Rainer Sarnet – algusest saadik andekaks tembeldatud
Pärast 1990. aastate tudengifestivalide auhindu ning tugevat diplomitööd “Kooljad ja libarebased” maalisid ümberkaudsed talle suurte tähtedega otsa ette: Iho poistest kõige andekam. Anderikkaks lahterdamisest pole ta siiani pääsenud. Ega sellestki, et kriitikud ikka veel pikisilmi temalt imetegu ootavad. Kummaline küll – väga headest filmidest hoolimata on tema nimi praegu tuntum just selle töö pärast, mis jäi tegemata.
Kavas uus noortefilm
Tühja sest “Rehepapist”. Sarneti peas on praegu hoopis teised mõtted. Plaanib uut noortefilmi Aidi Valliku Anni-lugude põhjal ning laseb oma peast stsenaariumi läbi. Loeb, otsib konflikte, vaatab, kes on kellega lähedane, ja kirjutab oma varianti kokku. Selline huvitav töö, mis võtab palju aega ja mille eest kuupalka ei maksta.
Millest te elate?
“Kui on raha vaja, siis teen reklaamklippe. Viimane oli Limpa limonaadist. Von Krahlis olen üritanud midagi teha. Ise peab susima endale tööd. Filmitegemisega ei saa keegi rikkaks, aga reklaam on valdkond, kus tööd ikka jagub. Kõik need kaubad on ju vaja maha müüa. Ma olen vahepeal veel kopiraiterina töötanud – kogu aeg näen seal näitlejaid, kunstnikke. Kõik käivad endale lisa teenimas. See on nagu teist sorti kultuurkapital.”
Ülikooliajal (pedagoogikaülikooli filmieriala) elasid nad kursusekaaslase Rein Pakuga foto-koomiksitest. Läksid ETA lattu, otsisid sealt pilte, lõikasid näod välja ja hakkasid nalja tegema. Esmaspäeva hommikul alustasid. Lõunaks olid nädala naljad valmis ja võhm väljas.
“Mida vanem inimene, seda parem. Nende nägu on huvitavam – neil on kortsud, karakter on paremini välja joonistunud.”
Mida kursusejuhendaja Arvo Iho teile õpetas?
“Iho oli selles mõttes ikkagi jõuline kuju. Õpetas: tee selliseid filme, nagu endale meeldib, mitte ära tee neid võõrale. Ei hakanud meid maha tampima, vaid julgustas kohe ennast usaldama, enda mõtete eest vastutama. See oli tema kui pedagoogi pluss.
Iho ütles meile juba esimesel kursusel: hakake kohe filmi tegema. Koolis õiget tehnikat ei olnud, kõik tuli ise orgunnida. Keegi ei patsutanud õla peale, et issand jumal, kui lahe inimene sa oled. Aeg oli ka selline, kui
Eestis filme üldse ei tehtud.
Algus oli hästi tihe, siis pärast kaht aastat vajus ära. Lootusetu tunne oli – mis tööd sa pärast lõpetamist tegema hakkad ”
Reissööridelt tahetakse reiilist mõtlemist. Pildirida peab kogu aeg silma ees jooksma. Omaette kunst on see, kuidas näitlejatele oma plaanid võimalikult arusaadavaks teha.
“See ei ole mingi müstika, mis seal peas on. Lavastus põhineb suhtlemisoskusel. Sellel, et sa püüad võimalikult selgelt, väheste sõnadega rääkida, aga kiirelt mõelda. Ei pea olema megalobiseja.” Ta räägib Lars von Trierist ja Stanley Kubrickust, kes oma näitlejatega suurt ei suhtlegi. “Ja Antonioni on teinud filmi nii, et oli üldse halvatud!”
Olgu need näited vabanduseks Sarneti vaoshoitud suhtlemisstiilile, katkendlikele lausetele ja suitsetamisele, kui jutt läheb tema enda isikule. Võõrastele pihtimine pole tema rida ja lõksude peale on tal terav nina. Selline nagu lastel, kes moosi sisse peidetud kibeda rohu õhust ära tunnevad.
Helen Valkna, “Libahundi needuse” teise reissööri arvates tuleb Sarneti usaldus välja teenida: “Kui see on saavutatud, siis mõistad, kuivõrd ta tegelikult vajab inimesi ja meeskonda enese kõrvale. Võtteplatsil on Rainer tihtipeale endassetõmbunud. Seda lõbusam on jälgida, kuidas ta ühtäkki (ehk mõne lavastusidee ajel) avaneb, tormab monitori eest sootuks kaamera vaatevälja ning esitab kogu stseeni ise algusest lõpuni monotükina. Aga veel on Raineris peidus reissööritööks nii oluline empaatiavõime ning soov teistega arvestada. Ehkki kõrvaltvaatajale võib ta tunduda üksiku uitajana, on Raineril siiski enam meeskonnamängija annet.”
Omaette vaatepilt on Sarnet monitori taga. Grete Nootre, kes viimase filmi ajal duublite eraldamiseks “klappi lõi”,
kirjeldab, kuidas reissöör hääletult naeru mugistades sajaprotsendilise tähelepanuga kaadris toimuvat jälgib – nagu vaataks lõvilõugade kohal kõikuvat köietantsijat.
“Ta on valmis näitleja asemel ise esimesena lavalt dramaatiliselt orkestriauku maanduma, kindlustamaks, et püstitatud turvakonstruktsioon ei ole eluohtlik. Ta jalutab mitu korda läbi teekonna, mille näitleja ekraanil ette võtab, et iga tegelase sisekosmosele paremini jälile saada. Just selle pühendumuse ja vahetuse tõttu ei kergita keegi kulmugi, kui duublite arv kasvab.”
Võtted kõige pingelisemad
Sarnet ise ütleb võtteplatsil keskendumise kohta luulekeeles: “Kui on võte, siis muud ei mõtle.”
“Mingid perioodid on hästi kiired. Võtete ajaks peab end sada protsenti kokku võtma ja muud asjad unustama. Võtted on filmi tegemise juures kõige raskemad. Sinna koondub kõik.”
Juhtub, et varem paika pandut tuleb käigu pealt muuta. Võttegrupp nuriseb, aeg jookseb. Reissöör peab otsustama, kas ta filmib veel või on targem lõpetada.
“Mõnikord sa ei näe kõrvalt – võib juhtuda, et iva on juba olemas, aga oled ühes detailis kinni. Eriti juhtub seda video puhul, kus ei ole lindikulu: siis kipuvad inimesed ikka rohkem tegema, kui vaja on. Mingi hetk on põhiasi valmis. Üks sinu vale märkus võib käivitada protsessi, mida sa enam ei kontrolli.”
Kellele te oma filme teete?
“Nii ei saa küsida Nii ei saa vastata! Algimpulss on ikka isiklik. Sa ei tee seda konkreetsele inimesele. Tähtis on, et film oleks võimalikult arusaadav, kõnekas. Filmi ei saa suhtuda kui unenäkku – see peab olema loetav. Publik on ükskõik kes. Film on avalik toode.”
Miks te filmi teete?
“Nii ka ei saa küsida.”
Mõned teevad näiteks kuulsuse, mõned raha pärast
“Ainult kuulsuse või raha pärast – need ei ole niivõrd innustavad. Samas on jällegi nii, et kui film kellelegi korda ei lähe, siis ei saa ka raha. Mitte keegi ei saa filmidega rikkaks, aga ikka teevad edasi ”
Sarnet puikleb kõrvale. Vahin rumala näoga otsa, et ta veel räägiks.
“No kõik see teema! Asjad, millega kokku puutud, mingid suhted, situatsioonid kokku panna – see erutab! Nagu kirjanikud ütlevad: saad mingi kaifi. Kui paneb südame põksuma – see ongi motiiv!”
Kas “Rehepapi” pärast kahju ka on?
“Loomulikult on kahju.”
Teete võib-olla kunagi uuesti?
“Kui õnnestub, tahaks ikka teha. Sinna sai päris palju energiat pandud.”
Kas teil on veel midagi, mis niimoodi aia taha on läinud?
“See läks kõige valulisemalt. Ta oli liiga lõpus. On olnud ideid, mis pole tööks valminud, aga “Rehepapp” oli päris lõpusirgel asi.”
Kas teie kohta on pressis valet kirjutatud?
“On küll. Viisakus ja delikaatsus on küll head asjad, aga ma olin rabatud, kui lugesin TV Ekspressist “Rehepapi” tootja Anu Veermäe väidet, et Sarnet kattis värisevate kätega näo ja loobus filmist.
Tootja tuleb oma tegematajätmiste ja mahhinatsioonide õigustamiseks välja sedavõrd süüdimatu valega. Ja kohe leidub ka ajakirjanik, sedakorda Jaan Ruus, kes selle pikantse väite ka avaldab. Vaatamata lahendustele, mida pakkusid välja nii “Rehepapi” rahastajad kui ka loominguline trupp, alustas just filmi tootja pressisõda.
Sellega sai selgeks, et konstruktiivsest lahendusest ehk siis filmi tootmisest pole tootja huvitatud.
Teised Rainer Sarnetist
Pöörase fantaasia ja õrna hingega
Hannes Võrno, kunagine pinginaaber
Rainer on mu koolivendadest üks paremini paikaloksunud tegelane. Ei kujuta ette, et ta ei teeks kino või teatrit. Ta on pöörase fantaasiaga ja seejuures imeõrna hingega looja. Kui Jumal ei oleks jaganud Raineri kõiki andeid pooleks tema kaksikõe Kristeliga, oleks väga paljudel geeniustel põhjust kade olla. Olen kunagi kusagil öelnud: selle vähese eest, mis minus on head, võlgnen ma tänu sõpradele. Pidasin ja pean ka Rainerit silmas. Meil oli ühine lapsepõlv – rikas ja unustamatu.
Meil oli kunagi muide Raineriga ühine koomiksijoonistamise hobi, kus lindpriist positiivse superkangelase nimi oli Imre Arakas – maailm on tibatilluke, loodan, et Raineril on sellele maailmale veel palju varuks! Minu jaoks seisab ta Bunueli ja Daliga samas reas.
Loob nihestatud maailmu
Arvo Iho, kursusejuhendaja
Oli igavesti vahva tunne, kui meie poiste esimesed õppetööd pääsesid kohe rahvusvahelistele tudengifilmide festivalidele. Sarneti “Merehaigus” võitis 1994. aasta Püha Anna konkursil Moskvas parima kursusetöö auhinna.
Tudengina oli Rainer vähese jutuga ja kinnine. Õpetajaisse ja kaaslastesse suhtus ta kerge umbusu ja irooniaga. Kui temaga juttu tehti, siis vilksas vaid korraks otsa vaadata ja pööras juttu ajades pilgu kõrvale. See lõi mulje, nagu oleks tal suhtlusraskusi või siis midagi varjata ja häbeneda. Mitme põhjaga anum, mõtlesin ma tookord endamisi Sarnetist.
Juba esimesest kursusest peale on Sarnetit huvitanud stiili ja vormi probleemid.
Talle on omane pigem esteetiline mäng kui sotsiaalne analüüs ja inimpsühholoogia uurimine. Ikka on Rainerile meeldinud kerge “kiiksuga” lood ja teda huvitab muinasjutulise atmosfääri ning nihestatud maailmade loomine.
Raineri teine kursusetöö “Vari seinal” oli mäng prantsuse “uue laine” ja eriti Godard´i pärandi omandamiseks.
Tema diplomifilm “Kooljad ja libarebased” oli aga peene vormitunnetusega hiina õudusmuinasjutt, mida ma tal operaatori ja kunstilise juhendajana ka teha aitasin. Filmikassetis “Kass kukub käppadele” mängis Sarnet peeglitaguse maailmaga ja nüüd siis, “Libahundi needuses” on ta üritanud teha ulmefilmilaenudega mõrvamüsteeriumi.
Mul on tuline kahju, et Sarnetil jäi “Rehepapp” tegemata. Kuna olen Eestist palju ära olnud, siis ei oskagi arvata, kas lõi suure ja keerulise töö ees vedelaks Rainer ise või keerasid “käru kraavi” ületamatud vastuolud tootja(te)ga.
Kuid seda võin kinnitada, et filmi tootja ja lavastaja vahel on alati teatavad vastuolud. See on loomingulisele tööle igiomane. Tugevad professionaalid aga viivad filmiprojekti lõpuni kas või läbi halli kivi. Ju siis Sarnetil ja tema tootjal ei jätkunud selget nägemust, kindlat tahet ja usku selle asja vajalikkusse Eesti kultuuripildis.
Pehmelt nõudlik ja omas maailmas
Rivo Sarapik, “Libahundi needuse” fotograaf
Mulle jäi temast mulje kui omas maailmas liikuvast tegelasest. Võttegrupp ta ümber küll kihas, suhtles ja loopis nalja, kuid Sarnet püsis kõige selle suhtes distantsil. Rääkis platsil vaid filmi puutuvast ega lasknud end rütmist ja teemast välja rebida. Õhtul kadus kuhugi omaette. Teagi, kas meelega hoidis või ta ongi selline. Huumor oli tal ka omamoodi, viskas killu ning naeris siis ise kõige innukamalt. Teistel võttis nalja tabamine kohati hetke, enne kui nad temaga ühinesid.
Inimesena on Sarnet pehme, heas mõttes. Ta ütles omamoodi nõudlikult, sööd-pudru-ikka-kõik-lõpuni stiilis isalikult: “Et palun siis, võtte ajal ei pildista.” See pehmus ei välista nõudlikkust. Need paarkümmend duublit näiteks Astorias. Kõik olid tüdinud ning jahe oli ka, aga kehvemaga, kui tema jaoks parim ja ette kujutatu, ta ei leppinud. Samas, see perfektsus saavutati nii, et inimesed ei tunneks end puudutatu või haavatuna. Nii tiim kui ka näitlejad. Sujuvalt ja loomulikult.
Rainer Sarnet
Sündinud 3. märtsil 1969 Rakveres
Õppinud: Rein Raamatu Stuudio-B (1989), TPÜ – mängufilmide reii, Arvo Iho kursus
Töötanud Stuudio-B-s, avaldanud koomikseid Hommikulehes, Päevalehes, Den za Dnjomis, teinud eri firmades reklaamklippe.
Filmid: 1993 “Merehaigus”, 1994 “Eestimaa kaunimad paigad”, 1994 “Vari seinal”, 1998 “Libarebased ja kooljad”, 1999 “Pauli laululaegas”, 1999 “Töö”, 2005 “Tabamata ime” (koos Marko Raadi, Marianne Kõrveri, Andres Maimiku, Jaak Kilmi ja Arbo Tammiksaarega), 2005 “Libahundi needus”
Lavastused (kõik Von Krahli teatris): 2003 “Lumi”, 2004 “Ema”
