Perry Masoni sekretär Della Street võttis telefonitoru: „Halloo!”
„Kui suur on Perry Masoni honorar ühe kohtupäeva eest?” küsis meeldiv nooruslik naisehääl.
Püüdes ettevaatlikult olukorda hinnata, vastas Della Street: „Tasu suurus sõltub sellest, mis laadi juhtumiga on tegemist, mida ta tegema peab ja...”

„Ta ei pea midagi tegema, ainult kuulama.”
„See tähendab, te ei soovi, et ta kohtuistungil osaleks?”
„Ei. Ta peaks ainult kuulama kohtusaalis toimuvat ja selle kohta oma arvamuse ütlema.”
„Kes räägib, palun?”
„Kas te soovite nime kirja panna?”
„Loomulikult.”
„Cash.”
„Kuidas, palun?”
„Cash.”
„Ma arvan, et te peate härra Masoniga ise rääkima,” ütles Della Street. „Ma katsun teile vastuvõtuaja kinni panna.”
„Selleks pole aega. Mind huvitav kohtuistung algab täna hommikul kell kümme.”
„Üks hetk, palun. Ärge pange toru ära,” ütles Della Street.
Ta sisenes Perry Masoni kabinetti.
Perry Mason tõstis pilgu hommikuselt postilt.
„Šeff, otsusta ise. Keegi noorusliku häälega naine tahab, et sa läheksid täna kohtusse ühte juhtumit lihtsalt kuulama. Ta on praegu telefonil.”
„Mis ta nimi on?”
„Ta ütleb, et Cash.”

Mason muigas ja võttis telefonitoru. Della Street ühendas kõne.
„Jaa,” ütles Perry Mason rangelt. „Perry Mason kuuleb.”
Naisehääl oli mahe: „Ülemkohtu 23. osakonnas on arutusel kriminaalasi „Osariigi elanike hagi Balfouri vastu”. Ma sooviksin teada, kui palju ma peaksin maksma, et te seda kohtuistungit päev otsa kuulaksite ja pärast mulle oma arvamuse esitaksite.”
„Teie nimi?” küsis Mason.
„Nagu ma teie sekretärile ütlesin, on mu nimi Cash – just nii võite endale kirja panna.”

Mason vaatas kella. „Praegu on 9.25. Mul on kokku lepitud kaks kohtumist hommikupoolikul ja üks pärastlõunal. Ma peaksin need tühistama ja seda teeksin ma ainult eriti tähtsa juhtumi puhul.”
„See on eriti tähtis juhtum.”
„Sellest sõltub ka tasu suurus, samuti sellest, et mul tuleb ära jätta kolm kohtumist ja...”
„Kui palju siis?” küsis naine.
„500 dollarit,” sähvas Mason.

Äkki kadus häälest mahe enesekindlus, „Oh! Ma... ma vabandan. Ma ei osanud aimata... Sel juhul jääb küll asi katki. Mul on väga kahju.”
Mason, keda noore naise jahmatus liigutas, küsis: „Rohkem kui te arvasite?”
„J... jaa.”
„Kui palju rohkem?”
„Ma... Ma... elan oma palgast ja... noh, ma...”
„Vaadake,” selgitas Mason, „ma pean maksma palka, makse, kontoriruumide üüri ja mul tuleb ülal pidada juriidilist raamatukogu. Ja päev minu ajast... Mis tööd te teete?”
„Ma olen sekretär.”
„Ja te tahate, et ma lihtsalt kuulaksin seda kohtuasja?”
„Ma tahtsin... ma arvan… ma... see tähendab, ma hindasin oma võimalusi üle.”
„Kui palju te oleksite valmis maksma?”
„Ma lootsin, et te küsite sada dollarit, ma oleksin nõus olnud ka 150 dollariga... Aga noh, mul on väga kahju.”
„Miks te tahtsite, et ma seda juhtumit kuulaksin? Kas te olete sellega seotud?”
„Ei, otseselt mitte.”
„Kas teil auto on?”
„Ei.”
„Raha pangas?”
„Jah.”
„Kui palju?”
„Veidi üle kuuesaja.”

„Olgu,” ütles Mason. „Te olete minus huvi äratanud. Kui te maksate mulle 100 dollarit, siis ma lähen ja kuulan.”
„Oh, härra Mason!... Oh... ma tänan! Saadan kohe teie juurde käskjala. Asi on selles, et te ei tohi kunagi teada saada, kes ma olen... Ma ei saa seletada. Raha tuuakse teile kohe.”
„Mida ma täpselt pean tegema?” küsis Mason.
„Ma väga palun, et keegi teada ei saaks, et teid on selleks palgatud. Ma soovin, et läheksite kohtusaali tavalise pealtvaatajana ja et te ei istuks advokaadipingile.”
„Aga juhul, kui kohti ei ole?” küsis Mason.
„Selle peale olen ma mõelnud,” vastas naine. „Kui te kohtusaali sisenete, vaadake korraks ringi. Tagant neljandas reas vasakut kätt istub üks naine. Tal on punased juuksed ja... on, noh, nii umbes neljakümneaastane. Tema kõrval istub noorem tumedate kastanpruunide juustega naine ja nende kõrval oleval istmel on nende mantlid. Noorem naine tõstab mantlid mujale ja te võite sinna istuda. Loodetavasti ei tunta teid ära. Palun ärge võtke kaasa portfelli.”

Teisel pool toru kostis otsustav klõpsatus.
Mason pöördus Della Streeti poole.
„Della, kui tuleb käskjalg saja dollariga, anna talle kindlasti kviitung ja käsi see edasi anda isikule, kes raha saatis. Ma lähen kohtusse.”

II

Perry Mason jõudis 23. osakonna kohtusaali samal hetkel, kui kohtunik Mervin Spencer Cadwell väljus oma ruumidest.
Kohtutäitur langetas haamri ja hüüdis: „Palun kõigil püsti tõusta!”
Hetkelist saginat ära kasutades lipsas Mason vahekäiku mööda neljanda istmereani.

Kohtutäitur kuulutas istungi alanuks. Kohtunik Cadwell istus. Kohtutäitur lõi uuesti haamrikesega. Publik istus ja Mason möödus märkamatult kahest naisest.
Noorem naine tõstis varmalt ära kaks mantlit kõrvalistmelt. Istet võttes heitis Mason vargsi pilgu neile naistele.
Mõlemad vaatasid otse enda ette, talle vähimatki tähelepanu pööramata.
Kohtunik Cadwell lausus: „California osariigi elanike süüdistus Theodore Balfouri vastu. Kas prokurör kinnitab, et vandekohtunikud ja kohtualune osalevad istungil?”

„See nõudmine on täidetud, Teie Kõrgeausus.”
„Jätkame menetlust.”
„Kui ma ei eksi, andis tunnistusi George Dempster,” lausus prokurör.
„Õige,” ütles kohtunik Cadwell. „Härra Dempster, palun naaske tunnistajapulti.”
George Dempster, tugeva kehaehitusega, aeglaste liigutustega kolmekümnendais aastais mees asus tunnistusi andma.
„Niisiis, eile te ütlesite, et nägite tee peal laiba kõrval mingeid klaasikilde?” küsis prokurör.
„Nii see oli, härra.”
„Ja kas teil oli võimalus kontrollida selle auto esitulesid, mille te leidsite Balfouri garaažis?”
„Oli küll, härra.”
„Mis olukorras need esituled olid?”
„Parempoolne esilatern oli katki.”
„Millal te selle tähelepaneku tegite?”
„Umbes veerand kaheksa kahekümnenda hommikul.”
„Kas te küsisite auto ülevaatamiseks luba?”
„Ei, härra, auto ülevaatamiseks otseselt mitte.”
„Miks?”
„Me tahtsime kontrollida enne, kui endast teada anname.”
„Niisiis, mida te tegite?”

„Me läksime Balfouri residentsi. Maja taga asus neljakohaline garaaž. Majas ei paistnud kedagi olevat, kuid miski liikus garaaži peal asuvas korteris. Kui me sisse sõitsime, vaatas keegi aknast välja ja tuli siis trepist alla. Ta ütles end olevat teenri, kes elab ühes garaaži peal asuvas korteris. Ma seletasin talle, et oleme politseinikud ja soovime garaaži üle vaadata, kuna otsime ühe kuritöö jälgi. Küsisin, kas tal on midagi selle vastu. Ta vastas, et loomulikult mitte. Siis avasime garaažiukse ja läksime sisse.”
„Edasi, rääkides autost numbrimärgiga GMB 665, küsin ma, kas te märkasite midagi ebaharilikku?”
„Jah, härra. Märkasin küll.”
„Mida?”
„Ma nägin, et parem esilatern oli katki, auto esiotsas oli paremal pool väike mõlk ja kaitseraual olid mõned vereplekid.”
„Mida te edasi tegite?”

„Me ütlesime teenrile, et peame auto arestima ja soovime küsitleda isikut, kes sellega viimati oli sõitnud. Ma küsisin talt, kelle auto see on, ja tema vastas, et härra Guthrie Balfouri oma, aga et sellega oli sõitnud tema vennapoeg Ted Balfour...”
„Protesteerin,” sekkus advokaat. „Tunnistus ei põhine faktidel, on ebakompetentne ja ebaoluline. Kuulujutu põhjal ei saa tõestada, kes autot juhtis.”

„Protest on rahuldatud,” ütles kohtunik Cadwell. „Prokurör teab, et seda ei saa kasutada tõendusmaterjalina.”
„Ma vabandan, Teie Kõrgeausus,” lausus prokurör. „Ma kinnitan, et see lause oleks tunnistusest välja võinud jääda. Ma ei kavatsenud sel moel tõestada, kes autoga sõitis. Tunnistaja mõistab seda isegi.
Härra Dempster, rääkige palun kohtule ja vandekohtunikele, mida te seejärel tegite.”
„Me äratasime noore Balfouri.”
„Noore Balfouri all mõtlete te antud juhul kohtualust?”
„Jah, härra.”
„Kas te rääkisite temaga?”
„Jah, härra.”
„Mis kell?”
„Selleks ajaks, kui meie jutuajamine toimus, oli kell umbes kaheksa.”
„Te ajasite ta voodist üles?”
„Ta aeti üles, ta pani hommikumantli selga ja tuli välja. Me ütlesime talle, kes me oleme ja mis küsimuses, ning ta vastas, et ta ei räägi midagi enne, kui on riietunud ja kohvi joonud.”
„Kus see jutuajamine toimus?”
„Guthrie Balfouri residentsis.”
„Ja kes selle juures viibisid?”
„Teine politseinik, kellega me koos valves olime, härra Dawson.”
„Kas ta on praegu kohtus?”
„Jah, härra.”
„Kes veel teie kõneluse juures viibisid?”
„Kohtualune.”
„Veel keegi?”
„Ei, härra.”
„Kus jutuajamine toimus?”
„Majas.”
„Ma palun täpsemalt, kuskohas majas?”

„Väikeses büroo-laadses kabinetis, mis asus kohtualuse magamistoa kõrval. Teener või keegi oli toonud kohvi, koort, suhkrut ja hommikuse ajalehe ning me jõime kohvi...”
„Te ütlesite „me jõime kohvi”?”
„Jah. Teener tõi kolm tassi, koort, suhkrut ja suure elektri-kohvimasina. Me jõime kohvi kõik kolmekesi.”
„Edasi, mida te kohtualusele ütlesite ja mida ta teile vastas?”
Balfouri advokaat Mortimer Dean Howland tõusis püsti: „Vaidlen vastu, Teie Kõrgeausus. Küsimus ei ole põhjendatud.”
Kohtunik Cadwell kibrutas huuli, heitis pilgu tunnistajale, siis prokurörile.

„Ja ma arvan,” jätkas Howland, „et mul on õigus tunnistajat küsitleda enne, kui kohtualuse mööndust, ülestunnistust või väidet kasutatakse tõestusena.”
„Küsimuse esitamisega ei püüta saavutada ülestunnistust, Teie Kõrgeausus,” vastas prokurör.
„Nimelt sellepärast ma vastuväite esitasingi,” märkis advokaat.
Kohtunik Cadwell mõtles asja üle sügavalt järele.

Mason kasutas hetke, et silmitseda noort naist oma paremal käel. Et naine hoidis tema jaoks kohta, pidi ta Masoni tulekust teadlik olema. Ja seda teades oli küllaltki tõenäoline, et tema oligi Masoni klient.
„Milles asi seisab?” küsis Mason naiselt sosinal.
Too heitis mehele jäise pilgu ja pööras pea uhkelt kõrvale.
Hoopis mees Masoni vasakul küljel vastas napilt: „Otsasõit sündmuskohalt põgenemisega. Ohver suri.”
Kohtunik Cadwell ütles: „Ma nõustun prokuröriga, et küsimus ei taotle ülestunnistust, ja lükkan protesti tagasi. Tunnistaja vastab küsimusele.”


Lugu jätkub Erle Stanley Gardneri raamatus "Õnneliku kaotaja juhtum"
Vaata ka http://raamat.epl.ee/raamat/19