Raamatusari „Eesti mälu” võtab kokku 150 viimast aastat

 (1)
Raamatusari „Eesti mälu” võtab kokku 150 viimast aastat
Toomas Kiho (vasakul) ja Mart Orava ees laual on sarja esimene raamat, Jaan Krossi „Kallid kaasteelised“.Leonid Nikolajev

Kahe nädala pärast saab Eesti Päevalehe ja ajakirja Akadeemia koostöö järje raamatusarjaga „Eesti mälu”. Akadeemia toimetajad Toomas Kiho ja Mart Orav ütlevad, et esimest korda koondatakse ühte sarja kokku Eesti memuaristika paremik, mis annab ülevaate Eesti ajaloost 19. sajandi keskpaigast alates.

— Tegemist on esimese ulatusliku katsega Eestis mälestusteraamatuid koondada. Ent mis teeb raamatusarja veel eriliseks?

— Toomas Kiho (T. K.): See on kaalukaim Eesti mälestustesari, nagu sarja reklaamlause õigesti ütleb. Esimest korda eesti kirjandusloos on ilmumas selline kontsentreeritud rida mälestusi. Memuaristika žanr on ju ka praegu väga elavaks muutunud. Kirjastused armastavad elulookirjandust avaldada ja lugejad armastavad pärisinimeste elust lugeda.

Oleme püüdnud ühte sarja koondada Eesti mälestuskirjanduse paremiku. Tegemist on omamoodi jätkuga EPL-i ja Akadeemia eelmisele, ilukirjandussarjale „Eesti lugu”. See on seesama Eesti lugu, ainult vaatepunkt on teine, väljamõeldud süžeede asemel on „päris elu”, tähelepanu keskmes on ajaloosündmused, nii nagu nad on juhtunud.

— Mart Orav (M. O.): Need 50 raamatut (esialgu tegelikult 49!) on valitud sadade raamatute hulgast. Muidugi on veel hulk häid mälestusteraamatuid, mis sarja seekord lihtsalt ei mahtunud, kuid mis selle edu korral võivad ehk kandideerida sarja jätkuraamatuiks. Johan Kõpp ja Karl Ast Rumor on klassikutena seekord kindlasti sarjas esindatud, aga näiteks Ilmar Raamot jäi praegu välja sel lihtsalt põhjusel, et eelistasime ta ema, Mari Raamoti samuti väga head teost ning kaks inimest samast perest oleks olnud ehk liig. Kriteeriume, millest lõpliku valiku tegemisel lähtusime, oli päris palju. Nii on lõpptulemus kompromiss eri põhjenduste vahel.

Seda sarja võiks käsitada kui üht Eesti Päevalehe kultuurilisa. Meie massimeedias on kultuurilooline mõõde jäänud vägagi tagaplaanile (tõsi, paari erandiga), meie „suuri surnuid” (Betti Alveri sõnad) kuigi palju ei teata, mis tuli välja ka selle sarja autoreid valides. Seega annab selline sari seda mõõdet juurde ja tõstab ajalehe staatust sügavama kultuuri kandjana. Kui eelmine sari oli „Eesti lugu”, siis nüüd täiendab seda „Eesti mälu”. Kui lisada neile Ilmamaa kirjastuse sari „Eesti mõttelugu”, moodustavad need kolm eri seltskondade tehtud sarja meie rahvuskultuuri tüvitekste hõlmava terviku, mis võiks kindlasti inimeste raamaturiiulil olla.

— Millised olid valikukriteeriumid? Millest sarja koostades lähtuti?

— T. K.: Oleme püüdnud katta võimalikult täielikult aega, mille kestel võib rääkida Eesti memuaristikast – seega umbes ärkamisajast peale. Teiseks oleme püüdnud selle poole, et sari oleks mitmekesine ja tekstid kirjutatud eri alade inimeste poolt. Samuti avaldada mälestuskirjanduse klassikat, aga tutvustada ka tekste, mida lugejad ehk väga hästi ei tunne. Sarja kuulub mälestusi, mis ilmuvad raamatuna või eesti keeles esimest korda. Sest ega’s Eesti koosne ainult eestlaste mõtetest, on ka näiteks saksa ja vene keelest tõlgitud mälestusi Eestist.

— M. O.: Kriteerium on seegi, milline on mõne mälestusteose maht. On väga häid tekste, mis teiste vahele paigutatuna ei anna kahjuks raamatu mõõtu välja. Oleme loobunud välja andmast lühematest tekstidest koosnevaid kogumikke, sari on autorikeskne. Mõni jääb avaldamata tehnilisel põhjusel: ajakirjaniku ja kultuuriloolase Peeter Grünfeldti väga huvitavate mälestuste käsikirjast raamatu tegemisest pidime praegu loobuma seepärast, et tema käekiri on nii raskesti loetav, et oleksime paljuga riskinud, kui oleksime selle praegu kiirtööna ette võtnud. Loobusime avaldamast mälestusi, mis on kirjutatud üsna hiljuti.

Sisust lähtudes võtsime sarja raamatud, kus meie meelest on tunda, et autor on püüdnud kõnelda endast või ümbritsevast võimalikult tõepäraselt. Muidugi pole ükski mälestusteraamat lõpliku ja igavese tõe kehastus, aga minevikule ja iseendale on ju võimalik läheneda eri ulatuses ideoloogilise või psühholoogilise kallutatusega. Väga „kaldu” teosed jätsime välja, kui oli selgelt näha, et need on liialt ennast õigustavad või ideoloogiliselt moonutatud.

Loe veel

Keeruline on muidugi hoomata vahet: mida teame meie ja mida või keda teavad need, kes ei ela pidevalt Eesti kultuuriloo keskel ja kellele on paljude autorite nimed võõrad. Algne autorite nimekiri muutus aja jooksul oluliselt. Alul oli rohkem käsikirju, mille autorite nimed on praegu üsna tundmatud. Seega oli oht, et selliseid raamatuid lihtsalt ei õnnestu müüa. Eks meiegi peame arvestame turuga: sarjas peab olema rohkem tuttavaid nimesid, mis seostuksid kas või koolikursusest kellegagi või millegagi.

— T. K.: Hoolimata sellest, et siin on nimekaid autoreid, ei lähtu me siiski üksnes kuulsatest nimedest, vaid ikka ka sellest, et tekstid ise oleksid huvitavad ja head lugeda. Kirjanduslik lugemiselamus peab olema tagatud. Ka arvan ma, et inimene, kes võtab vaevaks nende 50 raamatuga tutvuda, saab siiski mingil määral tõetruu pildi sellest, mis Eestis viimase 150 aasta jooksul juhtunud on. Paljud mälestused kattuvad ajaliselt, ent esitavad sündmusi eri nurga alt.

— Kui palju raamatuid ilmub esmakordselt?

— M. O.: Umbes 20 raamatut ilmub nüüdsel iseseisvusajal esimest korda. Ühed on ilmunud eelmisel iseseisvusajal, teised on ilmunud vaid paguluses, kolmandad on tänini käsikirjas. Paar raamatut ilmub esimest korda eesti keeles. Näiteks August Kitzbergi mälestused on ilmunud Nõukogude ajal üks kord, siis ka tsenseeritult, ja ideoloogiliselt „õigele” mõistmisele suunava järelsõnaga, nüüd aga ilmuvad nad täielikult.

— T. K.: Osa mälestusi on ilmunud vaid osaliselt (üksikute katkenditena), nüüd ilmuvad täielikult. Näiteks Daniel Palgi ja Elmar Salumaa.

— M. O.: Paul Pinna, Mari Möldre, Artur Rinne ja Friedebert Tuglase mälestuste puhul teeb asja keeruliseks see, et need on ilmunud Nõukogude ajal ja käinud läbi nii sise-, toimetaja- kui ka välistsensuurist. Pinnal on näiteks need osad, mis ta kirjutas avaldamiseks, n-ö ametlikust ideoloogiast looritatud, ent käsikirja jäänud mälestused tööpataljoni- ja kunstiansamblite ajast on hoopis teises toonis. Möldre ja Rinne ei kirjuta üldse või kirjutavad väga vähe laagriaastatest.

Tuglase puhul tahaksime aluseks võtta tema mälestuste käsikirjalisi algversioone 1939. ja 1943. aastast, kui autor oli sisimas suhteliselt vaba. Tuglase kogutud teoste 1990. aasta mälestusteköites on August Eelmäe järelsõnas väga masendavalt esile toonud, kuidas Tuglas oma mälestusi 1940. aastast peale kuni surmani suuresti just tsensuuriväravaist läbiminekuks üha uuesti ümber töötas. Selline sise- ja välistsensuuri piin oli paljudel autoreil taagana kaelas.

Sarjas ilmub aga ka mitu Nõukogude ajast, 1950. ja 1960. aastaist pärit käsikirja, mis on pandud kirja nii, nagu poleks ümbritsevat süsteemi olemaski. Seepärast, et need käsikirjad polnud mõeldudki tollastest tingimustes avaldamiseks. Sellised autorid on kirjandusloolane Daniel Palgi, teoloog Elmar Salumaa, arhitekt Edgar Johan Kuusik ja riigitegelane Arnold Susi. Aga eks kehtisid ilmselt lugejaskonna hoidmisest tingitud piirangud ka paguluses: käsikirjadest ei saanudki raamatuks insener Karl Ipsbergi ja kolonel Elias Kasaku mälestused.

— T. K.: Tõlgetest on varem ilmunud Heinrich Rosenthali „Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel”, Tamara Miljutina „Inimesed minu elus”, Eduard von Dellingshauseni „Kodumaa teenistuses” (mis meil ilmub uuesti toimetatuna) ja Aleksei Bellegarde’i „Minu mälestused Eestimaa kubernerina” (mis nüüd ilmuvad redigeeritult ja natuke täiendatuna), kuna Eduard von Stackelbergi ja Carl Mothanderi raamatud ilmuvad eesti keeles üldse esimest korda.

— M. O: Bellegarde’i puhul on huvitav seegi, et tema mälestused ilmusid eelmise iseseisvuse ajal käsikirjast tõlgituna. Vene keeles ilmus see tekst väga korralikult alles eelmisel aastal Moskvas (koos jätkuga, mis ei puuduta Eestit). See on tegelikult huvitav fakt, et Eestis saadi neid mälestusi lugeda juba 1937. aastal, ent Venemaa avalikkuse ette jõudis see tekst alles nüüd sarjas „Venemaa memuaarid”. Aga Eesti oli ka ainuke riik, kes nõustus pärast Hitleri võimuletulekut Bellegarde’ile sissesõiduviisa andma. Andis lisaks kodakondsuse ja pensioni. 1940. aasta suvel pidi ta põgenema juba Nõukogude võimu eest…

— See sari näitab ilmselt hästi ka seda, et Eesti mälu ei koosne mitte ainult eestlaste mälust, vaid ka baltisaksa, juudi, vene, soome, rootsi ja paljude teiste rahvaste mälestustest? Ka nemad on meie ajalooga tihedalt seotud. Baltisaksa taustaga inimese mälestusi lugedes saame ajaloost ehk märksa teistsuguse pildi?

— T. K.: Ei usu, et see asi nüüd nii hull on. Eks Eesti tulebki ju kokku sellest, mida arvavad siin tegutsenud ja tegutsevad inimesed. Nende mõtted, aated ja püüdlused võivad loomulikult erineda, kuid sündmused, mida mälestustes kirjeldatakse, on ju samad. Püüdlused võivad olla erinevad, aga sündmuste lint jookseb ikkagi ühtepidi. Raamatusari pakub võimaluse näha asju eri vaatepunktidest. Ma arvan, et üsna kosutav on Eestist mõelda nii, et juhtunu on kõigi püüdluste keskmine või summa. See sari võib tõepoolest avada selle silmad, kes on harjunud Eesti ajalugu ehk väga kitsalt vaatama.

— M. O.: Sari moodustab omamoodi püramiidi, mille põhjaks on teosed, mis lähevad tagasi 19. sajandi teise poolde ja käsitlevad uue sajandi esimesi kümnendeid, Eesti Vabariigi loomist ja eluolu, paguluse algusaastaid – nii tipu poole üha kitsamaks tõmbudes. Põhiosas kajastavad need teosed seda, millele tugineb meie rahvuslik eneseteadvus ja kultuurimälu. Kuni tuli 1940. aasta, mil kõik varises kokku. Paljud vabariigi loojad olid selleks ajaks veel võrdlemisi noored. Polnud kuigi palju neid, kes oleksid jõudnud mälestusi kirja panna või sellele üldse mõelda. Kellel õnnestus, sai seda teha paguluses. Nõukogude repressioonides ellu jäänud said seda parimal juhul teha alles 1960. aastatel. 1940. aasta katkestus viis elust või vähemalt rahva kultuurimälust palju inimesi ja seega ka palju võimalikke väga huvitavaid mälestusteraamatuid, mis jäidki kirjutamata.

See puudutab ka Eestis elanud venelasi ja juute, kes sattusid samuti Nõukogude või Saksa okupatsiooni ohvriks.

Baltisaksa mälestused on muidugi terve omaette maailm, mida Eestis väga vähe tuntakse, ja saksa keele oskuse kadumisega ilmselt järjest vähem lugeda suudetakse. Väga palju neist on ka Saksamaa arhiivides tallel kõigest käsikirjadena. Meie põlis- ja uusvenelaste elulugusid on koguma ja välja andma hakanud ühendus Eesti Elulood. Ometi on nende hulk mitu korda väiksem kui baltisaksa mälestusteoste maailm. Siin sarjas on nad mõlemad põgusalt esindatud.

— Kas me saame näiteks 1940. aastatel Moskvas Eesti vabariigi saadikuks olnud August Rei mälestustest teada, mis meeleolud Eestis tollal valitsesid?

— M. O.: August Rei mälestustega (muide, paljude teistegagi) on see kurb lugu, et mälestusi hakatakse enamasti kirjutama üsna kõrges eas ja alustatakse lapsepõlvest. Siin sarjas on teisigi autoreid, kelle mälestuste kohta tuleb öelda, et kavandatud järgmised osad jäid surma tõttu kahjuks kirjutamata. Nii oli ka Reiga, kes jõudis kavandatud kolmest köitest valmis kirjutada vaid selle osa, mis käsitleb aega lapsepõlvest Vabadussõjani. Hilisema aja kohta on temalt jäänud vaid üksikuid artikleid, muu hulgas 1939. aasta ja 1940. aasta suve sündmustest.

— On teil sarja raamatute seas lemmikuid?

— T. K.: Selline eelistamine oleks veidi ülekohtune. Kuid kui peab midagi nimetama, siis Heinrich Rosenthali meenutused on üks vanem tekst ses reas – sellest raamatust saab mingi ettekujutuse, kuidas Eesti omariiklusele viinud rööpad alguses üldse maha seati. Aga ma ei tahaks seda teemat eriti edasi arutada, sest terve sari on mitmes mõttes esmakordne.

— M. O.: Mulle meeldib see, et hulk inimesi ja nende loodud teosed tõmmatakse üheks hetkeks unustusest välja ja nad satuvad vähemalt mingilgi määral avaliku tähelepanu alla. Kas või nii, et neid võib märgata suurtes toidupoodides või reklaamides ja iga raamatu kohta ilmub reedeses Eesti Päevalehes lehekülg tutvustust.

— T. K.: Eks ole tähelepanuväärne seegi, et on olemas mingi latt, millest 50 raamatut korraga üle hüppavad. See sari moodustab terviku, komplekti. Need raamatud kirjeldavad 150 aastat. Terviku läbitöötamine annab meie ajaloole kindlasti uue ja värske vaatenurga.

— M. O.: Tärkava kevade ja peatselt saabuva koolilõpetamisaja eel tahaks loota, et kui lapsevanemad tahavad, et ka tänapäeva multikultuurses ühiskonnas oleks nende laste alus- ja põhikultuur siiski Eesti oma, näeksid nad selles sarja lugemises üht võimalust. Lisaks üleajalisele sisule on sel sarjal ka igati silmapaistev ja moodsasse kodussegi sobiv välimus… Paguluses telliti selliseid sarju raamatute endi pärast; aga ka lootuses, et need raamatud on laste läheduses ja kui neil tekib kunagi huvi, siis leiavad nad sealt vastuseid. Ka siis, kui pole enam elus lähedasi, kes võiksid vastuseid anda.

— Elulookirjandus paistab just praegu populaarne olevat. Mis võiks olla põhjus?

— T. K.: Raske vastata. Selle sarja mälestused on ju ajatud ja oleksid võinud sama hästi ilmuda ka kümme aastat tagasi. Samas on tõsi, et elulookirjandusel läheb praegu hästi, kui vaadata kas või raamatupoodide müügitabeleid. Eks see on aja märk. Ühel ajastul loetakse romaane, teisel eelistatakse luulet, 21. sajandi algul, tundub, on memuaristika ja elulooraamatute kord. Võib-olla nüüd tahavad inimesed lugeda rohkem seda, mis on tegelikult juhtunud.

— Dokumentalistika ongi tänapäeva romaan?

— T. K.: Memuaristika pole ju vähem nõudlik žanr kui ilukirjandus. Ei kirjutaja, lugeja ega lugemiselamuse seisukohast. Võrreldes kas või eelmise, „Eesti loo” sarjaga ei paku uus sari väiksemat lugemiselamust.

— M. O.: Lause, et tegelik elu on rikkam kui väljamõeldis, on muutunud mulle aja jooksul järjest tähenduslikumaks. Olen jõudnud välja selleni, et meiega seotud mälestused, päevikud, kirjad, kas või mõni igapäevaelu ülestähendus on palju olulisem kui osa proosakirjanduse punnitatud fiktsioonist. Paljude mälestusteoste kohta võib tõepoolest öelda, et need on kirja pandud suurepärase kirjanikusulega.

— T. K.: Palju kirjutatust asub ju ka vahepealses tsoonis. Näiteks Anna Haava „Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest” on justkui tavaline mälestusteraamat, ent seal on kasutatud muudetud nimesid.

Kui arutleda veel selle üle, miks praegu armastatakse mälestuskirjandust ehk rohkem, siis on põhjus ilmselt soovis saada paremat aimu mitmekümne aasta tagusest ajast. Lihtsam või mõistlikum on lugeda mineviku asjade kohta mälestustest kui ilukirjandusest. Ilukirjandus annab omamoodi, paratamatult kaudsema lähenemise, memuaarid ehk otsesema.

— Ehk on põhjus ka see, et sari on hea ajalise sidususe tekitaja? Noorematel inimestel võib-olla pole vanavanemaid, kes mäletaksid eelmise iseseisvusaja lõpuaastaid?

— T. K.: Seda küll. Pealegi, vanaema ja vanaisa juttu kuulates võib olla sageli olulisem perekonnas toimunu (mis on ka väga tähtis ja annab tausta), aga tagaplaanile jäävad tervet Eestit puudutanud muutused, mida eeskätt kajastavad avaldamiseks kirjutatud memuaarid.

— Miks on sarja viimane, 50. raamat, lahtine?

— M. O.: 50. raamatu autori nimeks on märgitud Konkursi Võitja. Aga see pole miski tänapäeva isikunimeloome järjekordne suursaavutus. 50. raamat on mõeldud selleks, et need, kel on endakirjutatud või päritud, seni avaldamata mälestusi, saaksid pakkuda neid sellesse sarja. Need mälestused peaksid mahtuma ajavahemikku 1950. aastate teisest poolest kuni tänapäevani. Autori vanus pole piiratud. Ka väga noor inimene võib esitada väga omapärase vaatenurga alt kirjelduse temast endast või ümbritsevast maailmast.

— T. K.: Konkurss on koos sarjaga käima lükatud, käsikirju oodatakse juba mihklipäevaks.

— Miks on sarja avaraamat Jaan Krossi „Kallid kaasteelised”?

— T. K.: Esiteks juba seepärast, et Jaan Kross on väga hea kirjutaja. Teiseks on tegu väga heade mälestustega. Ja vähetähtis pole ka see, et raamatu pealkiri „Kallid kaasteelised” justkui kutsuks sarja ülejäänud raamatud endaga kaasa Eesti mälumaastikule jalutama.

— M. O.: Kui küsida kelleltki mõnda vene kirjanikku, tuleb esimesena vastuseks ikka Puškin, sama on ilmselt eesti kirjaniku ja Krossiga. Teiseks on eesti kirjatraditsioonis oma saadetist alustatud sõnadega „Armas X” või „Kallis Y”. Ka meist varem elanud või praegu elavad autorid, kelle teosed selles sarjas ilmuvad, on ja jäävad meie kalliteks kaasteelisteks. Sest selliseid autoreid, kes meis tülgastust ärataks või meile vastumeelsed oleks, siin sarjas lihtsalt ei ole.

— Ja lähimineviku mälestused?

— M. O.: Kui Nõukogude režiimi juhtivad tegelased ütlevad praegu, et nad ei saa veel või ei saa üldse mälestusi kirja panna, et on veel vara või et nad peavad selleks kirjeldatavatelt luba küsima... See tähendab lihtsalt, et neil pole kübetki sellest julgusest, mis oli Palgil, Salumaal ja teistel palju raskematel aegadel. Ma muidugi ei tea, mõni on võib olla andnud vaikimisvande… Aga ikkagi: võib-olla äratab see sari neis, aga ehk ka paljudes teistes inimestes sisemise kohusetunde panna kirja oma elukäik. Just see, mis neile antud oli, või sellisena, nagu nad ise oma tee kujundasid. Võimalikult ausalt. Et ka tulevad põlved mõistaksid nende valikute tagamaid. Just mõistaksid, mitte ei mõistaks kohut.

Mis see on?

„Eesti mälu”

Raamatusari

50 raamatut

•• Sarja koostamisel ja ettevalmistamisel on osalenud parimad Eesti kultuuriloo tundjad.

•• Esimene raamat, Jaan Krossi „Kallid kaasteelised” ilmub 20. märtsil.

•• Avaraamat on Eesti Päevalehe ja Akadeemia tellijatele tasuta, soovist peaks märku andma.

•• Järgmised raamatud ilmuvad järjepanu järgmistel laupäevadel.

•• Sarja saavad Eesti Päevalehe ja Akadeemia tellijad tellida 11. aprillini.

•• Raamatuid müüakse koos Eesti Päevalehega, ühe kaanehind on 79 krooni.

•• http://sari.epl.ee/

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare