saa väita, nagu polnuks see väärikas elu. Ja väärikas surm.
Kas eksisteerimine iga hinna eest, kas või igasuguste õigusteta millimallikana, nagu see ees ootas, on väärtus omaette, mille külge tulnuks iga hinna eest klammerduda? Küsimus pole selles, kas sa oled olemas, vaid selles, mismoodi sa olemas oled. Kaua aega enne Hamletit küsis Sokrates: „Vaata, molluskid on Pireuse sadamas eksis- teerinud aastatuhandeid, aga mis on nende väärtus?”
Nendiks vaid kulunud tõde, et veel lähiminevikus olid arusaa- mad sellistest väärtustest nagu ausus ja õiglus kardinaalselt teist- sugused kui tänapäeval. Praegusel ajal levinud täieliku relativismi tingimustes poleks metsavendlust kui nähtust eksisteerinudki.
Igatahes: kui Jaan liitunuks alandlike armeega, poleks seda lugu ja teda ei mäletaks täna suurt keegi. Pole ju kalmistul enam ta omaste hauaplatsigi. Seega mõni surm võib olla väärtuslikum kui elu. Näeme veel paljudes järgnevates lugudes, et surma mõte, ehk isegi väärtus, võib selguda kunagi kaua-kaua aega hiljem.
Ilmar Palli kirjutis „Märtsipäev, mis lõppes võika veretööga” on algsel kujul ilmunud 24. märtsi 2011. aasta Maalehes.
Mihkelson kuulus 1930. aastatel Eesti parimate laskurite hulka.
Jaan Mihkelson – hoolimata vigasest jalast vintske spordimees.
 Paavo Paul Mihkelsonide Niiduotsa talu naabrusest mäletab, kuidas tema isa oli Niiduotsa Jaani kiitnud: too oli suutnud vigasest jalast hoolimata rehepeksumasina otsa ronida.

 Laskmine nõudis täpsust. Täpne oli Jaan ka talumehena. Niiduotsa talu õu paistis silma hoolsuse ja korraga.
Isa Joosep, poeg Jaan ja ema Emilie. Valve Viiberg, kes vaatas maja nurga tagant pealt tema silme ees aeglaselt lahti-
rulluvat tragöödiat.

VIRUMAA
VEEL ÜKS LIPP, KES HOIDIS ENNAST KÕRGEL

Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao. Aga mälu ei hävi, sest olnu ei kao.
Artur Alliksaar, pärast sõda metsavend
Virumaal Maidla vallas Unikülas, Metsavälja kunagises ta- lus asus kuulsa metsavenna Pargase, alias Heino (sündi- nud Härmann-Karl) Lipu (1910–1949) kodumaja, kus ta oli sündinud. Seal sündisid ka tema praegu Püssis elav vanim tütar Hildegard ja tolle Tudus elavad õed Laine ja Eve.
Sama kandi metsavahil Julius Lullal, kes hukkus koos oma naisega soos visas lahingus tagaajajatega, oli poeg Herbert Lulla (1923–1948). Tema sõdis metsas koos legendaarse Pargasega ja hukkus julgeoleku- operatsiooni tulemusena aastapäevad varem kui Pargas ehk Lipp ise.
Hoolimata vastupanuliikumise ulatuslikkusest 1944. aastal taasanastatud Eestis, ei ole palju neid mehi, keda mäletataks veel aastakümneid hiljemgi, põlvest põlve. Sündinud juhte, keda matkides poisikesed ka 1960ndatel ja 1970ndatel metsades sõda mängisid, punkreid ehitasid või kuulasid põnevusvärinaga vanade meeste jutte nendest. Hirmus-Ants, Haljand Koovik, vennad Mõttused, RVL-i juht Endel Redlich ja veel mõned. Neid mäletati. Ja muidugi Pargas ehk Heino Lipp. Sümboolse nimega mees ja suure sportlase sama suur nimekaim.
METSAS KUNI LÕPUNI
Metsavälja koha ostis Heino Lipu vanaisa Kustas juba 19. sajandil. Peaaegu 30-hektarilise talu eluhooneks oli vana suur rehielamu. Heino Lipu isa Johannes sai surma 1918. aastal. Nagu ütleb Heino

Kommenteeri Loe kommentaare