Sel­ge on see, et mi­da eba­mu­ga­va­malt tun­ne­me end meie, se­da mõnu­sam on ol­la Sacha Ba­ron Co­he­nil. Ühte as­ja os­kab ta ku­rat­li­kult häs­ti – pan­na meid kor­ra­ga hä­bist hi­gis­ta­ma ja pöö­ra­selt naer­ma. Nii ma siis is­tun peh­mes pu­na­ses ki­no­too­lis ja su­run ko­ha­ti end nii süga­va­le too­lipõhja, kui suu­dan, et siis va­bas­ta­va nae­ru­pah­va­ku­ga end taas vei­di üles­poo­le ni­hu­ta­da. Kuid Brüno (või Bo­rat või Ali G) ei an­na ar­mu – nüpel­dab pal­ju­sid mu mo­raal­seid, ee­ti­li­si ja ko­ha­ti ka es­tee­ti­li­si tõeks­pi­da­mi­si sa­ma vi­ha­selt na­gu sek­si­hull daam „Brüno” fil­mi ni­mi­kan­ge­last püksi­rih­ma­ga. Pea­te­ge­la­ne kuk­kus sel­le nüpel­da­mi­se ta­gajär­jel küll lä­bi ak­na õue ning pää­ses st­rin­gi­de väel pi­me­da met­sa poo­le pu­nu­ma, kuid ki­no­pub­li­kul ei ole pää­su, sest Sacha Ba­ron Co­he­ni vii­ma­se pii­ri­ni jul­tu­nud iroo­nia iga löök ta­bab kõige õrne­maid koh­ti. Kuid miks ik­ka­gi lä­he­vad mil­jo­nid ini­me­sed (kaks fil­mi on tei­nud kas­sat kok­ku üle 300 mil­jo­ni dol­la­ri) üle maail­ma kin­no piin­lik­kust tund­ma? Kas ole­me sa­dis­tid või ma­soh­his­tid?

Normaalne pereinimene

Kui rol­li­de põhjal on Sacha Ba­ron Co­he­nist ker­ge tek­ki­ma mul­je kui la­biil­sest idioo­dist, ke­da kütab üles vaid tä­he­le­pa­nu­va­ja­dus ja idioot­se­tes kostüümi­des rin­gi tuia­mi­ne, siis vä­he­sed ava­li­kud esi­ne­mi­sed iseen­da­na vee­na­vad vas­tu­pi­di­ses. Koo­mi­kurol­list väl­jas­pool on ta ra­hu­meel­ne pe­rei­ni­me­ne (abie­lus Aust­raa­lia näit­le­jan­na Is­la Fis­he­ri­ga), kes väl­dib in­terv­juu­de and­mist ja sööb vaid koššer­toi­tu. Ku­na te­ma erae­lust ei ole kui­gi pal­ju tea­da, siis kaks fak­ti, mi­da ik­ka ar­mas­ta­tak­se too­ni­ta­da, on Camb­rid­ge’i üli­koo­li dip­lom aja­loo alal ja juu­di taust.

Sac­ha Noam Ba­ron Co­hen on  sündinud 13. ok­toob­ril 1971 Lon­do­ni or­to­doks­se­te juu­ti­de pe­re­kon­nas. Ol­gu öel­dud, et pe­re­kon­nas on ol­nud nii ba­le­rii­ne, pro­fes­so­reid kui ka koo­liõpe­ta­jaid ja ta va­na­va­nai­sa on pä­rit Kau­na­sest. Ning Er­ran Ba­ron Co­hen, üks te­ma ka­hest ven­nast, on trom­pe­timän­gi­ja, kes on ka „Bo­ra­ti” fil­mist tut­ta­va loo „Oo, Ka­sahs­tan” üks au­to­reid.

Camb­rid­ge’i aja­loo­ka­teed­ri lõpe­tas Sac­ha Ba­ron Co­hen uu­ri­mistöö­ga juu­ti­de rol­list Amee­ri­ka inimõigus­las­te lii­ku­mi­ses, eri­li­se rõhu­ga Ja­mes Cha­ney, And­rew Good­ma­ni ja Mic­hael Sch­wer­ne­ri mõrval 1964. aas­tal. Pa­ral­leel­selt aja­looõpin­gu­te­ga te­gi ta mõne rol­li koo­li­teat­ris (on ini­me­si, kes võivad uh­kus­ta­da, et on män­gi­nud koos Co­he­ni­ga näi­teks „Viiul­da­jat ka­tu­sel” või „Cy­ra­no de Ber­ge­ra­ci”).

Pä­rast üli­koo­li lõppu töö­tas tüüp mõnda ae­ga mo­del­li­na, en­ne kui maan­dus 1990-nda­te al­gu­ses ko­ha­lik­ku te­le­jaa­ma saa­te­ju­hi ko­ha­le. Pä­rast skan­daal­set va­len­ti­nip­äe­va saa­det val­lan­da­ti ta Wind­sor TV-st ning ta jät­kas ju­hus­li­ke ja kuul­su­se­tu­te rol­li­de­ga te­le­vi­sioo­nis ning ki­no­fil­mi­des. Ku­ni sündi­sid kolm üleilm­se kuul­su­se võit­nud te­ge­las­ku­ju – nae­ruväär­su­se­ni pai­su­ta­tud ge­toräp­par Ali G, üle võlli ma­neer­lik aust­ria moe­re­por­ter Brüno ja üllarjör­ber­gi­li­ke vunt­si­de­ga ka­sahh Bo­rat (kes al­gu­ses, tõsi küll, oli mol­dov­la­ne ja siis al­baan­la­ne).

Eda­si­ne on ju­ba pu­has pop­kul­tuu­ri aja­lu­gu – to­hu­tu pub­li­ku­me­nu, krii­ti­ku­te kal­lis­tu­sed, no­mi­nat­sioo­nid ja au­hin­nad, skan­daa­lid, staa­rid, dol­la­rid...

Tolerantsikooli vanemõpetaja?

Es­ma­pil­gul on üsna ras­ke vaa­da­ta lä­bi gro­tes­ki kal­du­va bu­ta­foo­ria – kõik need vii­ma­se pii­ri­ni nae­ruväär­sed kostüümid Bo­ra­ti tri­koost ku­ni Brüno sti­li­see­ri­tud sõjav­äe­mund­ri­ni võta­vad es­ma­se au­ru. Tei­ne aur lä­heb ta­va­li­selt Sac­ha Ba­ron Co­he­ni ke­has­ta­tud pea­te­ge­la­se ning te­ma märk­lauaks ole­va ko­da­ni­ku üli­kii­relt hu­ka­tus­lik­ku nae­ruväär­su­se so­hu tram­pi­va dia­loo­gi pea­le. Ja meie saa­lis hir­nu­me na­gu lap­sepõlves ka­tu­selt vee­pom­me ju­hus­li­ke möö­du­ja­te kae­la ku­ku­ta­des.

Kuid pä­rast ko­gu se­da emot­sioo­ni­de tu­levär­ki jääb mi­da­gi hin­ge kri­pel­da­ma... Kui­das oleks saa­da sel­le vee­pom­mi­ga ise pi­ki pead? Kui õigus­ta­tud on kel­le­gi põhimõte­te alas­ti kis­ku­mi­ne ning pu­ruks kä­ris­ta­mi­ne ise­gi siis, kui need on täies­ti kit­sa­rin­na­li­sed ja hoo­li­ma­tud? Kas Brüno võiks saa­da Meie Mat­si lau­reaa­diks? Kas maailm pä­rast Bo­ra­tit ja Ali G-d on vei­di pa­rem paik, kui see oli en­ne neid?

Lollus toodab lollust?

Ise­gi kui ma ei kaht­le Sac­ha Ba­ron Co­he­ni ge­niaal­su­ses, jääb lõpuks õhku rip­pu­ma kaht­lus: võib-ol­la on mei­le sa­mu­ti tünga teh­tud na­gu nei­le sa­da­de­le õnne­tu­te­le, kes „Bo­ra­ti” või „Brüno” fil­mist lä­bi jook­se­vad?

Kind­las­ti on ki­no­pub­li­kus üsna olu­li­ne osa ini­me­si, kel­le reaal­su­se ja fil­mi­reaal­su­se eris­ta­mi­se võime jääb al­la­poo­le mõist­lik­ku­se pii­ri. Nad ei os­ka eral­da­da camp’i iroo­niat või la­vas­tus­lik­ku pro­vo­kat­sioo­ni te­ge­lik­ku­sest ning ku­jun­da­vad oma tõeks­pi­da­mi­sed just nen­de pai­su­ta­tud ka­rak­te­ri­te või olu­kor­da­de põhjal. Nad on pä­rast „Bo­ra­ti” nä­ge­mist veel­gi kind­la­mad, et Ka­sahs­ta­nis jook­se­vad lap­sed küla­va­hel rin­gi Ka­lašni­ko­vi­de­ga ja isad abiel­lu­vad oma alaea­lis­te tütar­de­ga. Ning pä­rast „Brünot” usu­vad, et geid kan­na­vad vaid lühi­ke­si la­tekspükse ja nen­de ko­du­de pea­mi­seks si­sus­tu­se­le­men­diks on tre­nažöör-dil­do. Asi muu­tub eri­ti kurb­nal­ja­kaks, kui neid prob­lee­me asu­tak­se aru­ta­ma ise­gi riik­li­kul ta­san­dil – küll tee­vad Ka­sahs­ta­ni mi­nist­rid sol­vu­nult aval­du­si või kee­lab Uk­rai­na soo­tuks „Brüno” näi­ta­mi­se oma ki­no­des.

Võib-ol­la on Sacha Ba­ron Co­he­nil õnnes­tu­nud juur­de te­ki­ta­da kõvas­ti idioot­sust ja kin­nis­ta­da veel­gi enam min­geid klišee­lik­ke vää­ra­ru­saa­mu? Hoo­li­ma­ta fak­tist, et pal­ju­sid hai­gu­si ra­vi­tak­se just sa­ma hai­gu­se rak­ku­de­ga, võib juh­tu­da, et üle­doo­si kor­ral (na­gu Sacha Ba­ron Co­he­ni pu­hul on pa­ra­ta­ma­tu) lööb see hai­gus hoo­pis hirm­sa hoo­ga lõkke­le.

Idiootset nägu tahate näha?

Te­ge­li­kult ei ole mui­du­gi Sac­ha Ba­ron Co­hen tek­ki­nud tühja­le ko­ha­le. Kõike­lu­bav li­be­raal­sus on liht­salt ni­hu­ta­nud pii­re, kuid si­tuat­sioo­ni­sa­tii­ril on oma koht ol­nud ko­gu kul­tuu­ri­loo väl­tel.

Pa­ral­leel­selt Sac­ha Ba­ron Co­he­ni te­ge­las­ku­ju­de­ga püüdsid eri ka­liib­ri­ga kuul­su­si oma pro­vo­kat­sioo­ni­de võrku näi­teks Ash­ton Kutc­her MTV hi­ti­ga „Punk’d” ja meie ko­ha­lik duo Saan-Tolk Es­to TV-s. Prae­gu te­ge­leb mil­le­gi sar­na­se­ga omal nun­nu­mal moel „E­ri­saa­te” Ana­to­li Ta­fitšuk.

Kuid ju­ba 1980-nda­tel saa­tis oma as­sis­ten­te pu­na­se vai­ba üri­tu­si mürgi­ta­ma kuu­lus Amee­ri­ka raa­diohääl Ho­ward Stern. Nii pi­did kuul­su­sed pu­nas­ta­ma ja näo­le ma­na­tud ir­ve­ga aru­saa­ma­tult po­mi­se­ma, kui mui­du so­liid­se­na tun­du­nud re­por­ter järs­ku mi­da­gi täies­ti ja­bu­rat küsis. Ho­ward Ster­ni va­ra­mus­se kuu­lub ter­ve hulk ekst­sent­ri­li­si et­tevõtmi­si, mis teek­sid au ka Sac­ha Ba­ron Co­he­ni te­ge­las­ku­ju­de­le. Nii näi­teks män­gis ta oma pee­ni­se­ga „Jing­le Bell­si” kla­ve­ril ju­ba 1980-nda­te lõpus. Kuid õnneks juh­tus see siis­ki veel raa­dios.

Te­lesõu, mil­le mõju šokie­fek­tist toi­tu­va­le te­le­kul­tuu­ri­le ei ta­su ala­hin­na­ta, on mui­du­gi „Can­did Ca­me­ra” (ehk „Pii­lu­kaa­me­ra”). Ka see saa­de hak­kas ida­ne­ma sar­na­sest raa­diop­rog­ram­mist – 1947. aas­ta juu­nis eet­ris­se jõud­nud „Can­did Mic­rop­ho­ne’ist”. Kuid ju­ba aas­ta hil­jem ko­li­ti üle te­le­vi­sioo­ni, sest ko­gu sel­le lol­li­ta­mi­se kõige ma­gu­sam osa – lol­li­ta­tu abi­tu näoil­me – jäi ju raa­dios var­ju­le. Just sel­lis­tes­se far­bit­see­ri­tud olu­kor­da­des­se sa­tu­vad ka Sacha Ba­ron Co­he­ni ohv­rid.

Ei ta­su ar­va­ta, just­kui toi­muks kõik see sa­ma män­gu­li­selt, na­gu mõni mi­nut te­le­pil­ti ai­mu an­nab. Tih­ti eel­nes st­see­ni­le mee­le­tu eeltöö ala­tes teh­ni­lis­te süstee­mi­de loo­mi­sest ku­ni võima­li­ke reakt­sioo­ni­de lä­bimän­gi­mi­se­ni. Um­bes na­gu hii­re lõksu mee­li­ta­mi­ne lei­va­kuu­li­kes­te ke­ti­ga. Mui­de, näi­teks Woo­dy Al­len alus­tas oma karjää­ri „Pii­lu­kaa­me­ra­le” sketšide kir­ju­ta­mi­se­ga. Ning oma­moo­di inimk­äi­tu­mi­se pii­ri­de kat­se­ta­mi­se meist­ri­teks võib ju pi­da­da ka Sal­va­dor Da­lid ja Luis Buñue­li.

Kuid en­ne kõiki neid raa­dio- ja te­lesõusid olid liht­salt nar­rid.

Narrile on kõik lubatud?

Eu­roo­pa õukon­da­de ven­tii­liks oli tih­ti narr – te­ge­la­ne, kel­le­le oli lu­ba­tud enam kui teis­te­le. Kel­le ja­bu­raid ja mõni­kord ka sa­tii­ri­li­si et­teas­teid vaa­da­tes ela­ti väl­ja oma eti­ke­tivä­li­sed emot­sioo­nid. Et eris­ta­da nar­ri ülejää­nud õu-kon­nast, oli ta ka riie­ta­tud ekst­sent­ri­lis­se kostüümi, mi­da kroo­nis oma­moo­di ku­nin­gak­roo­ni peh­me pa­roo­dia – kol­me­ha­ru­li­ne kul­jus­te­ga nar­rimüts. Mütsi kolm ha­ru sümbo­li­see­ri­sid mui­de al­gul ees­likõrvu ja -sa­ba. Ka kuu­lu­sid nar­ri at­ri­buu­ti­ka hul­ka hul­lu­meel­ne naer ja va­lit­sus­kepp.

Nii oli en­ne sõna­va­ba­du­se kuu­lu­ta­mist narr see ai­nus, kes võib puu­du­ta­da ühis­kon­nas vas­tuo­lu­li­si tee­ma­sid või iro­ni­see­ri­da ta­bu­tee­ma­de üle – kõike se­da võeti nar­ri pil­ke­na, lol­li lo­ba­na. Kuid nar­rid pi­did ole­ma head psühho­loo­gid ja köiel-kõndi­jad, sest huu­mo­ri pii­ri­de mit­te­ta­ju­mi­ne võis siis­ki vi­has­ta­da võimu­kand­jaid ja sil­lu­ta­da teed võlla­puu poo­le.

Nii on ka Sac­ha Ba­ron Co­he­ni te­ge­las­ku­ju­de­le lu­ba­tud see, mis kri­pel­dab pub­li­kul hin­ges, kuid mil­le väl­jaütle­mi­ne tooks kaa­sa paa­ria­sei­su­se. Tur­va­li­sest ki­no­too­list saab jäl­gi­da kõige räi­ge­mat ära­pa­ne­mist, mis on oma­moo­di ene­se­ra­hul­da­mi­ne, kui lan­ti­mi­seks on jul­gust vä­he. 2006. aas­ta MTV fil­miau­hin­da­de ilm­selt skan­daal­sei­ma rep­lii­gi poe­tas Bo­rat, kui ta mär­kis oma ja­bu­ra akt­sen­di­ga, kui­das tal­le mee­li­vad Jes­si­ca Simp­so­ni huu­led ning et ta näeb neid sel­gelt lä­bi tol­le lii­bu­va­te tek­saspüks­te. Koht lõiga­ti mui­du­gi te­leüle­kan­dest väl­ja.

Kuid Sacha Ba­ron Co­he­ni fil­mi­de ge­niaal­sus ei pei­tu mit­te niivõrd te­ma en­da te­ge­las­ku­ju gro­tesk­su­ses – pi­gem os­ku­ses tuua väl­ja reaal­ne gro­tesk, igapäe­vae­lu nae­ruväär­sus ja ini­mes­te kit­sa­rin­na­li­sus. Mui­du­gi on see julm, mui­du­gi on see ar­mu­tu, kuid nar­ri­le on sel­li­ne käi­tu­mi­ne ol­nud ala­ti lu­ba­tud. Kus­juu­res iroo­ni­li­sel kom­bel jääb Co­he­ni la­vas­tus­lik gro­tesk ena­mas­ti al­la reaal­se­te ini­mes­te veid­ru­se­le. Lõppu­de lõpuks po­le mi­da­gi mah­la­ka­mat kui tüübid tä­na­valt ja nal­ja­ka­mat kui te­ge­lik elu.

Üks näi­de, kui­das ja­bu­rus oma­kor­da suu­re­joo­ne­li­selt õide puh­kes, on 2005. aas­ta Un­ga­rist. Pä­rast se­da kui kesk­ne Un­ga­ri uu­dis­tea­gen­tuur MTI oli oma MTV muu­si­kaau­hin­da­de üle­kan­de re­por­taaÏis tei­nud vea ning ni­me­ta­nud tõsi­mee­li õhtu­ju­hiks mit­te Sac­ha Ba­ron Co­he­ni, vaid Bo­rat Sag­dije­vi, le­vis see vää­ra­tus üle ko­gu maa. Pal­jud ka­na­lid rää­ki­sid surmtõsi­selt sel­lest, kui­das MTV ga­lat oli juh­ti­ma pa­lu­tud kuu­lus Ka­sahs­ta­ni uu­dis­te­re­por­ter. Oh jah, elu vas­tu ei saa!

Mokumentaal?

Nüüdi­saeg­ne fil­mi­teoo­ria pai­gu­tab Sac­ha Ba­ron Co­he­ni avantüürid „moc­ku­men­ta­ry” al­la. See mood­ne ter­min tu­le­neb ka­hest ing­lis­keel­sest sõnast: mock (võlts, pil­ge) ja do­cu­men­ta­ry (do­ku­men­taal). See­ga võiks ees­ti­keel­se­na ka­su­ta­da ka ter­mi­nit „li­ba­do­ku­men­taal”. Mo­ku­men­taal­film või siis ka li­ba­do­ku­men­taal on tä­nuväär­ne ma­ter­jal ühis­kond­li­kult te­ra­va pa­roo­dia ja sa­tii­ri fil­mi­vor­mi va­la­mi­sel. Kuid sel­lis­te fil­mi­de edu võtmeks on tih­ti män­gu juh­ti­va te­ge­la­se os­kus imp­ro­vi­see­ri­da ja lüka­ta kõik re­gist­rid põhja – ning se­da val­dab Co­hen pa­re­mi­ni kui kee­gi tei­ne.

Brüno ja Bo­ra­ti seik­lus­tes on fik­tiiv­sed pea­kan­ge­la­sed se­ga­tud võima­li­kult ehe­da­tes­se taust-süstee­mi­des­se. Tih­ti on need juh­tu­mu­sed ki­no­li­nal lii­ga gro­tesk­sed, et ol­la elu ise, kuid skep­ti­ku­te vai­gis­ta­mi­seks ol­gu öel­dud, et sa­jad koh­tu­kut­sed, mil­le­ga fil­mi­toot­ja­tel tu­leb iga päev te­ge­le­da, on sa­ma ehe­dad kui fil­mi­des nae­ruvää­ris­ta­tud te­ge­la­sed.

Sel­leks et ini­me­sed saa­da võima­li­kult va­he­tult kaad­ris­se, on te­gi­jail mi­tu nip­pi. Esi­teks kir­ju­ta­vad mui­du­gi kõik osa­li­sed kõige­pealt pa­haai­ma­ma­tult al­la le­pin­gu­te­le, et väl­ti­da hi­li­se­maid ja­ma­sid (se­da siis fil­mi­toot­ja­te poolt vaa­da­tu­na). Tei­seks on võtteg­rupp tei­nud kor­ra­li­kult eeltööd, et te­ha kind­laks, ega te­ge­la­sed Sacha Ba­ron Co­he­nist va­rem mi­da­gi kuul­nud ole. Abiks on ka väi­ke­sed kin­gi­tu­sed, kas või ehe­dad Ka­sahs­ta­ni si­ga­re­tid, mi­da Bo­rat en­ne võtet pa­kub. Tih­ti ka­su­ta­tak­se sel­list nip­pi, et Sac­ha Ba­ron Co­he­nist jäe­tak­se mul­je kui su­va­li­sest kaad­ri­ta­gu­sest toi­me­ta­jast ning te­ge­lik in­terv­juu po­le veel ala­nud. Kuid mui­du­gi su­ri­se­vad kaa­me­rad ju­ba ma­gu­salt...

Nüüd, kus Sacha Ba­ron Co­he­nist on saa­nud glo­baal­ne su­pers­taar – mis eda­si? Kui pal­ju on veel ini­me­si, kes la­seks end ha­neks tõmma­ta Bo­ra­til või Brünol? Sil­lad on kõik uh­ke lee­gi­ga põle­nud ning vae­valt et lei­dub veel Pau­la Ab­du­le, ke­da saaks mõnu­sa sa­dis­mi­ga oma huu­mo­ri­var­das praa­di­da. Või siis­ki? 


Kolm eredat kaadrit Brüno sünniloost

Stiilisoovitused terroristidele

Kui koo­mik esit­les st­se­naa­riu­mis et­tenäh­tud in­terv­juud ter­ro­ris­ti­ga oma fil­mi­toot­jai­le, küsi­sid need ko­he: kes hak­kab män­gi­ma ter­ro­ris­ti? Kuid Co­he­nil te­ren­das sil­me ees pal­ju am­bit­sioo­ni­kam idee – te­ha fil­mi tar­vis in­terv­juu pä­ris ter­ro­ris­ti­ga, ja se­da gei Brüno­na. CIA abi­ga saa­di­gi ju­tu­le pä­ris ter­ro­ris­ti Ay­man Abu Ai­ta­ga, en­di­se al-Aq­sa märt­rib­ri­gaa­di­de ju­hi­ga. Co­he­nil oli kaa­sas vaid tur­va­mees, kel­le eel­mi­ne töö oli En­ri­que Ig­le­sia­se kaits­mi­ne len­da­va nais­te­pe­su eest. Kus­juu­res taas as­tus män­gu iroo­ni­li­ne ju­hus – Lä­his-Idas osu­tus oo­ta­ma­tult po­pu­laar­seks Co­he­ni mac­ho’lik te­ge­las­ku­ju räp­par Ali G. Kuid kui cool’i Ali G ase­mel osu­tus in­terv­juee­ri­jaks hoo­pis Brüno, ei jät­ku­nud pä­rast stii­li­soo­vi­tust aja­da ma­ha oma ha­be­med („Teie ku­nin­gas Osa­ma näeb väl­ja na­gu rä­pa­ne võlur või ko­du­tu jõulu­va­na!”) jut­tu kaue­maks. Kõigi sel­lis­te püha­du­se­teo­tus­te pais­tel on ise­gi ime, et Sacha Ba­ron Co­he­nit ei ole veel ma­ha kõmmu­ta­tud...

Juutide käest tappa!

Te­ge­li­kult oleks võinud pro­vo­ka­tiiv­selt lii­bu­va­te ja pal­jas­ta­va­te riie­te­ga Iis­rae­li or­to­doks­se­te juu­ti­de lin­na­jaos pro­me­nee­ri­val Brünol ka pal­ju hal­ve­mi­ni min­na. Olu­kor­ras, kus nii mees­tel kui ka nais­tel on kee­la­tud näi­da­ta liialt pal­jast ihu, mõjus Brüno tu­li­pu­na­se rä­ti­ku­na. Mees­kond on hil­jem kir­jel­da­nud, kui­das üha pai­suv ja fa­naa­ti­li­selt ma­rus has­sii­di juu­ti­de kamp oli ot­sus­ta­nud sel­gi­ta­da oma põhimõtteid füüsi­li­se kät­te­mak­su abi­ga. Õn­neks sai näit­le­ja kaas­tund­li­ku poe­pi­da­ja juur­de pak­ku, et siis hil­jem kää­ri­ma ha­ka­nud piir­kon­nast ühe möö­da sõit­nud kau­bi­ku­ga põge­ne­da. Au­su­se hu­vi­des ol­gu veel too­ni­ta­tud, et Iis­rae­lis püha­dust rüve­tav Co­hen on ka ise juut.

Moemaailma paaria

Mui­du­gi tu­li „Brüno” fil­mi et­te val­mis­ta­des im­bu­da mär­ka­ma­tult moe­maail­ma ku­lis­si­de ta­ha. Aru­saa­da­valt läk­sid pä­rast „Bo­ra­ti” fil­mi ena­mi­kul Sacha Ba­ron Co­he­ni ni­me kuul­des peas pu­na­sed tu­lu­ke­sed põle­ma – mi­da­gi muud kui ja­ma ei saa sealt ju tul­la. Nõnda tu­li kõige­pealt ka­val­da­da üle üli­ran­ge tur­va­kont­roll, sest tipp­moe­loo­ja­te moesõude­le on vä­he­malt sa­ma ras­ke pää­se­da kui meie pre­si­den­di vas­tuvõtu­le. Ning seejä­rel saa­ta oma si­ga­dus kor­da nõnda, et skan­daal võima­li­kult suur saaks. Nii õnnes­tus­ki Brünol ka­ker­da­da sügi­se­sel Mi­la­no moenä­da­lal kor­raks his­paa­nia di­sai­ne­ri Agat­ha Ruiz de la Pra­da moee­ten­du­se­le mo­del­li­de va­he­le, ku­ni tur­va­mees­tel õnnes­tus  koo­mik la­valt ma­ha re­bi­da. Mui­du­gi lõi see va­he­juh­tum moe­maail­ma ki­ha­ma na­gu he­ri­la­se­pe­sa – sar­na­selt fil­mi­de­ga kõiku­sid emot­sioo­nid vi­hast nae­ru­ni. Oma­moo­di proo­vi­ki­vi oli see ka Itaa­lia po­lit­sei­le, kes pi­di hul­lu­nud Brünot möö­da lin­na ta­ga aja­ma ja te­ma te­ge­lik­ku isi­kut tu­vas­ta­ma.

Sacha Baron Coheni kolm rolli

Borat Sagdijev

•• Kasahstani telereporter, kes armub Ameerikasse ja tahab naida Pamela Anderssoni.

•• Kus astub üles: „Borat: Cultural Learnings of America for Make Benefit Glorious Nation of Kazakhstan”.

•• Auhinnad: Kuldne Gloobus (parim näitleja 2007), MTV Movie Award (parim komöödianäitleja 2007), Critics Choice Award (parim komöödia 2007) jne.

•• Kuulsused filmis: Bob Barr ja Alan Keyes (USA poliitikud ja presidendikandidaadid), Pamela Andersson.

•• Tähthetk: Kasahstani välisminister lubas isiklikult esitada kohtukutse, president arutas Borati-küsimust George W. Bushiga ja riik mattis miljoneid imagot parandavasse reklaamikampaaniasse.

•• Parasiitväljend: „High five!” (jabura aktsendi ja naeratusega).

Ali G

•• Ali G ehk Alistair Leslie Graham: harimatu valgenahaline äärelinna tüüp, kes kujutab ette, et on eriti lahe mustanahaline getoräpparist superstaar.

•• Kus astub üles: „Da Ali G Show” ja „Ali G Indahouse”.

•• Kuulsaid saatekülalisi: Donald Trump (kes lahkus sõust pärast 60 sekundit), Shaquille O’Neal, Mohamed Al-Fayed, Noam Chomsky, David ja Victoria Beckham, Boutros Boutros-Ghali (keda Ali G kutsus Boutros Boutros Boutros-Ghaliks).

•• Auhinnad: BAFTA (2000, parim komöödia).

•• Tähthetk: ülesastumine Jonas Åkerlundi filmitud Madonna videos „Music”.

•• Parasiitväljendid: „Big up Yaself”, „MaWa”, „Respek” (lodeva äärelinna aktsendiga).

Brüno Gehard

(häälda gay-hard): ülevoolavalt maneerlik geist moereporter, teine oluline Austria superstaar pärast Hitlerit.

•• Kus astub üles: „Bruno: Delicious Journeys Through America for The Purpose of Making Heterosexual Males Visibly Uncomfortable in the Presence of a Gay Foreigner in a Mesh T-shirt”.

•• Kuulsused filmis: Harrison Ford, Paula Abdul, La Toya Jackson (lõigati pärast vend Michaeli surma filmist välja), Ron Paul (2008. aasta USA presidendikandidaat).

•• Tähthetk: maandumine inglikostüümis vihase Eminemi õlule MTV 2009. aasta filmiauhindade galal.

•• Parasiitväljendid: „Hälloü”, „This is soo...” (võimalikult peenutsevalt).

Laulev habemeajaja

Sac­ha Ba­ron Co­he­ni olu­li­sim fil­mi­roll pea­le en­da ka­rak­te­ri­te on kei­gar­lik ha­be­mea­ja­ja Adol­fo Pi­rel­li Tim Bur­to­ni õudus­muu­si­ka­lis „S­wee­ney Tod­d”. Hu­vi­ta­val kom­bel so­bi­tub see teat­raal­selt ülemän­gi­tud te­ge­la­ne suu­repä­ra­selt Bur­to­ni te­ge­las­te ga­le­riis­se (ta­vapä­ra­ne Depp ja Bon­ham-Car­ter) ning taas kord tões­tab Co­hen end suupä­ra­se akt­sen­di-mat­ki­ja­na, see­kord siis itaal­la­se­na.

Ku­na sel­le rol­li soo­ri­ta­mi­seks oli olu­li­ne lau­luos­kus, siis tu­li Co­he­ni­le abiks noorpõlve re­per­tuaar „Viiul­da­ja ka­tu­sel­t” muu­si­ka­list. Sel­lest pii­sas küll fil­mi au­di­tio­n’i lä­bi­mi­seks, kuid mit­te uueks rol­li­soo­ri­tu­seks. Nõnda pa­lus ta päev en­ne võte­te al­gust Lon­do­nis pan­na emal kin­ni aeg lau­luõpe­ta­ja juur­de.

Te­le­fo­ni­raa­ma­tust ju­hus­li­kult lei­tud õpe­ta­ja­ga koh­tu­mi­ne osu­tus pa­ra­jaks far­siks, daam ei ol­nud kuul­nud mi­da­gi Co­he­nist, Dep­pist, Bur­to­nist ega muu­si­ka­list.

Kus­juu­res lõpuks ei pii­sa­nud Pi­rel­li aa­ria lõpu­noo­di ta­ba­mi­seks lii­bu­vast üli­kon­nast ega lau­luõpe­ta­jast, sel­le lau­lis sis­se hoo­pis üks li­hav oo­pe­rip­ri­ma­don­na.