Rahuldamatus: ”Faustist” ja Eestist

Ühest oma 1826. aasta reisist kõneldes mainib Goethe kirjanduslik kodutoimetaja Johann Peter Eckermann muuseas seda, et kohanud kord tõllas kedagi noort rikast kuramaalast, kes lugenud Goethe ”Fausti”.

Ja Eckermann jätkab: ”See käib noorte edumeelsete inimeste juures hea tooni juurde, et nad ”Fausti” reisile kaasa võtavad ... Raamat kisub neid ligi, sest teda kui tervikut nad ei mõista, aga sisaldab ometi nii selge joonega maalit üksikstseene, et nad teda mõistvat usuvad”.

Aastal 1826 sai tegu olla ainult ”Fausti” esimese, loetavuselt lihtsama osaga; teise osa ilmudes seda viimast ühes tema fantastiliste (ehk nagu samuti öeldud: seniilselt korrastamata) kujundirägastikega esialgu lihtsalt ignoreeriti; aga üsna pea ei pidanud ka enam ”Fausti” esimest osa reisile kaasa võtma, sest Goethe kui moraalselt süüdimatu luuletaja maine käis umbes kuni Saksa-Prantsuse sõja lõpuni 1871 järjekindlalt alla. Schiller tõusis, Goethe vajus. Ikka

”Schiller ja Goethe”, Schiller ees ja Goethe taga – nõnda esineb saksa klassikutepaar ka näiteks Kreutzwaldi kirjades, kus üldsaksa mõju võimendab veel kohalik baltisaksa vaimusfäär, milles Schiller, saksa idealismi ingel, oli erilise kultuse objekt (teatavasti püstitati kaks maailma vanimat mälestussammast Schillerile just Eestis).

RAAMATU UUDISHIMUST JA TEADMISJANUST. Põhisüüdlaseks selles maine suhtelises tagasiminekus saigi Goethe poeetiline peateos ”Faust”, raamat taltsutamatust uudishimust ja kustumatust teadmisjanust, millest ei tulenenud mitte ühtki positiivset – ehk 19. sajandi kõnepruugis: ideaalset – perspektiivi, raamat loomingulisest rahuldamatusest, millele tuuakse ohvriks kõik inimlikud tabud, süüta lapsed ja usaldavad neitsid, abitud vanainimesedki. Rahuldamatuse apoloogiale ei saanud rajada heakodanlikku maitset ja rahvusriigi kasvuajal saksa kultuuris ”Faust” lihtsalt ei toiminud.

Ja mis see ”Faust” siis üldse ära ei olnud: esimeses osas aeti taga naisi ja tehti nendega riivatusi ja teises osas aeti jälle taga naisi, siis küll mingi abstraktse naiselikkuse ilminguis; kusagile maapõhja oli Goethe leiutanud mingid ”emad”, kes määrasid kogu olemise ringkäigu, ja üleval taevas vahetas vanajumala välja iginaiselikkuse printsiip; ja siis olid seal veel pikad volbriööd, esimeses osas porgandpaljaste nõidade ja teises osas kogu märulit lõpetava totaal-sümboolse sigitusaktiga kõigi algelementide vahel: ”Oh, elagu Eros, me elu ja algus!” Kas sai see ihulik-feminiinne ülevoolavus lakkamatu nõiatantsu saatel olla siis sakslaste mehine eepos?

20. sajandil on ”Faust” siiski, ja seda suuresti tänu temas valitsevale loovale segadusele, kujunenud sakslaste uusaegseks eeposeks ning Peter Steini kolossaalse täisteksti-lavastusega Hannoveris, Berliinis ja Viinis lõpetavad sakslased teist kristlikku aastatuhandet. Kuid mis seal salata – vahest kõige enam on ”Fausti” mõistmisse 20. sajandil uut lisanud just sellised mehed, kelle vaated on põhjustanud teravaid lahkarvamusi: Rudolf Steiner, antroposoofia rajaja ja Goetheanumi ehitaja, Oswald Spengler, Õhtumaa allakäigu ja faustilise elutunde prohvet, ja miks ka mitte meie oma Tallinna mees Alfred Rosenberg, natside juhtiv kultuurifilosoof, kes sellesama juba mainitud rahuldamatuse printsiibi, mis ”Faustist” leida, kasutas ära avan-türistliku poliitilise uusmüüdi loomisel.

FAUST JA LÄTI. Ent tulgem tagasi algusse: mitte Eesti alalt pärit isik, vaid kuramaalane, Läti päriselanik oli see, kes ajendas Eckermanni ”Fausti” populaarsuse kohta üldistusi tegema. Võib-olla oli see juba tollal sümboolne. Sest läti kultuuripiiris on Goethe ”Faust” mänginud väljapaistvat rolli tunduvalt varem kui eestlaste maal; eriti pean ma silmas kurbmängu lätikeelset tõlget, millest sai üks moodsa läti kirjakultuuri alussambaid.

Eestlastel ilmselt nii tähtsat ilukirjanduse tõlget kui lätlaste ”Faust”, üldse ei olegi; varasemast, ja hoopis teistlaadi kirjavarast mainitagu kaudse võrdluse korras küll Piiblit ja luterlikku Lauluraamatut.

Lätis oli Jekabs Misens’il juba hiljemalt 1896. aastal valminud ”Fausti” mõlema osa tõlge; seda peeti nõrgaks ja jäeti avaldamata. Läti kirjanduse suurkuju Janis Rainis, kellele eelkäija töö tundmatu polnud, aga kes selle mõju hiljem kategooriliselt eitas, ilmutas oma klassikaliseks saanud ”Fausti”-tõlke juba järgmisel, 1897. aastal. Samal aastal toodi see lavale.

Rainise tõlke erakordsus ei tulene mitte ainult tema varasest aastaarvust, vaid samuti töö kvaliteedist: tõlge on täiel määral loetav ja poeetiliselt inspireeriv ka tänase lugeja jaoks sada aastat hiljem. Kui ka mitte alati kongeniaalne, siis – nagu on öeldud – geniaalne oli see tõlge kindlasti. Tegu ei olnud mitte ainult üleüldise kultuuri-, vaid ka keelekultuuri sündmusega: Rainis lõi uusi sõnu, elustas juba unarusse jäetuid, avastas ja uuendas sõnatuletusmalle.

Rainise tõlke erakordsus saab veel selgemaks, kui vaatame, mis toimus samal ajal Eestis. Ka siinmail tõlgiti neil aastail ”Fausti”; 1895 ilmus arvatavasti esimene väike (anonüümne) katkend ajalehes Sakala, 1897 avaldas Villem Vaher bro‰üüri mõningate ”Fausti” fragmentide tõlkega. Need vähenõudlikud katsed jäävad aga eestikeelse ”trükitud paberi” (nagu öelnuks Gustav Suits), mitte kirjanduse ajalukku.

Alles 1920 ilmus ”Fausti” esimene osa eesti keeles Anton Jürgensteini tõlkes, kuid seegi - kohati üsna lõbustav – tekst on pigem töövõit, kui linnuke luuleloo vallas, sisaldades õnnestunud lõikude kõrval ka ”võimatute labasuste kollektsiooni”, nagu kirjutas varane Villem Alttoa. Kõigest sellest tulenevalt jõudis ”Faust” eesti lavale 70 aastat hiljem kui Lätis (1968 Tallinna Draamateatris Ilmar Tammuri lavastuses).

See tohutu edumaa, mille lätlased saja aasta eest Goethe tõlkimisel saavutasid, paistab oma mõju avaldavat tänaseni. Eelmisel aastal pühitseti kogu maailmas Goethe 250. sünniaastapäeva. Lätlased avaldasid sel puhul uuesti mitte üksnes Rainise vana ümberluulenduse, vaid tõid turule ka verivärske ”Fausti”-tõlke Valdis Bisenieksi sulest. Lisaks neile ilmus Goethe romaan ”Hingesugulased”, mida eesti keeli veel lugeda ei saagi. Eestlased piirdusid tõlkega klassiku autobiograafia ”Luule ja tõde” mõnest peatükist ajakirjas Akadeemia.

EESTIKEELNE TÕLKESÜNDMUS. Ja ometi rääkigem Eesti Raamatu Aastal uhkusega eestikeelsest ”Faustist”. Pean Goethe tragöödia täistõlke ilmumist üheks suurimaks eestikeelseks tõlkesündmuseks. Selle sündmuse eelduseks sai asjaolu, et ”Fausti” kallal nägid korraga ja otsekui teineteist üle trumbata püüdes vaeva kaks meest maailma geograafiliselt ja poliitiliselt antipoodsetes, ent mõneti ka sarnastes paikades: üks Ameerika Ühendriikides ja teine Nõukogude Liidus.

Üks läänepoolkera juhtiva suurriigi kagutipus, Florida poolsaarel, ja teine idapoolkera juhtiva suurvõimu loodenurgas, Eesti poolsaarel. August Sang Eestis sai oma ”Fausti” esimese osa trükki 1946, Ants Oras Floridas järgnes aastal 1955. Teise osa tõlkimisel lõi juba Oras Sanga, avaldades selle 1962, Sang viibis kuni aastani 1967. Kahel Teise maailmasõja järgsel aastakümnel ilmus eesti keeles niisiis neljal korral üllitis, mille tiitlis sõnad: Goethe, ”Faust”.

Nii Sang kui ka Oras olid seotud Eesti 1930. aastate võimsaima kirjandusliku sõpruskonna, arbujatega; mõlemad olid 1940. aastaks jõudnud parimasse loomejärku. Pole kahtlust, et kui Eesti Vabariik oleks Teise maailmasõja üle elanud ja kirjanduslik normaalareng jätkunud, siis poleks meil täna laual kahte ühtviisi säravat eestikeelset ”Fausti”; võib-olla et meil poleks ühtki. Kaks ühe ja sama ringkonna meest ei oleks puht spordi pärast hakanud tõlkima üht ja sedasama, nii mahukat ja nii pikaajalist pühendumust nõudvat teost.

Jah, võib-olla et meil poleks tõepoolest veel ühtki ”Fausti” täistõlget. Sest Sang oleks vabas vaimus jätkanud talle olulisima asja, algupärase luule kirjutamist, ja Oras oleks küünitanud ikka eemale kodusest saksa keelekeskkonnast, võttes oma tõlke-elutööna ette midagi inglispärasemat, jätkanud näiteks Shakespeare’i eestindamist või tõlkinud Miltoni ”Kaotatud paradiisi”.

Nüüd aga läks teisiti. Sanga tabas vaimselt terroriseeritud kodumaal luuleahistus; vabalt luuletada sai ta vaid vaba luulet tõlkides. Oras elas küll pagulase ehk vaba vangina, ent heideti nüüd lõplikult ingliskeelsesse keskkonda maailma teisel serval, kus Goethe ja saksa keel said sideme taastajaiks kodumaaga. Ja mis veel tähtsam: nagu juba öeldud, on ”Faust” poeem alguseta ja lõputa, üleskehutavast ja masendavast loomingulisest rahuldamatusest. Mitte loomingulisest rahutusest, tollest ühe-mõtteliselt positiivsest nähtest, vaid loomingulisest rahuldamatusest, sellest deemonist, mis sunnib looma, aga ei lase maitsta loomistöö vilju.

Nii Sang kodumaal kui ka Oras Ameerikas, sunnitud seisus mehed mõlemad, ei saanud enam kunagi kirjutada nõnda, nagu enne sõda plaanitsetud. Tõepoolest, mis võis eesti humanitaarintelligendile pärast 1940. aastat olla lähedasem, kui maailmakirjanduse kõige esinduslikum teos loova vaimu kestvast loomingulisest rahuldamatusest – ”Faust”? Rahuldamatus printsiibina sai Faustis monumentaalse konkretiseeringu, kirjutas Oras ise juba aastal 1932.

Kui lätlaste ”Fausti”-tõlge oli kiiduväärt varajane, siis eestlaste oma oli ülima täpsusega ajastatud. Kuni destruktiivsuseni loomingunäljane dr. Faust tuli külma sõja aegsele Ida-Euroopa vaimueliidile nii kodus kui ka võõrsil väga lähedale. Keskkooli lõpuklassideski lummas Sanga ”Fausti”-tõlge 1970–80. aastail rohkem kui täna. Oras oli õnnetum: ta ei teadnud nimelt, kellele ta ja – kas üldse kellelegi peale lähemate sõprade kirjutab. Koolides teda ei loetud. Ei loeta vist praegugi. Sanga kümnete tuhandete asemel võis tema arvestada heal juhul sadade valitutega üle maailma.

SANG SÄRAB ESIMESES, ORAS TEISES OSAS. Ent tõlked on mõlemad meistriteosed, kahe suure tõlkija elutööd. Hoolega tehtus on niisiis omajagu süüd ka liigestest lahti ajal, mis mõlemad mehed faustiliku igirahuldamatuse külge aheldas. Sang lihtsustab mõnevõrra Goethe mõtet ja kujundit, kuid teeb seda nii osavalt, et saavutab eriti ”Fausti” esimeses osas algupärandit vääriva poeetilise laengu. Orase tõlkijaanne lahvatab aga just töös teise osaga, kus võib nautida seda, kui täpselt ja vaimukalt kantakse üle originaali ornamentaalne kirevus - kirjutades seejuures väga head eestikeelset luulet (mis Orasel ju alati ei pruugigi õnnestuda).

Mõlema väljaande põhipuudujääk on saatva kommentaari nappus. ”Faust” on teos, mis välja kasvanud varase uusaja maagilis-alkeemilisest ja mütoloogilisest vaimust, mida enamasti tuntakse vaid eksootiliste vihjete tasemel. Me ei pruugi ega jõuagi võistelda sakslastega, kes on ”Fausti” kommenteerimise muutnud omamoodi akadeemiliseks spordiks, viies asja sinnamaani, et kommentaar alla 1000 lehekülge ei mõju täna enam soliidselt. Kui meie saaksime hakkama kümme korda väiksema mahuga, oleks suur samm tehtud.

”Faust” on kummaline tükk. Ka Goethe ise ei saanud temaga elus kuidagi hakkama. Alustas juba siis, kui oli paarikümneaastane, luges temast tollal kitsamas ringis ette, ent hävitas hiljem varajase käsikirja. Proovis sellega 40-aastaselt uuesti vägisi valmis saada, aga andis ta ikka trükki vaid poolikuna. Veel 18 aastat hiljem, juba pensionieelikuna, ilmub täiendatud ”Faust” märkusega ”Esimene osa”, niisiis – pool ikka veel puudu. Kirjutab veel üle kahekümne aasta kuni elu lõpuni ”Fausti” teist osa, mis kasvab esimesest suuremaks, kuid hakkab tulemust häbenema ja laseb teksti 82aastaselt kinni pitseerida, et seda ta eluajal avaldada ei saadaks.

Ei, Goethe ei valmistanud ette surmajärgset üllatust sõpradele, nagu pidulikel puhkudel mõnikord tavaks öelda. Lihtsalt tekst oli ministril ja tegelikul salanõunikul üle pea kasvanud. See Goethe, kes kirjutas, ei allunud sellele Goethele, kes käis riigiametis. See viimane pidi enne surema, kui kirjutaja oma geniaalses hoolimatuses esile astus.

Lühendatult ette kantud Vikerraadio saatesarjas ”Ex libris” 25. novembril 2000