Rael Artel: muutuste eesmärk on parem ja sisukam kunstimuuseum
„Kas me sellist …“ pressitekst ütleb, et näitus on avalöögiks rõhuasetuste muutumisele Tartu kunstimuuseumi programmis. Millele rõhku panema hakkate ja mis edaspidi fookusest välja nihkub?
2014. aasta näituseprogrammi eesmärgiks on hakata senisest rohkem suhestama kunstipraktikat ja tänases päevas elava inimese elukogemust, ehitada sildu mineviku ja tänapäeva vahele, teadvustada kunsti kui nähtust, mis võib võtta kõige erinevamaid vorme. Näituseprogramm otsib dialooge ümbritseva reaalsusega, vahel otsesemalt, vahel kaude. Kindlasti ei jää fookusest välja ükski kunstiajaloo periood, kunstnik või nähtus, lihtsalt muutub asjadest kõnelemise viis. Kui rääkida detailsemalt, siis käivitame suurt arhiiviprojekti Tartu88, mille eesmärgiks on kaardistada Tartu kunstielus toimunut viimase 25 aasta lõikes. Täna arhiiv selle kohta puudub, tegemist on täiesti 0-tasandi uurimis- ja arhiveerimistööga, mille üheks väljundiks on näitused. Kunstielu puudutava dokumentatsiooni kogumine on meie kohustus, praegu see praktiliselt puudub. Tänavu näitame pool aastat töid meie kogudest, küll harjumuspärasest erineval moel -- nimelt oleme kutsunud oma kollektsiooni kunstnikud, et teistsuguse pilguga valikuid teha. Aasta lõpetab näitus, mida isiklikult väga ootan - suur Malle Leisi loomingu ülevaade. Ning loomulikult ei saa me reageerimata jätta tõsiasjale, et meist vaid paaritunnise bussisõidu kaugusel toimub "Manifesta", sellele soovime teha paralleelprojekti. (Kaasaegse kunsti biennaal Manifesta toimub sel aastal Peterburis – toim.)
Tegelikult tundus juba 2013. aasta programm üsna teie nägu – Marge Monko näitus „Kuidas kanda punast?“ ja „Prada/Pravda“ näiteks. Milliseid kogemusi või õppetunde esimene aasta andis?
2013. aasta näituseprogramm oli ammu paika pandud ning pidasin õigeks lasta sel kokkulepitud moel ka lõppeda. Mina sain n-ö päranduseks vaid ühe "augu" suvel, mis osutus tegelikult suurepäraseks võimaluseks kutsuda koostööle Marge Monko ja pakkuda talle tervikliku isikunäituse võimalust. Aga nagu mainisin, 2013. aastal kinnitatud programmi ma ei soovinud sekkuda, kogemusena täheldasin traditsioonilises võtmes näitusetegevust koos kaasnevate publikuprogrammidega. Küll aga sain esimese tõsise õppetunni oma praegust näitust "Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?" korraldades - meie näitusemaja on täis tehnilisi probleeme alates elektrijuhtmetest ja lõpetades trepilaiusega, lisaks tuleb meil täielikult ümber mõelda ja korraldada näituse osakonna tegevus ja tööprintsiibid. Siin võib edukalt keskmises formaadis maale seinale riputada, kuid kompleksemate ja keerukamate näituste tegemiseks puuduvad võimalused. Mõtlemise kohti tänapäevaste tööülesannetega hakkama saamiseks on palju ja lihtsaid lahendusi pole. Pluss ei saa unustada, et tegutseme väga piiratud eelarve tingimustes, kus iga tööriista ja materjali ostu tuleb hoolikalt kaaluda. Seega näituste osakonna toimimine kaasaegsel tasemel on võtmeväljakutse institutsiooni avalikkusele suunatud tegevuse korraldamiseks.
Kirjelduse järgi näib „Kas me sellist…“ üsna muuseumiskeene meta-näitusena. Mis konks peaks haarama publiku kaasa aktiivselt 21. sajandi muuseumi leiutama, sest enda arust ta ju 21. sajandi muuseumi tulebki?
Ühte konkreetset ja käegakatsutavat konksu, mille otsa saaks riputada kogu kunstivaldkonna, siin näitusel pole. Küll on aga hulgaliselt väiksemaid, mis teadvustavad kunsti- ja muuseumihuvilisele neid dilemmasid, mille ees me seisame. Kes näitustel ja muuseumides käib, sel on kindlasti arvamus, kuidas need toimivad ja võiks toimida, kes võib-olla pole varem sattunud, saab nüüd end sellega kurssi viia ja kaaluda muuseumikülastust kui respektaabli elustiili osa. Näitus on ühelt poolt laboratoorium, milles kaasa mõelda, teisalt aga päris mänguline, nii et kindlasti kõnetab see erinevaid huvigruppe.
Kas vastab tõele, et edumeelse rahvusvahelise kunsti toomist Tartusse pärsib samaväärselt lennuliikluse puudumisele asjaolu, et kohalikul kunstipublikul pole enamasti sidet kaasaegse kunstiga?
Mõlemad tähelepanekud on asjakohased, samas pole kumbki päris vääramatu jõud, mida ei saaks muuta või mõjutada. Mis te arvate, kuidas on tekkinud tänase kunstipubliku maitse? See pole ju kaasasündinud geneetiline omadus, vaid ikka järjepideva haridustöö tulemus. See, mida õpetada, saab tuttavaks, mida mitte, jääb võõraks. Täpselt sama lugu on kaasaegse visuaalkultuuriteadvusega. Kui üht nähtust demoniseerida ja marginaliseerida - millega meedia on tegelikult aastakümneid tegelenud - siis see annab efekti ja kaasaegset kunsti seostatakse vaid paari skandaalse teosega ja ülejäänu on varjus. Tegelikult peaks arusaam tänapäeva maailma toimimismehhanismidest ja kaasamõtlemisvõime meid ümbritseva kultuuri suhtes olema elementaarne maailmapildi ja haridusliku pagasi osa. Side kaasaegse visuaalkultuuri ja selle erinevate väljendusvormidega tuleb luua ja see ongi meie ja teiste kunstiinstitutsioonide töö.
Eelmisel nädalal kirjutas EPL, et maja enda töötajad ilmutavad 21. sajandi muuseumi suhtes teatud allergiat. Milline temperatuur täna sisekliimas valitseb?
Muuseum on praegu muutumises ning mõnede muutused on ebamugavad ja harjumatud neile, kelle rutiini see otseselt puudutab. Loomulikult võib iga muudatus tekitada erimeelsusi ja pingeid, kuid üldjoontes arvan, et meil on tore, asjatundlik ja abivalmis kollektiiv, jõudumööda üritame kohaneda ja hakkama saada nii tööga kui ka muutuvate oludega. Selle hulka käib ka üleskerkivate probleemide lahendamine. Juhin tähelepanu, et muutuste eesmärk on ikkagi parem ja sisukam muuseum, kuhu on mõnus tulla ja kus on huvitav aega veeta. Kui mu klassikalise, Tartu ülikooli kunstiajaloo taustaga ja muuseumis eluaeg töötanud kolleegid näevad muuseumi põhiülesandena klassikalisel moel meie kogude näitamist, siis mina pigem aktiivselt ühiskonnas kohal oleva institutsioonina, mis vahendab kultuuripärandit ja kombineerib seda kaasaegsel kunsti ja kultuuri ilmingutega. Loomulikult oleme me kõik kunsti poolt, lihtsalt küsimus on, millised on programmi proportsioonid ja meie näituste retoorika.
Kunstiteoreetik Maarin Mürk ütles oma „Palgalise kunstitöötaja bluusis“ (Müürileht, 4.04.13), et riigimuuseumide-galeriide töötajad on stressis, ei näe oma rabelemisel suuremat eesmärki ning suhted asutustes on läinud nii isiklikuks ja teravaks, nagu oleks tegemist halva abieluga. Kuidas muuseumijuht alamakstud ja ületöötanud töötajad kriisist välja tuua saaks?
Paraku on kultuurisektor väga paljudes maailma paikades alamakstud sektor - töö selle nähtamatu vaimse miljöö tootmisel on ühiskonnas tihti vähem väärtustatud kui tootva tööstuse sektoris. Selle olukorra muutmiseks tuleb minna poliitikasse. Samas ma arvan, et nii masendav, nagu Mürk kirjutab, ka asi pole. Olen töötanud vägagi motiveeritud ja hästi toimivates kollektiivides, kus väikese inimressursiga tehakse sisuliselt kõrgel tasemel rahvusvaheliselt nähtavaid projekte. Ühte imerohtu, mis kogu olukorra hetkega lahendaks vist pole, tuleb järjest tekkivatele probleemidele lahendusi leida ning samas mitte tervikpilti, milleks on hästi toimiv ja huvitav muuseum, silmist lasta.
Tartus on märkimisväärselt suur venekeelne kogukond, kes kunstimuuseumiga pole seni väga suhestunud. Kas on kavas venekeelseid elanikke tulevikus rohkem kaasata?
Tõsi on, et Tartu kunstimuuseumi näituseprogramm on seni olnud vägagi eestikeelse ja -meelse kultuuri keskne ning palju on tegeletud 20. sajandi esimeses pooles toimunuga. Selle proportsiooni peaks kindlasti kriitilise pilguga üle vaatama ning endale teadvustama, et aeg ja inimesed on muutunud. Venekeelne elanik on sama oluline muuseumi jaoks kui eestikeelne elanik või muukeelne turist, kuid paraku pole see väljendunud meie tegevuses. Kui küsite, mida konkreetselt sel suunal ette võtta kavatseme, on esimeseks sammuks meie uue veebsaidi vene keelde tõlkimine. Tegeleme praegu muuseumi uue näo ja kõne kujundamisega internetis, nii et juba õige varsti on võimalik vene keeles saada infot meie tegemiste kohta. Teine plaan on seotud vene kunsti näitamisega. Tartu Kunstimuuseumil on traditsioon eksponeerida oma naabrite kunsti ning seda tava plaanin kindlasti jätkata, tänavu toimub näiteks Soome kunstniku Pilvi Takala näitus. Ehk leiame järgmiste aastate programmi midagi asjakohast vene kunstist.
Näitus
„Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?“
Osalevad kunstnikud: Johanna Billing, Cyprien Gaillard, Toril Johannessen, Flo Kasearu, Tamas Kaszas ja Aniko Lorant, Kristi Kongi, Edward von Lõngus, MinaJaLydia, Müra2000, Jo Nurm, Dan Perjovschi, Jaanus Samma, Jaan Toomik, Jevgeni Zolotko
Tartu kunstimuuseumis 9. märtsini
Kunstnik Kristi Kongi teostamas maaliinstallatsiooni
"Kompvekitehas" Tartu Kunstimuuseumis. Foto: Marika Agu
