See loetelu pole sugugi juhuslik – suuremal või vähemal määral on kõik need jazzrockʼi omaaegsed suurkujud mõjutanud tollal ka eestimaist Radarit nii muusika stiili, omaloominguliste lugude kui ka soundʼi mõttes. Kuid Radari positsioon muusikamaastikul oli, võrreldes toonaste lääne kolleegidega, tänu nõukogude ajale mõistagi sootuks erinev.

Usutavasti mäletavad praegu kuldses keskeas olevad muusikasõbrad kõige eredamalt Radari n-ö klassikalist instrumentaalkoosseisu (1982–1985) trummar Paap Kõlari ja Sergei Pederseniga klahvidel, lisaks kitarrist Nevil Blumberg, bassimees Raul Vaigla ja teine klahvimees Aare Põder. Mis täienes veidi hiljem kitarrist Valeri Belinovi ja süntesaatorimängija Raivo Naritsa näol (kui ansamblist lahkusid Blumberg ja Põder). Võib-olla kõik ei mäletagi praegu, et Radariga oli seotud ka Jaak Joala, ometi oli just temal Radari kui bändi sünni juures otsustav roll.

Sest tegelikult tuli Radar 1978. aastal kokku Jaak Joala saateansamblina. Kuna Joala oli tollal Venemaal ülipopulaarne („Kremli ööbikˮ, nagu irvhambad tavatsesid öelda) ja tal oli tuuritamiseks kindlat bändi vaja. Tõsi, Radari algkoosseis erines n-ö klassikalisest tunduvalt: Sergei Pedersen mängis ansamblis klahve küll ka toona, kuid trummide taga istus alguses hoopis Harry Kõrvits ja bassimeheks oli Vladimir Šeripov. Ning kitarriste oli kaks – Riho Lilje kõrval mängis mingi aeg ka Andres Põldroo.

Veidi hiljem liitus Radariga tolleks ajaks omale juba kõlava nime teinud Paap Kõlar, kellest saigi bändi muusikaline liider ja tegelik juht. Ning kui pärast 1981. aasta Tartu muusikapäevi kutsuti Radarisse veel uus bassimees Raul Vaigla ja Nevil Blumberg (kes pärjati 1981. aasta Tartu muusikapäevade parimaks kitarristiks), oligi Radari klassikaline koosseis (tollal küll enda teadmata!) kokku tulnud.

Mingi aeg eksisteeris üheaegselt justkui kaks Radarit nagu Doktor Jekyll ja mister Hyde – Venemaa ning ka välismaa tuuridel (koguni Aafrikas 1982) käidi endiselt koos Jaak Joalaga, osaleti ka Jaak Joala kui peaosalise komöödiafilmis „Teisikudˮ (režissöör Leo Karpin, 1982). Samas Radari instrumentaalkoosseis viljeles hoopis teistlaadset, tollase jazzrockʼi tuntuimate tegijatega võrreldavat, nüanssiderikkalt arranžeeritud ja isikupäraselt mängitud fusionʼi. Pikisilmi oodatud esinejad olid filigraansed Radari pillimehed nii siin Eestis kui ka Nõukogude Liidu avarustes.

Tagantjärele on huvitav see, et 1980. aastate Tartu muusikapäevadel pakkus alati põnevust, kui Vanemuise kontserdisaali laval astusid järgemööda üles „kaks kangetˮ – Radar ja tema jazzrockʼi suuna rivaalina ansambel Kaseke. Õnneks nende stiil ülearu palju ei kattunud, kuna Kaseke esitas jõulisemat ja intensiivsemat, Radar seevastu peenekoelisemat ja virtuoossemat fusionʼi. Aga publiku said tagajalgadele muidugi mõlemad.
Juba toona oli teada, et kaheksakümnendate Tartu muusikapäevad olid Eesti rockmuusikas enneolematuks loominguliseks sulatustiigliks, kus enam kui kümne aasta jooksul sepistati erinevate tegijate poolt kokku mitmeid ainulaadseid, tänases päevas lausa unikaalsena mõjuvaid muusikaprojekte. Võib arvata, et mingis mõttes oli ka Radari fenomen selle loomingulise sulatustiigli lapseks, kuna Tartu festivali tuntus ulatus Eestist märksa kaugemale, NSV Liidu pealinna Moskvani välja.

Aga milles siis seisnes legendaarse Radari omaaegne fenomen? Nii meil Eestis kui ka toonases Nõukogude Liidus? Öeldakse, et 1 + 1 on küll 2, aga kui tekib sünergia, võib see tulemuseks anda ka märksa rohkem. Tundub, et Radari puhul oligi see nii. Sest eraldivõetuna – näiteks Paap Kõlari efektne trummi-show, Raul Vaigla erakordne pillivaldamine või Sergei Pederseni jazzilik harmooniataju – need on vaid eraldi ehituskivid palju suuremas ehitises. Mis tervikuna mõjub veel praegugi publikut lummava Radarina (vaadake näiteks YouTubeʼis Radari lugu „Trofeeˮ). Ent kõigele sellele vaatamata läks Radar aastal 1987 siiski laiali.

Radar jättis jälje. Aga see jälg tuli üles võtta. Mida pärast veerandsajandit tehtigi n-ö klassikalises koosseisus esmakordselt 2012. aastal Tartu IdeeJazzi festivalil, mis pälvis publiku poolt väga sooja vastuvõtu. Neil päevil siis jälle veefestivalil Watergate Pärnu Vallikäärus, ainult et seekord koos vokaalsolistidega.