Möödunud nädala lõpus peeti üheksandat korda Nõmme Jazz. Üldiselt kammerliku festivali kulminatsioon toimus Laagri aianduskeskuses Hortes. Suur kasvuhoone on kontserdikohaks inspireeriv – seal on ruumi, valgust ja taimi, hästi mahuvad ära 500 inimest ja korralik lava. Klaver oli vanem Estonia, pärit ilmselt Nõmme kultuurikeskusest või Glehni lossist, kus toimusid festivali teised kontserdid. Ja miks üldse peaks kõik oluline toimuma Tallinna kesklinnas?

Kahtlemata on Raimonds Paulsi esinemine Eesti kultuurielule oluline. Publikuks olid inimesed, kes Läti kuulsaima helilooja ja pianisti Raimonds Paulsi kuulsuse ajal üles kasvasid ja kellele Nõukogude estraadi professionaalne läänelik osa tuletab meelde õitsvat noorust. Meie pere kuulas Paulsi vinüül-plaadi ribadeks, Pauls on seitsmekümnendate aura ja stiilipuhtuse sümbol.

Kontserdile oli maestro kaasa võtnud omaaegse tipptrummari Maris Briezkalnsi ja au-väärse delegatsiooni noori Läti muusikuid: gümnaasiumikoorist välja kasvanud Kameri, mis on võitnud Maris Sirmaise stiililiselt mitmekülgse ja targa juhatuse all arvukalt võistlusi, ning Intars Busulise, staariolekuga sõnaka lõnguse, kes tundis ennast vesti ja soniga proÏektorite all nagu kala vees. Kusjuures ta on harukordselt musikaalne. Kampa lõi ka festivali kunstiline juht Toivo Unt kontrabassil. Kava juhatas meeldiva elegantsusega sisse Raivo Järvi. Eesti keelelt inglise ja vene keelele sujuvalt üle minnes ei soikunud tal mõte ja igas keeles kuulis eri juttu. Õhkkond oli peen ja jõulu-hõnguline, millele aitas kaasa suurejooneline valguskujundus.

Dekadentlik mängutehnika

Kontserdi esimeses pooles sünteesiti dÏässivõtmes Bachi tuntud teemasid Paulsi seades. Koor laulis kergelt, toetamata ja kahisedes, nagu vokaaldÏässis kunagi. Ladinakeelsete originaaltekstide asemel toodi kuuldavale instrumentaalselt kõlavaid häälikuühendeid.

Paulsi klaverikäsitsus oli nii õhuline, et käed olid mängu ajal rohkem klahvide kohal õhus kui klahvidel. Bachi puhul, kus sõr-medega meloodilise liini ühendamine on reegel number üks, mõjus see dekadentlikult. Mängutehnika on Paulsil virtuoosne – klassikalistel alustel üles ehitatud, kuid trillerite ja arpedÏodega, mille peale klassikud karjuksid õpilastele: maitsetu! Aga Pauls saab sellist lähenemist endale enesestmõistetavalt lubada.

Töötlused olid meisterlikud, aga paratamatult läks teisendamise käigus kaotsi Bachi geniaalsus ning Paulsi oma ei pääsenud mõjule. “Hästitempereeritud klaviir” on dÏässtöötlusele seemneks natuke liiga range ja pretensioonikas. DÏäss tekib siis, kui originaalist minnakse piisavalt kaugele. Hetketi seda juhtuski.

Ansamblina töötas suur koosseis väga hästi. Pauls teab suurepäraselt, et olgu solist kui tahes suur – kui laval on dirigent, siis jälgitakse teda. Aga kõige olulisem oli tegijate nägudelt välja loetav vaimustus. Noortele oli tuntavalt oluline korüfeedega koos esineda, nad kannavad nende pärandit edasi.

Kontserdi teises pooles kõlas lätikeelne estraad, Paulsi lööklaulud. Kui noorsand Busulis oli küllalt jahvatanud, lõi Pauls käega ja teadustas ise väga muhedalt. Nii suurtel kunstnikel ei ole vaja midagi tõestada, nad lihtsalt on. Ja nende kohalolekust osa saada on meile suur õnn.