Raamatute kiituseks


FRANKFURT Raamatusõprade rahvusvahelises ühingus on miljoneid liikmeid, kes loevad eri keeltes ja elavad eri maades. Olen uhke, et kuulun nende hulka. Me tunneme teineteist ära elevuse järgi, mida meis tekitab trükivärvi lõhn, kui märkame riiulitäit tuliuusi raamatuid.

Meie austus raamatute vastu on tõsine kirg ning mõned meie hulgast lähevad selles kaunis kaugele. Minu hiljuti surnud sõber Jossif Brodski on isegi väitnud, et raamatud hoiavad ära ebahumaansuse – ehkki tema usku pole lihtne toetada, kuna nii mõnigi jälestusväärne diktaator on olnud tuntud kui väsimatult hoolas lugeja.

Teine luuletaja, Stephane Mallarmé, läheb Brodskist isegi kaugemale, deklareerides peaaegu sajand tagasi, et maailm on tehtud selleks, et saada raamatuks. ("Au fond, voyez-vous (...), le monde est fait pour abourtir a un beau livre")

Seesinane deklaratsioon justkui solvaks nende inimeste tundeid, keda hinge kõrgelennulised sekeldused ei huvita. Ja ometi nimelt raamatud säilitavad seda inimsoo mõtet, mis on millenniumide kaupa ehitanud üles tsivilisatsioone, ja selles mõttes oli Mallarmél õigus.

Mõtiskledes edasi mu raamatukirest, taipasin, et selle sajandi suurimaid kirjatarku ja raamatutele pühendunud mehi oli rahvusvaheliselt tuntud kirjanik Jorge Luis Borges. Kogu elu eksles ta maailma labürindis, mis tema kujutluses muundus päratuks raamatukoguks.

Isegi kui meie, raamatusõprade rahvusvahelisele perekonnale võib ette heita talumatut upsakust, on meil enese kaitseks üht-teist öelda, kasvõi sedasama kujutlust raamatukogust kui labürindist tunnistajaks kutsudes. Raske on veelgi väljendusrikkamalt avaldada lugupidamist inimmõistuse rahuldamatule uudishimule.

Liiati on hädaohud, mille vallas raamatud sajandeid viibinud, vaid tõestus selle kohta, kui olulised nad tegelikult on. Neid on tsenseeritud, riiuleilt välja kistud või tehtud kättesaadavaks vaid erilise loaga. Mõne võimukandja käsul on entsüklopeediast välja rebitud õigest usust kõrvalekallutavaid lehekülgi, mõne raamatu omamist karistati vangikongi või surmaga, uljaspead smugeldasid mägiteid pidi raamatuid seljakottides piiri taha, põrandaalused trükikojad lasid välja salaraamatuid.

Raamatute ajalugu on olnud kangelaslik ja dramaatiline seetõttu, et raamat pole ainult materiaalne objekt, ta võib olla ühtlasi ka suurte vaimuenergiate kontsentratsioon.

20. sajand pole olnud raamatute suhtes armuline. Mäletan taevast põlenud linna kohal ja tuules keerlevaid helbeid, mis olid söestunud raamatulehed. Samuti olen tundnud raevu ja rõõmu kui autor, kelle töid on maha vaikitud, piiri taha toimetatud, salatrükikojas trükitud.

Nüüd aga tervitan ma uut sajandit lootuses, et see avab uue, tsensuuri- ja kitsendustevaba ajastu, kauakestva rahu ajastu, sest teame: raamatute saatus sümboliseerib inimeste saatust.

Mõned aastad tagasi kirjutasin luuletuse raamatute kiituseks. Ühel päeval avastasin üllatusega, et seltskond raamatusõpru oli selle Londoni metroosse üles kleepinud, levitamaks meie vaateid. Ja ma olin õnnelik, sest mulle meeldib veenda inimesi raamatute vajaduses, olgu siis nn massi- või kõrgkultuurina, ja seda uuest infotehnoloogiast sõltumata.

Miloszi kõne 52. Frankfurdi raamatumessi avamiselt

And yet the books

And yet the books will be there on the shelves, separate beings.

That appeared once, still wet

As shining chestnuts under tree in autumn

And touched, coddled, began to live

In spite of fires on the horizon, castles blown up,

Tribes on the march, planets in motion.

"We are" they said, even as their pages

Were being torn out, or a buzzing flame

Licked away their letters. So much more durable

Than we are, whose frail warmth

Cool down with memory, disperses, perishes.

I imagine the earth when I am no more:

Nothing happens, no loss, its still a strange pageant,

Women dresses, dewy lilacs, a song in the valley.

Loe veel

Yet the books will be there on the shelves, well born,

Derived from people, but also from radiance, heights.

Czeslaw Milosz

Ja ikkagi raamatud

Ja ikkagi on raamatud riiulite peal, iseolevused,

mis kunagi ilmusid olles alles märjad

nagu säravad kastanid sügisel puu all maas.

Puudetes, paitustes elama hakkasid

vaatamata kahjutuledes silmapiirile, õhitavatele lossidele,

sõjaretkil hõimudele, planeetide liikumisele.

"Me oleme olemas," ütlesid nad ka siis, kui nende lehti

välja rebiti, või sumisev tulekeel

olematuks nilpsas ne tähed. Sootuks kestvamad

kui meie, kelle jõuetu ihusoe

jahtub koos mäluga, hajub ja kaob.

Ma kujutlen Maad, kui mind enam pole:

miskit ei muutu, ei häda, kummastav etendus jätkub,

naisterahvaste kleidid, kastemärjad lilled, all orus laul.

Aga raamatud on ikkagi riiulite peal, kaunistisündinud,

tuletet inimestest, aga ka kiirgusest, kõrgustest.

Miloszi luuletuse tõlkis Karl Martin Sinijärv

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare