Rahamaailm ajaloolase pilgu läbi
Harvardi ülikooli ajalooprofessor Niall Ferguson toob eessõnas esile arvud, kui vähesed ameeriklased või britid taipavad majandusküsimustest kas või tumehalligi. „Kui ühiskond eeldab, et enamik tema liikmeid saab pärast maksude maksmist hakkama oma kulude-tulude korraldamisega, et enamikul täiskasvanuil on oma kodu, et vastutusvõimeline inimene otsustab ise, kui palju säästa pensionipõlveks ja kas võtta tervisekindlustust või mitte, siis kuhjab ühiskond kindlasti kokku hulgaliselt probleeme, kui ta oma liikmeid mõistlike finantsotsuste tegemiseks piisavalt ette ei valmista,” nendib ta. N-ö lihtinimeste harimise sihiga ta oma raamatu kirjutanud ongi.
Ja kirjutanud on ta selle hästi, kasutades allikaid majandus-ajaloolistest teadustöödest Shakespeare’ini. Fergusoni käe all sulandub sajanditetagune rahanduse, aktsiaturu ja kindlustusäri areng ilusasti ajaloolisse tausta, lisab sellele oluliselt värvi ja aitab tänapäeva tublisti paremini mõista. Eesti keeles ilmunud raamatuist kannataks „Raha võidukäiguga” võrdluse välja vahest ainult Jacques Attali „Juudid, maailm ja raha”, mis kahjuks läks ebaõnnestunud tõlke nahka.
Kui aga lugu jõuab nüüdisaega, läheb tekst kohati, kuidas seda nüüd öeldagi, ajakirjanduslikuks kätte – ja mitte just selle sõna parimas tähenduses. Ühest küljest tuleneb see ilmselt autori taustast – majandusmatemaatikas kõnnib ta ajaloolasena ilmselgelt libedal pinnal. Peale teemale kergelt alla jäämise on ta jäänud ka veel ajale jalgu: raamatu põhiosa on Ferguson ju kirjutanud kahe-kolme aasta eest, majanduskriisi vallandumise alguses, eestikeelne tõlge aga põhineb (nagu võib ühest järelsõna märkusest aru saada) mullu trükist tulnud pehmel köitel, mille sisu on autor püüdnud veel ülejala praeguse ajaga kohandada. Kuna 1929. aasta kriisi põhjuste üle vaieldakse veel seniajani, ei saa Fergusonile ülearu ette heita, et tema selle sajandi rahandusloo käsitlus ei ole päris täiuslik.
Ajaloolane on ka raamatu tõlkija Lauri Vahtre. Ja sellel on nii oma head kui ka vead. Vaevalt oleks ükski majandusharitlane suutnud leida väljendile credit default niivõrd tabavat ja maakeelset vastet, kui seda on „maksetõrge”. Või öelda „volatiilsuse” (ingl volatility) asemel lihtsalt „kõikuvus”. Vead saanuks ilmselt põhjaliku toimetamisega kõrvaldada, aga kahjuks vaevab raamatut ilmselgelt sama häda, mis paljusid teisi eesti keeles ilmuvaid tõlketeoseid – kiirustamisest tulenev rabedus.
Tõlkenäpukad ei sega
USA Föderaalreservi endise esimehe Alan Greenspani ütluse irrational exuberance (mida tõepoolest on keeruline eestindada) tõlkeversioone leiab raamatust tervelt kolm: lk 96 on see irratsionaalne „paisumine”, lk 130 „ülekeemine”, lk 218 „elevus”. Lk 237 vaatab vastu termin „eurobond” (inglise keeles tähendab see võlakirja, mille nimiväärtus on valuutas, mis ei ole käibel riigis, kus väärtpaber on välja antud). Lk 248 kohtume imeelukaga „eks-Salomonist superstaar”, kelles ingliskeelset kirjapruuki mõikav inimene tuvastab „investeerimispanga Salomon Brothers endise superstaar-töötaja”. Sääraseid näpukaid leidub tegelikult üpris palju, kuid ega need pisivead ülearu sega raamatu tugevate külgede nautimist.
