Rahva maitse ei roosteta
Sajandi suurte kunstnike edetabel kujunes ootuspäraseks
Rahva eelistused sajandi suurkujude valikul kunstnike, arhitektide ja teiste visuaalsete kunstide esindajate seast olid ootuspärased. Eelistati surnud klassikuid ning vaevalt keegi kahtles Eduard Wiiralti ülekaalukas võidus.
1963.
aastal tegi noor Jaak Kangilaski oma diplomitöös esimese sarnase küsitluse, mis kattub peaaegu täielikult praegusega - vaid Johan Köler kui möödunud sajandi kunstnik puudub siinses nimekirjas.
Wiiralti ja Kristjan Raua puhul loeb palju see, et nad olid hinnas iga korra ajal. Peale selle leidub nende kunsti laialt tirazheerituna igast kodust - küll reprode, küll raamatuillustratsioonidena. Viimane asjaolu seletab ka Günther Reindorffi kõrget kohta.
Amandus Adamson, kes peaks kunstiliselt kuuluma möödunud sajandisse, on omakorda kättesaadav kõigile - kes ei teaks "Russalka" autorit. Kõik need eelistused peegelduvad ka hoogsalt käimaläinud kunstioksjonitel.
Ei üllatanud ka kahe elava kunstniku - Evald Okase ja Jüri Arraku jõudmine esikümnesse. Nendegi tööde järele on suur nõudlus.
Kunstiteadlased aga kehitavad kergelt õlgu nii valiku põhimõtete kui tulemuste üle. Näiteks on eriti viimasel kümnendil kõrgelt koteeritud meie esimese avangardisti Ado Vabbe aktsiad. Kust aga peaks rahvas teadma tema loomingut. Eesti kunsti püsiekspositsioon on peaaegu olematu, sõjajärgsest kunstist ei maksa rääkidagi. Nii on kaasaegsed kunstnikud väga madalalt hinnatud.
Ometi lähtudes praegu ühest olulisemast näitajast - CV-st, siis pole klassikutel lauale panna selliseid esinemisi maailma tuntud muuseumides ja biennaalidel nagu seda on Leonhard Lapinil, Raul Meelil või Jaan Toomikul.
Tänapäeva eesti kunst on kindlasti rohkem maailmas tuntud, kui oli Pallase-aegne kunst. Kuid paraku ei tööta kunstnike hindamisel see, mis kehtib muusikute puhul. Muusikute edetabelit juhtisid just meie ajal tuntuks saanud heliloojad ja dirigendid.
Kõige traagilisem on see, et eesti rahvas ei hinda oma arhitekte. Soomlased oskavad hinnata Eliel Saarise ja Alvar Aalto tähtsust, meil on esimese arhitektina ja sedagi ilmselt rohkem kunstnikuna Lapin alles 19. kohal.
