Rael Arteli tasakaaluharjutused

 (1)
Rael Arteli tasakaaluharjutused
Rael Artel võtab Kumus maha oma viimast näitust „Plahvatus Pärnus”.Foto: Priit Simson

Kevadel peab kuraator Rael Artel vahetama Pärnumaa metsade samblase trooni Tartu kunstimuuseumi direktori tooli vastu.

Millisena tajud praegu muuseumi rolli ühiskonnas?

Muuseum peaks ühelt poolt olema selline aegadeülene paik, mis täidab oma traditsioonilist kogumise, säilitamise ja kogude eksponeerimise funktsiooni. Samas ei tohiks ükski institutsioon jääda elama minevikku ja muutuda pidevalt muutuvas ühiskonnas isoleeritud saarekeseks, millel aeg on seisma jäänud. Tahaksin kaasaegset kunstimuuseumi – räägin just kujutavast kunstist, kogu muuseumivaldkonna kohta ei julge ma üldistavalt sõna võtta – ette kujutada kui avatud ja aktiivselt avalikkust loovat asutust. Muuseum on avalik ruum, seal toimuvad diskussioonid, kohtumised, aktiivne suhtlus ja infovahetus, aga ka võitlus tähelepanu pärast ja tõekspidamiste eest. See võiks olla põnev koht, sest kunst ise on ju väga cool.

Kuid kui reaalseks pead mõtet, et me külastame 50 aasta pärast pigem virtuaalmuuseume kui suuri majalahmakaid?

Kindlasti ma ei usu, et muuseum või üldse vahetu kunstikogemus võiks taanduda vaid äpiks nutifonis. Igasugune näitus on juba ammu midagi enamat kui tasapinnaliste piltide kogum. Ma ei alahindaks kunstiteose vahetut kogemist ekspositsiooni kontekstis, analoogiline spekulatsioon on ju tuttav eelmisest sajandist, arut-elust kino versus televisioon.

Asja võiks ju muidugi põhjalikumalt uurida. Mõni aeg tagasi avas Eesti kunstimuuseum oma digikogu internetis, huvitav oleks teada, kas ja kui, siis kuidas on see mõjutanud külastatavust. Kui ma ise välismaal olles plaanin näituste või suuremate kunstisündmuste külastusi, siis ikka selle järgi, mis on veebis saadaval.

Kas su uus ametikoht Tartu kunstimuuseumis seostub mingite hirmudega?

Esimese asjana hirmudest rääkida on muidugi üsna hirmutav… Miks peaks olema? Üritan oma tegemistes ikka pigem optimistlikku joont hoida ja tegeleda probleemidega siis, kui need tekivad.

Kui mõne aja eest kunstiteoreetik Maarin Ektermanniga rääkisin, tõi ta esile hetke-trendi, et paljud ettevõtmised on moekas siduda pedagoogikaga. Kuidas hoida balanssi hetkevoolude, mis vahetuvad üha kiirema ja intensiivsema tempoga, ja igavikulisema plaani vahel?

Kunstiteose igapäevasest käibest kõrvaldamine ja turvalisse ruumi sulgemine ongi igavikku suunatud plaan. Ma isiklikult küll ei arva, et muuseumipedagoogilised tegevused oleks hetketrend. Giidituur on klassikaline näituse tutvustamise formaat (tuletage meelde: „Seltsimees kunstiteadlast oleme nõus kuulama tundide kaupa!”), n-ö radikaalne muuseumiharidus ulatub aastakümnete taha. Mis hetketrendist siin saab juttu olla? Muuseumi on ikka tajutud ka kodanike kasvatamise perspektiivist, mille kaudu jutustada ühiskonna ja kogukonna sügavamaid dimensioone avavaid lugusid.

Ma ei pea siin silmas üksnes giiditeenust. Kui vaadata igasuguste pedagoogiliste kõrvaltegevuste osakaalu suurenemist (eri ettevõtmistega kaasnevatest hobikursustest vestlusringideni), kõlab see vägagi usutavalt.

Eks iga valdkond areneb, nende hulgas ka kunstikommunikatsiooni korraldamine. Muuseumid ja üldse kunstiinstitutsioonid on üha avatumad alternatiivhariduslikele algatustele, räägitakse kunstist ja kontekstist, millest kunst tuleb. Pigem võiks küsimuse püstitada hoopis nii: milline võiks olla mõistlik balanss ühe suurema kommertsialiseerumise ja põhitegevuse – kunsti kogumise, säilitamise ja tutvustamise – vahel? Kui muuseumipoe pindala hakkab konkureerima ekspositsioonipinnaga, siis peaks asju kriitilise pilguga üle vaatama.

Kuid muuseumipoodide, kohvikute ja teiste lisategevuste osakaalu suurendamine on samuti paratamatu olukorras, kus üha rohkem vahendeid tuleb ise teenida. Millisesse eelarvepoliitikasse usud sina?

Ma arvan, et siin jõuame hoopis kapitaalsema küsimuseni. Ükski olukord ei ole paratamatu, vaid konkreetsete poliitiliste valikute küsimus. Võib ju ka otsustada, et avalikku sfääri panustavaid kultuuriasutusi rahastatakse täies mahus riigieelrvest, kunstnikel ja kirjanikel on haigekassakaart jms. Riigi raha võib väga erineval moel ümber jagada ja laekumisi maksupoliitikaga kasvatada. Küsimus on pigem prioriteetides ja poliitilises tahtes.

Loe veel

Olen töötanud vabakutselisena ning see tähendab olukorda, kus iga projekti jaoks tuleb vahendid leida nullist alates. Eks võib ju mängida mõttega, et oleks tore, kui saaks tegeleda vaid sisulise tööga ja mitte pidevalt raha otsida, aga maailmal meie ümber on asjadest teistsugune arusaam. Tuleb leida võimalikud lahendused.

Sa oled noor, naine ja direktor ning Eesti sootsium ei ole teadupärast just kõige sallivam ja võrdõiguslikum. Kui palju on olukordi, kus habe aitaks?

Eks nii mõnigi kord on mulle sünniaasta tööturul saatuslikuks saanud, kuid otsest diskrimineerimist soo ja vanuse tõttu pole ma küll kogenud. Ilmselt ka seetõttu, et tegemist on sektoriga, kus naiste osakaal on suur – Eesti kunstiinstitutsioonide kollektiivid koosnevadki valdavalt naistest. Kui rääkida võrdõiguslikkusest, siis pigem on Ida-Euroopa ühiskondades probleemiks kultuuritöötajate ja vabakutseliste loometöötajate – jah, just nende inimeste, kes loovad iga päev kõigile kättesaadavat kriitilist avalikkust – panuse tasustamine ja vabakutseliste puhul sotsiaalsed garantiid, õigus tasuta arstiabile jms. Kas võime siinkohal pigem rääkida töö iseloomust lähtuvast diskrimineerimisest?

Holland on suurepärane näide väga lahedatest provintsimuuseumidest rahvusvahelise programmi ja äkiliste ideedega. Kui julgeks julged minna ideedega Tartus? Millised on sinu piirid?

Minu tegevuse eesmärk pole kunagi olnud kedagi šokeerida. Pigem olen ikka püüdnud teha seda, mis on selles ajas, ruumis ja vaimses situatsioonis asjakohane ja kõnekas. Arvatavasti jätkan tegutsemist samal põhimõttel ka Tartus. Samas ei peaks Tartu kunstimuuseumi tingimata käsitama kui provintsimuuseumi, kus juba geograafilistel põhjustel midagi huvitavat toimuda ei saa.

Loomulikult on tore eksperimenteerida, nagu Hollandis tehakse, kuid ei tohi unustada, et sellisel lähenemisel on teatud eeldused: esiteks ressursid, samuti on publikut harjutatud seda äkilisust hindama. Kindlasti peab proovima, millisteks eksperimentideks me üldse võimelised oleme! Eksperimentaalsus tähendab eelkõige katset mõelda väljaspool väljakujunenud mustreid ja traditsioone, see polegi kindlasti juhuslik tegevus. Samas arvan, et avalik institutsioon ei tohiks muutuda selliseks kohaks, mis kõnetab kitsast rahvuvahelist samas stiilis eksperimenteerijate ringi, kuid jätab külmaks kohaliku muuseumipubliku. Tegemist on järjekordse tasakaaluharjutusega.

Mängime korraks, et oled 2013. aasta esimese nädala kultuuriminister. Mida võtaksid kõigepealt ette? Kust pigistab king sinu arvates praegu kõige rohkem?

Võiks vaadata ikka suuremat plaani kui Eesti, räägiks siis pigem laiemalt läänelike ühiskondade neoliberaalsest kultuuripoliitikast. Näiteks sellessamas aastasadu õitsenud Hollandis on kultuurisektori kärped 40%, väga palju väga olulisi ja omanäolisi institutsioone on suletud.

On tekkimas ametlik kultuur, kõik muu on jäetud loodusliku valiku printsiibil ise hakkama saama. Nii et finantsiline pitsitus pole kindlasti lokaalne, see on laiem fenomen, mille taga on konkreetsed ideoloogiad ja nende pinnal tehtud valikud.

Just neid neoliberaalseid printsiipe, mis käsitlevad kultuuri kui üht majandusharu ja tootmissektorit samaväärselt teiste kõrval, võiks vaidlustada.

Praegune suhtumine on võimule, mis on üdini läbi põimunud kapitali huvidega, mugav. Kapital survestab võimu ja soovib, et kõik oleks konverteeritav, ühtsetel alustel mõõdetav, rahalist kasumit tootev, efektiivne. Paraku ei võta need neoliberaalsed jõud arvesse keeruliselt mõõdetavat avaliku sfääri kvaliteeti, mida kultuur loob. Kujutage ette üht nädalat ilma eksperimenteeriva, kriitilise, polemiseeriva kultuurita! Kujutage ette maailma, kus on vaid kaubakeskused, TV-sõud, õllefestivalid ja raadiopopp – ainult see, mis iseennast tagasi teenib!

Ma pole kindel, kas soovin sellises maailmas elada, ja seetõttu üritan panustada teistsuguse avalikkuse genereerimisse.

Arvan, et kõike ei pea tingimata kommertsialiseerima, mõni väli võib toimida ka muudel alustel.

Mulle tundub, et oled tegutsenud üsnagi kildkondadeüleselt. Kuidas on see sul õnnestunud? Kui palju oma kolleegidega jalga keerutad?

Pettusin kitsastesse ringidesse sulgunud tegevuses ja suhtluses oma karjääri algusaastatel, see tundus liialt keskendunud võimuvõitlusele. Sellest saadik olen püüdnud pigem järgneda ideedele, mis tunduvad huvitavad, ootamatud, potentsiaalikad ja omas ajas relevantsed. Paljud üsna produktiivseks osutunud koostööd on niimoodi alanud.

Oled umbes neli aastat elanud Pärnumaal metsade rüpes. Kas on midagi, mida sa seal oma eelmisest, linlikust eluperioodist endiselt igatsed?

Võin vist ilma kõhkluseta öelda, et ei ole.

Pealegi pole ma seal kogu aeg, kuude ja nädalate kaupa. Töö tõttu on elu ikka vägagi vaheldusrikas, rahvusvahelist reisimist, igasugu kutseid loengutele, workshop’idele, näitustele on kohati isegi liigagi palju, tahaks rohkem ühe koha peal olla.

Üks aasta otsustasin ära, et vähemalt suvel ma ei reisi, olen kodus või Pärnus. Muidu veedan ikka igal sügisel ja kevadel paar kuud kusagil mujal, et olla muu maailma tegemistega kontaktis. Pikka aega järjest Eestis olles tekib nagu õhupuudus.

Oled rääkinud maaelust tulenevast hõredusest kui eeldusest väga intensiivseid asju läbi seedida. Kuidas võiks muutuda sinu elukorraldus kevadel, kui astud Tartus oma värskele kunstimuuseumi direktori kohale? Tagasi linna?

Tagasi linna jah, ju see elukorraldus kujuneb ise, ma ei mõtle sellele nii pingsalt, olen elanud väga erinevates kohtades ja tingimustes.

Tegelikult on mul hea meel, et saan teha erialast tööd Eestis, ainult 150 km kaugusel oma kodust, mitte ei pea leidma seda kusagilt Saksamaa või Belgia väikelinnast ja alustama kogu elu uuesti. Kes on Rael Artel?Rael Artel (32) on kunstiteadlane ja kaasaegse kunsti kuraator. 2013. aasta 1. aprillil alustab ta tööd Tartu kunstimuuseumi direktorina. On töötanud vabakutselise kuraatorina, koostades rahvusvahelisi kaasaegse kunsti näitusi nii Eestis kui ka Euroopas. Ta on kaasaegse kunsti festivali Art Ist Kuku Nu Ut kunstiline juht. Aastail 2004–2008 juhtis Artel projektiruumi Rael Artel Gallery: Non-Profit Projekt Space. Artel on omandanud Eesti kunstiakadeemias kunstiteaduse magistri kraadi. Peale selle on ta lõpetanud Amsterdami De Appeli kunstikeskuse kuraatorite koolitusprogrammi.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare