Räige huumori kuningas
Selge on see, et mida ebamugavamalt tunneme end meie, seda mõnusam on olla Sacha Baron Cohenil. Ühte asja oskab ta kuratlikult hästi – panna meid korraga häbist higistama ja pööraselt naerma. Nii ma siis istun pehmes punases kinotoolis ja surun kohati end nii sügavale toolipõhja, kui suudan, et siis vabastava naerupahvakuga end taas veidi ülespoole nihutada. Kuid Brüno (või Borat või Ali G) ei anna armu – nüpeldab paljusid mu moraalseid, eetilisi ja kohati ka esteetilisi tõekspidamisi sama vihaselt nagu seksihull daam „Brüno” filmi nimikangelast püksirihmaga. Peategelane kukkus selle nüpeldamise tagajärjel küll läbi akna õue ning pääses stringide väel pimeda metsa poole punuma, kuid kinopublikul ei ole pääsu, sest Sacha Baron Coheni viimase piirini jultunud iroonia iga löök tabab kõige õrnemaid kohti. Kuid miks ikkagi lähevad miljonid inimesed (kaks filmi on teinud kassat kokku üle 300 miljoni dollari) üle maailma kinno piinlikkust tundma? Kas oleme sadistid või masohhistid?
Normaalne pereinimene
Kui rollide põhjal on Sacha Baron Cohenist kerge tekkima mulje kui labiilsest idioodist, keda kütab üles vaid tähelepanuvajadus ja idiootsetes kostüümides ringi tuiamine, siis vähesed avalikud esinemised iseendana veenavad vastupidises. Koomikurollist väljaspool on ta rahumeelne pereinimene (abielus Austraalia näitlejanna Isla Fisheriga), kes väldib intervjuude andmist ja sööb vaid koššertoitu. Kuna tema eraelust ei ole kuigi palju teada, siis kaks fakti, mida ikka armastatakse toonitada, on Cambridge’i ülikooli diplom ajaloo alal ja juudi taust.
Sacha Noam Baron Cohen on sündinud 13. oktoobril 1971 Londoni ortodokssete juutide perekonnas. Olgu öeldud, et perekonnas on olnud nii baleriine, professoreid kui ka kooliõpetajaid ja ta vanavanaisa on pärit Kaunasest. Ning Erran Baron Cohen, üks tema kahest vennast, on trompetimängija, kes on ka „Borati” filmist tuttava loo „Oo, Kasahstan” üks autoreid.
Cambridge’i ajalookateedri lõpetas Sacha Baron Cohen uurimistööga juutide rollist Ameerika inimõiguslaste liikumises, erilise rõhuga James Chaney, Andrew Goodmani ja Michael Schwerneri mõrval 1964. aastal. Paralleelselt ajalooõpingutega tegi ta mõne rolli kooliteatris (on inimesi, kes võivad uhkustada, et on mänginud koos Coheniga näiteks „Viiuldajat katusel” või „Cyrano de Bergeraci”).
Pärast ülikooli lõppu töötas tüüp mõnda aega modellina, enne kui maandus 1990-ndate alguses kohalikku telejaama saatejuhi kohale. Pärast skandaalset valentinipäeva saadet vallandati ta Windsor TV-st ning ta jätkas juhuslike ja kuulsusetute rollidega televisioonis ning kinofilmides. Kuni sündisid kolm üleilmse kuulsuse võitnud tegelaskuju – naeruväärsuseni paisutatud getoräppar Ali G, üle võlli maneerlik austria moereporter Brüno ja üllarjörbergilike vuntsidega kasahh Borat (kes alguses, tõsi küll, oli moldovlane ja siis albaanlane).
Edasine on juba puhas popkultuuri ajalugu – tohutu publikumenu, kriitikute kallistused, nominatsioonid ja auhinnad, skandaalid, staarid, dollarid...
Tolerantsikooli vanemõpetaja?
Esmapilgul on üsna raske vaadata läbi groteski kalduva butafooria – kõik need viimase piirini naeruväärsed kostüümid Borati trikoost kuni Brüno stiliseeritud sõjaväemundrini võtavad esmase auru. Teine aur läheb tavaliselt Sacha Baron Coheni kehastatud peategelase ning tema märklauaks oleva kodaniku ülikiirelt hukatuslikku naeruväärsuse sohu trampiva dialoogi peale. Ja meie saalis hirnume nagu lapsepõlves katuselt veepomme juhuslike möödujate kaela kukutades.
Kuid pärast kogu seda emotsioonide tulevärki jääb midagi hinge kripeldama... Kuidas oleks saada selle veepommiga ise piki pead? Kui õigustatud on kellegi põhimõtete alasti kiskumine ning puruks käristamine isegi siis, kui need on täiesti kitsarinnalised ja hoolimatud? Kas Brüno võiks saada Meie Matsi laureaadiks? Kas maailm pärast Boratit ja Ali G-d on veidi parem paik, kui see oli enne neid?
Lollus toodab lollust?
Isegi kui ma ei kahtle Sacha Baron Coheni geniaalsuses, jääb lõpuks õhku rippuma kahtlus: võib-olla on meile samuti tünga tehtud nagu neile sadadele õnnetutele, kes „Borati” või „Brüno” filmist läbi jooksevad?
Kindlasti on kinopublikus üsna oluline osa inimesi, kelle reaalsuse ja filmireaalsuse eristamise võime jääb allapoole mõistlikkuse piiri. Nad ei oska eraldada camp’i irooniat või lavastuslikku provokatsiooni tegelikkusest ning kujundavad oma tõekspidamised just nende paisutatud karakterite või olukordade põhjal. Nad on pärast „Borati” nägemist veelgi kindlamad, et Kasahstanis jooksevad lapsed külavahel ringi Kalašnikovidega ja isad abielluvad oma alaealiste tütardega. Ning pärast „Brünot” usuvad, et geid kannavad vaid lühikesi latekspükse ja nende kodude peamiseks sisustuselemendiks on trenažöör-dildo. Asi muutub eriti kurbnaljakaks, kui neid probleeme asutakse arutama isegi riiklikul tasandil – küll teevad Kasahstani ministrid solvunult avaldusi või keelab Ukraina sootuks „Brüno” näitamise oma kinodes.
Võib-olla on Sacha Baron Cohenil õnnestunud juurde tekitada kõvasti idiootsust ja kinnistada veelgi enam mingeid klišeelikke väärarusaamu? Hoolimata faktist, et paljusid haigusi ravitakse just sama haiguse rakkudega, võib juhtuda, et üledoosi korral (nagu Sacha Baron Coheni puhul on paratamatu) lööb see haigus hoopis hirmsa hooga lõkkele.
Idiootset nägu tahate näha?
Tegelikult ei ole muidugi Sacha Baron Cohen tekkinud tühjale kohale. Kõikelubav liberaalsus on lihtsalt nihutanud piire, kuid situatsioonisatiiril on oma koht olnud kogu kultuuriloo vältel.
Paralleelselt Sacha Baron Coheni tegelaskujudega püüdsid eri kaliibriga kuulsusi oma provokatsioonide võrku näiteks Ashton Kutcher MTV hitiga „Punk’d” ja meie kohalik duo Saan-Tolk Esto TV-s. Praegu tegeleb millegi sarnasega omal nunnumal moel „Erisaate” Anatoli Tafitšuk.
Kuid juba 1980-ndatel saatis oma assistente punase vaiba üritusi mürgitama kuulus Ameerika raadiohääl Howard Stern. Nii pidid kuulsused punastama ja näole manatud irvega arusaamatult pomisema, kui muidu soliidsena tundunud reporter järsku midagi täiesti jaburat küsis. Howard Sterni varamusse kuulub terve hulk ekstsentrilisi ettevõtmisi, mis teeksid au ka Sacha Baron Coheni tegelaskujudele. Nii näiteks mängis ta oma peenisega „Jingle Bellsi” klaveril juba 1980-ndate lõpus. Kuid õnneks juhtus see siiski veel raadios.
Telesõu, mille mõju šokiefektist toituvale telekultuurile ei tasu alahinnata, on muidugi „Candid Camera” (ehk „Piilukaamera”). Ka see saade hakkas idanema sarnasest raadioprogrammist – 1947. aasta juunis eetrisse jõudnud „Candid Microphone’ist”. Kuid juba aasta hiljem koliti üle televisiooni, sest kogu selle lollitamise kõige magusam osa – lollitatu abitu näoilme – jäi ju raadios varjule. Just sellistesse farbitseeritud olukordadesse satuvad ka Sacha Baron Coheni ohvrid.
Ei tasu arvata, justkui toimuks kõik see sama mänguliselt, nagu mõni minut telepilti aimu annab. Tihti eelnes stseenile meeletu eeltöö alates tehniliste süsteemide loomisest kuni võimalike reaktsioonide läbimängimiseni. Umbes nagu hiire lõksu meelitamine leivakuulikeste ketiga. Muide, näiteks Woody Allen alustas oma karjääri „Piilukaamerale” sketšide kirjutamisega. Ning omamoodi inimkäitumise piiride katsetamise meistriteks võib ju pidada ka Salvador Dalid ja Luis Buñueli.
Kuid enne kõiki neid raadio- ja telesõusid olid lihtsalt narrid.
Narrile on kõik lubatud?
Euroopa õukondade ventiiliks oli tihti narr – tegelane, kellele oli lubatud enam kui teistele. Kelle jaburaid ja mõnikord ka satiirilisi etteasteid vaadates elati välja oma etiketivälised emotsioonid. Et eristada narri ülejäänud õu-konnast, oli ta ka riietatud ekstsentrilisse kostüümi, mida kroonis omamoodi kuningakrooni pehme paroodia – kolmeharuline kuljustega narrimüts. Mütsi kolm haru sümboliseerisid muide algul eeslikõrvu ja -saba. Ka kuulusid narri atribuutika hulka hullumeelne naer ja valitsuskepp.
Nii oli enne sõnavabaduse kuulutamist narr see ainus, kes võib puudutada ühiskonnas vastuolulisi teemasid või ironiseerida tabuteemade üle – kõike seda võeti narri pilkena, lolli lobana. Kuid narrid pidid olema head psühholoogid ja köiel-kõndijad, sest huumori piiride mittetajumine võis siiski vihastada võimukandjaid ja sillutada teed võllapuu poole.
Nii on ka Sacha Baron Coheni tegelaskujudele lubatud see, mis kripeldab publikul hinges, kuid mille väljaütlemine tooks kaasa paariaseisuse. Turvalisest kinotoolist saab jälgida kõige räigemat ärapanemist, mis on omamoodi eneserahuldamine, kui lantimiseks on julgust vähe. 2006. aasta MTV filmiauhindade ilmselt skandaalseima repliigi poetas Borat, kui ta märkis oma jabura aktsendiga, kuidas talle meelivad Jessica Simpsoni huuled ning et ta näeb neid selgelt läbi tolle liibuvate teksaspükste. Koht lõigati muidugi teleülekandest välja.
Kuid Sacha Baron Coheni filmide geniaalsus ei peitu mitte niivõrd tema enda tegelaskuju grotesksuses – pigem oskuses tuua välja reaalne grotesk, igapäevaelu naeruväärsus ja inimeste kitsarinnalisus. Muidugi on see julm, muidugi on see armutu, kuid narrile on selline käitumine olnud alati lubatud. Kusjuures iroonilisel kombel jääb Coheni lavastuslik grotesk enamasti alla reaalsete inimeste veidrusele. Lõppude lõpuks pole midagi mahlakamat kui tüübid tänavalt ja naljakamat kui tegelik elu.
Üks näide, kuidas jaburus omakorda suurejooneliselt õide puhkes, on 2005. aasta Ungarist. Pärast seda kui keskne Ungari uudisteagentuur MTI oli oma MTV muusikaauhindade ülekande reportaaÏis teinud vea ning nimetanud tõsimeeli õhtujuhiks mitte Sacha Baron Coheni, vaid Borat Sagdijevi, levis see vääratus üle kogu maa. Paljud kanalid rääkisid surmtõsiselt sellest, kuidas MTV galat oli juhtima palutud kuulus Kasahstani uudistereporter. Oh jah, elu vastu ei saa!
Mokumentaal?
Nüüdisaegne filmiteooria paigutab Sacha Baron Coheni avantüürid „mockumentary” alla. See moodne termin tuleneb kahest ingliskeelsest sõnast: mock (võlts, pilge) ja documentary (dokumentaal). Seega võiks eestikeelsena kasutada ka terminit „libadokumentaal”. Mokumentaalfilm või siis ka libadokumentaal on tänuväärne materjal ühiskondlikult terava paroodia ja satiiri filmivormi valamisel. Kuid selliste filmide edu võtmeks on tihti mängu juhtiva tegelase oskus improviseerida ja lükata kõik registrid põhja – ning seda valdab Cohen paremini kui keegi teine.
Brüno ja Borati seiklustes on fiktiivsed peakangelased segatud võimalikult ehedatesse taust-süsteemidesse. Tihti on need juhtumused kinolinal liiga grotesksed, et olla elu ise, kuid skeptikute vaigistamiseks olgu öeldud, et sajad kohtukutsed, millega filmitootjatel tuleb iga päev tegeleda, on sama ehedad kui filmides naeruvääristatud tegelased.
Selleks et inimesed saada võimalikult vahetult kaadrisse, on tegijail mitu nippi. Esiteks kirjutavad muidugi kõik osalised kõigepealt pahaaimamatult alla lepingutele, et vältida hilisemaid jamasid (seda siis filmitootjate poolt vaadatuna). Teiseks on võttegrupp teinud korralikult eeltööd, et teha kindlaks, ega tegelased Sacha Baron Cohenist varem midagi kuulnud ole. Abiks on ka väikesed kingitused, kas või ehedad Kasahstani sigaretid, mida Borat enne võtet pakub. Tihti kasutatakse sellist nippi, et Sacha Baron Cohenist jäetakse mulje kui suvalisest kaadritagusest toimetajast ning tegelik intervjuu pole veel alanud. Kuid muidugi surisevad kaamerad juba magusalt...
Nüüd, kus Sacha Baron Cohenist on saanud globaalne superstaar – mis edasi? Kui palju on veel inimesi, kes laseks end haneks tõmmata Boratil või Brünol? Sillad on kõik uhke leegiga põlenud ning vaevalt et leidub veel Paula Abdule, keda saaks mõnusa sadismiga oma huumorivardas praadida. Või siiski?
Kolm eredat kaadrit Brüno sünniloost
Stiilisoovitused terroristidele
Kui koomik esitles stsenaariumis ettenähtud intervjuud terroristiga oma filmitootjaile, küsisid need kohe: kes hakkab mängima terroristi? Kuid Cohenil terendas silme ees palju ambitsioonikam idee – teha filmi tarvis intervjuu päris terroristiga, ja seda gei Brünona. CIA abiga saadigi jutule päris terroristi Ayman Abu Aitaga, endise al-Aqsa märtribrigaadide juhiga. Cohenil oli kaasas vaid turvamees, kelle eelmine töö oli Enrique Iglesiase kaitsmine lendava naistepesu eest. Kusjuures taas astus mängu irooniline juhus – Lähis-Idas osutus ootamatult populaarseks Coheni macho’lik tegelaskuju räppar Ali G. Kuid kui cool’i Ali G asemel osutus intervjueerijaks hoopis Brüno, ei jätkunud pärast stiilisoovitust ajada maha oma habemed („Teie kuningas Osama näeb välja nagu räpane võlur või kodutu jõuluvana!”) juttu kauemaks. Kõigi selliste pühaduseteotuste paistel on isegi ime, et Sacha Baron Cohenit ei ole veel maha kõmmutatud...
Juutide käest tappa!
Tegelikult oleks võinud provokatiivselt liibuvate ja paljastavate riietega Iisraeli ortodokssete juutide linnajaos promeneerival Brünol ka palju halvemini minna. Olukorras, kus nii meestel kui ka naistel on keelatud näidata liialt paljast ihu, mõjus Brüno tulipunase rätikuna. Meeskond on hiljem kirjeldanud, kuidas üha paisuv ja fanaatiliselt marus hassiidi juutide kamp oli otsustanud selgitada oma põhimõtteid füüsilise kättemaksu abiga. Õnneks sai näitleja kaastundliku poepidaja juurde pakku, et siis hiljem käärima hakanud piirkonnast ühe mööda sõitnud kaubikuga põgeneda. Aususe huvides olgu veel toonitatud, et Iisraelis pühadust rüvetav Cohen on ka ise juut.
Moemaailma paaria
Muidugi tuli „Brüno” filmi ette valmistades imbuda märkamatult moemaailma kulisside taha. Arusaadavalt läksid pärast „Borati” filmi enamikul Sacha Baron Coheni nime kuuldes peas punased tulukesed põlema – midagi muud kui jama ei saa sealt ju tulla. Nõnda tuli kõigepealt kavaldada üle ülirange turvakontroll, sest tippmoeloojate moesõudele on vähemalt sama raske pääseda kui meie presidendi vastuvõtule. Ning seejärel saata oma sigadus korda nõnda, et skandaal võimalikult suur saaks. Nii õnnestuski Brünol kakerdada sügisesel Milano moenädalal korraks hispaania disaineri Agatha Ruiz de la Prada moeetendusele modellide vahele, kuni turvameestel õnnestus koomik lavalt maha rebida. Muidugi lõi see vahejuhtum moemaailma kihama nagu herilasepesa – sarnaselt filmidega kõikusid emotsioonid vihast naeruni. Omamoodi proovikivi oli see ka Itaalia politseile, kes pidi hullunud Brünot mööda linna taga ajama ja tema tegelikku isikut tuvastama.
Sacha Baron Coheni kolm rolli
Borat Sagdijev
•• Kasahstani telereporter, kes armub Ameerikasse ja tahab naida Pamela Anderssoni.
•• Kus astub üles: „Borat: Cultural Learnings of America for Make Benefit Glorious Nation of Kazakhstan”.
•• Auhinnad: Kuldne Gloobus (parim näitleja 2007), MTV Movie Award (parim komöödianäitleja 2007), Critics Choice Award (parim komöödia 2007) jne.
•• Kuulsused filmis: Bob Barr ja Alan Keyes (USA poliitikud ja presidendikandidaadid), Pamela Andersson.
•• Tähthetk: Kasahstani välisminister lubas isiklikult esitada kohtukutse, president arutas Borati-küsimust George W. Bushiga ja riik mattis miljoneid imagot parandavasse reklaamikampaaniasse.
•• Parasiitväljend: „High five!” (jabura aktsendi ja naeratusega).
Ali G
•• Ali G ehk Alistair Leslie Graham: harimatu valgenahaline äärelinna tüüp, kes kujutab ette, et on eriti lahe mustanahaline getoräpparist superstaar.
•• Kus astub üles: „Da Ali G Show” ja „Ali G Indahouse”.
•• Kuulsaid saatekülalisi: Donald Trump (kes lahkus sõust pärast 60 sekundit), Shaquille O’Neal, Mohamed Al-Fayed, Noam Chomsky, David ja Victoria Beckham, Boutros Boutros-Ghali (keda Ali G kutsus Boutros Boutros Boutros-Ghaliks).
•• Auhinnad: BAFTA (2000, parim komöödia).
•• Tähthetk: ülesastumine Jonas Åkerlundi filmitud Madonna videos „Music”.
•• Parasiitväljendid: „Big up Yaself”, „MaWa”, „Respek” (lodeva äärelinna aktsendiga).
Brüno Gehard
(häälda gay-hard): ülevoolavalt maneerlik geist moereporter, teine oluline Austria superstaar pärast Hitlerit.
•• Kus astub üles: „Bruno: Delicious Journeys Through America for The Purpose of Making Heterosexual Males Visibly Uncomfortable in the Presence of a Gay Foreigner in a Mesh T-shirt”.
•• Kuulsused filmis: Harrison Ford, Paula Abdul, La Toya Jackson (lõigati pärast vend Michaeli surma filmist välja), Ron Paul (2008. aasta USA presidendikandidaat).
•• Tähthetk: maandumine inglikostüümis vihase Eminemi õlule MTV 2009. aasta filmiauhindade galal.
•• Parasiitväljendid: „Hälloü”, „This is soo...” (võimalikult peenutsevalt).
Laulev habemeajaja
Sacha Baron Coheni olulisim filmiroll peale enda karakterite on keigarlik habemeajaja Adolfo Pirelli Tim Burtoni õudusmuusikalis „Sweeney Todd”. Huvitaval kombel sobitub see teatraalselt ülemängitud tegelane suurepäraselt Burtoni tegelaste galeriisse (tavapärane Depp ja Bonham-Carter) ning taas kord tõestab Cohen end suupärase aktsendi-matkijana, seekord siis itaallasena.
Kuna selle rolli sooritamiseks oli oluline lauluoskus, siis tuli Cohenile abiks noorpõlve repertuaar „Viiuldaja katuselt” muusikalist. Sellest piisas küll filmi audition’i läbimiseks, kuid mitte uueks rollisoorituseks. Nõnda palus ta päev enne võtete algust Londonis panna emal kinni aeg lauluõpetaja juurde.
Telefoniraamatust juhuslikult leitud õpetajaga kohtumine osutus parajaks farsiks, daam ei olnud kuulnud midagi Cohenist, Deppist, Burtonist ega muusikalist.
Kusjuures lõpuks ei piisanud Pirelli aaria lõpunoodi tabamiseks liibuvast ülikonnast ega lauluõpetajast, selle laulis sisse hoopis üks lihav ooperiprimadonna.