Ragisev O. Henry
Seepärast rõõmustasin, kui kuulsin, et tema sada paremat novelli, palendatuna kolme kenasse köitesse, eesti keeles ilmuvad. Ostsin esimese jao, kuid jätsin selle ootama päevi hallimaid – et neid selitada mõnusast irooniast täidetud lugudega. Aga juba saatis ajaleht mulle teisegi osa, paluti arvustust.
Ma olin olnud täiesti veendunud, pidasin absoluutselt enesestmõistetavaks, et kirjastus, kes võtab endale julguse tiitli pöördele märkida ”Raamatu eesti keeles avaldamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN”, on välja andnud perfektse, ideaalse eestikeelse tõlke. Sada aastat on olnud aega. Kõik peensused ja nüansid on olnud võimalik välja uurida. O. Henry teosed pole mingi ootamatu eksperimentaalne kraam, mis võiks õigustada veidrat tõlkelaadi. Arvasin, et hoian käes teost, mis lisaks O. Henry peentele novellifiguuridele sisaldab ka kõige kaunimat tänapäeva eesti keelt.
O. Henry stiil meenutab hea hobuse kerget suvist galoppi. Käesolev tõlge aga läks lahti, nagu ragistaks kuskil lumme kinni jäänud palgiveotraktor.
Suutsin esimest köidet lugeda kuni teise novelli selle kohani, kus ”mingil seletamatul põhjusel jäi väike laud, mille taga mina istusin, tulijatel kahe silma vahele ja asjatult sirutasid kaks vaba tooli äraostetava vastutulelikkusega oma käetugesid”. Hoolikalt seatud väljend ”väike laud, mille taga mina istusin”, on loomulik tulema suust mõnel pätil, kes kohtusaalis kõrtsikakluse kohta tunnistusi annab. Muidu, pingevabamas olukorras – näiteks tugitoolis – võiks selle pika seletuse asemel olla ka lihtsalt ”minu lauake”. Tunnistan, et sõna ”vastutulelikkusega” lugemine on minu jaoks sulaselge piin. Ükski kaine kirjanik ei jadasta kolme pikka mitmekordse sufiksiga liitsõna. ”Käetugedeni” jõudes ei oima ma enam üldse, millest jutt.
Et olin arvustada lubanud eelkõige teist köidet, siis asusin sedagi uurima. Ja see oli töö, mitte mõnus meelelahutus, nagu O. Henry lugemine normaalselt peaks olema. Kuigi, tunnistan, teine osa tundus nagu parem, aga kummalisi olukordi tuli sealgi ohtralt ette.
Näiteks ”Mõista, mõista” alguses on lause Then you turn to the left, to the right, dodge a push-cart and the tongue of a two-ton, four-horse dray and hop, skip, and jump to a granite ledge on the side of a twenty-one-story synthetic mountain of stone and iron tõlgitud: “Seejärel pööra vasakule, siis paremale, põika kõrvale käsikärust ja nelikrakendi veetavast kahetonnise veovankri lahtiläinud päraluugist ning keksle, hüple ja hüppa mööda kõnnitee graniitäärt sinnapoole, kus seisab kahekümne ühe korruseline kivist, rauast ja sünteetilisest materjalist mägi.”
Selline rida nagu ”nelikrakendi veetava kahetonnise veovankri lahtiläinud päraluuk” meenutab mulle stiililt mõne ülisegase mõiste definitsiooni Riigi Teatajas. Seda annab ikka pureda, aga O. Henry ei kirjutanud kindlasti mitte oravatele. Minu arvates võiks see lõik välja näha umbes nii: “Siis pööra vasakule, ja paremale, põika kõrvale käsikärust, keksi välja nelja hobuse vahelt, kes tirivad kahetonnist plaanvankrit, mille tilpnev päraluuk ähvardab sulle vastu pead anda, hüppa graniitrahnule, mis eendub sünteetilisest mäest – kahekümne ühest kihist betoonist ja rauast. Carteret ja Carteret kontor on kahekümnendal korrusel.”
Ega ma ei ole muideks üldse kindel, et see nüüd parem on, veel vähem, et õigem. Aga võtan siiski julguse rindu ja ütlen ausalt: Malle Talveti ja Jaak Rähesoo tõlgitud Virgina Woolfi ”Tuletorni juurde” ei ole minus kunagi tekitanud mingit tahtmist originaalist midagi kontrollida. Sest see tõlge on nii hea, et ma ei suuda uskuda, et originaal võib (ka inglasele) tunduda parem. Aga kui minusugusel tavalisel lugejal juba üldse tekib veider soov alglättest vaadata, et kas tõesti on nii või – siis on ikka midagi nihu läinud. Hea raamat peaks olema loetav ikka ilma vähimagi tõrketa.
O. Henry pole loomulikul Woolfiga võrreldav taidur. Kuid tema novellidel on oma kindlad aegumatud voorused, mistõttu minu arvates väärinuks ta sama kõrgel tasemel tõlkimist. Vähemalt üritamist. Tegelikult ma kahtlustan, et tõlke lihvimisele pole lihtsalt raatsitud aega raisata.
Põhimõtteliselt ma muidugi väljaandjat tänan. Sest lugejale jätab ta maailmakuulsa O. Henry loomingust mulje, mille kõrval Jüri Ehlvesti novellid paistavad üsnagi säravad.
