Rahvalaulik Laine Mesikäpp hoidis tantsuema ehet
Raamatu „75 aastat Eesti tantsupidusid” koostajad kuulsid üllitise jaoks ainest kogudes lugu erilisest ehtest, mis kannab mitutsadat aastat rahvatantsu ja rahvalaulu lugu. Talisman ühendab tantsuema Anna Raudkatsi vanemate sugu, leelotajat ja näitlejat Laine Mesikäppa ja folklooriansambli Leigarid praegust liiget Marika Ojat.
Esimene Eesti kõrgharitud rahvatantsujuht, tantsupidude hümni „Tuljaku” tantsu looja Anna Raudkats (1886–1965) sai prossi oma vanaemalt leeripäeva kingituseks. Raudkats kandis ja hoidis perekonna rariteeti ligi 60 aastat. Siis, ühel Saaremaa tantsupeol, kinkis ta selle Laine Mesikäpale, kes oli tõusnud Eesti rahvalaulu hoidmise elavaks sümboliks.
„Eestis pole vist ühtki laululava, kus Laine Mesikäpp ei oleks esinenud,” kirjutati Mesikäpa 90. sünnipäeva ajal kahe aasta eest. Paljudele meenub tugevahäälne väike naisterahvas pidude hakatusel kesk tantsuväljakut regilaulu või helletust esitamas. Ta näitlejaoskus oli nii suur, et laulja täitis enese ja lauluga kogu väljaku, rääkimata pealtvaatajate ridadest.
Laine Mesikäpp, kes on regilaule ja leelosid esitanud kõigil eelmise sajandi laulu- ja tantsupidudel alates 1947. aastast, meenutab: „Raudkats tahtis, et see pross oleks Eesti rahvalaulu hoidjate talisman. Minu valis ta, sest olin tantsinud Ullo Toomi käe all, laulsin ja lõin regilaule, hoidsin traditsiooni. Raudkats pani südamele, et ma ei tohi ehet vaid endale hoida, pean selle edasi andma.”
Kui Laine Mesikäpp lahkus Draamateatrist, kutsus folklooriansambel Leigarid ta eestlauljaks. Seal kohtuski Laine leigar Marika Ojaga, kes aga polnud Leigaritega liitunud mitte niivõrd suurest rahvalauluarmastusest, vaid hoopis venevastasuse ja protesti tõttu.
Trotsist leigariks
1980. aastal tapeti Marika Oja isa. Tapjad olid purjus Nõukogude sõjaväelased, kes sõitsid tankiga sisse bussile, kus oli Marika isa. Marika hinges kripeldas niikaua, kuni ta otsustas Leigaritesse minna, et laulu ja tantsuga võõra võimu vastu võidelda, pillimehest isa mälestust hoida. „Jah, läksin suure viha ja protesti pärast, aga nüüd olen nii harjunud, et enam lahti ei saa. Leigarid on mu südames,” ütleb Marika Oja.
Leigarites õpetas Laine Marikale laulmise ja leelotamise saladusi, regivärsi seadmist ja hoidmist. 19. juunil 2004. aastal, kui Leigarid esinesid Baltica festivali raames vabaõhumuuseumis, palus Laine Mesikäpp sõna. Ja ütles Marikale sedasama, mis Anna Raudkats oli kord talle lausunud:
„Sa ei tohi olla tuima,
Viitsi ei vihane seista.
Sa pole tuimade talust
Ega vaikude vahelta.
Sa oled lauliku soost …”
Pross sai Marika omaks ja Marika oli tükk aega sõnatu. Koos pärandiga lisandus ka kohustus leida prossile kunagi uus vääriline omanik. „Ju see talisman Leigaritele jääb, olid ju just Leigarid läbi Nõukogude aja kõige kompromissitumad eestluse kandjad,” räägib Marika.
Kui Marika nüüd rahvariided selga paneb, on pross alati rinnas. Tema hinnangul on tegemist 17.–18. sajandi ehtega. Eesti Rahva Muuseumi vanemkoguhoidja Eevi Astele ei osanud Eesti Päevalehe saadetud pildi järgi prossi vanust hinnata, küll aga väitis tegemist olevat linnakultuurist tulnud ehtega.
Marika rinnas on pross käinud kõigil Leigarite Eestimaa esinemistel, aga ära näinud ka Alžeeria ja Türkmenistani, peale selle tekitanud elevust ka neis sadades õppurites, kellele Marika on edasi andnud oma teadmisi strateegilist juhtimisest, stressi- ja konfliktivältimisest. „See pross ütleb mulle, et olen õige eestlane ja ajan õiget asja,” võtab Marika loo kokku.
Anna Raudkats aga on liikvele pannud ka teise talismani – tantsurahva oma. Raudkats kinkis Helsingi ülikooli lõpusõrmuse tantsumemm Helju Mikkelile, kes andis selle omakorda edasi Kristjan Toropile ja too Mait Agule.
Laine Mesikäpa meenutusi
Tänukiri Stalinile
•• Sõja ja küüditamise järel, kui Laine oli oma ülesaste peol lõpetanud, tulid tema juurde kaks meest ja ütlesid: „Nüüd on padavai minek.” Tribüünile, kus tuli kõva häälega ette lugeda Eesti rahva kiri Stalinile. Küll ajanud Laine vastu, et pole kirja näinud ja kardab segi ajada. Aga aeg ja käsk olid sellised, mille vastu ei saanud. Ja siis ta lugeski, hing pitsitamas ja hääl värisemas. Ise mõtles, et kui nüüd sassi ajan, on kindel minek. Õnneks ei ajanud.
Karjapasunaga hääletamas
•• Laine Mesikäpp ja rahvapillimees Eik Toivi esinenud Saaremaa laulupäeval ja seejärel pidanud kohe edasi minema Pärnumaa laulupäevale, et sealgi laulda ja pilli mängida. Kui aga rahvakunstimeistrid, rahvariided üll, lennujaama jõudsid, oli lennuk just õhku tõusnud. Toivi puhunud siis karjapasunat, nii et selg märg, ja Laine leelotanud lisaks, et piloodid neid ikka tähele paneks. Nähtudki seda imelikku paari lennuvälja veeres. Pöördutud tagasi, võetud peale.
Kombinee väel taksos
•• Ühel laulu- ja tantsupeol mängitud ette eesti pulm ja Laine olnud oma lauludega paaripanija rollis. Paariks olnud õnnelik teatritegelaste pere Rein ja Linda Olmaru. Aga kui siis pühaliku toimingu järel hakanud vihma sadama, olnud maa kui meri ja taevas must ja kole. Laine muretsenud kesk rajuilma väljakult pagedes kõige rohkem oma rahvariiete pärast, et need märjaks saades kogemata värvi ei annaks. Järgmine päev ju jälle esinemine ees. Kui Laine viimaks taksosse jõudnud, kiskunud ta kiirelt läbimärja pluusi ja seeliku ära ja hakanud neid hoolega tuulutama-kuivatama. Vaene sohver pidi „kreepsu” saama – kombinees rahvakunstnik autos!
Mälunõrkusega juubelipeol
•• Juubelilaulupeo eel nõutud Laine Mesikäpalt, et ta paneks oma karjasehelletuse sisse ka lubadused parteile, et mitu liitrit piima lehmalt lüpsame ja mitu tsentnerit vilja kasvatame. Küll Laine nihverdas, et regilaulu ei sünni sellised sõnad nagu viljasaak ja väljalüps. Lõpuks tuli ikka mokaotsast lubadus anda. Aga kui laulmiseks läks, siis jäigi lubadus vaid lubaduseks. Hiljem ahastanud Laine suurte ülemuste ees, et oh vaene vana pea, teatris nii palju teha ja närv ka sees. Eks seepärast läinudki liitrid ja tonnid meelest!
